Ajaloo pettus: sissejuhatus

30. jaanuar 2018 kell 12:40



Värskelt ilmunud Telegrami ajakirjas pühendame suure osa “ajaloo pettuse” teemale, mille autoriks on Austraaliast pärit uurija John le Bon. Tegemist on täiesti unikaalse uurimustööga, sest võltsitud ajalugu pole sellises võtmes varasemalt kajastatud isegi mitte inglisekeelses avalikus veebimeedias. Avaldame John le Boni uurimustöö autori loal.

 

 

Kas on võimalik, et meile räägitud lood ajaloost on väljamõeldis? Kui jah, siis kuidas on võimalik, et kõik ajaloolased eksivad? Miks me sellest varem kuulnud pole? Kui meile esitatud ajalugu on võlts, siis mis tegelikult juhtus? Kust me pärineme? Kui kaua me siin oleme olnud?

Kui sul on oma arvamus Vana-Kreekast, Vana-Egiptusest, Vana-Roomast või Vana-Hiinast, siis ma soovitan sul see kirja panna enne, kui sa „ajaloo pettuse” artikleid edasi lugema hakkad. Salvesta oma praegune arvamus tuleviku mina jaoks, kes seda kunagi loeb ja saab siis analüüsida, mis su mõtetes küll toimus.

Mõne aja pärast naerad sa nende lugude peale, mida sa kunagi võtsid enesestmõistetavana. Need on lood, mis tundusid sulle ilmselged, kuni ühel hetkel sa ei uskunud neid enam ja sa avastasid ennast mõtlemast „kuidas ma võisin kunagi sellist jama uskuda?”.

Ma ei saa seda garanteerida ja ma ei garanteerigi seda. Aga ma ennustan seda. Ja ma teen seda iseenda kogemuse põhjal. Vanasti uskusin ma kõiki lugusid, mida meile jutustatakse “iidsetest” aegadest. Nüüd aga on “ajaloo pettus” minu jaoks mitu korda ilmselgem ja läbinähtavam kui mitmed väiksemad maailma raputavad pettused kokku. Ma ei liialda.

See pole lihtsalt minu suvaline arvamus, et meile räägitud ajalugu on pettus. Ma ei jõudnud sellisele järeldusele kellegi abiga või kellegi vihje kaudu. Ma mõistsin seda, kui olin lootusetult üritanud leida esmaseid allikaid kui tõendusmaterjale, mis saaksid kinnitada ametlikke lugusid. Käisin tundide kaupa läbi viiteid viidete järel ning avastasin, et kõik teed viivad lõpuks tupikusse.

Ja need tupikud ei ulatu sugugi mitte nii kaugele, kui arvata võiks.

Ma olen viimased kaks aastat pühendunud ajaloo pettuse uurimisele ja samal ajal olen õppinud tundma tänapäeva inimese stereotüüpi ja seda, kuidas see töötab. See on võimaldanud mul ületada barjääre, mis võiksid peatada teisi potentsiaalseid uurijaid minemast radadele, kuhu minu uurimistöö mind viinud on.

Kogu asja point on: inimesed armastavad lugusid. Nad vajavad neid. Kui neilt lood ära võtta, siis mõtlevad nad ise uued asemele. Inimesed usuvad ja kordavad kõige fantastilisemaid ja naeruväärsemaid lugusid, võtmata endale hetkegi mõtisklemiseks, kas need lood saaksid eksisteerida ka objektiivses reaalsuses. See on tihti nii, sest inimestel puudub arusaam “objektiivsest reaalsusest”. Neil on rohkem ühist treenitud papagoidega kui ideaalse versiooniga inimesest, mida paljud silme ees hoiavad.

Jutuvestmine vajab ainult kordamist – see ei vaja mitte mingisugust mõtlemist. See on ka üks põhjustest, miks „uurijad” ajaloos eriti ei kahtle: ajalugu ongi ainult jutustamine. Kaks või enam inimest võivad vaielda, kumba lugu usutakse rohkem või kelle lugu on teised jutuvestjad kõige rohkem ümber jutustanud, aga kõik, mida need inimesed kokkuvõttes teevad, on see, et nad vaidlevad, kelle lugu on „parem”. See sobibki jutuvestjatele kõige rohkem, sest see ongi see, mida enamus nende kuulajaid kuulda tahab: lugusid. Lugusid teistest lugudest. Lugusid inimestest, kes neid lugusid räägivad.

See tuleb ka kõnealuse valdkonna nimes endas välja: ajalugu. Kui sa arvad, et see on kõigest juhus, siis ma ei hakka üritamagi sinu arvamust muuta.

Neid lugusid usutakse ja korratakse nii palju, et ainult üksikud suudavad nendes tõsisemalt kahelda. Me isegi ei märka, et me oleme lugude alla mattunud. Ajaloo pettust on raske mõista ja märgata, sest inimesed on muutunud tuimaks neid ümbritsevate lugude keskel. Teisisõnu, “ajalugu” mängib nii suurt rolli meie eksistentsiaalses/epistemoloogilises raamistikus, et enamjaolt me isegi ei tea, et ta seal on.

David Foster Wallace’i mõistujutt kahest noorest kalast aitab meil ajalugu mõista. Kalad ei tea, et nad ujuvad vees; keskmine inimene ei tea, et ta on üle ujutatud lugudega. Kui selgub, et ajalugu, nagu meie seda teame, on kõik üks suur nali, siis minu meelest pole põhjust kurvastada, sest see ei ole tingimata „halb” uudis. Vastupidi, ajaloo pettusest täielikult arusaamine ja selle teadvustamine võib tuua inimesele vaimse ja psühholoogilise vabaduse, mille sarnast pole varem kogetud.

Minu isiklik arvamus täna on, et see kõik ongi üks suur nali. Me võime kas naerda või nutta. Pärast pikki mõtisklusi ja hingerännakuid tegin otsuse selle põhjal, et kumba suhtumist on kõige praktilisem omaks võtta. Öeldakse, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Kui jutt käib ajaloo pettusest, siis kes hetkel üldse naerab? Kelle üle seda nalja siis tegelikult tehakse? Kui üldse kellegi.

Pikemalt saad mahukat osa le Boni uurimustööst lugeda 7. ajakirjast.

 

Tekst: John le Bon, tema koduleht

Tõlkis ja toimetas: Hando Tõnumaa

Foto: theconversation.com