Foto: Jon Bilous | Dreamstime.com

Kas Valge Maja avaldas hiljuti selle, mida Brüssel on kümme aastat varjanud? Euroopa osakaal maailma SKPs on kahanenud 25 protsendilt 14 protsendile, mandri areng triivib “tsivilisatsioonilise hävingu” suunas ja praegusel kursil võib Euroopa “20 aasta pärast olla tundmatuseni muutunud” – vähemalt väidab nii USA uus riikliku julgeolekustrateegia dokument, mis on pannud kihama kogu maailma.

Kuigi analüüs ei pärine Venemaa luureteenistustelt, paneb see Postimehe sõnul Kremli käsi hõõruma ja tekitas hämmingut Euroopa liitlaste seas. Nimelt kirjeldab Washington oma strateegiadokumentides Euroopa allakäiku. Euroopa – täpsemalt Euroopa Liidu, mis moodustab vaid osa Euroopast – tragöödia ei seisne Trumpi administratsiooni arvates välise vaenlase rünnakus, vaid vabatahtlikus pühendumises enesehävitusele.

Üheksateist sanktsioonide vooru, mis olid mõeldud Venemaad halvama, on mõjunud karmilt Euroopale endale: terved tööstused on lahkunud, energiavarud segi löödud, põllumehed tänavatele aetud, elatustase langenud ning teisitimõtlemine tsenseeritud (osades riikides isegi kriminaliseeritud) tehnokraatide loodud väärtuste varjus. Iroonilisel kombel ei käitu paljud Euroopa riigid oma rahvaga sugugi erinevalt kui need režiimid, mida kritiseeritakse ja mille vastu võideldakse.

Aga tulema tagasi USA avalduse juurde. Siin on lõik Valge Maja strateegiadokumendist:

1. Euroopa suuruse edendamine

Ameerika ametnikud on harjunud käsitlema Euroopa probleeme ebapiisava kaitsekulutuse ja majandusliku stagnatsiooni kaudu. Selles on oma tõde, kuid Euroopa tegelikud probleemid on veelgi sügavamad.

Mandri-Euroopa osakaal maailma SKPs on langenud – 1990. aasta 25 protsendilt tänase 14 protsendini – osaliselt seetõttu, et riiklikud ja rahvusvahelised regulatsioonid õõnestavad loovust ja ettevõtlikkust.

Kuid majanduslangust varjutab veelgi tõsisem oht: tsivilisatsiooniline hääbumine. Euroopa suuremad probleemid hõlmavad Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste asutuste tegevust, mis õõnestab poliitilist vabadust ja suveräänsust; rändepoliitikat, mis muudab maailmajao koosseisu ja tekitab pingeid; sõnavabaduse piiranguid ja poliitilise opositsiooni mahasurumist; sündimuse järsku langust ning rahvusliku identiteedi ja enesekindluse kadumist.

Kui praegused arengusuunad jätkuvad, võib maailmajagu olla vähem kui 20 aasta pärast tundmatuseni muutunud. Seetõttu ei ole sugugi kindel, kas teatud Euroopa riikidel on tulevikus piisavalt tugevad majandused ja relvajõud, et jääda usaldusväärseteks liitlasteks. Paljud neist riikidest jätkavad praegu oma senisel kursil. Me soovime, et Euroopa jääks Euroopaks, taastaks oma tsivilisatsioonilise enesekindluse ja loobuks ebaõnnestunud regulatsioonikesksest lähenemisest.

USA strateegia kõige jõhkram lause on aga ilmselt hoiatus, et mõned Euroopa riigid ei pruugi peagi “enam olla piisavalt tugevad, et jääda usaldusväärseteks liitlasteks“.