Fotokollaaž: erakogu + wildpixel, Getty Images + Canva.com

Meie ühiskonnas on viimasel ajal justkui mõistlik mõtlemine kaduma läinud ja süvenemisvõime minema pühitud. Ajalehed kirjutavad mõnest palaviku ja lööbega lapsest nii, nagu oleks katk tagasi tulnud ja kõik suremas, kirjutab homöopaat Merle Martinson.

Huvitav on aga see, et paljud ärevad hääled pole ise juba ammu vaktsiine uuendanud – vaktsiinid ei mõju ju igavesti ning neid tuleks teatud aja tagant uuendada. Mina ei tea ühtki täiskasvanut, kes seda regulaarselt teeks. Võiks ju esmalt ise oma vaktsiinid korras hoida, enne kui teisi manitsema kiputakse.

Leetrite (kui tavalise lastehaiguse) hirm on naeruväärne

Leetrid on olnud aastaid lihtsalt üks lapseea viirushaigustest, sarnaselt tuulerõugetele. Milleks siis see paanika?

Sama muster kordus ka koroona ajal – kui vaktsiini on vaja müüa, luuakse narratiiv, et tegu on erakordselt ohtliku haigusega.

Varem otsisid lapsevanemad ise võimalust, et nende lapsed leetrid läbi põeksid. Käidi külas nende juures, kelle laps oli parasjagu haige, et teisedki nakatuksid. Telesaadetes heideti nalja täpiliste laste üle, lapsed ise olid rõõmsad lisapuhkepäeva üle. Täpselt nagu Jänku-Juss räägib tuulerõugetest.

Tänases Ameerikas (ja kohati ka Eestis) aga hirmutatakse nendega justkui oleks tegu surmava viirusega. Tõsi on see, et kui keha ei osata haiguse ajal toetada, võib ka tavaline nohu halvasti lõppeda. Probleem ei ole haiguses, vaid inimese nõrgenenud immuunsüsteemis – ja seda saab teadmistega parandada.

Minagi olen lapsena läbi põdenud leetreid, tuulerõugeid, punetisi ja muud, mis oli tollal tavaline. Keegi ei surnud. Surmajuhtumid tekivad siis, kui immuunsüsteemiga on midagi tõsist lahti – sel juhul võib mis tahes haigus saatuslikuks saada. Sellistel puhkudel tuleks tegeleda immuunsüsteemi tugevdamisega, mitte üksikuid viirusi karta.

Nüüd aga käib kisa, et vaktsineerimisega hõlmatus on langenud.
Veel hullem – riiklikul tasandil soovitakse avalikult häbimärgistada arste, kes püüavad oma töös olla eetilised: rääkida nii vaktsiinide kasudest kui ka riskidest ning austada inimese õigust keelduda.

Aga miks inimesed siis vaktsiinist keelduvad?

See pole arsti süü – küsimus on tootes endas. Mõned inimesed uurivad infot ja jõuavad otsusele, et neile see ei sobi. Täpselt nagu turvahälli valides – kui toode tundub kahtlane, öeldakse sellele lihtsalt “EI”.

Olen korduvalt öelnud, et COVID-19 vaktsiin avas paljudele silmad: kuidas vaktsiinitööstus toimib, kuidas kõrvalnähtusid varjatakse ja kuidas hirmu ja valede/pooltõdede (nt vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed) abil inimesi mõjutatakse. Paljud tahtsid enne otsustamist vaktsiini infolehti ja uuringuid lugeda, uurida, mõista – nii nagu iga dokumendi või lepingu puhul õpetatakse.