Telegrami järjejutt: Projekt Superman, III osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

6. juuli 2013 kell 15:06



super

Jätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda.

 

Nüüd ja mõned viimased kuud on kolledži jalgpalli värbajad olnud minuga kontaktis nii e-kirja teel kui ka isiklike külaskäikude näol samal ajal, kui valiku-protsess koomale tõmbub.

Mind oleks pidanud juba mõni suur ülikool välja valima, kuid kuna Hyman kaotas mu kolledži skautide vaateväljast sellega ära, et ta ei lasknud mul kaks aastat mängida, olin ma skautide vaateväljast välja langenud ning nägin vaeva, et kooli leida. Rääkisin kahe või kolme väiksema, divisjon kahe ja divisjon kolme kooliga kui ka Penn State’iga. Penn State oli kool, kuhu ma tahtsin kogu aeg minna, aga Hyman tahtis varjata, mida ta mulle teinud oli, valetades Penn State’i treenerite personalile, saates neile valesid filme, rääkides neile valet statistikat ja muid taolisi asju, sest ta ei tahtnud seletada, miks ma keskkooli teisel aastal (10. klassis) üldse ei mänginud ja miks ma esimesel aastal ka vaevu mängisin.

Lõpuks ta paljastati ja Penn State pakkus mulle esimeseks aastaks stipendiumi ja peale seda võimalust katta kõik kulud. Ma oleksin saanud tasuta majutuse ja toitlustamise, pidin maksma ainult raamatute ja loengute eest (väljastpoolt osariiki õpilasele oleks see maksnud umbes 3000 dollarit).

Maakonna kergejõustiku meistrivõistlustel oli käimas kergejõustikuhooaeg. Võitsin kettaviske ja tegin selles nii maakonna kui ka osariigi rekordi 51,18 m. Kuulitõukes tulin ma teiseks, tõugates 17,45 m. SELLEL VÕISTLUSEL MÄLETAN MA SELGELT KAHTE SÕJAVÄEMUNDRIS MEEST MIND VAATAMAS. Nad olid sealsamas mõlema sündmuse ajal ja vaatasid, kuidas ma rekordi lõin.

Sellest ajast, kui ma omale autojuhiload sain, meeldis mulle ennast tuulutada enne kojuminekut. Ma sõitsin meie piirkonnas ringi ja kuulasin autos muusikat. Paar päeva pärast keldriruumi kohtumõistmist, kui ma ringi sõitsin, hakkas Bronco-tüüpi sõiduk esituledega mu taga vilgutama, seega tõmbasin ma autoga tee äärde. See juhtus West Saddle Riveri teel. Keerasin autoparklasse, mis oli punase maja kõrval, kus mu kasuema vanasti kinnisvara müüs. See oli proua Purrizzo, kes Broncos istus, ta oli uskumatult ilus naine (hilistes kolmekümnendates rohke plastilise kirurgiaga). Ta oli kohtumõistmisel ja ütleme lihtsalt, et ma panin ta punastama, kui ma seal ainult tossudes seisin. Temaga koos oli ka üks teine naine. Naine, keda ma polnud varem iial näinud. Tal olid pikad mustad juuksed ja tumedad silmad, ta oli isegi veel ilusam kui proua Purrizzo. Nad ütlesid mulle, et ma istuksin Broncosse (kui sa oled 18-aastane ja kaks kõige ilusamat naist, keda sa iial näinud oled, ütlevad sulle, et sa istuksid nende auto tagaistmele, siis on sellele raske vastu panna), ma mängisin kaasa ja istusingi.

Proua Purrizzo andis mulle väikese plastiktopsi (sellised, nagu haiglates on), selles oli mingit sorti selge vedelik ja ta ütles mulle, et see on vesi ja et mul on kindlasti janu ja ma peaksin selle ära jooma. Mõtlesin endamisi, et ta teeb vist nalja, kui arvab, et ma selle õnge lähen. Võtsin topsiku ja teesklesin, et ma joon seda juhiistme kõrge peatoe taga, kuid tegelikult asetasin selle joomata juhiistme taha põrandamatile. Naised hakkasid itsitama ja ütlesid, kui kena ma olen ja kui suur ja tugev ma olen. Teadsin täpselt, mis toimus ja mängisin kaasa. Vastasin komplimentidega, öeldes neile, et nad on kõige ilusamad naised, keda ma iial näinud olen ja kui vaatan nende silmadesse, siis upun ma unistustemerre ära. Sellega panin ma nad mõlemad punastama. Siis küsisid nad, et kas olen valmis nendega minema. “Kuhu minema?” küsisin mina. “Hotellituppa loomulikult,” vastas proua Purrizzo. “Te võite hotellituppa minna, kui tahate, aga mina lähen koju,” ütlesin mina. Ta küsis minult: “Oled sa kindel, et sa ei taha meiega tulla?” – “Kindel,” vastasin mina ja hakkasin Broncost välja tulema. “Ahjaa,” ütlesin ma, siin on teie “vesi” ja andsin neile väikese plasttopsi tagasi. Nad vaatasid üksteisele otsa ja ei suutnud oma naeratust tagasi hoida ning vaatasid siis maha. Läksin autost välja ja ütlesin nägemist. Istusin oma autosse ja sõitsin koju.

Järgmisel õhtul umbes samal ajal, samas kohas ja samas autos olevad kaks naist tõmbasid mu uuesti tee äärde. Ja jälle keerasin ma samasse väikesesse parklasse West Saddle Riveri teel. Tulin autost välja, aga seekord läksin ma ainult akna juurde. Proua Purrizzol oli juhiaken alla lastud ja ta ütles mulle: “Andy, kas sa aitaksid mul selle lõpuni juua?” ja andis mulle Coca-Cola purgi, mille põhja oli midagi jäetud. Ja jälle mõtlesin endamisi, kelle üle ta siin omaarust nalja teeb. Ütlesin “POLE PROBLEEMI” ja võtsin temalt Coca purgi, läksin prügikasti juurde ja viskasin selle prügikasti. Kõndisin tagasi auto juurde ja nägin ta näost, et ta oli vihane. Küsisin “Kas on veel midagi?”, keerasin talle selja ja kõndisin minema. Istusin oma autosse ja sõitsin minema.

Järgmisel õhtul juhtus sama asi samas kohas samal ajal. Tõmbasin tee äärde ja tulin vihaselt oma autost välja. Kõndisin ta Bronco juurde ja ütlesin: “Kuulge, see nõme mäng on juba piisavalt kaua kestnud.” Ta segas vahele ja ütles: “Andy, PALUN istu autosse, sest meil on vaja rääkida.” Ütlesin ei ja ta hakkas paluma: “Andy, PALUN!” Tal tulid peaaegu pisarad silma. Nagu idioot istusin ma vastumeelselt autosse.

Seekord oli neil viinapudel koos kolme väikese plasttopsiga. Mustade juustega naine kallas kolm topsi täis ja ulatas ühe mulle. Mul oli villand ja ma ütlesin ebaviisaka tooniga: “KAS TE TÕESTI ARVATE, ET MA OLEN NII LOLL, ET USUN, ET SEE ON VIIN SELLES TOPSIS!” Ta ütles mulle: “Me palume vabandust, et me sinuga mängisime, me tahame sinuga ära leppida, kas sa jooksid meiega?” Ma teadsin algusest peale, et mida iganes ta mulle andis, et sinna sisse oli midagi pandud, kuid samal ajal tundsin miskitpidi, et sellest asjast ei olnud mingit pääsu. Ma ei kartnud dr Purrizzot, sest ma tõesti ei olnud kunagi steroide tarvitanud ja mul ei olnud midagi varjata, ma lihtsalt tahtsin, et see kõik ära lõpeks.

Siis mõtlesin, mida teha ja lõpuks ütlesin talle: “PROUA PURRIZZO, MA JOON SELLE TOPSIKU TÜHJAKS, MIS IGANES SIIN SEES KA POLEKS, ÜHEL TINGIMUSEL JA AINULT ÜHEL TINGIMUSEL! KUI SA VANNUD, KUI SA LUBAD, ET SA EI LASE NEIL MULLE LIIGA TEHA! KAS SA VANNUD, ET SA EI LASE NEIL MULLE LIIGA TEHA?!” Ja loomulikult ta vandus, et ta ei lase neil mulle liiga teha ja loomulikult, nagu idioot, jõin ma “viina” ära. Paari sekundiga oli mul pilt taskus.

Kui ma üles ärkasin, olin hotellitoas. Istusin toolis ja väga raske oli oma silmi lahti hoida, aga ma suutsin eristada mitut tumedat kuju erinevates toa osades. Ma ei suutnud oma silmi lahti hoida, aga ma suutsin kuulata. Nad andsid mulle naatriumtiopentaali ja kavatsesid minust nüüd tõe välja saada. Ma vaevu nägin teda, aga ma teadsin, et see on dr Purrizzo. Ta hakkas minult küsimusi küsima. “Andy, missuguseid steroide sa kasutad?” – “Ma ei kasuta steroide,” vastasin ma. Kuulsin, kuidas ta vandus ja ta küsis minult uuesti: “Andy, sa ju ei valetaks mulle, ma küsin su käest veel üks kord. Missuguseid steroide sa võtad?” Ja ma vastasin jälle: “Ma juba ütlesin teile, MA EI KASUTA STEROIDE!” Ja ma kuulsin, kuidas ta käratses ja raevutses.

Siis tuli tema psühholoogist sõber ja palus, kas ta võib ka proovida. Küsimuste rida muutus otsestest küsimustest kaudseteks küsimusteks. Ta küsis: “Andy, ütle mulle, kust sa oma steroide ostad?” Ma vastasin: “Ma ei ole kunagi steroide ostnud.” Ta küsis: “Kui kaua oled sa steroide võtnud?” Ja jälle vastasin ma: “Ma ei ole kunagi steroide võtnud.” Dr Purrizzo oli nüüd vihane ja käratses, et küll ma talt selle välja saan ja ta torkas mu paremasse reide süstla ning süstis mulle veel naatriumtiopentaali. Arvan, et kaotasin teadvuse mingiks ajaks ja siis hakkas küsitlemine jälle pihta. “Kust sa oma steroide ostad?” Ja mina vastasin jälle: “Ma ei kasuta steroide.”

See jätkus tükk aega, kuni lõpuks tuli psühholoog minu juurde ja küsis: “Andy, kui sa steroide ei kasuta, siis kuidas sa seletad oma ebanormaalse t kehaehitust?” – “See on lihtne, ma teen sohki,” vastasin ma. Ta küsis: “Mida sa sellega mõtled, et sa teed sohki?” – “MA KASUTAN MÕTTE JÕUDU, ET OMA LIHASEID KASVATADA; SEE TÖÖTAB PÄRIS HÄSTI VÕI MIS?” ja ma mäletan, et mu näole tuli suur naeratus, kuna tundsin uhkust selle üle, mida teha suutsin. Ja siis nad kõik tulid minu juurde ja ma seletasin neile Silva meetodit, mida kasutan. Kuidas oma tasandile laskun. Psühholoog käskis mul seda kohe teha ja ma seletasin neile reisi kulgemist oma meelde. Kui oma tasandile jõudsin, siis tutvustasin neile oma tuba. Nad kõik rääkisid hämmastunult omavahel. “NÜÜD TULEB KÕIGE PAREM OSA,” ütlesin ma ja tutvustasin neile ülespumpamise tooli, mida kasutasin oma musklite kasvatamiseks, maa-alust staadioni, kus olen suuteline kõigeks sellel maagilisel väljakul.

Ma kuulsin, kuidas psühholoog karjus dr Purrizzio peale: “Ja sa tahtsid sellele lapsele lobotoomiat teha, MA SAAKSIN TEMA PEALE TERVE OMA KARJÄÄRI ÜLES EHITADA!” Ta ütles, et olen parim psühhofüsioloogia näide ja et mul on parimad autogeensed võimed, mida ta kunagi näinud on (või midagi taolist). Ta kasutas ka psühhoneuroimmunoloogia terminit. Siis käskis ta mul käe avada ja hakkas erinevaid asju mulle kätte andma. Ta ütles mulle, et mu käes on banaan ja ta tahab, et ma selle puruks pigistaksin. Ma pigistasin “banaani” ja tundsin, kuidas see lömastus nagu “banaan”. Kuulsin, kuidas kõik hakkasid uskumatusest sumisema. Mul polnud õrna aimugi, mida nad mulle kätte andsid, aga teadsin raudselt, et see ei olnud banaan. Varsti peale seda hakkas mul paha. Kukkusin toolilt maha, hakkasin meeletult higistama ja mul tekkisid krambid samal ajal, kui ma oksele hakkasin.

Samal ajal, kui ma lamasin vasaku külje peal põrandal ennast täis oksendades, tuli psühholoog mu juurde, vaatas mulle silmadesse ja hakkas dr Purrizzo peale karjuma: “PALJU SA ANDSID TALLE? KUI PALJU SA ANDSID TALLE! TA PUPILLID ON LAIENENUD JA TA PEAB KOHE HAIGLASSE MINEMA! KUI PALJU SA ANDSID TALLE?” Dr Purrizzo vastas: “Kaks tuhat.” Psühholoog vastas: “SA ANDSID TALLE KAKS TUHAT, KAS SA OLED ARU KAOTANUD?” Dr Purrizzo vastas: “Ja siis teine kaks tuhat veel, kui ta ei vastanud.” Psühholoog vastas: “NELI TUHAT! KAS SA OLED TÄITSA LOLLIKS LÄINUD? SEE LAPS PEAB MINEMA HAIGLASSE JA KOHE!” Neli tuhat mida, ma ei tea (milligramme, milliliitreid, kuupsentimeetreid). Ma ei tea, mäletan ainult numbreid.

Ma oksendasin jätkuvalt ja kuulsin neid vaidlemas. Psühholoog karjus dr Purrizzo peale: “Sa ütlesid, et sul on plaan, mis plaan sul siis on?” Dr Purrizzo vastas: “Ma olin kindel, et me saame selle temast välja pigistatud, et ta valetab ja siis oleks meil õigustus olemas olnud tema kinnivõtmisel, sest ta valetas.” – “SEE ON KÕIK VÄ!? SEE OLIGI SU PLAAN VÄ, RÖÖVIDA LAPS JA SIIS KEEGI EI ESITA SÜÜDISTUST, SEST TA VALETAS SULLE STEROIDIDE VÕTMISE KOHTA? KAS SA OLED TÄITSA ÄRA KEERANUD!” Dr Purrizzo ütles siis: “Me viime ta mu kabinetti ja teeme talle erakorralise lobotoomia ja siis ta ei ütle kellelegi!”

Proua Purrizzo astus siis vahele ja ütles: “KUI SA SELLELE LAPSELE LIIGA TEED, SIIS MA KAEBAN ÄRA!” Dr Purrizzo pöördus tema poole naerdes ja ütles: “KELLELE SA ÄRA KAEBAD?” – “POLITSEILE,” ütles ta, “MA ÜTLEN POLITSEILE!” Doktor hakkas teda sõimama väikeseks litaks ja ütles, et see tekitab temas vastikust, et ta pöördub selle lapse pärast oma abikaasa vastu. “Ma ei lase sul sellele lapsele liiga teha,” ütles ta. Doktor ütles: “KAS SA TÕESTI ARVASID, ET MA LASEN TAL NIISAMA MINNA PEALE SEDA, MIDA TA MULLE SEAL KOHTUSAALIS TEGI.” – “MA EI LASE SUL SELLELE LAPSELE LIIGA TEHA,” kordas ta. Siis arutati, mida teha.

Lõpuks tuli psühholoog minu juurde samal ajal, kui ma olin oksega kaetud ja suutsin vaevu teadvusel püsida. Ta hakkas väikest nööril rippuvat metallpalli mu näo ees kiigutama. Ma üritasin seda jälgida, sest ta käskis ja siis läks kõik silme eest mustaks. Ärkasin üles ja ma olin oma maja esitrepil ja mu auto oli pargitud tänava äärde maja ees (ma tean, et mina ei sõitnud sellega koju, sest keeran alati sissesõiduteele). Mul oli tõsiseid raskusi ülestõusmisega, selline tunne oli, nagu oleksin purjus või midagi taolist ja ma läksin otse voodisse.

Järgmisel hommikul oli mul raskusi ülestõusmisega ja ma ei saanudki päris hästi sellest aru ja mul oli väga imelik unenägu, kus ma olin hotellitoas ja dr Purrizzo oli seal. Mäletasin enamikku sündmusi, aga see kõik oli väga udune. Möödus nädalavahetus ja peale trenni teisipäeval sõitsin samas kohas ringi ja seal oli jälle see Bronco. Seekord mäletasin, mis juhtus ja ma olin vihane. Tulin autost välja, lõin ukse kinni ja hakkasin proua Purrizzot sõimama. Tema peale karjudes kõndisin ta auto juurde, ta lasi akna alla ja hakkas midagi ütlema ja järgmise asjana olin ma jälle tagasi hotellitoas. Olin mingit sorti hüpnootilises transis. Ma ei saanud liigutada ja psühholoog hakkas mind juhendama, et ma erinevaid asju pigistama hakkaksin. Tal oli väike mõõteriist ja kui ma selle käepidet pigistasin, siis läks see katki.

Kui ta tegi kõik oma testid ära, siis oli dr Purrizzo kord. Ta pani mu ahvi moodi käituma ja lasi mul ennast lakkuda. Mäletan, et hüppasin toas ringi, sirutasin nagu ahv ja mul oli väga nõme tunne, kui nad samal ajal mu üle naersid. Siis pani ta mu kana moodi käituma ja tegi veel mitmeid asju, et mind alandada. See kestis tunde.

/–/

 

1988 mai kuni juuni

Värbamise sagin oli läbi ja mu kolledži valikusõelale jäi kaks või kolm kooli. Oma südames soovisin ma minna Penn State’i. Mu postkasti tuli müstiliselt kiri West Pointist, teatades, et mu füüsilise ülevaatuse aeg on kinni pandud, et jätkata avalduse vastuvõtmisprotsessi West Pointi. Ma ei olnud kunagi kellegagi arutanud West Pointi minemist. Algul arvasin, et see oli mu isa, kes tegi minuga mingit haiget nalja. Rääkisin temaga ja tema ei teadnud sellest midagi. Füüsilise ülevaatuse kuupäev tuli ja läks. Umbes nädal aega hiljem tuli teine kiri teatega, et mu füüsiliseks ülevaatuseks on uus kuupäev West Pointis paika pandud. See kuupäev tuli ja läks. Paar päeva hiljem helistati mulle ja inimene küsis, miks ma füüsilisele ülevaatusele ei tulnud. Ütlesin talle, et mul ei ole mingit huvi sõjaväeakadeemiasse astuda, veel vähem West Pointi, sest mu isa oli Annapolise lõpetanud.

Nädal hiljem tuli veel üks kiri ja see kiri teatas, et mul palutakse kohal olla USA Mereakadeemias füüsilisel ülevaatusel, et mind mereakadeemiasse sisse võtta. Ka see kuupäev tuli ja läks. See oli viimane juhtum, mis puudutas akadeemiaid, kuid kuna mu akadeemiline register ja SAT punktid ei olnud isegi ligilähedased akadeemilistele standarditele, siis oli kogu see juhtum väga kahtlane.

Dr Purrizzo tuli mu maja juurde, helistas kella ja ütles mulle, et ta tahab minuga väljas rääkida. Ta ütles mulle, et ta oli teinud suure vea. Peale minu DNA mustri ülekontrollimist õige päritolu taustaga, tuli välja, et hoopis mina olen see, kellel on parem DNA kood. Ta ütles isegi, et nad kasutasid mu koodi, et kindlaks teha mõnede tundmatute markerite dominantsus. Ta teadis mu olukorda Penn State’iga ja üritas mulle anda 4600 dollarit. Raha oli kolledži jaoks, minu jaoks. Ma ütlesin talle, et ma ei taha tema raha (ma teadsin ka, et kui ma võtan selle raha vastu kui kahjutasu, siis ei saa ma teda hiljem kohtusse kaevata, ma arvan, et see oligi ta plaan ja sellepärast saigi ta nii vihaseks, kui ma seda raha vastu ei võtnud).

Peale viimast episoodi oli neil minu jaoks rahapatakas olemas. “Andy, võta see! Sa oled selle rohkem kui ära teeninud,” ütles ta. Ütlesin talle, et ma ei taha tema räpast raha ja ma loodan, et ta lämbub selle kätte ära. Paar päeva peale seda ilmus dr Purrizzo jälle mu maja juurde, ütles mulle, et ma tuleksin temaga jälle välja jalutama. Ta ütles mulle, et ta on seda oma psühholoogist sõbraga arutanud ja et mu meel töötab alateadvuses nii, ET TA SAAB MINUST MAAILMA KÕIGE VÕIMSAMA MEHE TEHA. Siis ütles ta mulle, et ma ta autosse istuksin ja ta tahab mind oma kabinetti viia ja minu heaks seda teha.

Ma küsisin: “KAS TÕESTI? OK, ma tulen, aga ainult siis, kui mu ema kaasa tuleb… Kas mu ema võib kaasa tulla?” Ta ütles, et see on meie, meestevaheline asi. Ma ütlesin talle, et mingu persse ja hakkasin oma maja poole tagasi kõndima. Ta ütles: “Sa oled üks väga tark poiss! Sul oli 50/50 võimalus. Me kavatsesime ennast täis juua ja siis otsustada, kas teha sinust maailma kõige vägevam m ees või teha sulle lobotoomia.” Ma peatusin, pöördun ta poole ja ütlesin: “Kas sa tõesti arvad, et ma usun sind, kui sa ütled mulle, et SA teed MINUST maailma kõige vingema mehe? Sa võid seda teha, aga AINULT SIIS, kui sa suudad mind kontrollida. Kui sa mind kontrollida ei suuda, siis sa peaksid mu ära hävitama! Kas sa tõesti arvad, et ma olen nii loll? Kasi nüüd siit minema, enne kui ma politsei kutsun!” Siis ütles ta: “Nagu ma ütlesin, oled sa üks tark poiss.” Ta istus autosse ja sõitis minema.

 

Järgneb

 

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

 

Pilt: phenomenica.com