Foto: JerzyGorecki / pixabay.com

Enamik meist on kuulnud mõistet “karjaimmuunsus” pea iga kord, kui jutuks tuleb vaktsineerimine. Lihtsamalt öeldes tähendab karjaimmuunsus seda, et kui 95% populatsioonist on mingi haiguse vastu saanud vaktsineerimise kaudu immuunsuse, on “haiguse levitajaid” (vaktsineerimiseks liiga noored või immuunpuudulikkusega inimesed, keda ei saa vaktsineerida) piisavalt vähe selleks, et “karja” ohustada. Pealtnäha kõlab see täiesti adekvaatse mõistena, kuid lähemal vaatlusel tuleks arvesse võtta paari asjaolu.

Karjaimmuunsuse mantra

Me kuuleme karjaimmuunsuse olulisusest läbi kõikvõimalike infoallikate. Tegemist on kuuma teemaga, sest haiguste eest kaitsmine puudutab meid kõiki. Seetõttu on vaktsineerimisest keeldujad sageli number üks rahvavaenlased, kuna arvatakse, et nemad ongi kurjajuured, kes vastutavad karjaimmuunsuse lagunemise pärast. Kuuleme süüdistusi stiilis “vaktsineerimata lambad elavad teiste arvelt” ning vihased kodanikud näitavad sõrmega ning ründavad verbaalselt neid, kes on nende arvates peast lollid ning “mingi autismihirmu” pärast panevad ohtu terve populatsiooni. “Tänu vaktsiinidele ei pea me tänapäeval maadlema nende haigustega, millega seisid silmitsi kõik varasemad põlvkonnad, küsige oma vanaema käest. Üldsegi sul veab, et su vanaema omal ajal leetritesse ei surnud! Küsi temalt, kas me tahame jälle poliomüeliiti põdeda ja lapsi “raudkopsudesse” paigutada?!”

Sellised väljaütlemised ja reaktsioonid on loomulikud kui piirduda riiklikult heaks kiidetud kanalite poolt serveeritud infoga, mida tõsimeeli pasundatakse nii telekas, internetis kui ajalehtedes. Inimestes tekib hirm. Ja hirm ning soov iseend, oma lapsi ja ühiskonna nõrgemaid kaitsta tekitab meelehärmi, sest arvatakse, et vaktsiinidest keeldujad on vastutustundetud. Vastasseis ja vaidlused püsivad harva viisakad ja neutraalsed, mistõttu ongi oluline vaadelda karjaimmuunsuse mõistet lähemalt, sest paljud süüdistused ei baseeru tegelikel faktidel.

Me kipume arvama, et kuna inimestele on vaktsiine manustatud juba 1800 aastate lõpust, ei tasu arstide ja teadlaste teadmistes kahelda. Paljud tunnevad kergendust selle üle, et on sattunud elama ajajärku, mil vaktsiinide ja meditsiini arenguga on maailmast kõrvaldatud või kontrolli alla saadud mitmed hirmsad haigused, millega varasemad põlvkonnad võitlema pidid ja millele paljud ka elu kaotasid. Me mõtleme harva sellele, et tegelikult on inimkond enesele teadmata olnud katsejänese rollis ning nüüdki ignoreerime vaktsiinikahjustuste ja vaktsiinide ebatõhususe kohta ilmuvaid massilisi raporteid ja tõendeid (enamasti nendest lihtsalt ei räägita). Need, kes seda näevad ning julgevad status quo vastu astuda ja rääkida ka mündi teisest poolest, naeruvääristatakse ning liigitatakse kergemeelsete hulka, soovitusega fooliummütsi all edasi eksisteerida.