Telegrami lugeja: Uus reaalsus algab NÜÜD!

13. september 2015 kell 15:15



tumblr_mgy5eeZZjs1qzfsnio2_1280Avaldasime aasta alguses lugeja Madis Marki sulest loo “Valu, millest sai kingitus kogu maailma jaoks”, kus Madis kirjeldas, kuidas 2001. aastal juhtunud ning noore mehe ratastooli aheldanud õnnetus ta elu muutis. Nüüd on Madis meiega jaganud oma uut blogipostitust, kus ta räägib uue reaalsuse loomisest. Inspireerivat lugemist!

 

Alanud on muutuste aeg. Meil pole enam aega oodata ja loota paremat tulevikku, vaid me peame uut maailma LOOMA. Iga hetk on Sinu võimalus. Otsusta, et tahad muutuda, ja tegutse kohe! Võta ette tähtsad tegevused, mida oled pidevalt edasi lükanud. See ei pea olema alguses midagi suurt. Oluline on lihtsalt kogeda midagi uut ja programmeerida endasse harjumus otsuste elluviimiseks. Iga pisema muudatusega treenime oma oskust tegutseda ja rakendada oma isiklikku väge, mis seejärel aina suuremaks kasvab.

Iga meistriteos saab alguse vaid ühest väikesest seemnest. Milliseid seemneid saad Sina oma elu nimel TÄNA mulda panna? Kuidas otsustad jätkata oma eluteed? Pea meeles, et praegune hetk on ainus, mis Sul kunagi saab olla. Kui me ei tegutse kohe, siis ei muutu meie reaalsus kunagi. Kuigi välised sündmused võivad meie elu olukorda mõjutada, jäävad meie fundamentaalsed mustrid samasugusteks, kui me kohe midagi ei muuda.

Tulevik toob vaid üha kasvavat frustratsiooni, mis võib meid panna ühel hetkel muutuma, sest meie taluvuse piir on ületatud. Kui valu ajutisest naudingust ja turvalisusest on muutunud suuremaks kui nauding ise, ei suuda me vanaviisi enam jätkata. Sellises olukorras eksisteerib siiski vaid praegune hetk, mil peame tegutsema. Mälu annab meile võimaluse tajuda õudset nõiaringi, kust tahame välja pääseda, kuid tegelikult oleme endiselt selles samas hetkes, kus alati olnud oleme. Meie kehad koos ümbritseva maailmaga on vahepeal küll vanemaks saanud, kuid psühholoogilises mõttes pole midagi muutunud. Kindlasti olete tähele pannud, et olete näinud mõnda sõpra või pereliiget viimasest kokkusaamisest alates kas või mitmeid aastaid hiljem, aga tunne on selline, et midagi pole tema juures muutunud. Inimesed tihti isegi räägivad sama juttu aastaid järjest. Pealiskaudsed pisiasjad on vahetunud, kuid sisu on sama. Kui oled ise sarnaselt elanud, siis võib see tunduda üsna normaalsena, kuid kui oled ise pidevas muutumises olnud, siis võib tunduda selline asi äärmiselt tüütu või nukravõitu. Inimeses, kes ei ole kasvanud ja õppinud, ei tundu olevat elu. Kõnnib ja räägib, kuid sisimas on tema leek kustunud ja näha on vaid masinat, kes tegeleb ellujäämisega. Teadvustades sellise inimese tõelist potentsiaali, pole teda sugugi kerge vaadata. Saame vaid aktsepteerida ja mõistvad ning kannatlikud olla.

Kui pakkuda sellisele inimesele võimalust muutumiseks, siis ta osutub tõenäoliselt sellele vastupanu ja võib isegi pahuraks minna. Aga mida ta omast arust üldse kaitseb? Miks jääda elutuks ja õnnetuks, kui on võimalus luua mida iganes? Minu silmis on see suur paradoks ja tõestab jällegi seda, et praegune hetk on ainus, mis eksisteerib. Toimub sama valiku kordamine, just kui inimene poleks muutuseks veel valmis. Aga tegelikult tal on selleks ideaalne võimalus, isegi parim, mis eales saab olla. Minevikku pole olemas, seega jääb järele vaid kohene tegutsemine või jätkuv kannatamine.

Elu annab meile igal momendil võimaluse valida ja luua kogetud reaalsust. Kui kuulad oma sisetunnet, siis tead, et see on tõsi. Tead, et kui Sa ei tegutse nüüd, siis elu ei muutu mitte kunagi. Aastad on seda Sulle piisavalt näidanud. Siis miks Sa veel vastu punnid?

Kui Sa ei tea, mida teha või kuidas teha, siis vähemalt hakka uurima. Otsusta, et tahad muutuda, ja hakka tähele panema neid asju, mida oled varemalt tagasi lükanud. Iga hetk, mil tunneme hirmu või ebamugavust, suudab meid viia lähemale oma kõrgema potentsiaalini. Seepärast ongi vajalik treenida endas teadlikkust, et neid hetki ja olukordi taibata. Teadvustada, mis saab siis, kui põgened, ning millised võimalused on Sul siis, kui julgelt edasi astud. Praeguses hetkes elamine toob meie ellu vabadust ning aitab meil teha valikuid kooskõlas oma sisemise tarkusega.

 

Millest üldse tekib vastupanu?

Vastupanu on tõend sellest, et oled lähenemas piirile, mis seisab Sinu mugavustsooni ja lõpmatu võimalikkuse vahel.

See sisemine konflikt, mis tekib uue ja võõraga kokku puutudes, näitab vaid seda, et uus ei sobi kokku vanaga. Sinu aju saadab Sulle signaali: „Oot-oot, siin on midagi mäda, ole nüüd ettevaatlik.“ Sinu ego ütleb: „Sa ei ole ju selline. See pole üldse sinu moodi. Teeme parem nii, nagu alati teinud oleme.“ Kuna meie aju on tõhus arvuti protsesside automatiseerimiseks, siis kaitseb see meid unustamise või ümberõppimise eest ning teeb meie elu lihtsamaks, kuid oluline on jälgida, milliseid programme see loob. Aju suudab salvestada igasuguseid mustreid, seejuures ka neid, mis on meile kasutud või isegi ohtlikud. Seega on meie ülesanne olla juhipuldis ja teadlikult valida, millised isiksused me tahame olla. Aju on kõigest tööriist, mis võimaldab meil kui lõpmatutel teadvustel kogeda soovitud reaalsust, milles õppida ja mängida. Sellel ei ole meie üle mingit kontrolli, kui otsustame olla vabad.

Ära iial unusta, et elu on kõigest sõit lõbustuspargis. Me ei pea laskma ennast sihitult erinevatesse suundadesse tirida. Me ei pea olema enda isiksuse ja programmide ohvrid. Me võime ise valida, kes me tahame olla. Miks peaksimegi jääma sõltuma mustritest, mis on meisse lapsena üles kasvades salvestunud, või uskumustest, mille on ühiskond meile sisse paigaldanud? On tõsi, et kõike ei pea küll enda juures muutma, kuid hirmude ületamisest on meil vaid kasu lõigata. Head omadused saavad isegi veel rohkem võimalusi säramiseks, kui laseme lahti sellest, mida meil vaja pole. Seega enda piire ületades ei kaota me ennast, vaid hoopis leiame ennast!

 

Minevikumustrite aktsepteerimine ja muutumine

Mäletan aega, kui ma ei suutnud aktsepteerida ennast sellisena, nagu ma olin. Lisaks liikumispuudele olin ma väga kinnine ja arg, mis mulle üldse ei meeldinud. Ma ei samastunud selle isiksusega, kuid ma ei suutnud seda kuidagi muuta, kuigi ma väga tahtsin. Mind häiris, et ma näitan paljudele inimestele ainult seda külge endast, kuigi tundsin ennast üksinda olles või mõne hea sõbraga aega veetes alati teistsugusena. Kui viibisin enda jaoks turvalises keskkonnas, olin ma alati teises karakteris, mis oli emotsionaalsetest traumadest puutumata. Aga kui mind ümbritses suurem seltskond, eriti inimesed, kellega mul polnud palju ühiseid huve, tundsin ma ennast allasurutuna ja igava isiksusena. Mõtlesin, et ratastoolis olles peavad mul eriti head sotsiaalsed oskused olla, et tunda ennast aktsepteerituna, kuid ma ei suutnud käituda nende tugevate tunnete vastu. Mul oli enda karakteri muutmiseks vaja tohutut tahtejõudu, mida mul alati ei olnud.

Suutmatus tunda ennast inimeste seas vabalt ja avatuna tekitas minus tohutut piina ja ma sageli nutsin sellepärast, et ma ei suuda oma saatust muuta. Tundsin ennast väga üksikuna, sest keegi ei näinud minu sisse, vaid nähti ainult seda, mida ma väliselt näitasin. Tahtsin neile öelda, et ega ma ise seda arglikku käitumist ei valinud. Tahtsin, et nad mõistaks, et see on tingitud minu mineviku kogemustest, mitte pole samaväärne minu identiteediga.

Tänasel päeval tean, et kõike on võimalik ümber programmeerida, kuid kõigepealt pidin ma õppima ennast täielikult austama. Minu probleem oli selles, et osutasin oma olukorrale vastupanu ja seega ei suutnud ma sellest kinnisest karakterist välja tulla. Frustratsioon vaid ankurdas mind sellesse reaalsusesse kinni.

Mulle meenub see hetk, mil ma liikusin välja IT Kolledži üliõpilasesinduse ruumist ja leidsin ühiselamu poole minnes endas julguse oma tahtmistest lahti lasta ning tunda tänulikkust selle eest, kes ma olin. Mõtlesin kõigi oma positiivsete omaduste peale ja taipasin, kui lahe ma tegelikult olin vaatamata oma hirmudele. Minu mineviku valu kasvatasid minus heasüdamlikkust, avatust, uudishimu, mõistvust, empaatiat, unikaalsust ja paljusid teisi omadusi, mis mulle väga meeldivad. Ma lõpetasin soovimise olla keegi teine ning taipasin, et kõigel on oma eesmärk. Tundsin tänulikkust enda ja oma mineviku üle, ning otsustasin vapralt oma teekonda jätkata.

Sellest hetkest alates hakkasin kogema vabadust, mis pole minust siiamaani lahkunud. Minu sisemine areng muutus tohutult kiireks ja tundsin, et kasvasin iga päevaga uueks inimeseks. Minu suhted pereliikmete ja sõpradega paranesid, muutusin avatumaks ja rahulikumaks. Muutused hakkasid lausa iseenesest juhtuma, sest ma ei hoidnud nendest enam kramplikult kinni. Ma jätkasin tegemast teadlikuid valikuid uue reaalsuse loomiseks, kuid kui mul millegipärast asjad plaanipäraselt ei läinud, siis ei näinud ma selles mitte mingit probleemi. Olin südames juba vabaks saanud.

Kõik saab algada vaid olevikus. Kõigepealt aitab kohalolu, sisemine rahu ja südamehääle kuulamine meil olukorda aktsepteerida ja seejärel saame ka vajalikud muudatused sisse viia.

Hakka tähele panema seoseid, mida oled loonud mingi tegevuse või muutuse ning oma põhiliste motivaatorite vahel, milleks on valu vältimine või naudingu otsimine. Teadvusta endale oma aju harjumuspäraseid protsesse ning pööra need ümber. Väga tõenäoliselt hakkab Su mõistus igasuguseid vabandusi genereerima, kui võimalus muutumiseks on lähedal, aga vaata neid pealt! Mõista, miks Sa käitud nii nagu käitud, ning Sa saavutad vabaduse. Alati esita küsimusi! Kas tegutsemine viib Sind reaalselt valuni või pigem muudab see reaalsust kvaliteetsemaks ja nauditavamaks? Kas see, mida sa teed, on tingitud Sinu teadlikust valikust või on tegu vaid programmiga Sinu ajus? Mida rohkem Sa enda tegevusi teadvustad ja uusi valikuid teed, seda kiiremini Sinu aju ennast ka ümber programmeerib. Varsti märkad, et asjad, mis tekitasid Sinus vastupanu, ei häirigi Sind enam ja oled muutunud uueks isiksuseks. Ja kui hea tunne see on! Märgata oma transformatsiooni ja hingata värsket õhku, mis peatselt ka kogu ülejäänud maailma mõjutama hakkab. Liikumine ja muutumine on lihtsalt niivõrd kaunid. Proovi kohe järele!

 

Madis Mark

 

Allikas: Matumaagia

Foto: Richard Heeks / tumblr.com