X

10 eurot =

Järjejutt: Täielik tervenemine – vähi seljatamine kõige kiuste, 2. osa

26. juuli 2015 kell 21:12



doctor-and-nurse-healthy-eating-foodJätkame järjejutuga hiljuti kirjastuselt Varrak ilmunud raamatust “Täielik tervenemine. Vähi seljatamine kõige kiuste”, mille sissejuhatust (järjejutu 1. osa) saad lugeda siit. Teose autori, psühhoterapeudi ja vähiuurija filosoofiadoktor Kelly Turneri huvi täiendmeditsiini vastu vähiravis sai alguse bakalaureuseõpingute ajal Harvardi ülikoolis ja sellest kujunes tema doktoritöö teema California ülikoolis. Tema uurimistöö hõlmas muu hulgas aastapikkust reisi kümnesse riiki, et küsitleda alternatiivtervendajaid Hiinast Brasiiliani nende ravivõtete kohta vähktõve puhul ja kahtekümmet haigusest täielikult tervenenut.

 

Raamat on jagatud üheksaks peatükiks, kus on põhjalikult kirjeldatud iseenesliku tervenemise üheksat võtmetegurit. Peatükiti on iga teguri kohta välja toodud ka värskeimad teaduslikud seisukohad, kirjeldatud konkreetseid tervenemislugusid ja lõpuks jagatud praktilisi tegevusjuhiseid, millest elus juhinduda. Analüüsitavad võtmetegurid on toitumise muutmine, oma tervise üle kontrolli saavutamine, intuitsiooni järgimine, taimravi ja toidulisandite kasutamine, allasurutud tunnete vabastamine, positiivsete tunnete esile toomine, sotsiaalse toetuse vastuvõtmine, oma vaimse seotuse süvendamine ja elusolemiseks olulise põhjuse leidmine.

 

1. peatükk

Oma toitumise täielik muutmine

„Olgu toit sinu ravija ja ravim sinu toit.”

— Hippokrates —

Kreeka arst Hippokrates, keda peetakse tänapäeva meditsiini rajajaks, oli veendunud, et toidul on võime parandada, tasakaalustada ning tervendada meie keha. Kujutage ette tema pettumust, kui ta saanuks teada, et tänapäeva meditsiini doktoriõppe üliõpilased saavad oma nelja-aastase koolituse jooksul vaid ühe nädala toitumisõpetust.1 Pidin ka ise viimane kord arstlikus kontrollis oma arstile selgitama, et taimetoitlasena saan piisavalt kaltsiumi ka rohelisi lehti süües (tema ainus soovitus oli piim), ning piisavalt rauda, süües ube ja vetikaid (tema ainus soovitus oli punane liha). Asi pole selles, et arstid ei usu toidu tervendavasse jõusse, pigem pole nad seda kunagi õppinud.

Kui arstid peaksid toitumist süvitsi õppima, mõistaksid nad, et me oleme tõepoolest see, mida me sööme, sest meie toidus olevad rakud lammutatakse ja muudetakse meie keha rakkudeks. Lisaks sellele mõjutab see, mida me sööme ja joome, vahetult meie organeid ja kudesid, pannes neid rohkem või vähem elama, sõltuvalt sellest, mida me viime oma kehasse. Selle paremaks mõistmiseks kujutage ette, et annate viieaastasele lapsele tassi kohvi. Kümme minutit hiljem pole teil enam mingit kahtlust, et see, mida sööme või joome, mõjutab meie tervist.

Meie tervist – ja muidugi ka kogu meie elu – saab vaadata järjestikuste otsuste summana. See hõlmab ka seda, mida me iga päev sööme ja joome, mõtleme ja tunneme, mida teeme ja kuidas reageerime, kuidas liigume ja puhkame. Toitumise teeb eriti tähtsaks see, et söömine on väga teadlik otsustus. Kas ma valin mitmeviljahelbed suhkruga või kaerahelbed puuviljadega? Kas on eineks maapähklivõi ja tarretisega kiire võileib või enam aega nõudev kinoasalat? Enamiku inimeste jaoks on nende igapäevaste toitumisvalikute taga pidevalt näriv kahtlus, mis sosistab kõrva: „Kas sellel ikka on tähtsust? Kas see, mida ma söön, tõepoolest mõjutab eluliselt mu tervist?” Täielikult tervenenud, kelle elu on olnud kaalul, viivad selle küsimuse järgmisele tasandile. Nad küsivad endalt: „Kas see, mida ma söön, võib aidata mul terveneda vähist?” Paljud neist leidsid, et vastus on „jah”.

Peale sadade täieliku tervenemise juhtumite analüüsimist on üks üheksast tegurist, mis ikka ja jälle tulevad esile, oma söömiseelistuste täielik muutmine. Veelgi enam, inimesed, keda uurisin, tavatsesid teha toitumise muutmiseks neli kindlat otsust. Nendeks on:

  • oluliselt piirata või täielikult loobuda teravilja, suhkru, liha, piimatoodete ja rafineeritud toiduainete tarvita misest,
  • oluliselt suurendada juur- ja puuviljade söömist,
  • süüa orgaaniliselt ehk mahedalt kasvatatud toiduaineid,
  • juua filtreeritud vett.

Peale nende nelja toitumismuudatuse põhjalikku läbiarutamist jagan teiega kahe inimese täieliku tervenemise lugu. Need on inimesed, kes täielikult muutsid oma toitumist, et ravida rinnavähki ja eesnäärmevähki. Kõige lõpus toon mõned lihtsad juhised, mida võite vähivastase dieediga alustades järgida.

 

Ei maiustustele, ei lihale, ei piimatoodetele, ei rafineeritud toiduainetele

Valdav enamik täielikult tervenenutest räägib, et nad on kas vähendanud maiustuste (suhkru), liha, piimatoodete ja rafineeritud toiduainete tarvitamist või on nendest toiduainetest täielikult loobunud. Alustagem suhkrust. Seoses vähiga on suhkrust palju räägitud ja selleks on ka põhjust. Vaieldamatu on fakt, et vähirakud tarbivad (oma ainevahetuses) suhkrut – glükoosi – palju kiiremini kui tavalised rakud. Sel põhimõttel töötab positronemissioontomograafia ehk PET-uuring: kõigepealt joote klaasitäie glükoosilahust, seejärel näitab PET-uuring, kus teie kehas on glükoos kõige kiiremini imendunud. Need glükoosi „kuumad kohad” on teie kehapiirkonnad, mis on kõige tõenäolisemalt vähki haigestunud.

Kuigi teadlased ei ole ikka veel veendunud, kas suur suhkrutarbimine põhjustab vähki, teame kindlalt, et kui vähirakud on teie kehas olemas, siis tarbivad nad kümme kuni viiskümmend korda enam suhkrut kui tavalised rakud. Seetõttu on loogiline, et vähihaiged vähendavad oma toidus rafineeritud suhkru kasutamist niipalju kui võimalik, eesmärgiga vältida vähirakkude „toitmist”, ning selle asemel tarbivad juur- ja puuviljades sisalduvat glükoosi. Teades, et keskmine ameeriklane sööb päevas kahekümne kahe teelusikatäie suhkruga võrdse koguse magusat– samal ajal kui hea oleks süüa kuus kuni üheksa teelusikatäit –, siis on selge, et ruumi oma toitumisharjumuste muutmiseks on palju, sõltumata sellest, kas on tegemist vähiga või mitte.

Esimesena avastas vähirakkude ja suhkru vahelise seose arst Otto Warburg 1920. aastatel. Doktor Warburg sai Nobeli preemia avastuse eest, et vähirakud saavad oma energiat ja hingavad teisiti kui terved rakud. Ta märkas, et vähirakud lagundavad ebatavaliselt suurtes kogustes glükoosi ja hingavad hapnikku kasutamata (seda nimetatakse anaeroobseks hingamiseks). Terved rakud lagundavad palju vähem glükoosi ja hingavad hapnikku (aeroobne hingamine). Põnev on selle juures asjaolu, et vähirakud hingavad isegi siis anaeroobselt, kui ümberringi on külluses hapnikku. See viis dr Warburgi hüpoteesini, et vähirakkudel peab olema midagi vääriti mitokondritega, sest see on osa rakust, kus tervetes rakkudes toimub aeroobne hingamine. Ärge tundke piinlikkust, kui meenutate nüüd segadusse sattunult keskkooli bioloogiatunde – asja tuum on lihtne: vähirakud käituvad teistmoodi kui terved rakud ning üks olulisimaid erinevusi on see, et nad vajavad toimimiseks hiigelkogustes suhkrut. Seetõttu võib oma toidusedelist rafineeritud suhkru väljajätmisel olla oluline tähtsus vähirakkude „näljutamisel”.

Üks täielikult tervenenu, kes muutis oma toitumist – ja loobus suhkrust –, on mees nimega Ron. Ronil diagnoositi eesnäärmevähk, kui ta oli 54-aastane. Tema vereanalüüsid näitasid eesnäärmevähki (PSA 5,2), vähki näitasid ka kaks kaheteistkümnest biopsia koeproovist (Gleasoni näitaja 6). Seetõttu soovitasid tema arstid viivitamatut kogu eesnäärme eemaldamise operatsiooni. Kuid et Ron oli hiljuti kuulnud kellestki, kes oli vähist paranenud toitumise abil, siis tahtis ta kõigepealt proovida seda võimalust. Provintsilinnakeses, kus ta elas, polnud ei vähiarsti ega toitumisnõustajat, kellelt abi küsida. Seepärast hakkas ta lugema raamatuid ja artikleid, mis selgitasid, kuidas vähirakud tarbivad suurtes kogustes suhkrut ja et seda sisaldavad paljud tüüpilised Ameerika toidud, sealhulgas kartulid ja valge sai. Pärast mõnenädalast intensiivset uurimist otsustas Ron operatsiooni veidi edasi lükata ja katsetada selle asemel oma toitumise radikaalset muutmist:

Vähk oli tõenäoliselt parim asi, mis minuga sai juhtuda, ma olin alati väga hoolinud saledusest, kuid ma ei söönud õigesti. Ma olin suur suhkrusõltlane… [Selleks, et vabaneda vähist] ma loobusin suhkrust ja kõigest valgest. „Ei!” valgetele kartulitele, „ei!” valgele saiale – „ei!” kõigile seda sorti asjadele. Ja ma sõin hästi palju rohelist ja tegin palju kapsamahla, mida ma teen siiamaani, kuigi mitte nii palju, kui võiksin… Vähk on anaeroobne… ja glükoos on lämmastikuallikas, mis teda toidab. Niisiis, kui sa lihtsalt lõikad läbi selle toitva soone, siis ei tule vähk enam toime.

Peale sellist toitumismuudatust langes Roni PSA vähem kui aasta jooksul normaalsele tasemele 1,3 ja ta pääses eesnäärme kirurgilisest eemaldamisest, mis oleks põhjustanud urineerimisele ja suguelule jäävaid negatiivseid kõrvalmõjusid. Nüüdseks on ta vähist vaba olnud enam kui seitse aastat.

 

MINNES EDASI piimatoodete juurde – on kaks peamist põhjust, miks minu uuringus osalejad soovitavad nendest täielikult loobuda või tarvitada neid võimalikult vähe. Esiteks on piimatooted valmistatud teise looma rinnapiimast, mis tähendab, et need on täis hormoone ja valke, mis on mõeldud vasika, mitte inimese kasvu edendamiseks. (Juhtumisi oleme meie ainus liik oma planeedil, kes joob teise looma rinnapiima.) Veelgi enam, uuringud on näidanud, et lehmapiimas sisalduv peamine valk – kaseiin –, paneb vähirakud kasvama nii Petri tassis kui laboratooriumirottides. Tegelikult on teadlased leidnud, et nad saavad rottides vähi sisse ja välja lülitada lihtsalt neid kaseiiniga toites või toitmata jättes.

Teine põhjus, miks täielikku tervenemist kogenud inimesed usuvad, et te peaksite piirama piimatoodete tarbimist, on tervisele kahjulikud kemikaalid, näiteks veiste kasvuhormoonid, antibiootikumid ja pestitsiidid, mida on leitud enamikust USA piimatoodetest. USA piim ja piimatooted on Euroopas keelatud, sest meie lehmi on süstitud rekombineeritud veiste kasvuhormooniga (rBGH), mida on seostatud vähiga paljudes uurimustes.5 Peale selle sisaldavad USA piimatooted tervist kahjustaval hulgal oomega-6-rasvhappeid (tervisele kasulike oomega-3-rasvhapete asemel), sest me söödame oma lehmi teraviljaga nende loodusliku toidu ehk heina asemel ja me teeme seda vaid sellepärast, et teravilja on odavam kasvatada kui heina. Oomega-6-rasvhapete probleemiks on nende pidev seostumine vähiga.

Lõpuks on oluline meenutada, et piimatoodetest ei saa me mingeid toitaineid, mida me ei võiks saada mujalt, isegi kui telereklaamid püüavad meid veenda vastupidises. Näiteks saame just samapalju kaltsiumi rohelistest salatitest ja naeristest ning samapalju valke kaunviljadest ja pähklitest. Kokkuvõttes kujuneb tõendusmaterjal, mis näitab, et piimatooted võivad soodustada vähki kas nendes sisalduva kaseiinivalgu või siis halbade ainete tõttu, mida me sinna lisame tootmise käigus. See on põhjuseks, miks nii paljud vähi seljatanutest, keda ma olen uurinud, on otsustavalt piiranud piimatoodete tarvitamist või neist täiesti loobunud, vähemalt seni, kuni nad on päris terveks saanud.

Jane Plant on üks neid, kes tervenes vähist, loobudes piimatoodest (muudele raviviisidele lisaks). Jane’il diagnoositi 42-aastaselt algul esimese astme rinnavähk; tema arstid kinnitasid, et asi saab korda rindade kirurgilise eemaldamisega. Õnnetuseks ei olnud neil õigus. Tema vähk tuli tagasi viis korda: järgmise kümne aasta jooksul opereeriti teda veel kolm korda, ta sai 35 korda kiiritusravi ja läbis 12 keemiaravitsüklit. Kui tema vähk tuli tagasi viiendat korda ja viimane keemiaravi ei mõjunud üldse kanamunasuurusele vähki täis lümfisõlmele, mis pungitas välja ta kaelast, ütlesid arstid, et tal on jäänud elada veel ainult mõned kuud. Armastava ema ja kutseline geoloogina ei olnud Jane selle prognoosiga nõus. Selle asemel kasutas ta oma teadlasekogemust ja asus ise uurima, mis võis olla tema rinnavähi põhjustajaks. Ta oli juba muutnud oma toitumist nii, et sõi palju köögivilja ja täisteratooteid, kuid täiendav uurimine pani teda uskuma, et ta peab veel ühe muudatuse tegema:

Minu jaoks oli oluline piimatoodetest loobumine… Mul oli käimas tavapärane keemiaravi sel ajal, kuid see ei mõjunud. Alles siis, kui loobusin piimatoodetest, hakkas keemiaravi mõjuma… Ma arvan, et on palju asju, mis põhjustavad vähki, kuid ma leian, et me peame peatama selle, mis teda toidab, mis paneb ta kasvama… Siiski pole see nii lihtne, et loobud vaid piimatoodetest. Olulised on veel mitmed teised toitumise ja eluviisi muutused.

Jane kirjutab neist teistest muudatustest oma raamatus „Sinu elu on sinu kätes”, mis sai Inglismaal bestselleriks. Selles soovitab ta loobuda kõigist piimatoodetest; oluliselt suurendada orgaaniliste puu- ja köögiviljade söömist; tarvitada selliseid tervislikke taimseid valguallikaid nagu oad, pähklid ja seemned; kasutada tervislikke õlisid, ravim- ja maitsetaimi; vältida rafineeritud toiduaineid ja juua filtreeritud, keedetud vett. Ta on nüüdseks olnud vähist vaba üle üheksateistkümne aasta, jätkab oma uurimistööd ja peab rangelt kinni toidusedelist, kus pole piimatooteid ja on ohtralt köögivilju.

 

LIHASÖÖMISEVASTANE jutt algab tavaliselt argumendiga, et inimolenditena oleme loodud sööma liha üksnes 10 protsenti vajaminevast toidust ja ideaaljuhul peaks see olema väherasvane metsloomaliha. Tänapäeval on keskmise ameeriklase toidulaual liha 15 protsenti, see tähendab, et keskmine ameeriklane sööb aastas ligi 80 kilo liha. Teise äärmusse langevad paleodieedi propageerijad, „koopainimesed”, kes väidavad, et inimene on loodud sööma nii, et tema toidust moodustab liha 20–40 protsenti. Sõltumata sellest, mida inimesed sõid tuhandeid aastaid tagasi (seda pole kellelgi võimalik tõendada), on meil tegemist nüüdisaegse vähihaigusega ja tõsiasi on see, et laiaulatuslikud teadusuuringud seostavad liha, eriti punase liha söömist mitut tüüpi vähiga. Fakt on see, et ühe uuringu järgi tõstab kaks korda päevas liha söömine naistel rinnavähki haigestumise riski juba neli korda.

Lisaks nendele hoiatavatele järeldustele on looma-, linnu- ja kalakasvatuses kasutusel samad tervisele kahjulikud ained mis piimatootmisel, näiteks sünteetilised kasvuhormoonid, antibiootikumid, pestitsiidid ja oomega-6-rasvhapped. Ja samuti nagu piimatoodete puhul, ei ole ka lihas toitaineid, mida pole võimalik saada muul moel. Näiteks võivad taimetoitlased saada külluses valke, süües ube koos täisteratoodetega, ja kogu raua, mida nad vajavad, süües ube ja merevetikaid.

Minu enda järeldus on liha osas sama mis piimatoodete puhul: kui teil on vähk, soovitaksin liha tarbimist drastiliselt vähendada või sellest täiesti loobuda, vähemalt senikaua, kuni vähk on täielikult kadunud. Kui te siiski tahate liha süüa, peate olema veendunud, et see on orgaaniline, vabapidamisel, heinaga toidetud loomade liha, mis on vaba hormoonidest ja antibiootikumidest. Kindlasti piirake koguseid!

 

VIIMANE TOIDUAINETE rühm, mille söömist täielikult tervenenud piiravad või millest täiesti loobuvad, on rafineeritud toiduained, eriti rafineeritud teraviljad. Rafineeritud toiduainest toode, näiteks sai, on tehtud nisust, mille algset taimset kuju (nisutaime vilju ehk teri) on muudetud, need on jahvatatud peeneks jahuks, segatud pärmi ja suhkruga ning küpsetatud pätsiks. Seetõttu on saial väga kõrge glükeemiline indeks, mis tähendab, et selles sisalduvad süsivesikud muunduvad väga kiiresti glükoosiks. Nagu eespool juttu oli, siis just seda vähirakud väga armastavad. Veelgi halvem on, et sellised kõrge glükeemilise indeksiga toidud nagu sai, makarontooted või ükskõik milline teraviljast valmistatud kiirtoit mitte ainult ei anna vähirakkudele külluslikult toitu, vaid tõstavad vere insuliinitaset, mis omakorda on selgelt seotud vähki haigestumisega.

Selleks, et hoida oma insuliini- ja veresuhkrutase madala ja stabiilsena, on täielikult tervenenud vähihaiged, keda ma olen uurinud, rafineeritud toiduainete tarvitamist drastiliselt vähendanud (või on nendest täielikult loobunud) ja püüavad selle asemel tarbida süsivesikuid nende terviklikul kujul. Teie keha seedib täisterasid palju aeglasemalt kui rafineeritud teravilju ning see aitab hoida veresuhkru- ja insuliinitaset normis. Lisaks sellele on täisterades palju rohkem kiud aineid ja vitamiine kui rafineeritud teraviljades. Kuid küllap on kõige tähtsam, et täisteratoodete tarbijad haigestuvad harvem vähki. Täisteratooted on näiteks pruun riis, kinoa, täisterakaer, täisteraoder ja nisuivad. Leibadest võite proovida idandatud teradest leiba, mis on tihkem ja milles on viilu kohta palju vähem suhkrut kui valges saias ja ka täisteranisusaias.

Üks alternatiivtervendajatest, keda ma intervjueerisin, on puhastumisprogrammi juht Taimaal, kuhu tulevad inimesed kogu maailmast kolmeks kuni seitsmeks päevaks paastuma ja puhastuma. Selle tailase arvates on rafineeritud toidud sedavõrd ebatervislikud, et ta väldib neid täielikult:

Ma ei söö kiirtoitu, masinaga tehtud toitu ega piimatooteid. Kuid ma söön kõike, mis tuleb loodusest [s.t kasvab maast]. See on mu igapäevane toitumisharjumus. Kõigel, mis tuleb purgist, pole elu – see kõik on surnud. Mõelge pikkadele säilimistähtaegadele. Kuidas saab toit säilida neli aastat? Kui te korjate puuvilja ja lõikate ta lahti, siis ta sureb. See peab vastu kolm või neli päeva, võib-olla vaid ühe päeva. Nii söön ma ainult elusat toitu – kõike, mis tuleb otse loodusest.

Ameeriklased armastavad masinatega töödeldud toiduaineid – näiteks jahu ja makarontooteid –, mis on keskmise ameeriklase toidulaua alussambad (toidusedel on täis liha ja suhkruid), kuid oluline on meeles pidada, et meie maitsmispungad ei tea sugugi alati, mis on meile parim. Tegelikult on olemas mitmeid miljoneid dollareid pööritav tööstus, mis on pühendunud kunstlike lõhnaainete loomisele – need ahvatlevad meie maitsmispungi sedavõrd, et me ei suuda vastu seista ning ostame ebatervislikke rafineeritud toiduaineid.

Olge ettevaatlikud ka niinimetatud looduslike lõhnaainetega, sest need ei ole alati need, mis nad näivad olevat. Kas te näiteks teate, et toitudes ja karastusjookides kasutatav „looduslik” vaarikaaroom on tehtud kopra pärakunäärmevedelikust, mida kutsutakse kopranõreks ehk kastooreumiks? USA Ravimi- ja Toiduamet lubab seda etikettidel nimetada „looduslikuks vaarikaaroomiks”, kuna see pole keemilise päritoluga, kuid kindlasti pole see tehtud vaarikatest.

Lisaks meie ahvatlemisele nende kunstlike ja „looduslike” lõhnaainetega lisab toiduainetööstus enamikku oma toodetest äärmiselt suures koguses soola, rasva ja suhkrut, sest on teada, et meie küti-korilase maitsmispungad on jätkuvalt programmeeritud janunema nende toiduainete järele, mida nappis tuhandeid aastaid tagasi. Tänu majanduse edusammudele suudame nüüd toota soola, suhkrut ja rasva niipalju, kui tahame. Kahjuks ei ole evolutsioon kohanenud selle tõsiasjaga ja kiirtoiduettevõtted kasutavad selle lünga ära. Ikka veel hakkab meil sülg pööraselt jooksma, kui tajume küpseva rasva lõhna, soola või suhkrut. Sellepärast on nii raske keelduda soojadest friikartulitest.

Kõige selle tõttu on vähihaigetel või nendel, kes soovivad vältida vähki haigestumist, mõistlik mitte usaldada toiduvalikuid tehes oma maitsmispungi. Vähist täielikult tervenenud pöörduvad selle asemel tagasi oma vanavanavanemate elustiili juurde, kes sõid kodus kasvatatud köögivilju ja täisteratooteid, vahel harva aga selliseid haruldasi delikatesse nagu liha ja suhkur ning nautisid palju vähemat vähki haigestumist kui meie praegu.

 

Köögi- ja puuviljade tervendav jõud

Kui jõuame köögi- ja puuviljade juurde, siis te juba teate, mida ma ütlen: nad on tervislikud teie jaoks – väga tervislikud. Köögi- ja puuviljad varustavad inimkeha kõigega, mida ta vajab: vitamiinide, mineraalainete, süsivesikute, kiudainete, glükoosi, valkude ja isegi tervislike rasvadega. Vähist rääkides on sajad ja sajad uurimused näidanud, et köögi- ja puuviljade söömine aitab kõigepealt vähist hoiduda, kusjuures jätku-uuringud näitavad, et vähihaiged, kes söövad rohkem köögi- ja puuvilja, elavad kauem. Näiteks üks uuring, kus jälgiti tuhandet viitsadat rinnavähist paranenut, leidis, et naistel, kes sõid viis korda päevas puu- või köögivilja ning olid aktiivsed vähemalt 30 minutit päevas kuus päeva nädalas, oli suremus 50 protsenti madalam kui nendel, kes ei söönud nii palju köögivilja või ei olnud kehaliselt nii aktiivsed. Teisisõnu – need, kes sõid palju köögivilja ja liikusid palju, elasid kaks korda kauem.

Palju on tehtud ka uuringuid, mis näitavad, et mõned puu- ja köögiviljad on potentsiaalsed vähi tõrjujad – nagu ristõielised köögiviljad (näiteks kapsas, spargelkapsas, lillkapsas), sibulad (näiteks sibul, küüslauk, talisibul) ja tumedad marjad. Ainult ristõielised köögiviljad sisaldavad aineid, mis aitavad tagasi hoida vähirakkude kasvu, peatavad vähirakkude muundumise siirdeliseks ning võivad panna vähirakud isegi lagunema või surema. Teistel köögi- ja puuviljadel on teistsugused vähivastased omadused. Selleks, et saada kasu kõigist aedviljades leiduvatest vähivastastest ainetest, peaksite püüdma süüa kõiki vikerkaarevärvides köögi- ja puuvilju, sest iga värv esindab erinevat vähivastast ainet.

Üks minu intervjueeritud täielikult tervenenud vähihaige test, kes avastas puu- ja köögiviljade tervendava väe, oli Dale Figtree. Tal diagnoositi 27-aastasena mitte-Hodgkini lümfoom ehk lümfisüsteemi vähk. Ettevalmistava operatsiooni ajal avastati tema kopsu, südame ja peamiste arterite vahelt greibisuurune lümfikasvaja, mida ei saanud opereerida. Dale alustas kohe arstide ettekirjutuse järgi keemiaravi ja kiiritusega, kuid oli sunnitud keemiaravist loobuma ränkade kõrvalmõjude tõttu. Pärast kolme kuud kiiritust pidi ta ka sellest loobuma, sest see tekitas kõnehäireid. Kuna tal ei jäänud midagi muud üle, hakkas ta katsetama mitmesuguste keha-meele-vaimu tervendamise viisidega, millest üks oli toitumine:

Ma läksin toitumisnõustaja juurde, kes koostas mulle toitumiskava, mille järgi tuli süüa toitaineterikkaid kergesti seeduvaid toite, kuid hiigelkogustes! Mu kõhul kulus nii suurte toidukogustega harjumiseks mitu nädalat, aga kui ta sellega hakkama sai, olin nagu käsn, mis imes endasse toitu. Programmis oli 80 protsenti toortoitu ja 20 protsenti kuumutatud toitu. Ma jõin kolm korda päevas värskelt pressitud köögiviljamahla ja sõin suurtes kogustes salateid, puuvilju ja pähkleid. Lõuna ajal sain 400 grammi keedetud köögivilja ja 400 grammi jamssi, pruuni riisi või ube. Mu keha hakkas väga kiiresti vabanema vanast tarbetust lastist – arvatavasti kantserogeenidest ning keemiaravi ja kiirituse tagajärjel kogunenud saastast. Puhastumine ja mürkainetest vabanemine toimus tsüklitena, iga mõne nädala järel keha erinevates osades ja koos uute sümptomitega – alates valust kuni limaerituse ja kõhulahtisuseni.

Pärast kolmeaastast terviklikku kehale, meelele ja vaimule suunatud tervendamise programmi käis Dale kompuutertomograafia uuringul – ja ta vähk oli tervenisti kadunud. See toimus 1980. aastal, enam kui 30 aastat tagasi. Sellest ajast peale on ta olnud vähist vaba. Ta õppis toitumisnõustajaks ja aitab nüüd teistel vähihaigetel koostada keha-meele-vaimu tervendamise kavasid.

 

Söö mürkidest vabanemiseks orgaanilist toitu

Enamik täielikult tervenenuid rõhutavad seda, kui oluline on puhastada oma keha kõigist kemikaalidest ja mürkidest, mille ees me oleme tänapäeva maailmas suhteliselt kaitsetud. Teadlased on seisukohal, et paljud asjad, kaasa arvatud bakterid, viirused, geneetilised mutatsioonid ja muidugi mürk ained, võivad põhjustada tervete rakkude muutumist vähirakkudeks. Teadlased on veendunud, et teatud mürkained, sealhulgas nikotiin, asbest ja formaldehüüd, tekitavad kindlasti vähki. Siiski on veel mitmeid teisi kemikaale, millega puutume iga päev kokku, kuid mille suhtes pole teadlastel veel täit kindlust, näiteks pestitsiidid, samuti geneetiliselt muundatud organismid (GMO). Teadlastel kulus üle viiekümne aasta tõestamiseks, et nikotiin põhjustab vähki. Sama kaua või veelgi kauem võib kuluda selgusele jõudmiseks, kas pestitsiidid ja GMO teevad meid haigeks või mitte.

Ühes hiljutises hoiatavas uuringus seostati laste vähki haigestumist emadega, kes kasutasid kodumajapidamises pestitsiide sünnituseelsel perioodil. Sarnane uuring näitas, et rinnavähiga patsientidel oli rinnakoes oluliselt rohkem pestitsiide kui nende naiste rinnakoes, kellel oli healoomuline kasvaja. Õnnetuseks on vaja veel viitkümmet taolist uuringut, enne kui teadlased ametlikult kinnitavad, et teatud pestitsiidid põhjustavad vähki. Senikaua on enamik täielikult tervenenuid otsustanud ettevaatuse mõttes osta üksnes orgaanilisi puu- ja köögivilju. See tundub olevat tark valik, sest hiljutine uuring, mis analüüsis 240 orgaanilise toidu kohta tehtud uuringut, leidis, et orgaanilises toidus on tõenäosus pestitsiidide leidumiseks 30% väiksem.

LISAKS ORGAANILISE toidu söömisele võib keha vabanemist pestitsiididest, raskmetallidest ja teistest mürkainetest kiirendada lühike paast või puhastumine. Paastumine on vanim teadaolev ravimisviis, mida on kirjeldatud pea igas religioosses ja traditsioonilises meditsiinisüsteemis viimase kolme tuhande aasta jooksul. Paljud tervendajad peavad seda loomulikuks viisiks, kuidas nakkustest vabaneda ja keha mürkidest vabastada. Eriti sellepärast – kui seda teha ettevaatlikult –, et see käivitab kehas tervendavate muutuste võimsa doominoefekti.

Näiteks on uuringud tõestanud, et lühikesed paastud aitavad vabaneda bakternakkustest, vähendavad kolesteroolitaset ja aeglustavad vananemist. Samalaadne uuring näitas, et kõigest 24-tunnine paast võib käivitada suure sisemise mürkidest vabanemise protsessi, mis puhastab terved organite süsteemid ja suurendab bakteritega võitlevate immuunrakkude arvu. Vähiga seoses näitas üks pilootuuring, et kemoteraapiaaegne lühike paast suurendas märgatavalt teraapia tõhusust, vähendades samal ajal kõrvalmõjusid. Mõned teadlased oletavad, et kõigi glükoosiallikate kõrvaldamine paastuga võib olla tõhus viis sundida vähirakud „nälgima”.

Oma uurimisreisi ajal ümber maailma kohtusin paljude alternatiivtervendajatega, kes kasutasid paastu osana vähihaigete ravist. Ühe sellise paastumis- ja puhastumisprogrammi juhendaja kirjeldab selle meetodi kasu tervisele:

Paastumine on suurepärane vahend, et vabastada keha sinna kuhjunud mürkidest ja panna kehast jääkainete eemaldamise süsteem tõhusamalt toimima, et kehasse ei koguneks enam mürkaineid … Kui mul diagnoositaks vähk, alustaksin pikaajalise paastuga. Kõigepealt püüaksin vabaneda mürkainetest ja seejärel hakkaksin sööma mürgivaba orgaanilist toitu … Ma paastuksin, et puhastada oma koed ja panna kiiresti kasvav pahaloomuline kasvaja nälgima. See on seesama asi, mida teeb kemoteraapia ja teevad kõik tavateraapiad … Paastumine on loomulik viis selle tegemiseks. Enamik loomi ja organisme lõpetavad söömise, kui nad jäävad haigeks. See on looduse tee haigusega võitlemiseks.

See paastumisprogrammi juhendaja märkis õigesti – kui loomad on haiged, siis nad ei taha enam süüa. Tegelikult tunduvad inimesed olevat ainus liik, kes taolises olukorras sunnib end sööma. Kui loomad hakkavad haigeks jääma, siis nad tavaliselt lõpetavad söömise ning otsivad vaikse, kaitstud koha, kus niikaua puhata, kuni nad tunnevad end jälle paremini. Sel ajal võivad nad juua mõne sõõmu vett või süüa mõnda mõru taime (mürkidest vabanemisele kaasaaitamiseks), kuid nad ei hakka uuesti sööma enne, kui nad tunnevad end paremini. Ka meil, inimestel, kaob söögiisu kohe, kui tunneme ennast haigena. See on märgiks, et meilgi on võib-olla alles instinktiivne isetervenemise mehhanism, mis käsib meil mõnda aega mitte süüa. Nii käivitub meie sisemine mürkidest vabanemise protsess. Kuna mõnesid vähivorme on juba seostatud bakterite ja viirustega (näiteks inimese papilloomviirust (HPV) seostatakse emakakaelavähiga ja bakterit Helicobacter pylori maovähiga), siis võib vähihaigete jaoks olla mõttekas teha läbi meditsiinilise järelevalve all lühike paast selleks, et aidata oma kehal vabaneda pikka aega varjus olnud bakteritest või viirustest.

Kui ma viibisin oma uurimistöö tõttu Taimaal, pakkus mulle põnevust katsetada nädalapikkust paastu, mille jooksul sain veidi arbuusi ja porgandimahla, õhtuti köögiviljapuljongit, iga päev soolepuhastust, kiudainerikkaid kokteile, ravimtaimi ja vitamiine. Ma muutun uskumatult närviliseks, kui olen näljane, seepärast oletasin, et ei suuda üle kuue tunni vastu pidada. Siiski olin meeldivalt üllatunud, et õigel ajal serveeritud kiudainerikkad kokteilid talitsesid mu nälja sööste kogu nädala jooksul. Mahl, puljong ja vitamiinid andsid mikrotoitaineid, mida mu keha vajas. Minemata liialt üksikasjaliseks seoses sellega, mille nimetus on „soolekatt” (mucoid plaque, võite seda guugeldada), piisab, kui ütlen, et lõpetasin nädala sügava aukartusega omaenda keha võime ees ennast paastumisega mürkidest vabastada – ning äsjapöördunud taimetoitlasena. Nüüd püüan paastuda kord aastas, tehes oma siseorganitele „kevadpuhastust”.

Kui mõte paastumisega oma keha mürkidest puhastada tundub hirmutav, soovite ehk alustada ühepäevase paastuga, juues värskelt pressitud köögiviljamahlu, täienduseks india teelehe (Plantago psyllium) kiudainerikkad seemnekestad (näiteks Metamucil) iga nelja või kuue tunni järel, et hoida ära näljasööste. Selline paastumine ühel päeval kuus on lihtne viis oma keha mürkidest vabastada. Ärge unustage kõigepealt nõu pidada oma arstiga, juhul kui teie paast vajab meditsiinilist jälgimist.

 

Jooge filtreeritud vett

Neljas ja viimane muudatus, mida peaaegu kõik mu täieliku tervenemise uuringualused teevad, on gaseeritud jookide, mahlade ja piimajookide asemel umbes kaheksa klaasi vee joomine päevas, eeldusel, et vesi on võimalikult puhas. Vesi on meie tervise jaoks esmavajalik. See moodustab umbes 70 protsenti inimkehast ning ilma veeta me sureme umbes nelja päeva pärast. Paljud minu intervjueeritud alternatiivtervendajad peavad vett tervendamismeistriks, eelkõige tema võime tõttu uhtuda kehast välja mürgid, viirused ja bakterid ning varustada keharakke niivõrd vajaliku niiskusega.

Tervendajad soovitavad juua looduslikku allikavett selle kõrge mineraalainesisalduse pärast ja vältida kraanivett, sest see sisaldab sageli kloriine, fluoriide ja raskmetalle. Neid kõiki on mõnedes uurimustes seostatud vähiga. Senikaua, kuni pole tehtud vajalikul määral uuringuid ja me ei saa kindlad olla, kas nendel saasteainetel on või ei ole seost vähiga, on minu uuritud täielikult tervenenud ettevaatuse nimel valmis eelistama allikavett bisfenool-A (BPA) vabadest kodustest veejahutajatest või paigaldama kodusele veekraanile filtrisüsteemi (näiteks pöördosmoosi- või süsifiltriga). Kahjuks eemaldab selline filtreerimine veest ka kõik tervislikud mineraalained, seetõttu on mõttekas jälgida vee mineraalset koostist, kui kasutate filtreerimist. Ma ise kasutan köögikraani külge paigaldatud filtrisüsteemi, mis eemaldab kraaniveest kloriidid, fluoriidid, raskmetallid ja teised mürkained. Seda filtreeritud vett tarvitan ma nii joogiks kui ka toidutegemiseks.

 

Jätkub järgmisel nädalavahetusel…

 

Allikas: Kelly A. Turner “TÄIELIK TERVENEMINE. Vähi seljatamine kõige kiuste” (Varrak, 2015)

Foto: sheknows.com