Dinosauruste pettus – kas nad üldse eksisteerisid?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

12. detsember 2016 kell 21:56



1Toome teie ette taas ühe uskumatuna tunduva, kuid mõtlema paneva teooria. Meile on varasest east alates räägitud, et kunagi ennemuiste, miljoneid aastaid tagasi, elasid Maa peal tohutud sisalikud, kellest arenesid välja dinosaurused, kuid 65 miljonit aastat tagasi tabas Maad meteoriit, mille tagajärjel nad välja surid. Aga hetkest, mil sa hakkad seda teemat uurima ja küsima, et kus on reaalsed tõestused dinosauruste eksisteerimisele, siis võid märgata, et neid polegi. Kas teadsid, et teooria dinosaurustest ilmnes veel enne, kui leiti esimesed skeletid? Või et kõik dinosauruse skeletid, mida on võimalik muuseumides näha, on kipsist „koopiad” ja et päris luud on peidus suletud uste taga? Neil pole ka enamikku originaalluudest, enamjaolt väidetakse, et nad leidsid ühe luu ja selle põhjal arvutati välja, milline nägi välja terve dinosaurus. Mõnel juhul ei olnud neil ka peakoljut. Ja mitmel puhul lõid nad sellest ühest luust terve liigi dinosauruseid. Kui uurida, et millal neid luid leidma hakati, siis selgub, et 19. sajandi keskel ehk täpselt samal ajal, kui rahvale hakati tutvustama evolutsiooniteooriat. Väidetakse, et dinosauruse käsi muutus aja jooksul tiivaks ja siis tekkisid linnud. Kui „looduslik valik” on tõsi, siis me saaks pigem viletsa käe kui hea tiiva. Öeldakse ka, et mõned hobused arenesid aja jooksul kaelkirjakuteks, kui nad üritasid kõrgematelt puuokstelt lehti süüa. Kas tegu võib olla teooriaga, mille abil (lisaks evolutsiooniteooriale) üritatakse meile öelda, et ka meie võime siit mõne looduskatastroofi tõttu dinosauruste kombel silmapilkselt kaduda, et me tunneks ennast haavatavate ja väikestena?

 

Kõigepealt teooria, alles siis tõendid

Loomaliigi Dinosauria (dinosaurused) defineeris esimesena Sir Richard Owen Londoni kuninglikust seltsist aastal 1842. Owen oli ka Briti rahvusliku ajaloomuuseumi juhataja, seega dinosauruste eksistentsi käis esmalt spekulatiivselt välja rüütliks löödud kõrge muuseumitöötaja. Juhuslikult toimus see 19. sajandi keskpaigus ehk täpselt samal ajal, kui maailmale esitleti evolutsiooniteooriat. See kõik toimus enne seda, kui ükski dinosauruse luu oli veel avastatud. Vabamüürlaste kontrolli all olev ülemaailmne meedia hakkas koheselt populariseerima miljoneid aastaid tagasi välja surnud hiiglaslike loomi ning üllataval kombel üsna peagi, vaid 12 aastat hiljem, aastal 1854, avastas Ferdinand Vandeveer Hayden oma uurimusretkel Missouri jõe ääres kinnituse Oweni teooriatele. Ta leidis mõned identifitseerimata looma hambad ja postitas need juhtivale paleontoloogi Joseph Leidyle, kes mõned aastad hiljem teatas, et need hambad kuulusid iidsel ajal välja surnud Trachodoni dinosaurusele, mis iroonilisel kombel tähendab tõlkes „kõva hammas”.

Esmalt tuleks ära mainida, et paarist hambast on suhteliselt võimatu rekonstrueerida tervet hüpoteetilist iidset looma; kuid eriti kahtlane on asjaolu, et terve liik iidseid reptiillinde, reptiilimetajaid ja nende üleminekuvorme, mis on hädavajalikud evolutsiooniteooria koospüsimiseks, käidi hüpoteetiliselt välja ja peagi peale seda nad kõik avastatigi. Need avastused tegid meeskond evolutsioniste ja arheolooge, kes teadlikult just selliseid fossiil