Reisimälestus Balilt: eestlased võiksid olla Põhjamaade balilased

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

7. detsember 2013 kell 15:08



alar 2Juhtimisekspert, inspiratsioonikoolitaja ja sõbralikuma Eesti eest seisev Alar Ojastu külastas äsja Indoneesias asuvat Bali saart ning kirjutas seal kogetust Facebooki mõtlemapaneva nupukese. Alari loal avaldame selle ka teile lugemiseks.

 

Kui kliente ei käi, siis on nii lihtne öelda: peame tegema reklaami. Võib-olla. Võimalik, et ka asukoht on halb jne. Aga tegelik vastus on: me peame rohkem hoolima, rohkem naeratama, rohkem kallistama, rohkem armastama. Miks? Sest siis tulevad inimesed tagasi ja kutsuvad ka sõbrad kaasa – miski, mida üksi reklaam kunagi ära ei tee.

Bali õpetab seda mulle igal sammul. Ja see ei saa olla mingi kunstlik asi: naeratame, sest peab. See peab olema päris asi: naeratame, sest nii elu käib. Bali on täis kõige imelisemaid inimesi maailmas. Siinne külalislahkus, sõbralikkus, abivalmidus, viisakus, meeldivus ületab absoluutselt kõik, mida kusagil maailmas kohanud olen.

See headus ja abivalmidus tundub eestlasena hetkeks ebasiiras, sest on harjumus, et paljudes lõunamaa riikides (ja tihti ka Eestis) on see sõbralikkus seotud ainult sooviga teenida sinu pealt tulu. Siin aga saab igaleühele selgeks, et kohalikud päriselt naeratavadki kogu aeg. Ja mitte ainult turistile, vaid täpselt sama palju ka üksteisele: vanadele, noortele, lastele… kõikidele.

Inimesed aitavad üksteist. Kui kellelgi läheb tee ääres roller katki, jäävad inimesed automaatselt seisma, et aidata. Liikluses, mis on kümme korda hullem kui Tallinnas, ei ole mitte ühtegi ärritunud nägu, kuigi kõik sõidavad üksteisele ette ja sooritavad n-ö “vajalikke manöövreid”.

Küsisin taksojuhilt, kuidas see nii on? Vastus oli: miks ärrituda, see teeb teistele ju paha tunde. Seega, elu on, asjad toimuvad, pole mõtet võidelda hetkega.

alar 1

 

Bali lastele õpetatakse juba väga varakult unejuttude kaudu, kuidas kõige olulisem on kogu aeg naeratada; kuidas iga asi, mida sa välja saadad, tuleb ringiga tagasi. Kui keegi sind lööb või halvustab või süüdistab – tunnista hoopis oma süüd, palu vabandust, tagane.

Kärsitu mõistus tahab selle peale aga öelda: nõrkus, kuhu ma taganen? Lasen endast lihtsalt üle sõita? Ei… Nagu ütles mu Bali sõbrast taksojuhi onu talle lapsena: täna lööb tema sind, homme lööb karma teda vastu tuhandekordselt. Sinu töö ei ole karistada ega õiglust maailma tuua. Sinu töö on hoolitseda iseenda rõõmu, oma südame puhtuse ja oma lähedaste rõõmu eest.

Ärkasin just paradiisiaias, hommikusöök on juba ammu läbi ja siin majutusasutuses töötav inimene tuli mind rõdule tervitama ja küsis lahkelt, kas ma tahaksin, et ta mulle süüa tooks? Sooo much kindness! Ja see kõik töötab. See tekitab minus vaimustust.

See inspireerib ja see paneb mind praegu seda kirjutama ja sina loed seda ning Bali saab reklaami.

Kas Eesti vajab ka sellist reklaami? Kas me ei võiks olla “a cold country where people are as warm as people in Bali?” See kõik algab laste muinasjuttudest ja siis jätkub lugudega, mida meie teineteisele elust räägime.

Ma ei pea olema hindu, et mõista nii lihtsaid elulisi tõdesid nagu headus, naeratus, alandlikkus, abivalmidus ja sõprus. Sõbralikkus ja ebaviisakus on mõlemad õpetatud oskused, just nagu paelte sidumine või arvuti kasutamine.

Hämmastav, et meie kultuurilugu õpetab lastele, kuidas olla võõrastega halb, kuri, halvustav, hindav, üleolev, konfliktis, eraldi… Arvasin pikalt, et äkki need on mingid eestlase kiiksud, aga ei, tuleb välja, et see on viis, kuidas vanemad läbi eeskuju Eestis lapsi kasvatavad. Ikka läbi eeskuju ja juttude elust enesest. Teeme meie paremini.

 

 

Alar Ojastu

 

Fotod: erakogu

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt