Epidemioloog Antonina Järviste vastulause Postimehe artiklile “Väikesed kirstud ja suured arvud”

20. märts 2019 kell 16:24



16. märtsil Postimehes ilmunud artiklis “Väikesed kirstud ja suured arvud” arutleb statistikaameti rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit laste nakkushaiguste teemal. Lähtealuseks on 1929. aasta andmed. Autor märgib, et “1929. aastal suri enne oma aastast sünnipäeva 2111 last. /—/ Peamised lapse- ja noorukiea surmapõhjused olid nakkushaigused. Üks kõige raskemaid oli difteeria – kurgutõbi, mis oli ka Vargamäe laste “kolliauku” viimise põhjus. Kuid ka sarlakid, leetrid ja mumps olid laste varase surma põhjuseks – seni, kuni hakati nende vastu vaktsineerima.”

 

Uurisin veidi statistikat. Alla aasta vanuseid lapsi haigestus 1929. aastal difteeriasse 20, leetritesse 78, sarlakitesse 27. Ei ole andmeid, et nad kõik ka surid. Mumpsi pole üldse aastatel 1922- 1937 surmapõhjusena märgitud. Tõenäoliselt need 4 kõnealust haigust ei olnud üle 2000 imiku surma põhjuseks.

Terviseameti statistikakogumikus “Nakkus-ja parasiithaigused Eestis” (11. osa ) märgitakse haigestumust ja suremust Eestis leviva 25 nakkushaiguse kohta aastatel 1922-1937, neist on praegu immuniseerimiskavas vaktsineerimine 6 haiguse vastu – tuberkuloos, difteeria, läkaköha, teetanus, poliomüeliit ja leetrid. Ülejäänud haigused on kas kadunud (malaaria, koolera), taandunud tagasihoidliku tasemeni (sarlakid) või ohjatud mittemeditsiiniliste meetmete abil (düsenteeria, suguhaigused, marutaud, tüüfused jt).

Ei tohiks unustada, et meie tervise hoidmisel on tervishoiul kanda üsna tagasihoidlik osa. Oma esivanematelt pärime 15-20%, eluviis kindlustab umbes 50% meie tervisest, 15 – 20% mõjutab keskkond ning ainul 10% jääb meditsiinile.

Poolteist sajandit tagasi võis ilmselt loota põhiliselt ainult oma kaasasündinud immuunsusele. Olematu hügieen ja vaesus soodustasid nakkushaiguste levikut ja kõrget suremust. Näiteks aastatel 1840-1850 suri igal aastal düsenteeriasse keskmiselt u 2000 inimest, koolerasse 360, leetritesse 600, sarlakitesse 470, difteeriasse 110 inimest. Tol ajal olid sarlakid märksa ohtlikum kurgutõbi, kui difteeria.

1929. aastal oli olukord juba märksa parem, leetritesse suri 78 inimest, 163 sarlakitesse, 108 difteeriasse ning polnud surmajuhtumeid poliomüeliidi ja teetanuse tõttu. Kümnendil (1957-1966) enne leetritevastast lausvaktsineerimise algust Eestis suri leetritesse keskmiselt 3 inimest aastas. Difteeria jäi tõepoolest raskeimaks haiguseks, kuid õnneks antibiootikumide avastamine andis võimaluse difteeriat edukalt ravida.

Suureks probleemiks oli tuberkuloos. Tänaseks võib öelda, et tuberkuloosist jagu saamine on meie elu-olu paranemise ja ftisiaatrite sihipärase töö tulemus. Vaatamata praktiliselt 100% hõlmatusele tuberkuloosivastase vaktsineerimise osas “…Tuberkuloosi haigestumine tõusis Eestis valulapseks taasiseseisvumise aastatel: 1998. aastal diagnoositi 47,5 uut tuberkuloosijuhtu 100 000 elaniku kohta, mis on ligi kümme korda enam kui Põhjamaades. Tingituna Eestis taasiseseisvumise järgselt toimunud järsust tuberkuloosi haigestumuse tõusust, kinnitati esimene tuberkuloositõrje programm aastateks 1998–2003. Alates 2013. aastast eraldiseisvat tuberkuloositõrje programmi ega strateegiat enam ei ole. Tuberkuloositõrje tegevused ja eesmärgid on kokku lepitud Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 valdkonna “Tervislik eluviis” all ja jätkuvad kõik senised tegevused.” (Tuberkuloosi haigestumus Eestis, selle trendid ja mõjutavad tegurid, 23.05.2017).

Tuberkuloosivastasest vaktsineerimisest neis programmides juttu ei ole. Vaktsineerimise eesmärk oli algselt imikute meningiidi ärahoidmine. Haigestumisest see ei kaitsnud. Paljudes riikides on tuberkuloosivastasest vaktsineerimisest ammu loobutud ning näiteks USA-s pole seda kunagi immuniseerimiskavas olnud. Vaktsiin ise tekitab tõsiseid kõrvaltoimeid.

Kohtan tihti väidet, et nakkuse leviku ärahoidmiseks on vajalik laste – eeskätt imikute! – vaktsineerimise 95% hõlmatus. See arv on ühe WHO ametniku arvamus, millel pole epidemioloogilist põhjendust. On kirjeldatud leetrite puhanguid koolides, kus hõlmatus vaktsineerimistega oli üle 95%. See arv on pigem emotsionaalne survemeetod lapsevanema kallutamiseks vaktsineerimise kasuks. Kollektiivne immuunsus on palju laiem mõiste, ei tohi unustada meie esivanematelt saadud vastupanuvõimet haigustele ja ka läbipõetud haigusi, mis kindlustavad eluaegse immuunsuse.

Vaktsineerimine on rangelt individuaalne meede – kui see kaitseb, siis ikka ainult seda isikut, keda vaktsineeritakse.

 

Antonina Järviste

40-aastase staažiga epidemioloog

 

Foto: iStock

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6