Lihtne on armastada “head last” ehk lapsevanemaks kasvamise teekond

30. oktoober 2017 kell 14:54



GoodTwinBadTwin“Lihtne on armastada last, kes on sõnakuulelik, tubli, ei tee pahandust, ei hakka vastu, ei jonni, saab ise hakkama. Kes on igas mõttes eeskujulik. Kellega pole muret, sest seda meil ju tänapäeva maailmas jätkub nagunii. Tundub justkui ideaalpilt lapsest, kellest unistame,” kirjutab suhteterapeut ja koolitaja Urme Raadik oma blogis.

 

“Ma lihtsalt lähen poodi ja mind ei huvita. Lähen üksinda, jalgrattaga ja ilma kiivrita. Sina ei ütle siin üldse midagi, sest see pole sinu kodu. Ja üldse oled sa nõme. Väga loll.”

Need olid laused, mida kuulsin mõned nädalad tagasi. Need olid mulle mõeldud ja neid ütles minu väga kallis lapselaps. Seitsme aastane.

Hingasin sisse ja välja. Kohe mitu korda. Proovisin peegeldada ilmselgelt väga vihase lapse tundeid. Ootasin, et ta taltuks. Et lõpetaks. Mis ometigi juhtus? Meil oli ju olnud väga vahva lõuna. Ma ei saanud aru. Proovisin selgitada, miks ei ole hea üksi poodi minna.
Ei miskit. Tundsin ennast saamatuna. Ebaõnnestununa.
Pagan, mul oli kiire ka veel. Kliendid kohe tulemas.
Mõtlesin, et äkki peaks ähvardama: “Kui sa poodi lähed, siis ma ei tule teine kord sinu juurde.”
Sain ometigi sõnasabast kinni. Mis ma siis nüüd teen?
Istusin kiigele. Ootasin. Andsin aega. Lõpuks tõusin ja läksin ning ütlesin tüdrukule, kes oli väga kimpus iseendaga, et ma armastan teda väga. Alati. Igavesti.
Läks hetk ja väike tüdruk jooksis minu juurde ning hakkas häälekalt nutma.
Need olid kurbuse ja samal ajal ka vabanemise pisarad.
Võtsin ta sülle ja mul oli ühtäkki palju aega, sest mitte miski siin elus pole tähtsam, kui toetada ja olla olemas.

Hiljem õhtul meenus lugu meie endi tütre lasteaiaperioodist.
Mäletan, kui mees tuli koju ja ütles, et ta ei lähe enam lasteaeda, sest ta sureb häbi pärast ära. Siis kui laps teda kotiga pillub ja häält tõstab ning inetusi ütleb. Eriti veel teiste ees.

Et kuidas üks laps saab ometi nii käituda?
Et kuidas üks laps saab mulle öelda, et ma olen loll, vastik ja ta ei armasta mind?

Olime mehega koos mõlemad hädas. Täna mõistan, et need lapsed, kes käituvad mõistetamatult või nn. “halvasti” vajavad just kõige enam mõistmist ja armastust.
Halb käitumine on justkui viimane appikarje.
Karistuse, manipulatsiooni ja hirmuvalitsusega, mis tundub tol hetkel meie, vanemate, jaoks ainutee, sest muud me ei oska, teeme asja vaid hullemaks.

Mis meid aitab sellistel hetkedel, et suuta lapse jaoks turvaliselt kohale jääda?

  1. Uskumine, et me ei ole läbikukkunud vanemad – see toob kergenduse, eemaldab meie kaitsed ja saame võtta vastutust ning midagi muuta.
  2. Kaaslase toetus ja võimalus oma ärevuse ning mure jagamiseks. On imeline, kui kuuled oma partnerilt lauset: “Mõistan, et meil on praegu keeruline ja näen, et oled mures. Me saame koos hakkama.”

 

Mida meil on vaja õppida?

Oma last kuulama – vanema ja lapse suhe ei ole võrdväärne suhe. Vanem on see, kes alati vastutab. Nii hea, kui ka halva eest.

 

Mis see kuulamine on?

Kuulamine ei ole lohutamine, tänitamine, halvustamine, targutamine, parastamine, lahenduste pakkumine.
Kuulamine on kogu oma tähelepanu kõnelejale suunamine, südame avamine ja kohalolek.
Tahan õppida kuulama – kogu oma tähelepanelikkuse ja hoolimisega.
Kuulama ka valusaid asju ning ebaõiglaselt tunduvaid asju – “See pole ju õige, et ma sind ei armasta – armastan küll.”
Kui mu laps mulle nii ütleb, siis on midagi, mis paneb last hetkel tundma, et ma teda ei armasta…

 

Kui laps vaikib?

Siis on eriti oluline lapsevanema kannatlikkus ja kohalolu.
Siin saan jagada omi õppetunde. Ma ju näen, et mu lapsel on mure ja mida enam ma pärin/uurin, seda enam laps ei räägi ning tõmbub endasse.
Parim, mis ma lapse jaoks teha saan on see, et anda talle teada, et olen tema jaoks olemas. Samal ajal õppida ise saama hakkama oma ärevusega, et misk kõik hullu võib olla…
Ja laps tuleb. Siis, kui tal on piisavalt turvaline ja ta tunneb, et julgeb rääkida. Et ma ei lohuta, tänita, halvusta, targuta, parasta, otsi kohe lahendusi. Et ma ei kuku kildudeks laiali vaid jaksan kuulata.

 

Kui laps valetab?

Siis on mingi põhjust, miks ta ei julge tõde rääkida. Nii lihtne see ongi. Hoian endaga alati mõtet, et ta ei taha rääkida sellepärast, et ta ei julge…
Hirm saada karistada – olgem ausad, nii on ju olnud, sest vahel meile tundub, et kaua võib ja ega ilma karistuseta ikka inimest ei kasvata. Kuidas seda vastutustunnet muidu õpetada.
Hirm et vanemad pettuvad – taas on hea meenutada neid hetki, kus oleme andnud nii verbaalseid kui ka füüsilisi märke, et kuidas sa ometigi ei saa hakkama, mis sul viga on?
Hirm, et siis ei armastata enam – ainult head ja tublid väärivad armastust.
Siinkohal on eriti oluline õpetada lastele, et eksimused ja vead on lubatud – need on osa inimeseks kasvamisest ja meie elust. Lapsed õpivad meie tegude, mitte meie sõnade järgi ning seepärast on vajalik ise õppida enesele vigu andestama.

 

Parim kuulamisoskuse õpetaja on Imago dialoog

Dialoog aitab meil keskenduda rääkija kuulamisele ning oma lood ja interperetatsioonid stiilis: “Mina tean, miks sa nii teed…” kõrvale panna. Aitab luua silla rääkijaga ja tulla tema maailma ning vaadata asju läbi tema vaatenurga. See omakorda loob väga palju mõistmist ja turvatunnet, mis aitab mõlemal – nii rääkijal kui ka kuulajal rahuneda. Osapoolte vahele tekib ühendus, mis annab võimaluse koos leida lahendusi ja edasi minna.
Dialoogi on vaja õppida ja praktiseerida ning seda, kas minust on saanud hea kuulaja saab öelda mulle vaid see, kes parasjagu kõneleb mitte mina ise.

 

Miks minu lapselaps siis tol päeval ärritus?

Teate, ma ei saanud sellest väga kaua aega aru kuni ühel hetkel lõi justkui lamp põlema – me istusime koos laua ääres ja ma katkestasin temaga põneva vestluse (loe: tema tähelepaneliku kuulamise) telefonihelina peale ning hakkasin ilma midagi selgitamata telefoniga rääkima. Võin vaid arvata kuidas tundis ennast väike tüdruk, kes oli just äsja jaganud minuga omi mõtteid ja arvamusi. Õhina ja põnevusega. Ja ühel hetkel mind ei olnud enam tema jaoks emotsionaalselt olemas.

Iga kord, kui mu laps käitub võimatult või “halvasti”, hoian ma meeles mõtete, et viha ja agressiooni või ka iroonia ja enesessetõmbumise alla on alati valu ja kurbus. Mida mina vajan ja igatsen, kui mul on valus ja kurb? Kas sõda ja rünnakut või hoolimist ja mõistmist?
See teadmine aitab mul rahuneda ja pakkuda lapsele hoolimist ning mõistmist. Olla tema jaoks olemas.
Ja kui asi lappama läheb, siis teen stopi ja ütlen lihtsalt: “Palun vabandust. Ma ei kuulanud sind. Alustame uuesti. Tahan olla hea kuulaja. Oled mulle väga kallis ja armastan sind kohe väga-väga. Alati.”

Ja muide, ma ei jäänudki tol päeval tööle hiljaks. See, koos minu targa ja imelise lapselapsega kiigel veedetud aeg oli üks sügavamaid ja ilusamaid.:)

 

Urme Raadik

Imago suhteterapeut ja koolitaja

 

Allikas: Urme Raadiku blogi

Foto: brainchildmag.com