Ajatu: Raviv rännak – psühhedeelsed ained võivad olla abiks depressiooni ravis

28. november 2015 kell 11:04



magical_mushrooms_by_darkgeometryart-d3b274v

Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 22. oktoobril 2014.

Kui kõik kulgeb plaanikohaselt, siis võivad juba järgmise aastanumbri sees 12 kliinilise depressiooni diagnoosiga inimest Suurbritannias saada kutse laboratooriumisse, kus neile antakse depressiooni raviks psilotsübiini – psühhedeelse toimega ainet, mida sisaldavad mõningad seened, kirjutatakse maailma ühes suuremas peavooluväljaandes The Guardian

Antud artiklis vaatamegi, mida räägivad uuringutest professorid Nutt ja Carhart-Harris (mis nad on teinud aastal 2015, saad lähemalt lugeda siit ja siit – toim.) ning anname ülevaate erinevatest psühhedeelsetest ainetest.

 

Aine manustamise järel kogevad vabatahtlikud patsiendid järgmise 4–5 tunni jooksul psühholoogilist seisundit, milles värvid, lõhnad ja helid muutuvad intensiivsemaks, ajatunnetus moondub ning nende minatunnetus hajub. Mõned võivad kogeda keha läbimas elektrilaadset energiat, erilist mõtteselgust, lõbusust või koguni eufooriat. Teistel võib esineda ärevust, segaduses olekut ja paranoiat. Need hallutsinogeensed toimed on lühikese kestusega, kuid ravimi toime vabatahtlikele võib olla pikemaajaline.

Varasematest uuringutest on olemas mõningaid tõendusmaterjale selle kohta, et psilotsübiin ja teised psühhedeelsed ravimid võivad teha häiritud ajutegevuse puhul “taaskäivituse”, kui seda manustatakse turvalistes kontrollitud tingimustes ühe teraapia osana. Nende jaoks, kes on üles kasvanud 1960. aastate järgse dogma tingimustes, mille kohaselt hallutsinogeensed seened ja LSD vallandavad vaimse tervise häireid, tekitavad tahtmatuid mälestusi ja isiksusemuutusi, võib idee hallutsinogeenide kasutamisest vaimse tervise häirete ravis olla jahmatav.

 

50 aasta pikkune auk teadustöös

Londoni Imperial kolledži neuropsühhofarmakoloogia keskuse professorite David Nutti ja Robin Carhart-Harrise idee põhjal teoks saavasse pilootuuringusse haaratakse patsiendid, kes ei ole tavapärasest ravist abi saanud. Nende sõnul võivad psühhedeelsed ravimid olla abiks miljonitele inimestele ning on aeg lõpetada 50 aastat kestnud stigma nende ravimite terapeutilise kasutamise osas. Nutt ja Carhart-Harris on juba läbi viinud uuringu, milles nad vaatlesid MRI (magnetresonantstomograafi) abil, millised muutused toimusid 15 vabatahtliku ajus sel ajal, kui nad võtsid psilotsübiini. Samuti lõpetati hiljuti sarnane uuring 20 vabatahtlikuga, kes võtsid LSD-d. “Mitte-kliinilise teadlasena veenis mind see, kui nägin, kuidas psilotsübiin aju mõjutab,” sõnas Carhart-Harris. Tema sõnul on see väga sarnane praegu kasutusel olevatele depressiooni ravimeetoditele.

Imperial kolledži teadlased on hallutsinogeenide uuringute osas esirinnas ning neil on vaja tasa teha 50 aasta pikkune auk teadustöös. 1950.–1960. aastatel leidus pea igas psühhiaatria teadusajakirjas mõni töö LSD kohta. Seda peeti tol ajal imeravimiks, millel on potentsiaali ravida depressiooni, sõltuvusi ja peavalusid. Alates 1940. aastate lõpust, kui see sai teadlastele kättesaadavaks nime all Delysid, kuni 1960. aastate keskpaigani, avaldati 1000 teadustööd, milles oli hõlmatud 40 000 inimest. Aja jooksul suurenes aga selle ravimi populaarsus meelelahutuslikul eesmärgil kasutajate hulgas ning seda seostati hipikultuuri ja Vietnami sõja vastaste protestidega – just see sai põhjuseks, miks LSD levikut piirama hakati. 1960. aastate lõpus oli hallutsinogeenide kasutamine tõsise moraalse paanika keskmeks ning USA valitsus võttis kasutusele karmid piirangud.

 

Bürokraatlikud piirangud pidurdavad teadustööd

Nutt kaotas 2009. aastal oma positsiooni Suurbritannia valitsuse nõunikuna narkootiliste ainete väärtarvituse alal, kui väitis, et ratsutamine on ohtlikum kui ecstasy. Tema sõnul on LSD keelustamise põhjendused “valede segapundar” selle aine mõju kohta tervisele kombineerituna terapeutilise potentsiaali täieliku eiramisega. “Väga paljusid inimesi veendi selles, et tegemist on palju ohtlikumate ainetega, kui need seda tegelikult on,” leiab Nutt. “Need ei ole tühised ained, kuid võrreldes ainetega, mis tapavad iga aasta tuhandeid inimesi, nagu alkohol, nikotiin ja heroiin, on psühhedeelsed ained väga turvalised ning ei põhjusta surma.”

1971. aastal klassifitseeriti ÜRO konventsiooniga LSD, hallutsinogeenid ja kanep esimese klassi narkootikumideks: ohtlikud ained, millel puudub meditsiiniline kasutegur. Võrdluseks saab tuua selle, et heroiin, mis on tugevalt sõltuvust tekitav ja palju ohtlikum narkootiline aine, klassifitseeriti teise klassi aineks, millele kehtib vähem piiranguid, kuna sellel on teadaolevalt valuvaigistav toime. Selleks, et viia läbi teadustööd esimese klassi narkootilise ainega, peavad teadlased tasuma 3000 Inglise naela suuruse lõivu ning veetma aastaid erinevaid bürokraatlikke vorme täites. Lisaks peab neil olema aine hankimiseks legaalne, kuid mitte liiga kulukas allikas. Seadustega ettenähtud piirangud ja vajadus veenda skeptilisi eetikakomiteesid ülikoolides oli uurimistööde läbiviimist pidurdava toimega. Carhart-Harris leiab, et LSD ja psilotsübiini võimalikku meditsiinilist kasutust on väga keeruline uurida, kuna need on loetud esimese klassi narkootikumide hulka. Ning peaasjalikult on need arvestatud esimesse gruppi, kuna arvatakse, et neil puudub terapeutiline kasutegur.

 

Uued teadustööd

Kuid tingimused on muutumas. Esimesed kaks teadustööd LSD kohta peale 1970-ndaid avaldati sel aastal: üks Imperial-kolledži meeskonna poolt ja teine Šveitsi teadlaste poolt, kes uurisid ärevuse leevendamise võimalusi viimase staadiumi vähipatsientide hulgas. Suurbritannias on “meelelahutuslike” ainete teadustööle uue hingamise toonud Beckley fondi toetus. Tegemist on heategevusliku fondiga, mida juhib inglise aristokraat Amanda Feilding, kes on peale 1960-ndatel LSD proovimist olnud võlutud selle aine potentsiaalist loovuse arendamisel. Tema juhitud fond toetab ja algatab teadusuuringuid psühhoaktiivsete ainete osas, sealhulgas LSD, maagilised seened ja kanep – taim, mida on raviotstarbel kasutatud juba tuhandeid aastaid. Ta ütleb, et keelustades uuringuid nende ainete kohta sotsiaalsete väärarvamuste tõttu, jäetakse kannatavad haiged inimesed ilma potentsiaalsest pika ajalooga ravimeetodist.

Imperial-kolledži teadlased rõhutavad, et nad uurivad psühhedeelseid aineid turvalises keskkonnas, et vähendada negatiivsete kogemuste riski. Kasutatavad ained on keemiliselt puhtad ning neid manustatakse kontrollitud koguses. Carhart-Harris ütleb, et iseseisev “ravimine” on tema vaatenurgast kindlasti halb idee. Need ravimid on võimsad ning neid tuleb manustada õiges keskkonnas õige toetusega. “Meil on professionaalsed psühhoterapeudid, keda on õpetatud mõistma kõiki võimalusi, mis juhtuda võivad ning ma leian, et oleks hooletu, kui inimesed püüaksid seda omapead teha.“

 

LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid)

Šveitsi keemik Albert Hoffmann sünteesis LSD 1938. aastal tungalteradest (seenorganism, mis parasiteerib kõrrelistel, kaasa arvatud teraviljadel). Viis aastat hiljem avastas Hoffmann juhuslikult selle aine psühhedeelsed omadused ning peale seda kasutati LSD-d skisofreenia modelleerimiseks tervete vabatahtlike peal ning mõned psühhiaatrid manustasid seda eesmärgiga mõista paremini vaimseid haigusi.

1960. aastate alguses kasutati seda psühhoteraapia abivahendina. Sel perioodil LSD kohta kirjutatud uurimistöödest paljud käsitlevad selle kasutamist depressiooni ravis. Kuid Carhart-Harrise sõnul on nende tööde tõendusmaterjalid ebapiisavad. Nendes puudus kontrollgrupp ning uuringu tulemused olid puudulikult defineeritud. On palju enam tõendusmaterjali selle kohta, et LSD abil on võimalik ravida sõltuvushaigusi.

2012. aastal avaldatud metaanalüüs kuue 1950.–60. aastatel läbi viidud uurimuse põhjal leidis, et selle aine kliiniline tõhusus alkoholismi ravimisel on sama hea kui teistel ravimeetoditel. Samuti on leitud, et LSD aitab surevatel haigetel leppida enda saatusega. Aine toimemehhanismid ei ole siiani päris selged. See näib matkivat mõningal määral serotoniini toimet, mis on oluline mälu tekkimisel ning tuju ja rahuloluga seotud protsessides, kuid siiani ei ole päris selge, kuidas LSD vallandab nii tugeva teadvust mõjutava efekti.

 

Kuidas LSD mõjub

MRI uuring selle kohta, kuidas LSD ajutegevust mõjutab, näitas, et osalejad muutusid vähem organiseerituks ja rohkem kaootiliseks, kuna ajuosad, mis tavapäraselt omavahel ei suhtle, moodustasid ühendusi. Sellises ebakorrapärases unenäo-laadses seisundis on aju avatud uutele hüpetele loovuses ja kujutlusvõimes. Carhart-Harris usub, et hallutsinogeenid võivad ajutiselt “nõrgendada” rigiidseid ajustruktuure, mis on vananemise käigus tekkinud. Happerännak on natuke sarnane lumekuuli raputamisele. Selline vabastamine võib aidata ajul murda depressiooni ja sõltuvuse kinnist ringi.

Loomulikult kaasnevad ka LSD-ga riskid, kuid professor Nutti sõnul on need sageli ülepaisutatud. LSD võtmise mõju ei ole võimalik ette ennustada: kasutaja võib kaotada võime olukorda hinnata ning panna ennast ohtlikku olukorda. Väike hulk kasutajaid kogeb mõnda aega peale aine võtmist taaskorduvaid mälupilte (flashback) ning teistel võib see vallandada varasemalt märkamata jäänud vaimse tervise häireid.

 

Kanep

Kanepit on raviotstarbel kasutatud juba tuhandeid aastaid. 19. sajandil oli see kasutusel valu, krampide, astma, unehäirete, depressiooni ja isupuuduse raviks ning seda soovitas isegi kuninganna Victoria ihuarst. Teadlastele pakuvad huvi eelkõige kaks kanepitaimes leiduvat kemikaali – peamine psühhoaktiivne aine tetrahüdrokannabinool (THC), millel on mõningane valuvaigistav toime, ning kannabidiool (CBD), millel on ilmnenud kasulik mõju tervisele ilma psühhoaktiivse toimeta.

Peale 1970. aastaid on tehtud rohkem kui 100 teadustööd kanepi või sellest eraldatud toimeainete kohta. Kanepiekstrakti baasil valmistatud suuõõne sprei, mida turustati nime Sativex all, on saanud tunnustuse kasutamiseks multiskleroosi puhul, kuna 2011. aasta teadusuuringu põhjal parandab see une kvaliteeti, vähendab lihaste spastilisust ja krambihoogude esinemist. 1970.–80. aastatel tehtud tööde põhjal leiti, et kanepi baasil valmistatud ravimid võivad aidata kemoteraapiat läbivatel vähipatsientidel iivelduse vastu. 1990. aastatel leiti, et see võib aidata HIV-patsientidel ennetada anoreksiat. Samuti on tõendusmaterjali, et kanep aitab teiste ravimitega koos leevendada kroonilist valu.

 

Tänavatarbijatele aretatud kanep sisaldab rohkem THC-d

USA-s on kanepi omamine ja ravieesmärgil kasutamine lubatud 20 osariigis ning kaks osariiki – Washington ja Colorado – on selle dekriminaliseerinud. Hollandis on see raviotstarbel kasutamiseks olnud legaalne juba üle 25 aasta. Mõned teadlased usuvad, et kanepil on potentsiaali ka tähelepanu- ja käitumishäire, traumajärgse stressihäire ja unetuse raviks.

Üks asjaolu, mis muudab kanepi kohta läbiviidavad uuringud keeruliseks, on see, et seda taime on viimase paari aastakümne jooksul tänavakasutajate nõudluse tõttu aretatud selliseks, et see sisaldab enam psühhoaktiivset toimeainet. Londonis King’si kolledži psühhiaatriainstituudis läbiviidud uuringud näitasid, et THC suurendab ärevust ja lühiajalisi psühhootilisi sümptomeid, kuid CBD-l – millel on enim meditsiinilisi kasutegureid – on vastupidine toime. Moodsad tänavatarbijate jaoks aretatud kanepiliigid sisaldavad palju THC-d ning samas on nende CBD sisaldus väga madal.

 

Maagilised seened

Sarnaselt LSD-ga on ka maagilised seened hallutsinogeensed. Nende aktiivne toimeaine on psilotsübiin ning nagu ka LSD puhul, arvatakse, et see see võib olla kasulik depressiooni ravis. Carhart-Harris on läbi viinud 15 vabatahtlikuga uurimistöö, mis näitas, et see toimeaine aitas pidurdada aktiivsust aju mediaalses prefrontaalkorteksis – see aju osa on depressiooni puhul üliaktiivne ning seda seostatakse ka pideva enesevaatluse ja kinnisideedega.

On liiga vara öelda, kas seente abil saab depressiooni ravida. 2013. aastal said Imperial-kolledži teadlased meditsiinialase teadustöö nõukogu (Medical Research Council) stipendiumi selle jaoks, et uurida psilotsübiini mõju 12 depressiooniga patsiendi puhul. Uuringu alustamist piiravad bürokraatlikud nõuded, kuid loodetavasti saab sellega järgmisel aastal algust teha.

Psilotsübiin võib olla abiks ka sõltuvushaiguste ravis. Beckley fondi rahastatud uuringus, mis viidi läbi Johns Hopkinsi ülikooli teadlaste poolt, võimaldati 15 inimesel, kes püüdsid suitsetamist maha jätta, võtta kolm korda psilotsübiini. Kuus kuud hiljem oli neist 12 ikka veel mittesuitsetajad, mis teeb tõhususe protsendiks 80%. Seni on erinevate suitsetamisest loobumise ravimite parim tõhususe määr olnud 35%. Esimese paljulubava uuringu tulemus vajab aga kinnitamist suurema katsealuste hulgaga.

On ka mõningaid tõendusmaterjale selle kohta, et psilotsübiin võib aidata vähipatsientidel oma seisundiga paremini leppida. Professor Nutti sõnul on maagiliste seentega seotud riskid suhteliselt väikesed, võrreldes alkoholi, tubaka või heroiiniga. 2010. aastal teadusajakirjas Lancet avaldatud narkootiliste ainete riskiskaala põhjal olid seened 20 kõige sagedamini kasutatava narkootilise aine nimekirja lõpus.

 

MDMA (ecstasy põhikomponent)

MDMA sünteesiti esmakordselt juba 100 aastat tagasi ning 1970. aastatel kasutati seda psühhoteraapias. Avalikkuse teadvusse jõudis see aine plahvatuslikult 1980. aastate lõpus koos klubikultuuriga.

See aine suurendab kolme ajus leiduva keemilise sõnumikandja ehk neurotransmitteri – serotoniini, dopamiini ja noradrenaliini –  aktiivsust. Kõrge serotoniini tase toob kaasa eufooria, lähedusvajaduse ja heatahtlikkuse. Väikesemahuline USA-s läbi viidud uuring näitas, et 80% traumajärgse stressihäire all kannatavatest patsientidest said abi sellest, kui teraapia vältel kasutati lisaks MDMA-d. Tänapäeval kasutatakse traumajärgse stressihäire teraapias peamiselt seda meetodit, et patsiendid taasläbivad enda stressirohkeid kogemusi. MDMA näib toimivat tänu sellele, et tõstab kunstlikul moel patsiendi meeleolu ning seetõttu teeb lihtsamaks trauma põhjustanud sündmuste meenutamise ja arutamise.

Nutt leiab, et MDMA võib olla abiks ka surmaeelse ärevuse leevendamisel ning paariteraapias. See võib olla kasulik ka Parkinsoni tõve ravis. Aine riskide hindamiseks on aga vaja lisauuringuid. Loomkatsed viitavad, et see võib rottide puhul põhjustada pikaajalist kahjustust ajus. Inimeste puhul on uuringute tulemused veel ebaselged. Inglismaal ja Walesis on vahemikus 1997–2012 seostatud 577 surmajuhtumit ecstasy kasutamisega – peamiselt on surma põhjuseks olnud kuumarabandus, südameprobleemid või liigne veetarbimine.

 

Loe lisaks David Nutti alternatiivsest sõltuvust tekitavate ainete pingereast: “10 kõige kergemini sõltuvust tekitavat ainet”

Uuring psilotsübiini kasutamisest depressiooni ravis: “Psühhedeelsed seened võivad ravida raskekujulist depressiooni”

 

Allikad: The Guardian, LSD – Wiki, harilik tungaltera – Wiki

Pildid: psychedelicteapot.blogspot.com, saferadiotheraphy.com

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.