Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises, IV osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

16. veebruar 2014 kell 16:58



RowanAlustasime eelmisel nädalavahetusel Eesti Transpersonaalse Assotsatsiooni (ESTRA) loal sissejuhatuse avaldamist raamatust “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises”, mille kirjutas humanistliku ja hiljem transpersonaalse psühhoteraapia pioneer John Rowan – üks tuntumaid ja tunnustatumaid terapeute Euroopas. Viimane osa järjejutust räägib tipukogemustest.

 

John Rowani näol on tegemist inimesega, kelle elu on tema mõtteviisi ja õpetuste kinnituseks. Ta esindab praegu, 80-aastaselt, aktiivselt ja väsimatult ikka veel psühhoteraapia meistriklassi ning propageerib selle vajadust distsipliinina areneda ja kasvada.

 

Tipukogemused

Üks võtmemõisteid, mis on muutnud mõtte transpersonaalsest sfäärist aktsepteeritavamaks, on tipukogemuse mõiste. Kui statistika on korrektne (Hay 1990), on rohkem kui pooltel inimestest, kes seda raamatut loevad, olnud oma elus vähemalt üks tipukogemus.

Tuntud tipukogemuste käsitleja on muidugi Abraham Maslow, kes on paljude aastate jooksul mitmes raamatus selgitanud, mis kogemused need on, millise tunde nad tekitavad ja mida nad tähendavad. Esitan siin ühe tüüpilise näite, mis on võetud D. Hay äsjamainitud raamatust:

Kõndisin üle nurme ja pöörasin pead, et imetleda läänetaevast ja heita pilk reale mändidele, mis tundusid roosal taustal sametiselt mustjatena. Siis muutus taevas pea kohal pardimunakarva rohekas-siniseks ja päike loojus. Ja siis see juhtus. Näis, nagu oleks keegi vajutanud nupule kirjaga „ego” ja lülitanud selle äkitselt välja. Teadvus avardus, et mahutada kõike äsjavaadeldut, et olla see. „Mina” olingi päikeseloojang ja polnud mingit teist „mina”, kes oleks „seda” kogenud. Polnud enam jälgijat ja jälgitavat. Samal ajal „sündis” igavik. Polnud minevikku ega tulevikku, ainult igavikuline hetk… Siis äkki pöördusin tagasi oma normaalsesse teadvusse ja leidsin end endiselt nurmel kõndimas, ajas, mälestusega toimunust.

See sobib hästi juba mainitud Grofi (1979) transpersonaalsuse definitsiooniga.

Niisiis on need sageli tipukogemused, mis võimaldavad meil hinge- ja vaimuilmale pilku heita. Selles mõttes võib neid nimetada ka „piilumiskogemusteks” (sõnademäng: ingl. k. „peak” – tipp; „peek” – piilumatlk.). Me võime neid kogemusi ignoreerida või kõrgelt hinnata, pidada neid tähendusrikasteks või mõttetuteks, olla nende üle uhked või tunda nende pärast häbi, ühesõnaga, suhtuda neisse, kuidas soovime. Kuid raske on neid unustada.

Ja see toob meid väga olulise aspekti juurde. Nagu varem mainitud, kulgeb meie psühholoogilis-vaimne areng prepersonaalsest läbi personaalse transpersonaalseni. Mitmesugustes peatuspunktides muudame oma arusaama minast ja selle tulemusena näeme maailma erinevalt. Kuid igas staadiumis võib meil esineda välgatusi eelolevast. Tipukogemus on üks näide sellisest välgatusest ja see võib juhtuda igal hetkel. On oluline mõista selle välgatuse mõtet ja Anthony ning tema kolleegid aitavad meid siin jälle:

Termin „välgatuse kogemus”, mille me selles teoses oleme kasutusele võtnud, on mõeldud ego paisumise vastase terminina, rõhutamaks, et suurem osa müstilistest või transpersonaalsetest kogemustest on ainult hetkelised ego-teadvuse-välised välgatused ega hõlma tõelist transformeerumist transtsendentsema, avarama seisundini… Välgatuse kogemus… võib olla transformatsioonieelne ja soodustada vaimset arengut mitmesugusel viisil, eeldusel, et ollakse teadlik sellest, et välgatus on suhteline, mitte absoluutne, alguspunkt, mitte päralejõudmine, ajutine, mitte püsiv.

(Anthony et al. 1987, lk 188)

On raske leida tasakaalu transpersonaalse üle- ja alahindamise vahel. Selles raamatus tuleme ikka ja jälle tagasi küsimuse juurde, milline täpselt on transpersonaalsuse staatus ja kui väärtuslik see võib olla. Oma väga põnevas töös leidsid Davis, Lockwood ja Wright (1991), et kõige tavalisemad põhjused, miks inimesed sageli ei räägi oma tipukogemustest ega isegi vihja neile, on järgmised: 1) need on väga erilised, intiimsed ja isiklikud kogemused, mida nad soovivad enda teada jätta; 2) nad kardavad, et neid võidakse alavääristada või neisse põlgusega suhtuda; 3) neid kogemusi on liiga raske sõnades kirjeldada.

Inimene, kes on teinud kõige enam teavitustööd tipukogemuste alal, on Abraham Maslow, nii et vaadakem siinkohal, mis tal nende kohta öelda on:

Kõiki tipukogemusi võib mõista kui tegevuse lõpetatust… geštaltpsühholoogias kui geštaldi sulgumist, Reichi paradigmas kui täielikku orgasmi või absoluutset lõdvestumist, katarsist, kulminatsiooni, kõrghetke, täideviimist, tühjendamist või lõpetust.

(Maslow 1968, lk 111)

Enamikul meist on olnud hulk tipukogemusi, kuigi me pole neid alati nii nimetanud. Kauni päikseloojangu vaatamisel või eriti liigutava muusikapala kuulamisel tekkivad reaktsioonid võivad viia tipukogemusteni. Maslow’ järgi põhjustavad tipukogemusi tavaliselt intensiivsed, inspireerivad sündmused. „Tundub, et ükskõik milline tõeliselt suurepärane või täiuslik kogemus… võib kujuneda tipukogemuseks” (Maslow 1973, lk 175). Enamiku inimeste elu täidavad pikad suhtelise tähelepanematuse, osaluse puudumise ja isegi igavuse perioodid. Vastandina sellele on tipukogemused kõige laiemas mõistes hetked, mil me oleme maailma sügavalt kaasatud, sellest põnevil ja sellesse sulandunud.

Kui laseme sellel juhtuda, võib see sündida väga tavaliste kogemuste käigus. Tanzer (1967) on leidnud, et sünnitus võib olla võimas tipukogemuste allikas, kui ema laseb tal seda olla; on leitud võimalusi, kuidas emale seda õpetada. Valuliku ja pingelise kogemuse asemel oli neil emadel sageli hoopis „vaimustav müstiline kogemus, isegi religioosne kogemus – valgustus, ilmutus, mõistmine” (Maslow 1973, lk 183).

Selle kogemuse osaliseks võib saada sporti tehes, tantsides, mistahes füüsilise tegevuse käigus, kuid see võib juhtuda ka intellektuaalse tegevuse käigus. Maslow rääkis paljude kuulsate teadlastega nende tööst ja jõudis järeldusele, et tipukogemused on kõige loomingulisemat tüüpi teadlasele väga olulised:

Ta elab nende imeliste hetkede nimel, mil probleem laheneb iseenesest, mil ta järsku näeb asju läbi mikroskoobi sootuks erineval viisil – ilmutuse, valgustuse, selguse, mõistmise, ekstaasi hetked. Need on talle eluliselt olulised.

(Maslow 1973, lk185)

Muidugi, me peame laskma sellel kogemusel aset leida. Maslow (1970) rõhutab, et on täiesti võimalik tõugata need kogemused endast eemale, neid eitada ja ignoreerida. Mäletan, et lugesin ühte artiklit mingis Secular Society väljaandes, kus kirjeldati kellegi matka. Ühel hilisel pärastlõunal sõitis too mees rattaga mäetipul ja märkas küla all orus. Sel hetkel läksid pilved laiali, päikesekiir langes kirikule ja kallas selle valgusega üle. Kogu küla näis olevat kõige imelisemal viisil valgustatud ja see kandus üle kogu orule. Loo autor märkis, et hetkeks oli tal kiusatus tunda aukartust, kuid siis otsustas ta kiiresti, et parem on hakata ööbimiseks valmistuma. See mees kuulus kindlasti nende hulka, keda Maslow nimetab tipueitajateks.

Väga võimsad tipukogemused on suhteliselt haruldased. Luuletajad on neid kirjeldanud kui ekstaasihetki, religioossed inimesed kui müstilisi kogemusi. Maslow puhul sisaldavad kõige kõrgemad tipud „ääretute avaruste avanemise tunnet, tunnet, et oled ühtaegu võimsam ja abitum kui iial enne, tohutut ekstaasi-, imestuse- ja aukartusetunnet, aja- ja ruumitaju kadumist” (Maslow 1970, lk 164). See seostub meie arusaamaga transpersonaalsest. Võib öelda, et seda tüüpi tipukogemus võib lasta meil transpersonaalsele sfäärile vähemalt hetkeks pilku heita.

Ka psühhoteraapias võib esineda tipukogemusi; need on tavaliselt, kuid mitte alati seotud katarsisega. Siin on üks näide sellistest juhtumitest:

Keset psühhoteraapiaseanssi koges see 25-aastane vallaline naine, pärast õhupuuduse tunnet ning ja tuimust ja kihelust kätes ja jalgades, järsku hirmu, karjus õudusest, tema keha püüdis taganeda ja põgeneda. Ta üritas katta kätega nägu ja silmi, otsekui ei tahaks ta näha talle avanevat vaatepilti. Kui tal paluti oma kogemusest rääkida, kirjeldas ta tunnet, nagu seisaks ta sünge kuristiku, pimeda tühjuse äärel, mis näib talle ähvardava ja ohtlikuna. Ta püüdis asjatult põgeneda, ära minna, kuid tundis end lõksus olevat, polnud mingit kohta, kuhu ta saanuks minna, kust see pimedus poleks talle vastu vaadanud. Kui ta oli nähtut kirjeldanud, küsiti talt, kas see koht on talle tuttav. Ta vastas, et kogemuse üldine olemus on tuttav, kuid mitte üksikasjad. Tundus, nagu teaks ta, et elab kogu aeg selle tühjuse serval, ta kirjeldas mitmesuguseid kompulsiivseid viise sellest eemalehoidmiseks. Tal oli endiselt hääle kaudu kontakt terapeudiga, kes julgustas teda uurima seda pimedust ja tühjust nii põhjalikult kui võimalik; seda ta ka tegi, laskudes aeglaselt ja ettevaatlikult, nagu roniks alla mööda järsku kaljuseina. Kui ta jõudis kohani, kus polnud enam millestki kinni hoida, julgustati teda endasse uskuma ja hüppama. Pärast hetkelist kõhklust ta tegigi seda. Tema hirmunud ja pinges nägu lõi järsku heameelest ja rõõmust särama. Hingetuna rääkis ta sellest, kuidas ta lendab, tunneb end vaba ja tohutusuurena, rõõmus iseenda, oma sügavike ja oma kõrguste üle.

(Wong ja McKeen 1980, lk 306)

See tundub olevat üsna selge näide tipukogemusest ja siit ilmneb, et terapeudi tegevus, mis seda soodustas ja võimaldas, oli määrava tähtsusega. Maslow arendas oma teooriat veel edasi, märkides, et on võimalikud ka platoo-kogemused, mis esindavad uut ja sügavamat maailma nägemise ja kogemise viisi. See hõlmab põhjalikku muutust suhtumises, muutust, mis mõjutab kogu inimese maailmavaadet, inimene hakkab väärtustama maailma ja saavutab intensiivsema teadlikkuse sellest. Siit võime jätkata, nagu Wilber (2000) selgitab, muutuse tekkeni teadvuses, nii et uus teadvuse tasand omandatakse, selle muster muutub nüüd meie püsivaks osaks. On siiski oluline mõista, et see pole pidev olek – me tahame ikka veel ka palju igapäevasemaid asju kogeda – vaid pigem olek, mida võime vajaduse korral igal hetkel esile kutsuda.

smoke-1

On kerkinud küsimus, kas tipukogemusi võib soovi korral tahtlikult esile kutsuda. 1970. aastatel tavatses üks seminaride läbiviija lubada tipukogemusi kõigile inimestele, kes tema nädalalõpuseminaridest osa võtavad. Selle üle võib muidugi naerda, aga kuidas on lugu LSD, meskaliini, psilotsübiini ja teiste hallutsinogeenidega? Pahnke (1971) viis läbi ühe eksperimendi psilotsübiini kasutamisega. See oli hoolikalt korraldatud kahekordne pimekatse, kus vabatahtlikud jagati gruppidesse, kellele anti tablette enne Suure Reede jumalateenistust. Pool katses osalenud inimestest said psilotsübiini, teisele poolele anti platseebot (nikotiinhapet). Keegi ei teadnud, kummale inimesele mida anti, kuni koodid hiljem dešifreeriti. Tulemused olid vapustavad: kaheksal kümnest noormehest, kellele oli antud hallutsinogeenset ainet, esinesid müstilised kogemused, nagu neid klassifitseeriti klassikalise müstikat käsitleva kirjanduse põhjal koostatud hindamisvahendi alusel. Ühelgi kontrollgruppi kuuluval inimesel polnud ligilähedaseltki nii sügavat kogemust.

Üllataval kombel avaldati kakskümmend viis aastat hiljem uurimus, mis põhines intervjuudel nende inimestega, kes olid sellest eksperimendist osa võtnud. Leiti, et inimestel olid need müstilised kogemused ikka veel meeles, nad hindasid neid kõrgelt ja kogemused olid avaldanud märkimisväärset mõju nende elule.

Kõik psilotsübiini saanud inimesed leidsid, et see kogemus oli märkimisväärselt mõjutanud nende elu positiivses suunas ja nad väljendasid oma rahulolu sellises eksperimendis osalemise üle. Eksperimendi mõju, millest neis aastaid hiljem läbi viidud intervjuudes räägiti, oli enamasti seotud elu ja looduse suurema väärtustamisega, sügavama rõõmutundega, suurema pühendumisega kristlikule teenistusele või mistahes muule kutsumusele, mida inimene oli otsustanud järgida, ebatavaliste kogemuste ja emotsioonide suurema väärtustamisega, suurema sallivusega teiste religioossete süsteemide vastu, sügavama meelerahuga keeruliste kriiside puhul ning suurema solidaarsus- ja samastumisvõimega võõraste rahvaste, vähemuste, naiste ja loodusega seoses.

(Doblin 1991, lk 14)

See on märkimisväärne leid ja sellest järeldub, et kõigi psühhedeelsete ainetega seotud uurimuste paaniline keelamine oli viga.

Sama suurejoonelisi tulemusi võivad anda surmalähedased kogemused. John Wren-Lewis kirjeldab surmalähedast kogemust, mis sai talle osaks Tais ja mille tulemusena ta jõudis seisundisse, mida ta kirjeldab järgnevalt:

Ma lihtsalt sisenesin sellesse – või pigem ma olin see – ajatu, ruumitu tühjus, mis mingil kirjeldamatul viisil oli täidetud eluga – peaaegu käegakatsutav pimedus, mis samal ajal kuidagi kiirgas. Kui püüdsin hiljem selle kirjeldamiseks sõnu leida, meenus mulle rida Henry Vaughani müstilisest luuletusest „Öö”: „On Jumalas – arvab mõni – pimedus sügav ja sillerdav”.

(Wren-Lewis 1991, lk 5)

Ka tema puhul ei kadunud see kogemus kuhugi. See oli seisund, mis viibis kusagil tagaplaanil ja mida võis alati meenutada.

Aukartusega segatud imestuse tunne on samaaegselt ka täieliku enesestmõistetavuse ja tavalisuse tunne, see on umbes nagu „kõige-Suurest-Pimedusest-pidevalt-olemisse-tulemise-ime” polekski midagi enamat või midagi vähemat kui „lihtsalt asjade olemise viis”. Sellest perspektiivist vaadatuna oleks termin muutunud teadvuseseisund täielik väärnimetus, kuna seisund, milles ollakse, on täiesti tavaline. Pigem tundub minu varasem seisund, nii-öelda „tavaline” inimteadvus esindavat tegelikku muutust – kõrvalekallet normist, silmaklappidega inimese ähmastatud olekut, milles kehameel elab absurdses illusioonis, et ta on eraldiseisev individuaalne üksus, mis vastandub kõigele muule.

(Wren-Lewis 1991, lk 6)

See kõlab juba nagu kõrgem vaimse arengu aste, mitte madalamad astmed, mida me siin peamiselt käsitleme, sest selles ei ole enam mingeid sümboleid või kujundeid, millest rääkida.

Ma arvan, et Wren-Lewise kogemuse sügavuse ja pikaajalisuse põhjus peitub tema varasemas suurepärases ettevalmistuses eneseteadlikkuse arendamise näol. (Ta oli tegelnud grupitöö, teraapia, meditatsiooni ja palvetamisega.) Hegel on minu arvates seda üsna hästi sõnastanud:

Selles protsessis, mida ennast loov vaim läbib sellel teel, mida mööda ta liigub, on erilisi hetki; kuid tee ise pole eesmärk ja vaim ei jõua eesmärgile ilma teed läbimata. Ta ei ole kohe algul eesmärgi juures; isegi täiuslikem peab eesmärgini jõudmiseks läbima sinna viiva tee.

(Hegel 1974, 1. kd., lk 75)

Tundub, et traumaatilised kogemused võivad olla viimaseks õlekõrreks juba aimatava protsessi käimalükkamises. See on võib-olla põhjuseks, miks katarsist kasutatakse nii paljudes teraapiavormides, nii vanades kui ka tänapäevastes. Mul oli hiljaaegu kogemus ühe kliendiga, kes oli mitu kuud üsna hästi hakkama saanud, kuid siis jõudis ummikseisu. Ühel päeval sattus ta autoõnnetusse, mille käigus ta oleks äärepealt surma saanud – ja pärast seda tundis ta end hoopis teisiti: ta justkui teadis, kes ta on ja milleks ta on. See oli läbimurre, mida me oodanud olime ja see toimis suurepäraselt. Varsti pärast seda läksid meie teed lahku, nii et ma ei tea, kui kaua see kestis.

Samuti tundub olevat tõsi, et kui inimesel on mingi vaimne kogemus, milleks ta pole valmis, võib see ikkagi toimida välgatusena millestki eelseisvast, inspiratsioonina teel püsimiseks. Mille suhtes ma aga tahaksin tõsiselt hoiatada, on arvamus, et mõnest astmest võib lihtsalt üle hüpata. Mulle tundub, et sageli püütakse rollimängimise staadiumist hüpata alistunud oleku staadiumisse, ilma et vahepeal läbitaks autonoomset astet. Selle tulemusena tekib „vaimseid” inimesi, kes pole teraapia käigus tegelnud omaenda isikliku prügiga ja on seetõttu üsna ohtlikud. Wren-Lewis oli iseenda kallal üsna palju tööd teinud ja seetõttu oli ego paisumise oht märkimisväärselt vähenenud. Samuti oli ta, määratluste kohaselt, mis on esitatud raamatus „Vaimsed valikud” (Spiritual choices, Anthony, R., Ecker, B., Wilber, K. (toim.), 1987, New York: Paragon House), seotud religioosse distsipliiniga, mis õpetab inimesele teatud õppetunde alandlikkuse kohta, nagu kõik suured religioonid oma parimal kujul seda teevad. Mõnel inimesel, kellel on olnud välgatuse kogemusi või ka tõeliselt sügavaid vaimseid kogemusi, ei ole seda distsipliini ja sellistel juhtudel on vaimse kõrkuse oht väga suur.

Kui me liigume ühest vaimse teadlikkuse staadiumist teise, toimub tõeline nihe. Mul on hetkel siiski selline tunne, et iga selline läbimurre tundub lõplikuna. Ma usun, et see on põhjus, miks vaimsete õpetajate omavahelised suhted nii halvad on: kõik mõtlevad, et teised pole ikka jõudnud selle tõelise, tegeliku ja lõpliku kogemuseni, vaid neil on olnud mingi madalam kogemus. Sellega analoogne tunne valitseb psühhoterapeutide hulgas, kus igaüks arvab, et teistel pole olnud seda kõige tähtsamat mõistmist või läbimurret.

2. peatükis (joonis 2.4) on näha, kuidas me aste-astmelt edasi liigume, õppides ikka enam ja enam, kuni teatud hetkeni, mil me järsku langeme sootuks teise seisundisse. Minu tugev veendumus on, et KÕIK läbimurded toimuvad just sel viisil: ALATI tundub, et langeme millessegi täiesti teistsugusesse, kus eelnevalt omandatud teadmised ja reeglid ei kehti. Seetõttu peame olema väga ettevaatlikud, et MITTE ARVATA liiga palju ühest läbimurdest, et mitte arvata, nagu oleks see nüüd täielik, lõplik ja kõikehaarav. Võib-olla võiks kohandada Kanti maksiimi, kus ta ütleb midagi umbes sellist nagu „Soovi õnne teistele inimestele ja kohustusi iseendale.” Minu versioonis kõlaks see: „Austa teiste inimeste läbimurdeid, aga ole ettevaatlik iseenda omade hindamisel.”

 

 

Allikas: John Rowan “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises” (ESTRA, 2013)

Pildid: ESTRA, ascendingstarseed.wordpress.com

 

Toimetas Mariann Joonas