Askur Alas: Island, Panama paberid ja eliidi kriis

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. aprill 2016 kell 19:38



Väike Islandi riik on sattunud maailma eliidi korruptiivsust paljastava Panama paberite lekkeskandaali keskele – peaaegu samamoodi, nagu see saareriik oli ka maailma 2007/2008. aasta finantskriisi üks musternäide. Olukorrast annab ülevaate ajakirjanik, tõlkija ja Islandi reiside giid Askur Alas.

 

On lausa sürreaalne, et Islandi peaministri, finantsministri ja siseministri ning lisaks veel kogunisti 600 islandlase nimi on Panama paberites kõrvuti maailma tipp-poliitikute, kuulsuste, relvakauplejate, narkoparunite ja diktaatoritega. Off-shore-firmasid, mis nad lõid maksuparadiisides enamikule maailma elanikest tundmatu Panama firma Mossack Fonseca abil, kasutatakse tavaliselt selleks, et varjata enda seost rahaga, vältida maksude maksmist, mahhinatsioonideks ja rahapesuks. Rohkem või vähem on seotud Briti ja Pakistani peaministrid, Venemaa, Aserbaidžaani ja Süüria presidendid, Saudi Araabia kuningas jpt.

Ometi raputab Panama paberite pärast just Islandit kõige suurem ühiskondlik-poliitiline kriis ja peaminister on vastumeelselt tagasi astunud. Täna tulevad tuhanded islandlased juba mitmendat päeva järjest tänavatele protestima ja nõudma täiesti uut poliitikat. Neil on saanud küllalt sellest, et nende juhid, nende eliit on varjanud oma varasid maksuparadiisides, jutlustades ise aususest ja läbipaistvusest. Küllalt sellest, et räägitakse üht ja tehakse teist; et 99%-le kehtivad ühed seadused ja 1%-le teised. Nõutakse mitte vaid peaministri, vaid kogu valitsuse vahetust ja erakorralisi parlamendivalimisi.

Rahvas protestib nüüd samamoodi nagu 2008. aasta finantskriisi ajal – ainult veelgi vihasemalt ja veelgi massilisemalt. Toona selgus, et väike rühm vastutustundetuid pankureid ja ärimehi, kelle sõbrad valitsuses ja finantsinspektsioonis lasid neil kontrollimatult tegutseda, on riigi sügavasse kriisi viinud, kasvatades mh. keelatud tehingutega ja off-shore firmade abil pankade võlad riigi SKP-st kümme korda suuremaks. Kolm panka, kus olid peaaegu kõigi islandlaste hoiused, läksid pauguga lõhki, viies riigi pankroti äärele. Lausa mitu kuud toimusid iga päev valitsusvastased meeleavaldused, kus taoti kokku potte ja panne, siit ka nimetus „pottide-pannide revolutsioon“. Pangad riigistati, valitsus astus tagasi, tüüri juurde said teised erakonnad, sealhulgas meie „Ühtse Eesti“-laadne erakond, mis meil teatrisse jäigi. Alustati erakorralist juurdlust, mille tagajärjel pandi mitmed pangandustegelased vangi. Crowdsource´des kirjutas rahvas uue konstitutsiooni. Rahvusvaheline Valuutafond tuli appi ja kehtestati range kapitalikontroll, et raha ei viidaks riigist välja ja islandi kroon püsiks. Näis, nagu uus algus.

Kuid rahva mälu on lühike. 2013. aastal said võimule samad parteid, kes olid riigi kriisi viinud. Uus põhiseadus pandi sahtlisse. Eurokõnelused katkestati, kuigi rahvale oli lubatud referendumit. Seadused tehti ümber nii, et pankuritest valgekrae-kurjategijad saavad lähiajal ennetähtaegselt vanglast vabaks. Panama paberid paljastasid, et toona peaministriks saanud Sigmundur Davíð Gunnlaugssonil oli osalus off-shore firmas. See pole illegaalne. Mis siis nüüd juhtus, et rahvas marru läks?

Enne võimule saamist vedas Sigmundur Davíð rahvaalgatust In Defence of Iceland, lubades kaitsta riiki sepavasaraga “raisakotkaste“ eest, kes tahavad Islandi pankadest raha välismaale välja tõmmata, kui kapitalikontrolli lõdvendatakse. Ta rõhutas, kui tähtis on, et islandlaste ja Islandi firmade varad oleksid kodumaal, et islandi kroon oleks kaitstud.

2007. aastal asutas ta oma naisega 50-50 osalusega Briti Neitsisaarte maksuparadiisi off-shore firma Wintris, kuhu paigutati naise isalt – kes oli Islandi üks rikkamaid inimesi – saadud pärandus. Ka Sigmundur Davíð ise pärineb väga jõukast suguvõsast.

2008. aastal sai mees isamaalise retoorika najal Altingi liikmeks, mis võttis vastu seaduse, et parlamentäärid peavad avalikustama, kui neil on mõnes ettevõttes suurem kui 25% osalus. Päev enne, kui seadus jõustus, ehk 31. detsembril 2009 müüs Sigmundur Davíð oma 50% osaluse abikaasale 1 dollari eest.

Nüüd on välja tulnud, et Wintrisel on miljonites dollarites nõuded Islandi pankade vastu, ehk siis tegu on samasuguse “raisakotkaga“, kelle eest ta rahvast sepavasaraga kaitsta lubas.

Sõnad ja teod ei lähe kokku, on paljude islandlaste arvamus, ja Panama paberid kinnitavad seda.

Lisaks eetiliste põhimõtete mutta tampimises süüdistatakse Sigmundur Davíðit ka kahel pool läbirääkimiste lauda istumises, mis võib olla otseselt kriminaalne. Kui ta sai 2013. aastal peaministriks, vastutas tema valitsus pankade pankrotiprotsessi ja läbirääkimiste eest, nendesamade pankade, kelle vastu tema abikaasa seni varjatud off-shore firmal on hiigelnõuded. 2008. aastal kehtestati kreeditoridele, kes raha Islandilt välja viia tahtsid, kopsakas 39%-ne nn stabiilsusmaks. Eelmisel aastal tühistas Sigmundur Davíði valitsus nende läbirääkimiste järel stabiilsusmaksu, asendades selle väiksema “stabiilsustasuga“, mis väidetavalt viib 2 miljardit eurot riigikaukast kreeditoride, sealhulgas muidugi ka ta naise firma taskusse[1].

Päev enne seda, kui Panama paberid kogu maailmas avalikustati, küsisid asjaga kursis olevad ajakirjanikud peaministri käest Wintrise kohta. Peaminister, teadmata infolekkest, kukkus teleintervjuus haleda valega sisse, jalutas keset intervjuud minema (subtiitritega video siin[2]) ja tegi endast klouni isegi erakonnakaaslaste ees. Intervjuud näidati 3. aprilli õhtul telesaates. See muutus Islandi peamiseks kõneaineks.

Järgmisel päeval, esmaspäeval, 4. aprillil, toimus tõenäoliselt Islandi ajaloo suurim meeleavaldus, kui Reykjaviki peaväljakule kogunes ca 23 000 inimest[3] ehk 7% Islandi ca 330 000 elanikust. Eestis peaks elanike arvuga võrreldes protestima tulema ca 90 000 inimest ehk peaaegu Lauluväljaku täis rahvast![4]. Parlamendihoone pihta loobiti banaane (“banaanivabariik“) ja tualettpaberit, nõuti valitsuse tagasiastumist. Ent isegi selles valguses ei astunud peaminister õigupoolest tagasi, vaid saatis välismeediale teate, et astub “ajutiselt kõrvale“, ning tema kohuseid hakkab täitma kalandusminister Sigurður Ingi Jóhannesson, kes kaitses selles kriisis peaministrit ja keda värske küsitluse alusel usaldab “kogunisti“ 3% vastanuist[5]. Uut valitsust ei usalda aga 2/3 vastanuist[6].

Islandlased olid nagu süte peal, iga tund tuli uusi uudiseid ja arenguid. Just siis sai teatavaks, et jõustub seadus, mis vangistatud pankurid vabastab. Nagu kirss tordil oli uudis, nagu oleks peaministri naine helistanud Richard Bransonile isiklikult ja tahtnud kosmosesse lennata. Tuli välja, et tegu oli presidendi abikaasaga, aga see islandlasi ei ärritanud[7].

Kui uudis “kõrvale astumisest“ – mitte tagasi astumisest – ühe välisajakirjaniku Twitteri-teate kaudu Islandil levis, läks rahvas veel rohkem marru ja järgmisel päeval jätkusid meeleavaldused uue hooga. Siis tulid koalitsiooniparteid kokku ilma peaministrita ja panid kokku “uue“ valitsuse, mis peamiselt säilitab valitsuses status quo, välja arvatud peaminister, kes teatas, et läheb parlamenti – ei taandu poliitikast, kuigi paljude arvates oleks väärikas lahkuda.

See tähendab, et tegelikult ei muutu midagi. Ka valitsuse otsus jätkata sügiseni ja siis erakorralised valimised korraldada (muidu oleksid need järgmisel aastal), pole paljude jaoks enam jätkusuutlik. Tahetakse totaalset muutust, mitte kosmeetilist korrastust.

Pole ka ime, et koalitsiooniparteid kohe valimisi ei taha, sest nende toetus on kolinal kukkunud. Ekspeaministri Progressiivse partei toetus on kõigest 7,9% ja koalitsioonipartner Iseseisvusparteil 21,6%. Samal ajal on Piraadipartei, mis just otsedemokraatia ja läbipaistva poliitika eest seisabki, kasvatanud oma toetuse rekordiliselt 43%-le[8]. Parlamenti saades ületas see napilt 5% künnise, kuid viimased aasta aega on piraatide toetus olnud üle 30%, mis näitab, et tegelikult on opositsioonilised pinged ja vastuseis valitsusele juba mõnda aega kogunenud.

“Islandlased tahavad riiki, mis on üles ehitatud läbipaistvusele, ühtsusele ja aususele. Mitte riiki, mida juhivad šarlatanid, kellel on firmad maksuparadiisides, kes petavad oma valijaid, keelduvad jagamast samu majanduslikke mängureegleid ülejäänud rahvaga ning kelle silmakirjalikkus ja erakordne ebapädevus on kogu maailmale näha,“ kirjutab islandi kultuuritegelane Alda Sigmundsdóttir The Guardianis[9]. “Olukord ei ole selline, nagu 2008. aasta finantskriisi ajal – islandlased on veelgi vihasemad.“

Täna (laupäeval) Eesti aja järgi kell 17 oli Islandil uus meeleavaldus[10], mis oli jällegi väga rahvarohke miiting. Ja homme ilmselt jälle.

Olukorra võib taandada lihtsale tõdemusele – 1% maailma eliidi jaoks ei kehti samasugused seadused nagu 99% jaoks. Ja see 99% hakkab sellest aru saama, sest internet ja tehnoloogia teevad selle hoolikalt varjatud maailma paljastamise üha lihtsamaks.

 

Panama paberid on maailma suurim infoleke

  • Arvutis olevad materjalid katavad üle 40 aasta lõtvade maksundusseadustega tuntud Panama firma Monsac Fonseca tegevusest off-shore-firmade loomisel, sh on ka kirjavahetus klientidega, dokumentide koopiad jpm.
  • Materjalide maht on 2,6 terabaiti, sisaldades 11,5 miljonit dokumenti, mainides 214 000 off-shore-firmat ja hõlmates 200 riiki, mis teeb sellest suurima infolekke läbi aegade.
  • Nende off-shore-firmadega on otseselt, sugulaste või lähikondsete kaudu seotud tipp-poliitikud ja poliitilised juhid, sh Islandi, Briti ja Pakistani peaministrid, Saudi Araabia kuningas, Aserbaidžaani ja Süüria presidendid, Hiina tippjuhid, Venemaa president (kes toimetas väidetavalt riigist välja ca 2 miljardit dollarit), kokku 140 juhti.
  • Seotud on ka näiteks jalgpallitäht Lionel Messi, filmistaar Jacki Chan, aga ka 33 isikut ja firmat, mis on USA mustas nimekirjas, sest nad on teinud äri Mehhiko narkokartellidega, terroristlike organisatsioonidega nagu Hezbollah või totalitaarsete riikidega nagu Põhja-Korea.
  • Asjaga on otseselt seotud ka finantshiiglased nagu UBS, HSBC, Société Générale, Nordea jt, kes asutasid oma klientidele Monsac Fonseca kaudu kokku ca 15600 off-shore-firma.
  • Loodud maksuparadiisi firmasse määras Monsac Fonseca oma “direktorid”, tavaliselt juristid (ehk tankistid), firmat juhtis aga tegelik omanik näiteks kirjavahetuse kaudu Monsac Fonsecaga.
  • Materjalid lekitas tundmatu vilepuhuja Saksa ajalehe Süddeutsche Zeitungi kaudu, mis jagas neid Rahvusvahelise Uurivate Ajakirjanike Liiduga (ICIJ). 370 ajakirjanikku ligi 80 riigist uurisid materjale aasta aega, esimesed materjalid avalikustati korraga üle maailma 4. aprillil[11].
  • Off-shore-firma omamine ei tähenda tingimata illegaalset tegevust, kuid annab selleks võimaluse. Panama paberid näitavad, et maailma rikkad liigutasid niimoodi miljardeid dollareid.

 

Askur Alas

 

Allikad:

[1] http://grapevine.is/news/2016/04/04/conflict-of-interest-what-did-the-prime-minister-of-iceland-do/

[2] https://youtu.be/ORlq_zrfWDc

[3] http://grapevine.is/news/2016/04/06/photos-panama-papers-protest/

[4] https://www.stat.ee/12808

[5] http://kjarninn.is/frettir/2016-04-05-thrju-prosent-treysta-sigurdi-inga/

[6] http://icelandmonitor.mbl.is/news/politics_and_society/2016/04/08/two_thirds_do_not_trust_new_government/

[7] http://www.nytimes.com/2016/04/09/opinion/thecheating-politicians-of-iceland.html?_r=0

[8] http://icelandmonitor.mbl.is/news/politics_and_society/2016/04/06/almost_half_of_icelandic_nation_now_want_the_pirate/

[9] http://www.theguardian.com/news/commentisfree/2016/apr/06/2009-icelanders-farce-president-prime-minister-charlatans-hyprocrisy

[10] https://www.facebook.com/events/1562226594075150/

[11] https://www.icij.org/blog/2016/04/offshore-links-more-140-politicians-and-officials-exposed

Foto: startribune.com

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt