Foto: annaabi.ee

Me kõik oleme näinud keemiliste elementide perioodilisuse tabelit, aga kui paljud inimesed on teadlikud sellest, et ametlik teadus paneb ühe mehe nimele hapniku ja vesiniku avastamise, keemias üle saja aasta valitsenud flogistoniteooria kummutamise ja meetermõõdustiku juurutamise. Kes see mees siis on? Muidugi taas Antoine Lavoisier, kes kõigele eelpool nimetatule lisaks väidetavalt avastas ka selle, et kuigi mateeria võib muuta oma kuju või olekut, siis selle mass püsib sama ehk Lavoisier sõnastas esimesena ka aine massi jäävuse seaduse – see on üks peamisi seadusi, mida meile õpetatakse füüsikas ja keemias.

Jätkame põneva ja vastuolulise aruteluga keemia vandenõust, mille esimene osa keskendus süsiniku pettusele ning teine osa vesinikule.

Artiklite sarja kolmas osa põhineb keemia taustaga vabakutselise uurija Andrew Tysoni (kes kirjutab nime all Take No Gnosis – TNG) artiklitel ja podcast’idel, John le Boni vestlusaadetel ning minu vestlustel AHHAA Teaduskeskuse planetaristi Üllar Kivilaga.

TNG: Minu hinnangul on tegemist mustkunstitrikiga ning mitte miski sellest ei vasta tõele. Kui me võtame vesiniku ja hapniku, mis peaksid olema kaks Lavoisier’ suurimat avastust, siis minnes tagasi flogistoniteooria ja selle juurde, mida väideti õhu kohta tol ajal, siis on ilmselge, et siis nähti õhku iseseisva elemendina (gaasina). Siis tuli aga mängu Lavoisier, kes pani kõik uskuma, et õhk koosneb erinevatest koostisosadest.

Kui võtta näiteks vesinik, siis kuidas saadakse teada, et tegemist on gaasiga? Seda tehakse põletamise meetodil. Tee Google’is otsing ning vaata, kas saad teada, mis värvi on vesinik põlemise protsessis? Me näeme, et vastuseks on: oranž, purpur ja kollane. Mingil põhjusel on aga vesinik erinevat värvi. Ühest vastust sellele küsimusele aga võimegi otsima jääda. Ning seda juhtub ainult seoses vesinikuga.