Raamatukatkend: Psühhedeelsete uuringute surm ja taassünd

4. juuni 2018 kell 20:16



Raamat “Pühad teadmised“ on esimene hästi dokumenteeritud põhjalik ülevaade psühhedeelikumide mõjust bioloogilistele protsessidele, inimteadvusele ning religioossetele ilmutustele ja kogemustele. Teose autor William A. Richards, kes on psühhedeelikume vabatahtlike katseisikutega peaaegu kolmkümmend aastat seaduslikult uurinud, väidab, et kui kasutada neid aineid vastutustundlikult ja reegleid järgides, on neil potentsiaal leevendada kannatusi ja parandada inimelu kvaliteeti. Richards analüüsib psühhedeelikume ka ühiskondlikust ja poliitilisest aspektist: kuidas integreerida need ained vastutustundlikul moel tänapäeva ühiskonda. Tema raamat on ülimalt väärtuslik infoallikas kõigile neile, kes on – kas spontaanselt või psühhedeelikumide kaasabil – kogenud tähendusrikkaid, inspireerivaid või isegi häirivaid teadvusseisundeid ning üritavad oma kogemusi lahti mõtestada. Richardsi avastused rikastavad nii humanitaar- kui ka täppisteadusi, paljastavad uusi vaatenurki nii filosoofias, antropoloogias, teoloogias kui ka religiooniuuringutes ning annavad uue mõõtme nii vaimse tervise uuringutele, psühhoteraapiale kui ka psühhofarmakoloogiale. Avaldame lugemiseks raamatust 1. peatüki.

 

Märkus lugejale.

Selles raamatus esitatud informatsioon täidab üksnes hariduslikke ning ajaloolis-kultuurilisi eesmärke ning seda ei tohiks käsitleda üleskutsena tarvitada psühhedeelseid aineid mingil muul viisil kui legaalsete teadusuuringute raames või teistel seadusega lubatud viisidel. Ei autor ega ka kirjastus ei võta endale vastutust psühhedeelsete ainete asjatundmatust tarvitamisest tulenevate füüsiliste, psühholoogiliste, juriidiliste ja muude tagajärgede eest.

 

Eellugu. Psühhedeelsete uuringute surm ja taassünd

Nende ainulaadsete ainete uuringud olid 1950ndate keskpaigast kuni 1970ndate alguseni paljudes teaduslaborites ja psühhoteraapiakeskustes õitsval järjel. Ainuüksi 1960ndate keskpaigas ilmus üle tuhande publikatsiooni, mis viitasid sellele, et LSD aitab ilmselt psühhoteraapiaprotsessi turvaliselt süvendada ja kiirendada. Nendes uuringutes osales ligi 40 000 inimest. Toimus kuus rahvusvahelist konverentsi.

Seejärel, irratsionaalse reaktsioonina tohutule kultuurilisele survele, sealhulgas Vietnami sõjaga seotud vastuoludele ning rassisuhete, naisliikumise ja seksuaalsusega seotud ühiskondlike moraalinormide muutumisele, tegi USA valitsus psühhedeelsete ainete uurimisele 22 aastaks täielikult lõpu peale (kui üks New Mexico ülikoolis aastatel 1990–1995 DMT-ga läbi viidud lühiuuring välja arvata). Võib-olla aitasid suhtumist kujundada ka USA keskluureagentuuri ebaeetilised püüded uurida LSD sõjalist potentsiaali ülekuulamisvõi ründevahendina. ÜRO 1971. ja 1988. aasta resolutsioonidega katkestati psühhedeelsete ainete uuringud ka Ühendkuningriigis ja enamikus teistes riikides. Soovides piirata mitmesuguste erinevate ainete kasutamist, väärkasutamist ja kuritarvitamist, tõmmati tahtmatult kriips peale ka psühhedeelsete ainete potentsiaali uurimisele meditsiinis, rääkimata haridusest ja religiooni valdkonnast. Föderaalasutustelt ja kohalikelt eetikakomiteedelt psühhedeelsete ainete hankimiseks, tootmiseks või omamiseks ning vabatahtlikega uuringute läbi viimiseks lubade hankimine muutus kvalifitseeritud uurijate jaoks täiesti võimatuks.

Pärast seda, kui olin 1977. aastal vähihaigete psühholoogilise distressi vähendamisele suunatud uuringus viimasele vabatahtlikule psilotsübiini manustanud, sai mulle osaks kahtlase väärtusega au jääda viimaseks teadlaseks, kes Marylandi psühhiaatria uurimiskeskuses uppuvalt laevalt lahkus. Marylandi keskus oli jäänud tolleks hetkeks omakorda ainsaks paigaks terves USAs, kus psühhedeelsete ainete uurimine veel lubatud oli. Muide, surmahoopi ei andnud uuringutele mitte Washingtoni föderaalvalitsus, vaid hoopis ülikooli ametnikud, otsustades suunata ressursid vähem vastuolulistesse uurimisvaldkondadesse. Richard Yensen ja Donna Dryer tegid selles psühhedeelsete ainete uurimise põhiliseks keskuseks kujunenud asutuses läbi viidud arvukate uuringute leidudest kokkuvõtte, mis asetati seejärel tulevaste põlvkondade jaoks nii-öelda ajakapslisse ning avaldati viimaks 1994. aastal Euroopa teadvusuuringute kolledži aastaraamatus.

Ent alates sellest ajast, kui psühhedeelsete ainete uuringuid 1999. aastal Baltimore’is Johns Hopkinsi meditsiinikoolis Roland Griffithsi ja minu enda juhtimisel taasalustati, on käivitatud mitmeid uuringuid ka teistes Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa teaduskeskustes ning uuringutes psühhedeelikumidega on saabunud paljutõotav renessansiajastu. Võtmepositsioonidel olevad inimesed, kes praegu teaduslikke tõendeid hindavad ja avalikku poliitikat kujundavad – isegi need, kes ise oma ülikooliaastatel psühhedeelsete ainetega ei ole eksperimenteerinud –, on üldiselt käitunud mõistlikult ning säilitanud kaine mõistuse, avatuse ja selguse. USAs nõuab keelatud ainete esimesse klassi (Schedule I) kantud aine uurimiseks nõutava „uue eksperimentaalravimi loa“ (Investigational New Drug Permit, IND) saamine ning seejärel veel ka Toidu- ja Ravimiametilt (Food and Drug Administration, FDA) ja narkootikumidevastase võitluse ametkonnalt DEA (Drug Enforcement Administration) lubade hankimine kõrge teadusliku kompetentsi demonstreerimist ja äärmiselt suurt kannatlikkust, kuid see on taas võimalik. Uuringute uue laine esimesed tulemused on praeguseks teadusajakirjades avaldatud. Erinevalt paarkümmend aastat tagasi ajakirjanduses ilmunud kõmulugudest kajastatakse uute uuringute tulemusi nii kirjanduses kui ka uudistes üldiselt tasakaalukalt ja faktipõhiselt.

Johns Hopkinsi ülikooli kõige esimeses uuringus võrdlesime enteogeen psilotsübiini ja stimulant metüülfenidaadi (Ritalin) abil esile kutsutud teadvusseisundeid. Osales 30 Baltimore’i ja Washingtoni piirkonna tervet täiskasvanud vabatahtlikku, kes ei olnud varem psühhedeelseid aineid tarvitanud. Paljudel neist oli ülikooliaegseid sõpru või teisi tuttavaid, kes olid psühhedeelsete ainetega eksperimenteerinud, kuid nad ise olid otsustanud oodata, kuni neil avaneb võimalus proovida neid aineid seaduslikult, kindlas annuses, pädeval juhendamisel ning teadmisega, et aine on puhas. Kuuldes Hopkinsi uurimisprojektist, avaldasid nad soovi selles osaleda. Kõik seansid viidi läbi individuaalselt kahe teadlase ja ühe vabatahtliku katseisiku osalusel. Seansid toimusid mugavaks elutoaks kujundatud ruumis. Katseisik heitis diivanile pikali, kandes ümbruskonna segavate mõjude blokeerimiseks tavaliselt silmaklappe ning kuulates aine kuuetunnisest toimeajast suurema osa kõrvaklappidest toetavat muusikat.

Vastavalt psühhofarmakoloogiliste uuringute kaasaja standarditele oli uuring kavandatud ja läbi viidud topeltpimedana, mis tähendab seda, et peale farmatseudi, kes täitis täpselt ühesugused sinised kapslid erinevate ainetega, ei teadnud mitte keegi, millisel päeval ja millisele vabatahtlikule sattus psilotsübiin ja millisele Ritalin. Seega, kõik muud tingimused peale manustatava aine olid alati ühesugused. Skriininguks läbi viidavad intervjuud, ettevalmistus ja selgitused, uuringu läbiviijate käitumine, aine toime ajal mängitav muusika ning küsimustikud ja hindamisvahendid olid kõik standardiseeritud. Kui aine toime oli lõppenud, täitis iga vabatahtlik küsimustiku, mis võimaldas hinnata teadvusseisundi muutuste ning kaasnenud kognitiivsete, emotsionaalsete ja kehaliste reaktsioonide ulatust.

Tulemuste analüüs näitas, et kolmandik psilotsübiini saanutest hindas seanssi vaimselt kõige tähelepanuväärsemaks sündmuseks oma elus, samas kui Ritalini saanud katseisikud sama kindlaid ja jõulisi väiteid ei esitanud. Üle kahe kolmandiku psilotsübiini saanud katseisikutest leidis, et seansi käigus saadud kogemus kuulub nende elu viie kõige tähtsama sündmuse hulka, umbes nagu lapse sünd või isa või ema surm. Kui 14 kuud pärast psilotsübiiniseanssi osalejaid uuesti intervjueeriti ning nende lähedastelt, sõpradelt ja sugulastelt hinnanguid küsiti, siis selgus, et kogemus oli avaldanud katseisikute elule püsivat positiivset mõju. Hilisemates uuringutes on saadud sarnaseid tulemusi. Uuringute üksikasjalike kirjelduste ning nende ja teiste projektide tulemuste kohta leiab viited selle raamatu lõpus olevatest lisadest ning neid võib vaadata ka Internetist. Mugavaim on neid otsida vaimsete praktikate nõukogu Council on Spiritual Practices (csp.org/psilocybin) ja Erowidi (erowid.org) veebisaidilt.

Praeguseks on ainuüksi Johns Hopkinsi ülikoolis psilotsübiini saanud ligikaudu 250 vabatahtlikku. Minu arvates pole vähimatki kahtlust, et kui tarvitada psilotsübiini ja teisi sarnaseid aineid seaduslikult ja kontrollitud keskkonnas vastavalt meditsiinilistele juhtnööridele vilunud juhendaja käe all, olles eelnevalt läbinud korraliku ettevalmistuse, siis võivad need ained pakkuda kasulikke ja sageli koguni jumalikke kogemusi. Seniste uuringute tulemused näitavad veenvalt, et kui psühhedeelikume manustatakse teemaga kursis olevate teadlaste või vastava väljaõppega psühholoogide, psühhoterapeutide või vaimulike juhendamisel, on nende ainete näol tegemist otsekui turvalise sakramendiga, millega saab paljude inimeste isiklikule ja vaimsele arengule kaasa aidata. Samas on tõsi ka see, et kui kasutada neid aineid vastutustundetult, ebapiisavate teadmistega, siis võivad need kutsuda esile kogemusi, mis mõjuvad
mõnele inimesele negatiivselt.

Enne seda, kui USA Kongress võttis president Nixoni ajal 1970. aastal vastu narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse Controlled Substances Act, millega suurem osa psühhedeelikumidest paigutati äärmiselt rangelt kontrollitud esimesse kategooriasse (s.t liigitati aineteks, millel puuduvad USAs meditsiinilised näidustused, mida võidakse väga suure tõenäosusega kuritarvitada ning mille puhul puudub konsensus, kas nende kasutamine meditsiinilise järelevalve all on ohutu), said paljud lugupeetud õpetlased ja vaimulikud neid USAs seaduslikult proovida ning nad on saadud kogemuste sügavast tähendusest hiljem julgelt kirjutanud. Esimese hooga meenuvad näiteks Aldous Huxley, Alan Watts, Huston Smith, Gerald Heard, Bill Wilson, rabi Zalman Schachter-Shalomi ja vend David SteindlRast.

Nobeli preemia laureaadid geneetikud Francis Crick ja Kary Mullis ning Apple Computersi kaasasutaja Steve Jobs on samuti tunnistanud, et psühhedeelikumid on aidanud neil oma loovust turgutada, ning ka need psühhiaatrid ja psühholoogid, kes aegadel, mil psühhedeelikumid veel lubatud olid, neid aineid uuringutes või ravis kasutasid, organiseerisid peaaegu alati ka endale ja oma kolleegidele praktilisi õppeseansse, mida nad kirjeldasid FDA-le regulaarselt esitatavates aruannetes täiesti avameelselt selgitusega, et nende ainete toimet isiklikult kogemata oleks raske oma patsientide ja katseisikute kogemusi mõista. Selline psühhedeelikumide kasutamine isiklike kogemuste saamise eesmärgil oli täiesti legaalne, sest tol ajal arvati – nagu ka praegu arvatakse –, et need ained ei ole toksilised ega tekita sõltuvust. Erinevates kaktustes, põõsastes ja ronitaimedes leiduvaid psühhedeelseid aineid on kasutatud sakramendina paljude Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Ida-Aafrika, USA ja Kanada põlisrahvaste kultuuride vaimsetes praktikates juba aegade algusest ning see traditsioon jätkub ka tänapäeval. Arvatakse, et Ameerika indiaanlased on kasutanud meskaliini spirituaalsetel eesmärkidel juba tervelt 5500 aastat. Seentega inimfiguure kujutavad koopamaalingud Alžeerias Tassili platool pärinevad ajast 5000 aastat eKr.

Hoolimata alates 1970. aastast kehtestatud juriidilistest sanktsioonidest, millest mõningaid on ranguse tõttu nimetatud lausa drakooniliseks ehk julmaks, on ka paljud sellised inimesed üle maailma, kes ei kuulu ametlikult põlisrahvaste kirikutesse ega osale FDA või teiste riikide sarnaste asutuste poolt heaks kiidetud uurimisprojektides, otsustanud siiski psühhedeelseid aineid tarvitada. Põhjused on olnud väga erinevad, alates nooruslikust või professionaalsest huvist, katsetest leida emotsionaalse distressi sümptomitele leevendust ja lootusest turgutada oma loovust ning lõpetades januga religioossete ja spirituaalsete teadmiste järele. Kahe Norra teadlase Teri Krebsi ja Pål-Orjan Johanseni hiljutise uuringu järgi, mis põhineb 2010. aasta andmetel, on ainuüksi USAs 32 miljonit inimest, kes on vähemalt korra psilotsübiini, LSD-d või meskaliini tarvitanud. Uimastipoliitika liit Drug Policy Alliance hindas 2014. aastal USAs elus vähemalt korra psühhedeelikume tarvitanud kodanike arvuks 34 miljonit.

Selle raamatu kirjutamise ajal on psühhedeelsete ainete uuringud vabatahtlike osavõtul käimas mitte ainult Johns Hopkinsi meditsiinikoolis, vaid ka näiteks New Yorgi ülikoolis, California ülikoolis Los Angeleses, New Mexico ülikoolis, Harvardi ülikoolis, Wisconsini ülikoolis ja Alabama ülikoolis ning samuti Londoni Imperial College’is. Sarnaseid uuringuid tehakse ka Kanadas, Saksamaal, Šveitsis, Iisraelis, Hispaanias, Mehhikos ja Uus-Meremaal ning neid paiku järjest lisandub. Inimeste jaoks, kes usuvad siiralt nende pühade ainete potentsiaali meditsiinis, hariduses või religioonis, on praegu lootusrikkad ajad.

 

William A. Richards

 

Allikas: William A. Richards “Pühad teadmised“ (ESTRA – Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2018)

PS. Sel sügisel, 21. septembril toimub Tallinnas psühhedeelikumide ja tead(v)use konverents Psycherence 2018, loe lisaks siit.

Foto: transpersonaalne.ee