Oleme varem kajastanud endise “majandusmõrvar“ John Perkinsi intervjuud, kus ta kirjeldas erinevate riikide allutamist korporatsioonide nõudmistele. Täna pakume teile lugemiseks kokkuvõtet Perkinsi 2014. aastal Dialogos Radiole antud usutlusest, kus ta selgitas, kuidas ka Kreeka on langenud majandusmõrvarite ohvriks.

Perkins on kirjeldanud oma raamatus “Majandusmõrvari tunnistused“ (“Confessions of an Economic Hitman”), kuidas rahvusvahelised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) teevad koostööd suurkorporatsioonidega, viimaks vaesemaid riike võlaorjusesse. Alguses pidid need majandusmõrvarid tuvastama riigid, millel on korporatsioonile vajalikke ressursse (mineraalid, nafta, strateegiline asukoht, odav tööjõud) ning seejärel pakkusid firmad riigile häid tehinguid, mis pidavat tooma majanduskasvu. Sealjuures tutvustati neile ülemääraselt optimistlikke majanduskasvuennustusi, mis tegelikkuses peegeldasid vaid juba niigi rikaste edasist rikastumist, kuid mitte enamiku maailmast reaalsust.

Majandusmõrvarid vahendasid riikidele kindlatelt koostööpartneritelt nagu IMF suuri laene ja antud raha ei läinud tegelikkuses neile, vaid oma korporatsioonidele, kes ehitasid neis riikides infrastruktuuri projekte, mis tõid kasu vaid käputäiele rikkale inimesele ja firmale endale. Lõpptulemusena jäi riik suurde siduvasse võlga. Kui sihtriik ei suutnud võlga tagasi maksta, naasid majandusmõrvarid nende juurde, tavaliselt IMF-i näol ja asusid kehtestama suuri nõudmisi: maksude suurendamisi, avalike hüvede kärpimist, riigiettevõtete (nt elektri- ja veesüsteemide) müüki erafirmadele jne. Varasemalt on nõutud ka odavamat naftat, sõjaväebaaside ehitamist, kaubanduse liberaliseerimist. Kõige selle tulemusena ei suuda riik Perkinsi sõnul oma majandust taastada ning IMF-i, korporatsioonide ja Kreeka puhul ka Euroopa Liidu orjaks. Ta nentis, et korporatokraatia puhul ei valitse maailma USA salajased jõud, vaid mitmerahvuseline korporatsioonide grupp, mis kontrollib nii USA kui Hiina poliitikat.

Kreekas toimuva muster on juba mujalt maailmast tuttav

Perkinsi sõnul on ta Kreeka olukorral juba pikemat aega silma peal hoidnud, esinedes ka nende televisioonis ning dokumentaalfilmis “Majandusmõrvari vabandus“. Tal ei ole mingit kahtlust, et ka Kreeka on langenud majandusmõrvarite ohvriks. Ta usub, et me oleme näinud sama valemit üle kogu maailma, nii Euroopas, Ladina-Ameerikas, Aasias kui Lähis-Idas ja see muster on kergesti tuvastatav. Ka Kreekas tegid (tihti pankadega mestis olnud) juhid vigu, mida tavainimesed pidid hakkama kinni maksma.

Huvitava erandina tõi Perkins välja Islandi, kus ta käis rahvast julgustamas hääletamaks referendumil võlgade tagasimaksmise vastu: selle tulemusena läheb Islandil ülejäänud Euroopaga võrreldes majanduslikult üsna hästi. Islandi edus mängivad rolli ka teised arukad otsused, nagu investeerimine programmidesse, mis aitavad inimestel tööd saada ning probleeme põhjustanud pankurite üle kohut mõistmine. Perkinsi sõnul sai Island väga hästi aru, et kasinusmeetmed toovad hoopis kahju ning majandus päästeti töötuse vähendamise ning kodanike kulutatava sissetuleku suurendamisega.

Rahvale söödetav vale: te olete oma olukorras ise süüdi

Ühe Kreeka rahva vastu suunatud relvana kirjeldas Perkins ka korporatokraatia võimet veenda rahvast, et antud olukord on nende endi süü. Tema sõnul on rakendatud meie-versus-nemad tehnikat juba pikka aega, kinnitades tarbijatele, et nemad on kõiges eksinud ja pangad on tegutsenud õigesti. Kreeka puhul võimendab antud sõnumit ka läänemaailma meedia, mis väidab, et Kreeka võlad on kreeklaste laiskuse tulemus. Tegelikkuses tuleks paljastada, et süü lasub finantskogukonnal, mis julgustas Kreekat antud libedat teed mööda käima.

Perkinsi arvates on seda taktikat väga hästi näha ka USA-s, kus inimesi veendakse, et nad on ise süüdi, kui pank võtab neilt laenu katteks maja ära, sest nad olid ahned ja rumalad. Tegelikkuses veendakse inimesi usaldama oma panku, mis seda kuritarvitavad. Pankurid lubavad inimestele, et nad võivad endale lubada 500 000 dollarilisi maju, kui tegelikkuses võimaldab nende palk vaid 300 000 dollarilist elamut. Hirmude hajutamiseks kinnitatakse, et püksirihma rohkem pingule tõmmates saavad nad lubada endale paremat maja, mis paari aasta pärast on juba väärt lausa miljon dollarit ning nad saavad teenida palju raha. Tegelikkuses langeb maja väärtus ning inimene maksab liiga palju kasumit mittetoovasse investeeringusse ja lõpuks võtab pank maja tagasi, pakib selle ümber ning müüb edasi. Laenuorjusesse ning kodutuks jäänutele aga kinnitatakse, et juhtunu on nende ahnuse ja rumaluse, mitte pankurite manipuleerimise ning valeinfo levitamise süü.

Skandaale kartvad riigijuhid mängivad kaasa

Tema sõnul ei ole üllatav, et Kreekas on traditsioonilised parteid, meedia ning suured ärid kasinusmeetmete poolt, arvestades, et need tegelikkuses ei aita majandust jalgadele. Selle puhul on heaks näiteks USA Suure Depressiooni ajal, kus president Roosevelt rakendas majandus päästmiseks vastupidiseid meetmeid, millega loodi töökohti ning suunati raha majandusse. Ta väidab, et ka korporatsioonid peavad hakkama mõistma, et tegelikkuses on keskklassi hääbumine kahjulik ka nende äridele: kui rahval pole raha, pole äridel kliente. Kasinusmeetmed aga töötavad keskklassi ning vaeste vastu, takistades neil majanduses osalemist.

Need vähesed riigid, mis on pidanud lahingut majandusmõrvarite vastu ning tulnud olukorrast välja praktiliselt võitjatena, on võlgnenud oma edu teadmistele. Näiteks päästis Ecuadori president Rafael Correa, kellel on majanduse doktorikraad USA ülikoolist. Ta olevat mõistnud kogu süsteemi ning seda, et Ecuadori nimel oli laenu võtnud seda valitsenud sõjaväeline hunta, mida kontrollis CIA. Seetõttu teataski ta presidendiks saades, et Ecuadori rahvas ei maksa antud võlga, sest ehk peaks seda tegema hoopis IMF, hunta või majandusmõrvarid. Lõpuks peeti antud teemal pikki läbirääkimisi ning president nõustus osa võla tagasimaksmisega, kuid korporatokraatias oli Correa nimi juba mustas nimekirjas. Tema vastu prooviti korraldada riigipööre ning näiteks Hondurases võimuhaarang ka õnnestus. Perkinsi sõnul on aga tänapäeval presidentidel raskem selle süsteemi vastu seista, sest nad on väga haavatavatel positsioonidel. Enam ei kukutata riigijuhte kuulidega, vaid skandaalidega, mistõttu mängivad riigijuhid tihti korporatokraatiaga kaasa. Seetõttu usub Perkins, et rahvas peab võtma endale kohustuse märgata ning seista majandusmõrvarite vastu.

Allikad ja lisalugemist: Truthout, John Perkinsi koduleht

Fotod: johnperkins.org, Kay Nietfeld / scmp.com

Toimetas Allar Pajuste

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.