Kas Silicon Valley või Usbekistan ehk kuhu soovib Eesti jõuda oma narkopoliitikaga?

20. aprill 2019 kell 16:53



“Peter Thiel, legendaarne tehnoloogiaettevõtja ja startup investor, on kuulus ka oma värbamisintervjuude poolest. Üks küsimus, mida ta alati kandidaadilt küsib kõlab järgnevalt: nimeta üks oluline tõde, milles väga vähesed inimesed sinuga nõus on. See küsimus on tema praktikas osutunud väärtuslikuks meetodiks, mille abil selekteerida hallist massist välja need vähesed, kes suudavad leida praegusest informatsiooni virvarrist üles nüansse, mida enamik pole märganud, kujundada nende põhjal arvamus, millega enamik ei soovi nõustuda ega karda öelda välja ebapopulaarseid seisukohti ja ujuda vajadusel vastuvoolu. Just sellistest inimestest saab tema kogemuse kohaselt parima meeskonna, kellega luua mitmeid miljardeid väärt innovaatilisi ettevõtteid,” kirjutab Telegramile oma kaheosalises arvamusloos Oskar Ojap.

Lugu on kirjutatud 2015. aasta novembris ja oli algselt mõeldud avaldamiseks nihilist.fm keskkonnas.

 

I OSA

Ma pole kindel, kas minu vastus pealkirjas kõlanud küsimusele tagaks mulle edu töövestlusel, aga kui härra Thiel peaks mind kunagi intervjueerima, siis usun, et ta annan talle vähemalt vastuse, mida ta varem kuulnud ei ole.

Vastaksin järgnevalt: “Ma arvan, et minu lapsed (ja järgmine põlvkond üleüldse) võiksid proovida narkootikume.“

Käsi püsti, kes seda seisukohta valmis avalikult toetama on! Täpsustan siia juurde, et ideaalis muidugi võiksid nad teha seda täisealiseks saades, aga loomulikult pole lapsevanemal oma lapse üle totaalset kontrolli ning see võib juhtuda lapsevanema soovist olenemata vabalt ka teismeeas.

Nojah, tõele au andes pole see ilmselt esimene asi, mille peale lapsevanemad oma võsukesi kasvatades mõtleksid ja tavaliselt kerkib narkootikumide küsimus päevakorrale ilmselt alles siis, kui ilmnevad asjaolud, mis panevad lapsevanema kahtlustama, et midagi on teoksil, aga arvestades, et üsna suure tõenäosusega proovitakse mõned nendest mingil hetkel ära.

Poliitikud, ametnikud ja suur osa ühiskonnast usub, et narkootikumid on üdini negatiivne nähtus, millest tuleks iga hinna eest eemale hoida. Need ained peavad olema ära keelatud ja seadusega tabuks kuulutatud ainete kasutajaid tuleb nuhelda maksimaalse repressiivsusega, mida ühiskonna eetiline ja moraalne arengutase aktsepteeritavaks peab. Kagu-Aasia riikides kuulub karistusmeetodite arsenali ka surmanuhtlus, Araabia maades pakutakse lisaks surmanuhtlusele ka ihunuhtlus, meie “kultuursete“ eurooplastena piirdume kõigest inimeselt vabaduse võtmisega. Millise meelemürgiga kaasneb karistus ja millisega mitte, oleneb suuresti sellest, millise riigi pinnal tarvitaja parasjagu viibime ja millist religiooni ta järgib. Kui Eestis võib kanep meid trellide taha viia, siis Hollandis üldiselt mitte. Samas jällegi alkohol, mis on Eestis ja paljudes teistes riikides pigem sotsiaalne norm, võib islami-maades tuua kaasa surmanuhtluse. Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, aga selline tugevalt poliitilistest, kultuurilistest ja religioossetest eelistustest lähtuv “heade“ ja “pahade“ narkootikumide eristamine jätab üpris silmakirjaliku mulje.

Hoolimata sellest, et positiivne suhtumine narkootikumidesse on võimuinstitutsioonide silmis samasugune usuteotus nagu katoliku kiriku silmis oli 16. sajandil heliotsentriline vaade päiksesüsteemile, on igal mündil siiski kaks külge. Ka narkootikumidel on teatud positiivsed omadused, mis võivad inimese elukogemust rikastada ja õpetada talle asju, mida ei ole võimalik kogeda ilma teadvuse seisundit oluliselt mõjutamata.

 

Elu rikastamine kogemusega, mida muidu oleks pea võimatu saavutada

Tegelikkuses ei kuulu selle loo juhtmõte sugugi mulle endale. Juhtusin kuulama ühte podcasti, kus intervjueeritavaks oli neuroteaduses doktorikraadi omav ameeriklasest autor ja filosoof Sam Harris, kes naljatas ühe oma blogipostituse (Drugs and the Meaning of Life) sisu kokku võttes: “I would be disappointed if my daughter wouldn’t drop acid“ ning selgitas seejärel natukene tõsisemas toonis, et talle tundub, et kui ta tütred täiskasvanu ikka jõudes otsustaksid proovida psühhedeelikume, siis ta toetaks nende otsust, sest see kogemus tõenäoliselt rikastaks nende elu kogemustega, mida muudmoodi oleks pea võimatu saavutada. Nagu ravimireklaamis öeldakse, küsige nõu oma arstilt või apteekrilt (ja meeleseisundit muutvate ainete puhul küsige pigem doktorikraadiga neuroteadlaselt).

Dr Harrist, kes on kahe tütre isa, pani seda ülal viidatud blogipostitust kirjutama ja seda minu poolt kasutatud tsitaati – mis kontekstist välja kistuna kõlab tõesti üsna radikaalselt – podcastis välja ütlema asjaolu, et tema enda LSD ja MDMA kogemused varastes kahekümnendates avasid talle täiesti uue vaate iseenda teadvusele ning tänu nendele kogemustele asus ta tõsisemalt tegelema meditatsiooniga, mis avardas tema arusaamist inimmõistuse ja neuroloogia alal. Ka mind on mõned kogemused teistsugustes teadvuseseisundites aidanud eluraskustega toime tulemisel ja need on muutnud mind paremaks inimeseks, aga sellest võib-olla mõni teine kord pikemalt…

Olgugi, et nimekad neuroteadlased nagu Sam Harris, Carl Hart, David Nutt Marc Lewis jt on kirjutanud ja rääkinud juba pikemat aega sellest, et paljud ained, mis kuuluvad narkootikumite kategooriasse on tegelikult üsna ohutud, jätkab enamik maailmast jätkuvalt keelustamist ja sellega kaasnevaid repressioone. Kui võim on asunud teisitimõtlejaid avalikkuse silmis demoniseerima või naeruvääristama, siis enamasti teeb ta seda selle pärast, et mistahes muutused võimualamate uskumustes võivad viia muutusteni ühiskonnas ja suurendavad seega tõenäosust, et võimu omav seltskond jääb sellest (ja sellega kaasnevast materiaalsest rikkusest) ühel või teisel viisil ilma. Nagu kirik kartis oma autoriteeti ja mõjuvõimu kaotada 16. sajandil ning vangistas või hukkas heliotsentrilise päikesesüsteemi eestkõnelejaks olnud teadlased, on ka praegune poliitiline võimu hirmul teaduse ees, sest see on ikka ja jälle tõestanud, et narkootikumid ei olegi tegelikult mingid saatanlikud ained, mis panevad inimesi mõrvama, vägistama, varastama, vaid nende käitumisviiside põhjuseid tuleb otsida mujalt – eelkõige süsteemist, mille praegused valitsejad koos oma eelkäijatega on meie kontrollimiseks loonud ja mille samal viisil edasi toimimisest sõltub nende netoväärtus ja julgeolek tugevalt. Neil on mida kaotada.

 

Narkootikumide puhul on negatiivset propagandat loomulikult lihtne teostada…

Sest nendega on kaasnenud ka palju negatiivseid nähtusi, mis pealiskaudsel vaatlusel tunduvad olevat narkootikumide poolt põhjustatud. Siiski peaksime endalt küsima, et kas äkki on need negatiivsed tagajärjed hoopis praeguse poliitilise ja majandusliku süsteemi kõrvalprodukt ning narkootikumide kuritarvitamine ja sellega kaasnevad sotsiaalsed probleemid on korrelatsioon, mitte põhjuslikus. 1960ndatel aastatel olid narkootikumid Lääne-Euroopas ja Ameerikas ilmselt kättesaadavamad, kui ei kunagi varem ega hiljem ajaloos ja ometi räägitakse sellest kümnendist kui armastuse ja vabaduse kümnendist, mitte kräkibeebide ega narkokartellide vägivalla kümnendist. Kräkkibeebid, AIDS-i epideemia, narkokartellide palgamõrvad jne, said hoo sisse alles 1970ndate lõpus ja 80ndatel – aastaid pärast seda, kui Nixon oli välja kuulutanud sõja narkootikumide vastu. Seega muutused, millest võisime otsida probleemi põhjuseid, toimusid tõenäoliselt kuldsete kuuekümnendate ja  aastatel.

1971. aasta suvesse jäävad kaks sündmust. 15. augustil sellel samal 1971. aastal, mil Nixon oli juuni kuus kuulutanud välja sõja narkootikumide vastu, väljastas ta ka määruse Executive Order 11615, mis lõpetas lõplikult dollari kulda konverteerimise võimaluse keskpangas ning viis USA dollari lõplikult üle fiat-valuuta staatusesse. See oli üks sündmus, mille vundamendiks oli maailma rahanduses oli keeruline aeg alanud juba 1960-date lõpus ja Ameerika majandus oli tänu oma “investeeringutele“ Vietnami džunglis lageraie teostamisse napalmi ja vaip-pommitamise abil enneolematult viletsas seisus. Great Society programmid ja dollari järjekindel inflatsioon ei teinud samuti olukorda põrmugi paremaks.

Võib-olla on ka see kõigest korrelatsioon, aga kui ma suurriikide poliitika jälgimisest midagi olen õppinud, siis ilmselt peamine takeaway on see, et kui võimuinstitutsioonid on keeranud kokku mingi suurema pasa, mille peab otseselt või kaudselt kinni maksma maksumaksja (või tema lapsed ja lapselapsed) siis on targem kuulutada millelegi sõda. Venemaa on kasutanud selleks kaks korda Tšetseeniat, ühe korra Gruusiat ja nüüd hiljuti Ukrainat. Samas USA võim oli vahetult peale Vietnami sõda olukorras, kus mõnele teisele riigile sõja kuulutamisele oleks olnud ülimalt keeruline koguda taha rahva toetust ja seega tuli valida midagi pisut abstraktsemat.

Kuidas kõlaks sõda narkootikumide vastu? Paljud  vanema põlvkonna esindajad vaatasid 60ndatel massikultuuri murdnud rokkmuusikale, LSD-le, kanepile ja free love õhkkonnale ilmselt sügava põlastusega. Kas ei oleks mugav ameerika suures osas kristlikule valijaskonnale istutada pähe idee, et see kõik on narkootikumide süü? Rääkida neile, et kui ei oleks olnud narkootikume, siis olekskõik need noored tolgused oma pikad juuksed ontlikusse soengusse püganud ja Woodstockil gruuvimise ja surfilaudadega rannas hängimise asemel tööl käinud, makse maksnud, olnud eeskujulikud monogaamiast lugu pidavad kodanikud ja nagu kõik n-ö normaalsed inimesed. Kindlasti ei saanud asi olla selles, et noortel oli tekkinud huvi spirituaalsuse vastu, et neil oli janu uute kogemuste järele, et nad tahtsid katsetada, kas on võimalik elada ka muud moodi, kui aastast aastasse kontoris või tehases tööd rühkides.

 

Ei, kindlasti oli asi narkootikumides!

Ilma narkootikumideta oleks nad kindlasti tahtnud töökohti tehastes ja kontorites, et oma maksudollaritega kinni plekkida Vietnami sõda – võrdusmärk militaar-industriaal kompleksi kasumeid. USA Kaitse-eelarve on mõlemad kõigest kontod sama seltskonna raamatupidamisprogrammis ja sisuliselt liigub vara lihtsalt ühelt kontolt teisele, kusjuures see esimene konto täitub mõne aja pärast justkui võluväel taas värskete dollaritega Föderaalreservi trükimasinast ja maksumaksjate taskutest. Parim kiirelt rikastumise skeem ever, aga selleks, et raharattad edasi pöörleksid, tuleb kodanikke hoida teadmatuses.

Niisiis valis Nixon ameeriklastele järgmiseks sõjaks välja sõja narkootikumidega, sest see tundus toonases keerulises majanduslikus olukorras tunduvalt taskukohasem, kui pidada kümnendi jagu brutaalseid lahinguid teise toonase supervõimu poolt rahastatud pilusilmadega kusagil džunglis teisel pool planeeti. Mis veel parem – narkootikume sai avalikkusele müüa kui otsest ohtu nende igapäevasele julgeolekule. Keegi ei võtnud tõsiselt võimalust, et Põhja-Vietnami bolševikud ründaksid Ameerikat ja kui Kuuba kriis lahenes rahumeelselt, siis ilmselt said inimesed uskuda südamerahus, et mingi tükike Kagu-Aasia sood ja padrikut ei pane superriikide juhte punasele nupule vajutama.

Narkootikume aga sai müüa kui vaenlast, kes luurab sinu lapsi nende koolides või tänavanurgal, et siis külvata ootamatult kaost ja hävingut sinu perekonda, muuta põrguks nii sinu kui su lähedaste elud. Tekitades inimestes sedasi hirmu millegi kõrvalise ees, ei jää neil mahti märgata seda, mis tegelikult hirmutav on. Hirmunud inimesed on valmis oma turvalisuse nimel märksa lihtsamalt aktsepteerima võimu koondumist riigi kätesse. See omakorda võimaldab võimul olijatel efektiivsemalt kinni mätsida oma  sigadusi, mis omakorda julgustab ette võtma veel suuremaid vargusi ja mahhinatsioone. Ameerika kullavarusid Fort Knoxis ei ole lastud vaatlema ühtegi sõltumatut audiitorit juba rohkem kui 40 aastat ja paljud eksperdid hindavad üsna tõenäoliseks võimalust, et selles superturvalises hoidlas enam tegelikult kulda ei ole. Sõda on nähtus, mis on inimkonnas hirmu külvanud aastatuhandeid ja seega mis saakski paremini sobida selleks, et lükata veerema võimuiha ja ahnuse lumepall mis siis pidevalt suurenedes proovib üle rulluda ka viimastest vabaduse ja inimlikkuse kübemetest.

 

Võimu eesmärgiks on alati status quo säilitamine

Et võimul oleksid igavesest ajast igavesti kui mitte nemad ise, siis vähemalt sama ideoloogiat teostav seltskond; et majanduselt riisuksid ka edaspidi koore ainult need, kellel võimu silmis selleks õigus on ja et inimesed, võimu subjektid, usuksid ka edaspidi seda sama pullisitta, mida neile alati on räägitud ega võtaks omaks uusi teadmisi, mis paneks neid kahtlema võimu autoriteedis.

Terrance McKenna on öelnud: “Psychedelics are illegal not because a loving government is concerned that you may jump out of a third story window. Psychedelics are illegal because they dissolve opinion structures and culturally laid down models of behaviour and information processing. They open you up to the possibility that everything you know is wrong.”

Selleks et üha paremini kindlustada oma võimu, peab võimul olema üha rohkem võimu. Mineviku võimuinstitutsioonide vigadest on ilmselt praeguseks õpitud. Niipea, kui võimu hulk võimu käes väheneb, suureneb tõenäosus, et võim jääb võimust ilma. Sama juhtub ka võimu hulga stagneerudes – võimu kindlustamiseks tuleb võimu pidevalt endale juurde kahmata. Just selle pärast, et säilitada võimulolijatele kasulik status quo, demoniseeris katoliku kirik heliotsentrilist vaadet päikesesüsteemile 16.-17. sajandil, Euroopa kuningriigid vabariikluse ja demokraatia ideoloogiat 18. ja 19. sajandil, NSVL kapitalismi kogu oma eksistentsi vältel, FBI mustade õiguste eest võitlejaid 1950-60ndatel jne. Jaga ja valitse – selleks, et vabaneda nähtusest, mis ei meeldi hetkel valitsevale võimule, tuleb kujutada seda valguses, et see ohustab ühiskonda ning võib kindel olla, et suur osa rahvast asub tegutsema võimu huvides. Täpselt nagu III Reich pani massid uskuma, et juudi ja teised mitte-aarialased on untermenschen, kelle koht on koonduslaagris või sunnitööl, on viimasel sajandil pandud suur osa ühiskonnast uskuma, et inimesed kes tarvitavad mõnda muud teadvuse seisundit muutvat ainet kui alkohol, on untermenschen kelle koht on vanglas. Võimule ei meeldi Inimesi, kellel on võime kastist väljapoole mõelda, mõista asju pisut sügavamalt ja märgata valesid ja pooltõdesid, mida võimuinstitutsioonid neile pidevalt ette söödavad (Iraagi massihävitusrelvad, kanep kui gateway drug jne), on keerulisem valitseda ja omakasu eesmärgil (hääled valimistel ja maksudollarid/eurod valimiste vahel) ära kasutada. Küllap on see ka osaliselt põhjuseks, miks poliitilised süsteemid üle maailma on USA eestvedamisel terve viimase sajandi vältel näinud kurja vaeva narkootikumide demoniseerimise ning nende tarvitajate marginaliseerimiseerimise  ja represseerimisega. Võttes arvesse, et ajaloos on küllaltki sageli kujunenud nähtusest, mida võimuinstitutsioonid üritavad kümneid ja sadu aastaid järjepidevalt maha suruda, järgmine suurem samm ühiskonna arengus, siis võiksime endalt küsida, kas sarnane stsenaarium ei pruugi korduda ka narkootikumidega?

 

Idee narkootikumidest kui millestki ühiskonnale kasulikust, tundub ilmselt paljudele pehmelt öeldes ebausutav

Inimene, kes kujundab oma arvamuse narkootikumide suhtes peavoolu meedia põhjal, ei suudagi tõenäolisel  näha selle nähtuse positiivsemat poolt. Ka Nihilistist saime me lugeda ju pigem lugusid HAPKOMAHilt süstlaorja igapäevastest pingutustest uue doosi hankimise oravarattas – ja nüüd on sellest isegi raamat – või siis Hedonisti natuke lustakamatest seiklustest korgijoogi, retseptiravimite ja research-keemia mõõdutundetul tarbimisel. Olen nende lugude lugemist tõesti nautinud ja leian, et neil on olemas nii kirjanduslik kui hariduslik väärtus, aga kujundada oma arvamus narkootikumidest peamiselt nende autorite lugude ja peavoolu meedias ilmuva põhjal, on umbes sama, kui kujundada oma arvamus toidu suhtes, vaadates näiteks mõnes USA obesity-osariigis (Arkansas, Louisiana, Missisipi jne), kiirtoiduketis burgerit ja friikaid õgivaid morbiidselt ülekaalulisi inimesi. Jah, osad inimesed ei oska isegi toitu tarvitada ilma oma tervist tõsiselt kahjustamata, aga see ei tähenda, et toit ei võiks olla meile teatud olukordades väga  kasulik. Kindlasti ei peaks ülekaalulisi inimesi tooma ettekäändeks, et toitu (või isegi rämpstoitu) ära keelata – inimesi tuleb lihtsalt harida, et nad oskaksid teha paremaid otsuseid! Äkki võiks see lähenemine töötada ka narkootikumide puhul?

Nagu toit, nii ka narkootikumid: teatud asjaoludel on nad kasulikud, teatud juhtudel üsna kahjutud ja kui mõõdutunne kaotada, siis võivad nad hävitada tervise. Küsimus on alati selles, milline aine, millises koguses, ka millisele inimesele (terviseseisund, geneetika ja psühholoogia eripärad jne). Kanepi suhtes on avalik arvamus õnneks juba üsna palju muutunud ja ma loodan, et kanepist saab meie ühiskonna gateway drug, mis avab inimeste mõtlemise ideele, et erinevatel narkootilistel ainetel on erinevaid väga kasulikke omadusi ja et mõistlikul kasutamisel on enamik narkootikumidest isegi ohutumad kui alkohol. Kanepi vähi- ja epilepsiavastasest toimest on juba räägitud palju. Extacy (MDMA) ja psilotsübiini ülimast efektiivsusest PTSD (Post Traumatic Stress Disorder) jt nn psühhiaatriliste haiguste ravis ei ole veel niipalju räägitud. Sellest, et LSD jt 5HT2A serotoniiniretseptoreid stimuleerivad hallutsinogeenid on tõhusaim ravi teatud sorti autoimmuunse põletikuga haigustele (TNF-alfa induced inflammatory diseases), ei ole enamik inimesi kuulnud mitte midagi. Muide, ALS on samuti üks nendest haigustest – äkki oleks endale jää-ämbri pähe kallamise asemel pidanud nõudma LSD legaliseerimist? Korgijook on ülimalt efektiivne hormoonsüsteemi ja dopamiini metabolismi reguleerija ning seega vägagi hea abinõu  vananemise vastases võitluses ning lisaks sellele ka üks kõike väiksema toksilisusega narkootikum nii kehale kui ajule – ohutum kui kanep, senikaua kuni sellega mitte üle doseerida.

Lisaks nendele raviomadustele võimaldavad need ained meil ka kogeda midagi üsna erakordset. Need ained võivad meile õpetada, et see, kuidas me kaines olekus maailma ja oma elu kogeme, on ainult üks võimalikest variantidest ning väga paljuski sõltuvad meie mõtted, tunded ja meeleolu sellest, et millised retseptorid meie ajus on aktiveeritud ja millised mitte. Lisaks sellele veel kogemused, mida pakuvad olukorrad, millesse me ilma neid aineid tarvitamata ei oleks sattunud – võimalik, et kirjutan mõnest sellisest eraldi loo kunagi tulevikus.

 

Miks ei anta inimestele võimalust olla ise oma teadvuse ja keha peremeesteks?

Me tahame ju valida ise oma elu kogemused! Me valime, mida pärast kooli õppima läheme, millisele töökohale kandideerime, kellega kokku kolime, millal pere loome ja mida oma vaba ajaga teeme. Kui otsustame oma vabal ajal lõõgastuda mõnda keemilist ühendit kasutades, siis ka see on meie enda valik. Millegipärast aga on praegune poliitiline võim üle maailma andnud monopoli etanooli nimelisele kemikaalile – ainult see molekul tohib legaalselt ilma arsti poolse ettekirjutuseta meie ajju siseneda ja meie teadvust mõjutada. Valitsus on otsustanud teha selle valiku meie eest. See on mõnes mõttes nagu vanemate poolt kokku lepitud abielu, mis on normiks Araabia maades, Indias jm – valida on ainult see, mis on sinu jaoks ilma sinu arvamust küsimata üleval pool kokku lepitud.

Miks ei soovita inimestele anda võimalust olla ise oma teadvuse ja keha peremehed ja otsustada, milliste ainetega seda mõjutada? Kas sellepärast, et nad võivad teha otsuseid, mida hiljem kahetsevad? Aga miks siis neid mitte harida faktidega, mitte proovida kangeks hirmutada väljamõeldistega? Nõustun HAPKOMAHi kriitikaga haridussüsteemi aadressil, mis narkootikumide osas räägib lastele jätkuvalt naeruväärset jama – valesid, millest näeb läbi iga vähegi iseseisvat analüüsivõimet omav 5.-6. klassi nagamann – selle asemel, et teha neile selgeks lihtne tõde, et on osa narkootikume, mida võib proovida ja samas on ka mõned, mida kindlasti ei tasuks.

1994. aastal meie hulgast lahkunud legendaarne stand up koomik Bill Hicks ütles ühes oma shows “Not all drugs are good, all right? Some of them are great. Just gotta know your way around them” ja see on olnud põhimõtteks, millest mina olen lähtunud narkootkumide hulgast oma valikuid tehes.

Kuigi meedia ja uudised peaksid vähemalt teoreetiliselt olema objektiivsed, siis praktikas nad seda loomulikult ei ole – negatiivne story lihtsalt müüb paremini ja narkootikumide puhul suunab meediakajastuse tooni ka poliitiline agenda ning ajakirjanike ja ühiskonna enesetsensuur ja sotsiaalne karjamentaliteet. Või milline üldse võiks olla positiivne uudislugu narkootikumidest? Kas midagi sellist, nagu Bill Hicks ühes oma sketšis kujutas: “Wouldn’t you like to see a positive LSD story on the news? To base your decision on information rather than scare tactics and superstition? Perhaps? Wouldn’t that be interesting? Just for once? “Today, a young man on acid realized that all matter is merely energy condensed to a slow vibration – that we are all one consciousness experiencing itself subjectively. There is no such thing as death, life is only a dream, and we are the imagination of ourselves. Here’s Tom with the weather.”

Ka minu tutvusringkond, kellega ennem Eestist ära kolimist koos pidutsesime, võiks olla väärt vähemalt ühte väikest positiivset uudislugu. Seltskond inimesi, peamiselt Tallinlased aga ka teistest linnadest, vanuses hilistest 20ndatest kuni 50ndate keskpaigani, kes rendivad nii korra kuus välja mõne väiksema ööklubi, korraldavad seal peo, mis kestab varaste hommikutundideni; DJ-d mängivad ülihead elektroonilist tantsumuusikat, kõik peokülastajad on kas omavahel sõbrad, või omavad seal peol ühiseid sõpru, kõik on teiste suhtes sõbralikud – isegi kui nad ei ole teist inimest varem kohanud, mitte üksi ülejoonud ahv ei taha kellelegi pasunasse anda ega kakerda kellelegi oma joogiga otsa, täielikult puuduvad kiimased juua täis töllid, kes naissoost peolisi ahistaks oma ebameeldiva pealetükkivusega, nendele pidudele pole kunagi olnud tarvis kutsuda politseid või turvameeste ekipaaži ja hommikul, kui pidu läbi lähevad kõik positiivsete emotsioonidega laetuna kas koju puhkama või mõnele aftekale edasi tšillima. Võrreldes ööeluga tavalistes klubides ja baarides peaks see ju üsna positiivselt eristuma?

Ainuke „probleem“ on, et need inimesed eelistavad peole minnes alkoholiga piiri pidada ja luua oma peomeeleolu pigem kokaiini, amfetamiini või GHB abil. Need inimesed naudivad pidu, käituvad mõistlikult, nendega on võimalik ka peo ajal mõnel huvitaval teemal juttu ajada suitsuruumis, nad ei ole kedagi pilves peaga surnuks sõitnud, töölt kinga saanud ega kellegi käekotti või autoraadiot varastanud narkootikumide ostmise eesmärgil. Samas ei saa neist vaatamata eeskujulikult käitumisele pidutsemisel teha positiivset eeskuju ülejäänud eestlastele, sest nad ei ole oma tujutõstjaks  valinud riigi poolt aktsepteeritud alkoholi ja on seetõttu seaduse silmis kurjategijad. Tegelikult on selles seltskonnas väga erineva taustaga inimesi, paljudel on ka kõrgharidus, on ka mõned, kes juhivad üle miljoni eurose käibega ettevõtteid, paljud neist on ka lapsevanemad ja osade lapsed on juba täisealised ning külastavad samuti aegajalt neid samu pidusid. Need inimesed on reeglina ööklubisid teatava regulaarsusega külastanud ja seega aegajalt erinevaid klubi-drooge tarvitanud nii 10-20 aastat ja mõned ka rohkem. Loomulikult ei käi nad kõik iga kuu nendel pidudel, sest töö ja pere kohustused ei jäta selleks alati võimalust, aga nendel kordadel kui nad selleks mahti saavad, on rõõm seda suurem. Paraku tuleb neil peole minnes toime panna üsna mitu seaduserikkumist, kuna nad eelistavad etanooli asemel nädalavahetusel lõõgastuda mõne teise keemilise ühendi abil.

Nojah. See lugu tavalistest Eesti keskklassi kuuluvatest inimestest, kes aegajalt võtavad aja maha tarvitades aineid, mida riik peab vajalikuks keelata ja demoniseerida, ei sisalda kindlasti piisavalt šokeerivaid detaile, põnevust ja draamat, et see kasvõi Nihilisti veergudel HAPKOMAHi ja Hedonisti lugudega võrreldavat populaarsust võiks koguda. Võibolla sellepärast ei olegi keegi siiani vaevunud narkootikumide maailma seda osa kirjeldama? Samas aga oleks nende inimeste elud märksa hallimad ja igavamad, kui neil puuduks võimalus aegajalt kokku tulla, nautida parimat seltskonda, parimat muusikat koos parimate ainetega. Kas me ei võiks leida võimalust, et lasta nendel inimestel teha seda ilma, et nad peaksid seadust rikkuma? Alkohol ei ole kaugeltki mitte parim peomeeleolu looja ega ka ohutum võrreldes teiste uimastitega. Ka kanep ei sobi igaühele (kui see kunagi peaks legaliseeritama). Miks ei võiks igaüks meist valida välja endale meelepärased ained ja tarbida neid seaduslikult, kui ta suudab nende mõju all ennast inimese moodi üleval pidada?

Jätkub…

 

Oskar Ojap

 

Foto: imgur.com

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6