Mis toimub Egiptuses?

2. juuli 2013 kell 17:32



egiptus1Kaks kuud tagasi istusid viis noort aktivisti Kairo kohvikus ja haudusid välja lihtsa plaani, kuidas leida väljund rahva kasvavale frustratsioonile, mille juured ulatuvad juba mitme aasta tagusesse aega, kui sunniti lahkuma 30 aastat Egiptuse presidendiks olnud Hosni Mubarak. Nad tahtsid koguda allkirju üleskutsele, mis nõudis praeguse presidendi Mohamed Morsi (ka Mursi) tagasiastumist, ning korraldada 30. juunil – Morsi ametissevannutamise esimesel aastapäeval – presidendipalee juures meeleavaldust.

 

Ilmselt ei osanud nad arvatagi, et nad olid sepitsemas protestiaktsiooni, mida on juba nimetatud inimajaloo suurimaks – tänavatele on tulnud juba hinnanguliselt 14 miljonit egiptlast ja noortest meestest on saanud meeleavaldajate kangelased.

 

Protestide algus 

Aasta tagasi sai Mohamed Morsi presidendivalimistel 51,7% häältest ja loobus Moslemivennaskonna taustaga Vabaduse ja õigluse partei juhi kohast, nagu ta valimiste eel lubanud oli. Kuid 2012. aasta novembris üritas ta läbi suruda karmi islamistlikku põhiseadust ning rahvas tuli tänavatele, et protestida Moslemivennaskonna mõju suurenemise ja eelmiste protestide ajal toimunud politseivägivalla vastu.

22. novembril kuulutas Morsi välja põhiseadusliku deklaratsiooni, millega Morsi võttis endale piiramatu võimu “kaitsta rahvast” ja võtta iseseisvalt otsuseid vastu, ning üritas seejärel läbi suruda referendumit uue islamistide koostatud põhiseaduse vastuvõtmiseks.

See tõi tänavatele sadu tuhandeid inimesi ja põhjustas paljude inimohvritega kokkupõrkeid Moslemivennaskonna ja meeleavaldajate vahel. Protestide käigus astusid tagasi mitmed Morsi nõuandjad ning presidendi teguviisi vastu protestisid häälekalt ka riigi justiitsvõimud.

8. detsembril tegi esimese avalduse ka Egiptuse armee juhtkond, kes andsid teada, et nad kavatsevad kaitsta ametiasutusi ja süütuid inimesi ning ei luba sündmustel enam tõsisemaks minna. Morsi tühistas oma dekreedi, mis andis presidendile piiramatu võimu, kuid teised punktid, millele rahvas samuti ägedalt reageerinud oli, jäid kehtima. Siiski saavutas väikese sammu tagasiastumine soovitud tulemuse – meeleavaldajate ühtsus oli kadunud ja protestid vaibusid hoolimata sellest, et opositsiooni liidrid kutsusid rahvast üles edasi võitlema.

Kuid kuna proteste ajendanud probleemid olid endiselt kõik alles, jätkusid protestid jaanuaris, 2011. aasta protestiaktsioonide alguse teisel aastapäeval. Intsidente oli nii veebruaris kui märtsis, järgnesid kaks rahulikumat kuud.

 

Protestide ägenemine

17. juunil määras Morsi populaarse turismipiirkonna Luxori kuberneriks islamisti, keda seostati 1997. aastal toimunud Luxori veresaunaga, kus hukkus 62 inimest, peamiselt turistid. Turismitöötajate ja aktivistide raevukate protestide tõttu astus kuberner nädala pärast tagasi.

23. juunil ründasid salafistid (ehk ülimalt äärmusliku, n-ö puhta islami pooldajad) šiiite, pekstes neist neli surnuks ja vedades nende laipu mööda linnatänavaid. Rünnak toimus pärast Süüria mässuliste toetuseks toimunud konverentsi, mis õhutas viha erinevate islamisektide vahel.

26. juunil pidas Morsi kahe tunni ja 40 minuti pikkuse kõne, mis pidanuks olema rahvast ühendav, kuid mida paljud tõlgendasid provokatiivsena. Kõnes süüdistas ja ähvardas president oma vastaseid. Samuti kasutas ta väga vaieldavat statistikat, et tuua esile oma administratsiooni edusamme turismi edendamisel ja tööpuuduse vähendamisel. Pärast esinemist ütlesid opositsiooni esindajad, et nad on üha kindlamad, et 30. juuni ülestõus on vajalik.

28. juunil suri Alexandrias kolm inimest, kes osalesid kokkupõrgetes valitsuse pooldajate ja vastaste vahel. Üks neist oli 21-aastane Ühendriikide tudeng, kes pussitati surnuks. Järgmisel päeval kogunesid tuhanded inimesed Kairosse Tahiri väljakule, et Morsi vastu protesteerida, nõudes tema tagasiastumist. Inimesed kasutasid samu hüüdlauseid, mis kõlasid ka 2011. aasta revolutsiooni ajal.

 

Tänavatel on miljonid inimesed

Protestiaktsioonide peamisel päeval, 30. juunil, tuli riigi tänavatele mõnel hinnangul 14 miljonit inimest. Väidetavalt on kogutud 22 miljonit allkirja Morsi tagasiastumise poolt.

1. juuli hommikul tungisid valitsusvastased protestijad Kairos Moslemivennaskonna peakorterisse, viies sealt kaasa kõik, mis võtta andis. Peakorteri ümbruses toimunud kokkupõrgetes sai surma kümme inimest.

Tunde hiljem esitasid Egiptuse sõjajõud ultimaatumi, andes vaenupooltele aega 48 tundi, et kriis lahendada. Kui see ei õnnestu, lubasid nad sekkuda ning analüütikud näevad selles võimalust sõjaväeliseks riigipöördeks.

 

Noortel aktivistidel puudub tulevikuvisioon

Viimaste protestiaktsioonide taga seisvatel Egiptuse noortel, kelle nime meeleavaldajad hüüavad ning kes on nõutud meediafiguurid, puudub aga selge visioon, mis õieti edasi peaks saama. See olukord kajastab ka hästi kogu Egiptuse ühiskonda – inimesed on rahulolematud ja pinged on tohutu suured, kuid puudub organiseeritus ja selge tegevuskava. Mõned analüütikud arvavad, et ka praegused protestid lihtsalt lagunevad laiali, sest inimesed suudavad väljendada ainult seda, mida nad ei taha, selle asemel, et öelda, mida nad siis õigupoolest taotlevad.

Viie sõbra algatatud aktsioon, mis rahva on massiliselt tänavale toonud, ei ole isegi ühegi poliitilise jõu poolt, vaid toetab demokraatiat, milles kõik egiptlased saaksid osaleda. Nad identifitseerivad end kui “Egiptuse rahva hääl”, mida nad ei soovi poliitiliseks parteiks vormida.

 

Egiptuse hullus olukorras on süüdi teiste riikide sekkumine?

Paljud egiptlased ise ütlevad, et kuigi Mubarak oli diktaatorlik ainuvalitseja, kelle valitsemisstiiliga alati rahul ei oldud, oli olukord ikkagi kordades parem kui demokraatlikult valitud Morsi ajal. Mubaraki võimult kõrvaldamise taga näevadki paljud pigem USA kui Egiptuse rahva tahet, sest Egiptuse eelmine president ei läinud kaasa USA presidendi Barack Obama Lähis-Ida ja Aafrika plaanidega.

Kui nüüd aga Egiptuses peaks minema olukord veelgi hullemaks ja puhkema kodusõda, on USA välispoliitikal selles üsna suur roll. Meedia, eriti Ühendriikide oma, sellest eriti aga ei räägi, sest demokraatia impordiga on soovitud ju ainult head.

Ainuüksi 30. juunil Tahriri väljakul sai surma 9 inimest, teatati sadadest vigastustest ja vähemalt 42 seksuaalrünnakust, kusjuures üks grupivägistamise ohvritest oli Hollandi naisreporter. Kokku on seitse kuud kestnud protestides surma saanud üle saja inimese.

 

Allikad: Wikipedia1, New York Times, Infowars

Loe ka Eesti suursaadiku kommentaari ERR-ile.

Fotod: facebook.com

 

Toimetas Maarja Aljas