Meile saatis kirja Tallinna gümnaasiumiõpilane Mart Kaasik, kes kirjeldab seda, kuidas näeb tema meie haridussüsteemi – seda, mis tema ümber toimub –, üritades näidata, kuidas kehtiv koolisüsteem pigem takistab õpilaste arengut. Mart ütleb, et ta kirjutab 10 aastat koolikäinuna asjadest, mida on ise kogenud ning palub lugejaid avatud meelega ja eelarvamusteta teemaga kaasa mõelda.

Inimintelligentsus jaguneb teadaolevalt neljaks: intellektuaalne, emotsionaalne, füüsiline ja spirituaalne intelligentsus. 12 aastat koolis seisneb selles, et ühes ja samas asendis istudes, sama rutiini järgides ja tihtipeale suure vastumeelsusega on õpilane sunnitud mõtlema nii, nagu õpikus kirjas. Mina pole kohanud õpilast, kes veendunult ütleks, et haridussüsteem on hästi korraldatud. Aga on ikka küll – juhul, kui selle eesmärk ongi röövida õpilastelt loomingulisus, tervis, potentsiaal ja loomulik elujaatav rõõmutunne, mis pulbitses meist igaühes esimestel eluaastatel. Kool kas ignoreerib edukuse ja õnnelikkuse seost (huvitav küll, miks?) või siis lihtsalt on süsteem paika pandud äärmiselt eluvõõraste inimeste käe läbi. Tundub, et nii ühte kui ka teist.

Õpilane on muutumas robotiks

Intellekt EI ole intelligentsus selle sõna kogutähenduses, see on lihtsalt võime omandada fakte, luua tähendusi ja teha otsuseid, mõeldes loogiliselt. Absoluutselt, see on väga, väga vajalik omadus elus sujuvalt funktsioneerimiseks, kuid tuupida mõisteid, detaile ja seaduspärasusi, ilma et keskendutaks üldpildile, uskuda ilma aluspõhjata fakte, mis on kirja pandud ei tea kelle poolt, lihvida endas ainult mälu ja seoste loomise oskust – kas see kõlab nagu tark viis veeta 12 aastat koolimajas? Pealegi, miks peakski õpilane tahtma seda teha, kui koormus iga aastaga suureneb ning kui iga aastaga on ta muutunud järjest rohkem robotiks, kelle eluviisi kontrollivad ta korduvad mõttemustrid, kellele ei tuleta keegi meelde, et ta emotsioonid, füüsiline keha ning vaim on närbumas ja vajavad hoolitsust?

Aju, üks meie elutähtsaim organ, vajab mitmekülgset arengut ja täielikku puhkust, ta ju töötab isegi magades. See on enamikul inimestel nagu kontrolli alt väljunud käsi, mis lööb sind ennast näkku: negatiivsed emotsioonid ja enesehävituslikud mõtted nõuavad enamiku ajast tähelepanu endale ja inimene tegutseb tihtipeale, nagu kõnniks ta närvilises unenäos. Segaduses ning enda haige mõistuse meelevallas õpilastelt nõuab kool, et teatud tähtajaks täidad sa samad tingimused sama mõõdupuu järgi nagu kõik teised õpilased sinu ümber. See süsteem on takistus, mis eirab inimese heaolu eest hooltkandmist, ja keda huvitabki sinu heaolu, kui ühiskonna jaoks on tähtis, et sa lõppude lõpuks leiad töö ja oled osa süsteemist, kus elad terve elu nii, nagu oleksid kellegi teise, firma või ideoloogia omand. Ei tahaks uskuda, et käime koolis ainult sellel eesmärgil.

Tervislikuks istumisviisiks on vaja kirjalikku luba

Kasvav keha vajab liikumist, kuid nädalas on heal juhul kaks tundi kehalisele tegevusele pühendatud, arvestamata sellega, et inimesed on erinevate füüsiliste võimetega. Õnneks leiavad paljud õpilased aega peale kooli trennis käimiseks, kuid tihti juhtub, et kool lihtsalt ei “luba“, sest muidu poleks aega kodutöödeks, mida, sõltuvalt muidugi koolist ja õpetajatest, kuhjatakse vahel ülepea. Keha on tähtsam, kui üldiselt arvatakse, kehal on tohutult suur mälumaht, kehal on automaatne isetervenemisvõime, keha on instrument, mis olles harmoonias endaga, suudab toota üliilusaid emotsioone ja mõtteid, sest keha ja mõistus on üksteisest sõltuvad, nende vahelist piiri ei saagi määratleda. Mida kõrgem on füüsiline intelligentsus ehk kehatunnetus ja kasutamisoskus, seda kõrgem on ka intellektuaalne.

On ju tegelikult tõestatud, kui kahjulik on toolil istumine, ja kui seda liikumise asemel harrastada alates 7-aastasest kuni surmani – mis on seepeale kiire tulema (naljakas, et mõned surevadki istudes) –, siis ongi selline veider nähtus nagu paindlik, õnnelik ja terve inimene haruldane. Istudes toolil, siseorganid sõna otseses mõttes närbuvad, keskendumisvõime on hajuvam, rääkimata lihastest, mis on mõeldud kasutamiseks, mitte paigal olemiseks ning mõjutavad palju asju veresuhkru tasemest kuni seedimiseni. Oleks siis, et vabast tahtest, ilma kedagi häirimata, vaikselt ja muidu täpselt sama moodi ja eeskujulikult nagu pingis, lubataks põrandal sirge selja ja ristatud jalgadega istuda, kuid ei – ausalt, olen proovinud, ja tavaliselt jääb tund seisma ning öeldakse, et on vaja kirjalikku luba tervislikuks istumisviisiks. Seda luba ma ei saanud.

See on naljakas ja lausa absurdne näide, mis toob hästi esile, et mõned põhimõtted ja reeglid on läbinisti aegunud, ning tekib küsimus, et kui mõningad õpetajad näevadki maailma läbi nende, siis kas nad suudavad õpilasi kohelda võrdselt ja käituda alati eeskujuna, nii ainealaselt kui ka kaasinimesena, kui neid pimestavad kinnised eelarvamused. Asi pole ju põrandal istumises, asi pole detailides, point on selles, et koolisüsteem on kahjulik tervisele, nii vaimsele kui ka füüsilisele!

Meditatsioonist

Nüüd aga teemast, mis on kahjuks väga paljude jaoks pseudo ja võõras, millest palju ei teata ja kiputakse arvama ei tea mida. See teema naerdakse alatihti läänemaailmas välja, olenemata sellest, et on üle mitmesaja teadusliku tõendi selle tegevuse kasulikkusest igale aspektile meie elu juures. Meditatsioon, kallid noored ja vanad, kes veel ei tea, pole usk ega nõiakunst, vaid on lollikindel tehnika sinu arenemiseks ükskõik mis otstarbel. Üle maailma alates Indiast, lõpetades San Fransiscoga, on meditatsiooni tunniplaani kaasamine muutnud kõike: õppimistulemused paranevad, puudumised ja koolivägivald vähenevad, õpilastel on hea olla.

Miks ei ole Eesti õpilastel võimalust ennast sisemiselt arendada? Meie praegune süsteem kurnab, koolis on pidev lärm, õpilased ei oskagi mujale kui vaid nutitelefonidesse põgeneda. Koju jõudes on elujõud otsas, kuid peab veel kodutöid ka tegema. Muidugi pole pilt alati nii must. Ei saa ainult koolisüsteemi süüdistada – pealegi, õpilased on siiski need, kes kujundavad kooli. Kuid sisemaailmast sõltub see, kuidas inimene näeb endast välja, meile tuleks seda juba väikesest peale meelde tuletada, ja kõik sujuks iseenesest paremuse poole.

Tähtis on õppida tundma iseennast

Kogu austusega reaalainete vastu, väidan, et meil on neid gümnaasiumis kohustuslikult liiga palju, sest inimesed on väga erinevate huvide ja oskustega. Räägitakse, et kõik pole kunstiinimesed – sama hästi võib väita, et kõik ei ole matemaatikainimesed. Olen õnnelik, et mul on olnud võimalus õppida matemaatikat ja muid loogikal põhinevaid täppisteadusi, sest need tõesti arendavad kasvavat aju ühes vajalikest suundadest, saan aru nende ilust elus eneses, kuid me teame neist nii palju, aga see kõik kaob pärast kooli lõpetamist peast ja keegi ei jää seda taga nutma.

Teatud vanuses peaks meil olema võimalus valida endale ise õppeained, ja kui õpilane ei tea oma tugevaid külgi ja huvisid näiteks 14-aastasena, siis ehk oleks ta pidanud koolis rohkem ennast avastama kõik need aastad. Me teame palju võõrkeele reegleid, seaduspärasusi keemias, kuid kui me ei tea mitte midagi endast; arvata võid sa endast, mida tahad, aga kas sa ei peaks teadma, mis oleks sinu esmatähtis asi, mille õppimisele pühenduda? Äkki sina ise kui nähtus, kui energiast moodustunud aatomite kogum, mis mõtleb, tunneb ja tajub kõike individuaalselt, erinevalt teistest sama müstilistest indiviididest?

Meie mõistus on aukartustäratavalt võimas tööriist, mõtted on energia, mis mõjutab kõike meie ümber – neid ei tasu küll üle tähtsustada, sest siiski on tegevus see, mis paneb materiaalselt sündmused juhtuma, aga kui palju me saame koolis mõistust kasutada enda huvides? Miks ei räägita meile varakult juba ajulainetest, lucid dreaming’ust jne? Miks ei ole eneseabi tundi juba algkoolis, kus lapsed saaksid motivatsiooni, enesekindlust, uusi ideid? Seda ei oleks keeruline teostada – mõelda vaid, milline andekas, aktiivne ja terve põlvkond meil kasvaks, kui lisaks vajalikele õppeainetele lasta õpilastel füüsilises, emotsionaalses ja spirituaalses suunas areneda? Õpitulemused oleks paremad kui kunagi varem.

Tuues näiteks Soome ja Saksamaa haridussüsteemi, kus õpilased vabal valikul pühendavad end ainetele, milles nad on head ja mis neid kannustavad; koolid USA-s, Indias, Jaapanis ja veel paljudes riikides üle maailma, kus antakse õpilastele võimalus puhata mediteerides, ei tohiks enam jääda kahtlust, et Eesti riiklik haridussüsteem on aegunud. Kui veel paigutada kool sobivale ajale, nii et õpilased jõuaks välja magada, kodutööde asemel intensiivselt ja loovalt tunnis keskenduda (mis muidugi sõltub nii õpilasest kui ka õpetajast), siis toimuks õpilaste endiga drastilised muutused. Miks mitte katsetada?

Mart Kaasik, 32. keskkool

Fotod: thesleuthjournal.com, erakogu

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.