Vaktsineerimine ja karjaimmuunsuse paradoks

15. september 2018 kell 8:55



Enamik meist on kuulnud mõistet “karjaimmuunsus” pea iga kord, kui jutuks tuleb vaktsineerimine. Lihtsamalt öeldes tähendab karjaimmuunsus seda, et kui 95% populatsioonist on mingi haiguse vastu saanud vaktsineerimise kaudu immuunsuse, on “haiguse levitajaid” (vaktsineerimiseks liiga noored või immuunpuudulikkusega inimesed, keda ei saa vaktsineerida) piisavalt vähe selleks, et “karja” ohustada. Pealtnäha kõlab see täiesti adekvaatse mõistena, kuid lähemal vaatlusel tuleks arvesse võtta paari asjaolu.

 

Karjaimmuunsuse mantra

Me kuuleme karjaimmuunsuse olulisusest läbi kõikvõimalike infoallikate. Tegemist on kuuma teemaga, sest haiguste eest kaitsmine puudutab meid kõiki. Seetõttu on vaktsineerimisest keeldujad sageli number üks rahvavaenlased, kuna arvatakse, et nemad ongi kurjajuured, kes vastutavad karjaimmuunsuse lagunemise pärast. Kuuleme süüdistusi stiilis “vaktsineerimata lambad elavad teiste arvelt” ning vihased kodanikud näitavad sõrmega ning ründavad verbaalselt neid, kes on nende arvates peast lollid ning “mingi autismihirmu” pärast panevad ohtu terve populatsiooni. “Tänu vaktsiinidele ei pea me tänapäeval maadlema nende haigustega, millega seisid silmitsi kõik varasemad põlvkonnad, küsige oma vanaema käest. Üldsegi sul veab, et su vanaema omal ajal leetritesse ei surnud! Küsi temalt, kas me tahame jälle poliomüeliiti põdeda ja lapsi “raudkopsudesse” paigutada?!”

Sellised väljaütlemised ja reaktsioonid on loomulikud kui piirduda riiklikult heaks kiidetud kanalite poolt serveeritud infoga, mida tõsimeeli pasundatakse nii telekas, internetis kui ajalehtedes. Inimestes tekib hirm. Ja hirm ning soov iseend, oma lapsi ja ühiskonna nõrgemaid kaitsta tekitab meelehärmi, sest arvatakse, et vaktsiinidest keeldujad on vastutustundetud. Vastasseis ja vaidlused püsivad harva viisakad ja neutraalsed, mistõttu ongi oluline vaadelda karjaimmuunsuse mõistet lähemalt, sest paljud süüdistused ei baseeru tegelikel faktidel.

Me kipume arvama, et kuna inimestele on vaktsiine manustatud juba 1800 aastate lõpust, ei tasu arstide ja teadlaste teadmistes kahelda. Paljud tunnevad kergendust selle üle, et on sattunud elama ajajärku, mil vaktsiinide ja meditsiini arenguga on maailmast kõrvaldatud või kontrolli alla saadud mitmed hirmsad haigused, millega varasemad põlvkonnad võitlema pidid ja millele paljud ka elu kaotasid. Me mõtleme harva sellele, et tegelikult on inimkond enesele teadmata olnud katsejänese rollis ning nüüdki ignoreerime vaktsiinikahjustuste ja vaktsiinide ebatõhususe kohta ilmuvaid massilisi raporteid ja tõendeid (enamasti nendest lihtsalt ei räägita). Need, kes seda näevad ning julgevad status quo vastu astuda ja rääkida ka mündi teisest poolest, naeruvääristatakse ning liigitatakse kergemeelsete hulka, soovitusega fooliummütsi all edasi eksisteerida.

 

Kas karjaimmuunsus eksisteerib? Absoluutselt.

Kuid asi on selles, et ei eksisteeri karjaimmuunsust läbi vaktsineerimise. Kaitsepookimise kaudu saavutatud karjaimmuunsuse teooria kasvas tegelikult välja dokumenteeritud tõendite põhjal, mis puudutavad naturaalset pärast haiguse põdemist tekkinud immuunsust. “Ohutum” kokkupuude haigustega vaktsineerimise teel on küll teoorias hea viis panna immuunsüsteem tööle nii, et see tekitaks kaitse haiguse vastu. Aga kas olete kunagi kuulnud ütlust “kui see tundub liiga hea, et olla tõsi, siis see tõenäoliselt ongi?”. Me saame naha või keele alla süütu vaktsiinisutsaka ning ei pea iialgi muretsema vastiku haigusega võitlemise pärast. Loendamatu arv säästetud ja päästetud elusid. Reaalses elus see muinasjutuline versioon päris nii ei toimi. Selle asemel, et “kaitsta karja nõrgemaid liikmeid”, muudame lihtsalt haigusele vastuvõtlike inimeste sihtgruppe.

Kust tuli see maagiline 95%, mida aetakse taga selleks, et karjaimmuunsus toimiks? See tekkis 1930ndatel aastatel, kui Johns Hopkinsi ülikoolis tegutsenud Arthur Hedrich avastas, et pärast seda kui 55% Baltimore’i populatsioonist oli külge saanud leetrid (ning nende läbipõdemise kaudu immuunsuse saavutanud), oli ülejäänud populatsioon leetrite eest kaitstud. Seega kuulutas US Public Health Service 1966. aasta novembris välja massvaktsineerimise programmi eesmärgiga kaitsepookida vähemalt 55% rahvastikust ning seeläbi leetrid 1967. aastaks USA-s seljatada.

Probleem oli selles, et plaan ei töötanud praktikas sama hästi kui paberil. Olgugi, et saavutati 55% vaktsineeritute tase, ei olnud leetrid 1967. aastaks kuhugi kadunud (see oli esimene vihje selle kohta, et naturaalne immuunsus on vaktsiinist saadud immuunsusest palju efektiivsem). Protsenti otsustati tõsta ja proovida 70-75% vaktsineeritutega sama tulemust püüda. Kui see läbi kukkus, tõsteti protsenti 80% peale. Siis 83%. Seejärel 85%. 2001. aastal 90%. Hetkel oleme 95% peal ja mitmed uuringud näitavad, et oleks vaja 100% (tuletame meelde juttu sellest, et kaitseme karjaimmuunsusega neid, kes vaktsineerimist ei tolereeri).

Kas Hedrich siis eksis? Või on naturaalsel immuunsusel, mis tekib haiguse läbipõdemisel, ja vaktsiinist saadud immuunsusel mingi vahe? Dr Hedrich pani tähele, et 95% linnalastest olid 15. eluaastaks enamasti leetrid läbi põdenud. Enne kui leetrivaktsiin kasutusele tuli, käisid leetripuhangud tsüklitega üle iga 2-3 aasta tagant. Nii et 95% rahvastikust oli 15. eluaastaks harilikult juba haiguse vastu immuunne (uuring).

Sel ajal töötasid teadlased põhimõttega, et üks vaktsiin tagab eluaegse immuunsuse ning tõepoolest näeme, et enamik haigusi, mille vastu vaktsineeritakse, enam nii sageli ei esine. Sealt ka järeldus, et vaktsiinid toimivad. Tundub loogiline, eks ole? Tegelikult on üle 70 aasta arstid eeldanud, et vaktsiinist saadud immuunsus on eluaegne. Mitte keegi ei saanud tol ajal kordussüste ehk “boostereid”. Alles hiljem avastati, et vaktsiinikaitse kestab ainult 2-10 aastat. Seega ei olnud lapsena vaktsiini saanud inimestel täiskasvanuna enam immuunsust.

 

Epideemiad… vaktsineeritute seas?

Tunnustatud neurokirurg dr Russell Blaylock kirjutas: “Kui me kuulame tänapäeva tarkusi, ähvardavad meid kõiki taaselustuvad massiivsed epideemiad juhul, kui vaktsineeritute arv langeb alla 95%. Kuid me oleme kõik elanud vähemalt 30 või 40 aastat nii, et ainult 50% populatsioonist oli vaktsiinikaitse. Seega ei ole meie riigis vähemalt karjaimmuunsust eksisteerinud juba mitu aastakümmet ning mitte ühtki suur epideemiat pole taaselustunud.”

Hiljem avastasid teadlased, et keha kaitseb end kõige paremini pidevalt patogeenidega kokku puutudes. A.A Navarini poolt läbi viidud uuring järeldas, et nii emapoolsed antikehad kui varajane infektsiooniga kokkupuutumine on olulised pikaajalise kaitse tagamiseks. See omakorda illustreeris, et pidevad nakatumistsüklid mängivad olulist rolli stabiilse karjaimmuunsuse loomisel.

Ning voilà! Nii me jõuamegi vaktsiinide “boosterite” juurde, mis on vajalikud selleks, et imiteerida naturaalset taasnakatumist. Kuid isegi see ei ole probleemi lahendanud.

Navarini märkis samuti, et vaktsineerimine tekitab mingil määral “steriilse” keskkonna, milles elades on populatsioon haiguspuhangutele isegi veel rohkem vastuvõtlik. “Püüdlused leetreid või lastehalvatust kaotada, elimineerib võimaluse, et imikud nende antigeenidega kokku puutuvad. Selline epidemioloogiline situatsioon võib puhangute riski tõsta.”

Tõepoolest näeme tänapäeval puhanguid peaaegu 100% vaktsineeritud inimeste seas. USA haiguste ennetamise ja kontrolli keskus (CDC, Centers for Disease Control and Prevention) dokumenteeris leetripuhangu 100% vaktsineeritud populatsioonis (Vaata ise järgi: leetrid; mumps; tuulerõuged; läkaköha).

 

Tõeline immuunsus ei tule süstidest

Näib, et Navarini on millegi jälil. See jätab meile tähtsa küsimuse – mis teeb meid ühtäkki nendele haigustele vastuvõtlikumaks? Üks põhiline erinevus naturaalse- ja vaktsiiniimmuunsuse vahel see, et viimane ei kandu üle emalt lapsele. Põhjus seisneb selles, et süstitud vaktsiinid tekitavad antikehasid vaid verre, mitte piimanäärmetesse. Seega ema võib olla vaktsineeritud, kuid see immuunsus ei kandu rinnapiimaga edasi lapsele nagu naturaalse immuunsuse puhul. Kui emal on naturaalne immuunsus ning imik puutub leetritega kokku, võib lapse põdeda asümptomaatilist leetrite vormi. See tähendab, et laps saab eluaegse immuunsuse tõsiseid ilma sümptomeid põdemata.

1999. aastal avaldatud M. Papania uuringus seisab: “33% imikutel, kelle emad sündisid pärast 1963. aastat, esines leetreid. Vanemate emade lastel vaid 12%. Imikud, kelle emad olid sündinud pärast 1963. aastat, on leetritele vastuvõtlikumad kui lapsed, kellel on vanemad emad. See tähendab, et haigusele vastuvõtlike laste arv kasvab USA-s kogu aeg.

Leetrivaktsiin vähendas küll leetriviiruse juhtumeid, kuid sellel on ka oma kahjulik mõju – nüüd on muutunud inimgrupid, kes on haigusele vastuvõtlikud (imikud ja mitte-immuunsed täiskasvanud). Nagu dr Suzanne Humphries märkis, olid imikud varem haiguse eest kaitstud emalt saadud antikehade kaudu, täiskasvanud said immuunsuse leetrite läbipõdemisest, ning haigestunud lapsed talusid haigusnähud ära ning said eluaegse immuunsuse.

Oluline on teada, et leetrid ei ole kunagi olnud üliohtlik haigus. See on ohtlik alatoidetud populatsioonidele (kus on puudus mitmetest olulistest vitamiinidest ja mineraalidest). 30% leetritest möödusid märkamatult, sest need olid nii leebed. See on meeletu kontrast vaktsiiniga, millega seostatakse rohkem riske kui haiguse endaga. Sarnane olukord on ka tuulerõugetega, mis on küll tüütu haigus, kuid möödub enamasti healoomuliselt ning paranedes on 95% tõenäosusega immuunsus saavutatud. Pärast tuulerõugete vastase vaktsiini kasutuselevõttu ei anna inimesed teineteisele enam seda haigust ning naturaalset immuunsust ei kujune välja. Nüüd on selle asemele kerkinud vöötohatise leviku tõus, mis on palju hullem haigus kui tuulerõuged.

 

Läbikukkunud massvaktsineerimine

See National Institutes of Health´i uuring dokumenteerib tuulerõugevastase vaktsineerimiskampaania läbikukkumist (kuigi seda soovitatakse ikkagi): “Tuulerõugevastane vaktsiin on vähem efektiivne kui naturaalne immuunsus, mis eksisteeris vaktsiinieelsetes kogukondades. Universaalne tuulerõugevaktsiin ei ole andnud tulemust pikaajalise haigusvastase kaitse tekitamisel.”

Dr Goldman, kes nimetatud uuringu läbiviimisel osales, märgib teises dokumendis, et see programm on andnud tulemuseks selle, et tuulerõuged on saanud vastuvõtlike ja haavatavate täiskasvanute haiguseks, kelle seas on võrreldes lastega 20% suurem oht tuulerõugetesse surra ning 15% suurem risk haiglasse sattumiseks. Lisame selle nii tuulerõugete kui vöötohatise vaktsiinide kõrvalmõjudele ning suurenenud ohule 30-50 aasta vanuses vöötohatis saada ning saame järelduseks, et asjad olid paremad ENNE vaktsiine.

Vaktsiinid on teoorias olnud tõepoolest suurepärased leiutised, kuid ootamatuks probleemiks on osutunud nende kõrvaltoimed, mis on mõnel juhul hullemad kui haigus, mille eest need peaksid kaitsma. Järjest suurem hulk inimesi kogeb tõsiseid kõrvaltoimeid ning hetkel on veel täielikult teadmata, mida kõrvaltoimeteks lugeda ja mida mitte, mistõttu on maailmas krooniline ja massiivne probleem – vaktsiinide kõrvaltoimetest lihtsalt ei teatata ja neid ei registreerita.

 

Personaliseeritud vaktsiinid – tulevikumuusika?

Meditsiini- ja teadusvaldkond (küll vaikselt, aga siiski) tunnistab, et oht vaktsiinikahjustust saada on suuremal hulgal inimestel, kui esialgu planeeritud sai. Nad kinnitavad, et hetkel ei ole mingit viisi teha usaldusväärselt kindlaks see, kes need indiviidid on. Muidugi ei kuule ega näe me neid arutelusid igapäevastes uudistes, kuid siin on üks link vaktsionoloogiat puudutavale uuringule, kus puudutatakse personaliseeritud vaktsiinide teemat.

Ainuüksi selle dokumendi olemasolu annab mõista, et isegi sellel tasandil on saanud selgeks, et vaktsiinidega ei saa jätkuvalt ümber käia lähenemisega, kus kõigile sutsatakse üks ja sama süst. Kuid sellest ei räägita meile enne, kui on valminud uus ja parem “toode”, mida kohe vana kõrvale heites asenduseks pakkuda. Personaliseeritud vaktsiinid peaksid nende sõnul olema olema ohutumad (veel ohutumad, kui meie “ohutud” tänapäevased vaktsiinid?).

Samas uuringus kirjutab: “Lisaks näitab hiljutine info, et mõned vaktsiinidega seotud kõrvaltoimed võivad olla geneetiliselt paika pandud ning sedakaudu ennustatavad ning ärahoitavad.” Ehk siis teadlased on välja töötanud vaktsiinid, mis tagavad karjaimmuunsuse kokkupuutel patogeenidega. Teoorias oleks see pidanud andma samasuguse kaitse nagu haiguste läbipõdemine, kuid vähema peavalu ja põdemisega. Avalikult eksisteerib see arvamus endiselt, ent pidevalt tuleb uusi tõendid, et vaktsiinid ei ole olnud ootuspäraselt efektiivsed. Nii ongi pidevalt tõstetud vaktsineeritute eesmärgi protsenti. Seejärel tekkis vajadus kordusvaktsiinide järgi, et nagu mainitud, imiteerida korduvat haigusega kokkupuudet.

 

Üllatuslikult enim läkaköha juhtumeid vaktsineeritute seas

Viimastel aastatel on läinud lahti tants läkaköha ümber. Uudised pajatavad, et vaktsineerimata inimesed rikuvad jällegi karjaimmuunsust ning tekitavad muudkui uusi puhanguid. Teadus näitab aga sootuks midagi muud, sest kõige rohkem puudutab läkaköha just vaktsineerituid.

“Meie vaktsineerimata ja ala-vaktsineeritud populatsioon ei näi olevat suureks kliiniliste läkaköha juhtumite tõusu mõjutataks. Üllatuslikult esines enim juhtumeid varem vaktsiini saanud laste seas vanuses 8-12,” seisab uuringus. See on kõige hiljutisem, kuid mitte esimene selletaoline uuring, mis demonstreerib 86% tõestatud läkaköha juhtumi esinemist vaktsineeritute seas. Tekib küsimus, kuidas kaitseb selline vaktsiin isegi 100% vaktsineeritud kogukonda?

Mumpsi vaktsiini ebatõhusus tuli ilmsiks pärast kahte suurt USA-s vaktsineeritute seas aset leidnud puhangut. Lahenduseks oli süstida lastele topeltkogus “boostereid” vaktsiiniga. Kaks endist ravimifirma Merck teadlast kinnitasid, et tegemist oli ebaefektiivse vaktsiiniga ning Mercki juhatus oli sellest teadlik.

Edward Jenneri esialgne lubadus oli see, et neil on olemas vaktsiin, mis ühe süstiga annab eluaegse kaitse. Kuid isegi tema vaktsineeris oma patsiente kord aastas viie aasta jooksul pärast selle lubaduse andmist. Mida enam on märgata läkaköha, leetrite, mumpsi ja teiste haiguste vastase vaktsiinide ebatõhusust, kõlavad peagi lubadused, et vaktsiin on efektiivne siis, kui see on manustatud õigeaegselt ning “boosteritega” ja “see on imeline vaktsiin, kui kasutada 3-4 boosterit ja täiskasvanuid revaktsineerida”.

 

Kelle jaoks kaitse, kelle jaoks oht?

Samal ajal on üha enam kerkimas pinnale teateid vaktsiinikahjustustest. See on viinud järelduseni, et üha suurem ja etteaimamatum osa ühiskonnast kannatab tõsiste kõrvaltoimete käes, mis on sageli hullemad kui haigus, mille vastu vaktsineeriti. Kuid selleks, et hoida ühiskonnas kõrge vaktsineerituse tase ning jätkata “karjaimmuunsuse” olulisuse rõhutamist, püütakse neid kõrvaltoimeid maha vaikida, pisendada või eitada. Kui kõik oleks juba praegu täiuslik ning nii ohutu, nagu rahvale räägitakse, poleks ilmselt vaja vaktsineerimise “kuldajastu” kallal töötamist, et tagada inimestele personaliseeritud kaitsepookimine ja seeläbi vältida indiviidi geneetilisi soodumusi kõrvaltoimete tekkeks.

Lisaks on massvaktsineerimisega kaasnenud ootamatuks kõrvalnähuks olnud riskigruppide muutumine ning probleemid on tekkinud sinna, kus neid varem pole olnud: olematu ema poolt saadav immuunsus, mingil määral “steriilne” keskkond, mis muudab inimesed haigustele kokkuvõttes vastuvõtlikumaks ning tipuks veel tõendid selle kohta, et haiguspuhanguid esineb valdavalt vaktsineeritud inimeste seas.

Kuid selle asemel, et vaadelda reaalseid fakte, rõhutatakse üha enam vaktsineerimise ja karjaimmuunsuse tähtsust, püüeldakse kõrgemate vaktsineeritute protsendi poole ja kustutatakse selle tagajärjel tekkinud tulekahjusid aina uute vaktsiinidega.

 

Allikad: Truth Snitch, American Journal of Epidemiology, Vaccination Council, European Journal of Immunology, Pediatrics, Clinical Infectious Diseases,

Foto: physiciansweekly.com

 

Tõlkis Piret Pärnamaa

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6