Foto: ekraanikuva

Washingtonis vajutas keegi ajaloo korduse nuppu ja me kuuleme selle süngeid kajasid. Sest tänase sanktsioonipoliitika intellektuaalne alus – sanktsioonid tabavad konkurente karistustariifide ja kaubanduskeeldudega – pärineb USA 28. presidendilt Woodrow Wilsonilt.

Juba 1910. aastal soovitas hilisem USA president majandussõda kui ülimat relva: „Rahval, kelle riiki igakülgselt boikoteeritakse, ei jää muud üle, kui alla anda.“ Tänu sellele säästlikule, rahumeelsele, tummale, kuid surmavale ravimile pole relvajõudude kasutamine enam vajalik.

Usk majanduslike sanktsioonide kõikvõimsusesse püsib tänaseni. Kui USA rahandusministrilt Steven Mnuchinilt 2019. aastal küsiti, mida USA teeks Türgiga, kus tapeti Süüria kurdide vähemusrahvusse kuuluvaid inimesi, vastas ta: “Me võime Türgi majanduse sulgeda.”

Nii arvas Trump. Nii arvab Biden. Ka Washingtonis viibinud Saksa majandusminister Robert Habeck arvab samamoodi. Kuid nad kõik eksivad.