Uimastipoliitika vajab muutmist: suurimaks mureks pole mitte kanep vaid alkohol

2. mai 2019 kell 12:12



“Millise meelemürgiga kaasneb karistus ja millisega mitte, oleneb suuresti sellest, millise riigi pinnal tarvitaja parasjagu viibime ja millist religiooni ta järgib. Kui Eestis võib kanep meid trellide taha viia, siis Hollandis üldiselt mitte. Samas jällegi alkohol, mis on Eestis ja paljudes teistes riikides pigem sotsiaalne norm, võib islami-maades tuua kaasa surmanuhtluse. Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, aga selline tugevalt poliitilistest, kultuurilistest ja religioossetest eelistustest lähtuv “heade“ ja “pahade“ narkootikumide eristamine jätab üpris silmakirjaliku mulje.

Hoolimata sellest, et positiivne suhtumine narkootikumidesse on võimuinstitutsioonide silmis samasugune usuteotus nagu katoliku kiriku silmis oli 16. sajandil heliotsentriline vaade päiksesüsteemile, on igal mündil siiski kaks külge. Ka narkootikumidel on teatud positiivsed omadused, mis võivad inimese elukogemust rikastada ja õpetada talle asju, mida ei ole võimalik kogeda ilma teadvuse seisundit oluliselt mõjutamata,” kirjutas Telegramile oma kaheosalise arvamusloo esimeses osas Oskar Ojap.

Lugu on kirjutatud 2015. aasta novembris ja oli algselt mõeldud avaldamiseks nihilist.fm keskkonnas.

 

II OSA

Uimastipoliitika, innovatsioon, Usbekistan

15. oktoobril 2015 andis Kaur Kender parlamendile üle 4669 allkirjaga petitsiooni kanepi legaliseerimiseks ja meditsiinilise heroiini muutmiseks sõltlastele seaduslikult kättesaadavaks. Ka mina andsin oma allkirja selle algatuse toetamiseks, sest need kaks ettepanekut on praeguses olukorras hädavajalikud, et üdini debiilset süsteemi natukenegi inimlikumaks muuta. Kindlasti langeks nende meetmete jõustudes oluliselt nii narkosurmade kui uimastitega seotud süütegude arv – selle eesmärgiga see ju sai koostatud – aga tegu on siiski lahendusega, mis ei adresseeri kaugeltki kõiki uimastitega seonduvaid probleeme.

Olgugi, et petitsioonis esitatud ettepanekute elluviimist me ilmselt lähimal ajal ei näe ja kõik narkootikumid peale etanooli on meie riigi-vardjate silmis jätkuvalt hukkamõistu ja karistamist väärt, peaksime me sellegi poolest mõtlema, et milline võiks olla nende “pahade“ meelemürkide roll meie riigi ja ühiskonna tulevikus. Narkootikumid on tulnud, et jääda – meeldib see siis meile või mitte. Samuti on mitmed nendest ainetest maailmas olemas olnud märksa varem, kui esimene eestlane siia läänemere kaldale ära eksis ja on üsna kindlasti alles ka siis, kui viimane eestlane toob kuuldavale oma surmaeelse korina. Narkootikumid on jäänud peale sajandi pikkuses sõjas, mille kuulutas neile USA ja selle valguses jääb arusaamatuks, mis paneb eesti võimureid arvama, et nemad võidavad seal, kus 1000 korda tugevam ja rikkam riigivõim sama strateegiaja ebaõnnestus?

Mida ei sa jõuga, seda saab nõuga, teadis vanarahvas. Alati pole jõuga mõtet lahmida – isegi mitte serviti. Narkootikumid on üks nendest küsimustest, mis tuleb lahendada nõuga: me peame mõtlema paar käiku ette ning visandama lahendused ka nendele uimastitega seotud probleemidele, mis hetkel ei naudi fentanüüli surmade ja kanepi legaliseerimisega võrreldavat meediakajastust. Või tahame me alatiseks jääda põhjuste asemel tagajärgedega tegelema?

 

Eesti suurimaks probleemiks pole mitte kanep vaid alkohol

Eesti suurimaks uimastiprobleemiks pole siiski mitte kanep ega ka fentanüül, vaid meie kultuuri sügavalt sisse juurdunud legaalne uimasti alkohol. See tapab igal aastal umbes kuus korda rohkem inimesi kui kõik illegaalsed narkootikumid kokku – kui me ainult pööraksime sellele probleemile vähemalt sama palju täheepanu kui kooseluseadusele… …ja kindlasti tuleb otsida natukene efektiivsemaid lahendusi, kui telereklaami kellaaegade piiramine. Teiseks – mis saab nendest inimestest, kes ei huvitu downeritest nagu alkohol, kanep või opiaadid? Ma ei oleks üldsegi üllatunud, kui inimeste arv, kes tarvitavad aegajalt stimulante (kokaiin, amfetamiin jms) või klubinarkootikume (extacy, GHB jms) on täiesti võrreldav kanepisuitsetajate või opiaatide tarvitajatega. Lisaks sellele on veel terve hulk inimesi, kes tahavad vahepeal trippida oma teadvuse sisemistesse kihtidesse mõne hallutsinogeense ainega (LSD, DMT, psilotsübiin jne). Kas nad kõik peaksid jätkuvalt elama repressioonide kartuses samas kui alkoholi, (ja hiljem loodetavasti) kanepi ja opiaatide tarvitajatel on olemas võimalus oma eelistatud meelemürki seaduslikult pruukida?

Me vajame poliitikat, mis lahendaks uimastiprobleemi kogu spektri ulatuses, mitte ei prooviks leevendada ainult paari üksiku aine kasutajaskonnaga seonduvaid valupunkte. Aeg on küps selleks, et me ühiskonnana prooviksime jõuda kokkuleppeni, mis lubaks igal vastutusvõimelisel inimesel ise otsustada kas ja milliste vahenditega ta oma teadvuse seisundit aeg-ajalt mõjutada soovib – eeldusel, et ta ei kujuta oma tegevusega ohtu kaasinimestele. Tsiteerides ühte ajaloo agaraimat narkootikumide vastast ristisõdijat, Ronald Reaganit: “Government exists to protect us from each other. Where it has gone beyond it’s limits is in deciding to protect us from ourselves“. Kui see mees ainult oleks presidendiks saades järginud seda põhimõtet, mida ta kuulutas oma kõnes avalikustades enda kanditatuuri Vabariiklaste presidendikandidaadi kohale 1979. aastal…

Tänu Reagani aatekaaslastele meie oma riigiaparaadis on meie riigi vanglates hulgaliselt inimesi, kes vajaksid hoopis abi sõltuvusprobleemide seljatamiseks ja võiksid pärast seda taas anda oma väiksema või suurema panuse Eesti majanduse heasse käekäiku – ja kes teab, äkki ka inimkonna arengusse tervikuna. Samuti on kinnipeetavate seas ka hulk inimesi, kellel sõltuvushäire puudub ja kes on sinna pandud lihtsalt selle pärast, et nad eelistavad alkoholile mõnda muud meelemürki ja tabati seda suuremas koguses omamas või sõpradega jagamas – kas see teeb neist automaatselt rahvavaenlased? Olgugi et pidev negatiivne meediakajastus jätab narkootikumidest mulje kui millestki väga ohtlikust ja probleemsest, on sellel mündil olemas ka teine pool, millest kahjuks räägitakse palju vähem. See, kui ma pidutsesin nädalavahetusel oma sõprade korraldatud peol mõnes väiksemas ööklubis, kus kõik külalised on kas minu sõbrad (kellest lõviosa on 30-50a vanad, käivad tööl, mitmed omavad korralikke ettevõtteid jne) või mõne mu sõbra sõbrad; kus ei ole vaja tervet meeskonda turvamehi, sest seal pole mitte ühtegi ülejoonud tölli, kes kellelegi molli anda tahaks või kellelegi oma joogiga selga tuigerdaks; kus me tantsime varahommikuni ja läheme siis kes oma koju, kes kusagile aftekat pidama, ei ületa kahjuks mitte kunagi uudistekünnist. Samuti ei saa me Delfist lugeda ka seda, et inimkonna kümnetuhande aastane teekond koopas elanud kütt-korilastest tänase high-tech tsivilisatsioonini, on sisaldanud mitut kriitilise tähtsusega arenguhüppet ning on üsna tõenäoline, et mitme olulise läbimurde toimumises mängisid teatavat rolli ka ained, mida me liigitame tänapäeval narkootikumideks.

 

Aeg muutuseks

Maailm mida me enda ümber täna näeme, on saanud võimalikuks ainult tänu aastatuhandete pikkusele progressile, mille vundamendiks on olnud pidev innovatsioon alates puupulga sidumisest terava servaga kivi külge kuni praeguse aja nutitelefonide, isesõitvate autode ja 3D printeriteni. Kõik see on teoks saanud tänu ühele väga harukordsele saavutusele kusagil ajaloo hämaruses, kui üks grupp inimese eellasi ületas selle lävepaku, mis eristab sündmustele ja keskkonnale instinktiivselt reageerivaid loomi inimesest ning omandas võime oma reaktsioone sündmustele teadlikult valida ja mõelda asjadest, mis ei ole vahetult seotud hetkeolukorraga. See on teada olevalt ainukordne juhtum meie planeedi ajaloos: vaatamata evolutsioonile antud märksa pikemale ajaaknale teistel loomaliikidel sarnaste võimete välja arendamiseks, ei ole seda künnist senini suutnud ületada mitte keegi peale inimese.

Kui me jätame välja igasugused üleloomulikud seletused nagu jumala või tulnukate sekkumine inimliigi arengusse, siis on Terrance McKenna “pilves ahvi“ teooria (stoned ape theory) üks tõenäolisematest mõtlemisvõimelise inimliigi tekke seletustest. Võimalik, et just psilotsübiini sisaldavad seened andsid meie kaugetele esivanematele kunagi niivõrd kummalisi kogemusi, et nende mõttehorisont nihkus hetkesituatsioonidest kaugele eemale ning ajapikku viisid sellised kogemused  võimeni mõelda soovi korral juba ilma maagiliste seente mõjuta asjadest, mida nad veel ei olnud näinud ning kujutada ette uusi kasutusviise nende ümber leiduvale materjalile nagu kivid, luud ja puuridvad, et meisterdada nendest tööriistu, ehteid jms.

Tulles inimtsivilisatsiooni eelsetest aegadest tänapäeva, on innovatsiooni rindejoon viimase kümne aastaga teinud kõige silmapaistvama läbimurde meie igapäevaellu eelkõige kaasaskantavate nutiseadmete näol. Peamine mastermind selle läbimurdeni viinud tehnoloogilise innovatsiooni ja meisterliku turunduse taga on loomulikult ei keegi muu kui Steve Jobs. Lugesin hiljuti tema elulooraamatut, kus kõige muu hulgas oli kirjutatud ka tema noorpõlve kanepi ja LSD tarvitamisest. LSD kohta ütles Jobs, et selle aine tarvitamine oli üks olulisemaid asju, mida ta oma elus tegi – seda siis ütles üks nendest suurkujudest, kes põhimõtteliselt tegid meile valmis 21. sajandi tehnoloogiaajastu sellisel kujul, nagu me seda enda ümber näeme. Lisaks Jobs’ile kuuluvad narkootiliste ainetega eksperimenteerinud väljapaistvate inimeste hulka veel Francis Crick, Sigmund Freud, Bill Gates, Richard Freiman, Richard Branson, terve hulk filminäitlejaid ja  lugematul arvul muusikuid, parimad stand-up koomikud ja paljud teised huvitavad isiksused, kes on inimkonna heaks teinud kõvasti rohkem kui misiganes narkovastast sõda teostav poliitik või bürokraat.

Loomulikult ei sobi narkootikumid kõigile – vähemalt mitte kõik narkotikumid. Näiteks Richard Branson, kelle Virgin-impeeriumi algusajad sisaldasid küll omajagu kanepi suitsetamist, mainis oma LSD kogemust põgusalt raamatus „Loosing My Virginity“ ja kahe sõnaline lühikokkuvõte sellest võiks olla – Never again! Aga tulles tagasi Steve Jobs’i juurde, võiksime endalt siiski küsida, et kui LSD tarvitamine oli tema jaoks üks olulisemaid asju, mida ta oma elus tegi ja seega samal pulgal saavutustega nagu Macintoshi loomine, mis lükkas hoo sisse personaalarvutite ajastule; kui operatsioonisüsteemi loomine, mis pani aluse graafilise kasutajaliidesega arvutiprogrammidele; kui Ipod ja iTunes, mis digitaliseeris muusikatööstuse; kui Iphone ja iPad, mis panid alguse nutiseadmete revolutsioonile, siis äkki ei ole narkootikumid mitte ainult viis mõnusaks ajaveetmiseks, vaid võib-olla on neil teatav roll ka selliste järjepidevalt kastist väljaspool mõtlevate isiksuste loomisel ja arendamisel? Inimesed, nagu need eelnevalt mainitud teaduse ja ärimaalima superstaarid, on hädavajalikud nii meie riigile kui ka inimkonnale tervikuna, sest nemad loovad tehnoloogiaid, ettevõtteid, tooteid ja teenuseid, millest keegi varem isegi unistada ei osanud ja need omakorda loovad miljonitele võimalusi majanduslikuks eduks hästi makstud töökohtade ja uudsete ärivõimaluste näol. Just sellised inimesed loovad meile lahendused, mis aitavad inimkonnal likvideerida pudelikaelu, mis meie arengut pidurdavad ja nemad muudavad homme võimalikuks selle, mida täna peame võimatuks. Kui mõni psühhoaktiivne aine aitab osadel nende hulgast saavutada rohkemat, kui nad suudaksid ilma selleta, siis kas me mitte ei tee inimkonnale tervikuna karuteenet, kui proovime neid aineid kõigile keelata?

Sir Isaac Newton ütles, et me oleme kääbused, kes seisavad hiiglaste õlgadel ja me peame tunnustama, et kõik need Eestile kuulsust toonud IT-lahendused, millega meie valitsusele meeldib välismaal uhkeldada – Skype, e-riik, Transferwise jne – ning lugematud appi-tööstuse miljonärid ja miljardärid – kasvõi meie põhjanaabrite Rovio, kes teenib Angry Brids’i jt mobiilimängude pealt 150-200 miljonit eurot aastas – võlgnevad oma edu suuresti lahendustele, mille leiutamises oli oluline roll ka sellistel ohtralt kanepit ja LSD tarvitanud California hipidel, nagu oma nooruspõlves oli Steve Jobs.

Psühhoaktiivsed ained on Silicon Valley kultuuris olulisel kohal ka tänapäeval alates rekreatsioonilise tarvitamisega festivalidel nagu Buring Man (mille külastajate hulgas on sageli nähtud ka Google’i asutajad Sergey Brin’i ja Larry Page’i) ja lõpetades töö ajal kognitiivse võimekuse ja loomingulisuse suurendamisega LSD või psilotsübiini mikrodooside abil. Samuti väärib tähelepanu fakt, et maailma viiest kõrgeima turuväärtusega ettevõttest kolm – Apple, Microsoft ja Google, kokku väärt 1,4 triljonit dollarit –  on asutatud nooruses narkootikumidega eksperimenteerinud inimeste poolt. Kui need keelatud ained on aidanud luua olulisi läbimurdeid tehnoloogias ja teaduses, mänginud teatavat rolli maailma edukaimate ettevõtete asutajate elus ja on üheks kostisosaks innovatsiooni tulipunkti, Silicon Valley, kultuuris, siis äkki võiks nad tulevikus ka Eesti arengus positiivset rolli omada?

 

Milliseid käitumisinitsiatiive pakub meile praegune uimastipoliitika?

Rääkides aga uimastipoliitikast või poliitikast üleüldiselt, siis hea poliitika üheks tähtsaimaks kriteeriumiks on küsimus, kas see annab inimestele initsiatiivi käituda konstruktiivselt? Näiteks seadustes ette nähtud õigus eraomandile ja võimalus teenida oma töö eest tasu vastavalt oma panusele annab inimestele initsiatiivi kasutada vara heaperemehelikult ning töötada produktiivselt. Nii ajaloos kui tänapäeva maailmas on küllaldaselt näiteid, milliseid tulemusi loob neid initsiatiive ära nulliv poliitika ning ka eestlased on selliseid aegu mitte väga kauges minevikus näinud. Kui võtta inimeselt ära õigus omada eraomandit ja teenida vastavalt oma tööpanusele, annab see talle motiivid hoopis teistsuguseks käitumiseks: tekkib suhtumine, et „”mõisa köis las lohiseb“ ja töökultuur on midagi nõukogude aegse kolhoosi või kombinaadi laadset, kus tööd tehakse täpselt nii vähe kui vajalik ja varastatakse alati niipalju kui võimalik.

Milliseid käitumisinitsiatiive pakub meile praegune uimastipoliitika? Narkootikumide valmistajal on huvi toota narkootikume käepäraste vahenditega kõige kergemini kättesaadavast toorainest, mis võib tähendada ka mõne kemikaali asendamist ohtlikuma aga väiksema vahelejäämise riskiga ainega – samas isegi õigete kemikaalide korral võib tegu olla inimorganismile sobimatu puhtusastmega tööstuslikuks otstarbeks mõeldud ainetega; diileritel on initsiatiiv lahjendada seda kahtlastes tingimustes toodetud teadmata kvaliteediga kraami omakorda kurat teab mis sodiga ja müüa seda võimalikult suurtes kogustes võimalikult sageli võimalikult arvukale tarbijaskonnale; sõltlastel on initsiatiiv asuda omakorda müüma ja luua täiendavalt juurde tarvitajaid või sooritada muid kuritegusid oma järgmise doosi nimel; juhuslikel tarvitajatel on initsiatiiv omada suhteid kriminaalse taustaga seltskonnaga, kelle kaudu on vajadusel võimalik hankida neile meelepäraseid aineid, olgugi et need on reeglina küsitava kvaliteediga; pühapäevatarvitajast narkootikumide vahendajaks saamiseni on samuti väga lühike samm, sest ei saa ju sõpra ilma jätta, kui endale võtma lähed; üledoosi saanud inimese kaaslastel on mõnes olukorras initsiatiiv kiirabisse helistamisega viivitada, sest äkki tuleb mentidega mingi nuss ja riigil on initsiatiiv sõltuvusprobleemidega inimesi ravi asemel karistada ning sageli panna vangi ka ühiskonnale ohutuid ja muidu ausaid kodanikke – lihtsalt selle eest, et nad eelistavad tarvitada etanooli asemel mõnda muud keemilist ühendit.

Mõni ime, et sellistele käitumisinitsiatiividele üles ehitatud süsteem toodab hulgalisel surma, üledoose, tervisekahjustusi ja kuritegevust. Praeguse süsteemi säilitamiseks saab olla ainult kaks põhjust: kas keegi võimul olijatest teenib sellise asjakorralduse pealt head raha või siis on inimesed, kes peaksid tegelema parema poliitika välja töötamisega, üdini ebakompetentsed. Arvestades, et politiikas tegutsevate inimeste noorem põlvkond on oma parimad aastad veetnud mõne erakonna noortekogus, millest tulenev arengupeetus (kitsarinnalisus, silmaklappidega maailmavaade) on nende vaimseid võimeid kõvasti kärpinud ja vanem põlvkond on Nõukogude Liidu päevilt saanud piisava koguse ajupesu, mis samuti on eemaldanud igasuguse mõtlemisvõime ja teinud neist papagoid, kes kordavad kivinäoga partei poolt ette öeldud loosungeid, siis on tõenäoline, et status-quo on piisavalt kindlustatud isegi siis, kui poliitikud ja ametnikud sellest mitmesaja miljoni euro suurusest narko-pirukast oma “kolmandikku sulas“ ei saa.

 

Praegune uimastipoliitika = sadade miljonite võrra väiksem riigieelarve

Praegune uimastipoliitika mõjutab mitmel eri viisil ka meie majanduse käekäiku ja ca poole miljardi suuruse turumahuga (aktsiisi)kaubagrupi põranda alla surumise vältimatuks alternatiivkuluks on kõige muu hulgas ka sadade miljonite võrra väiksem riigieelarve. Raha, mis võiks riigieelarvesse jõudes parandada kogu ühiskonna elujärge liigub praegu hoopis legaalsest majandusest illegaalsesse (enamik narkootikumide tarvitajaid maksab oma ostude eest ikkagi ausal teel teenitud rahaga). See omab loomulikult mõju erasektorile, sest need eurod, mis jõuavad narkodiilerite kätte, jäävad kulutamata mõnes ausas ettevõttes, kes annaks inimestele tööd, maksaks riigile makse ja panustaks majanduskasvu, mis omakorda tooks siis kaasa ka palgakasvu ja elukvaliteedi tõusu. Lisaks on suur osa narkootilistest ainetest importkaup, mis lisab täiendavalt vähemalt mitukümmend miljonit (ei saa välistada, et tegu on sadade miljonitega, sest pole teada, kelle taskuid meie fentanüülituru kasumid tegelikult täidavad) Eesti niigi pea 1,3 miljardi eurosesse väliskaubanduse defitsiiti. See raha rändab meie majandusest kohalike diilerite vahendusel Venemaa, Hollandi, Hispaania ja Lõuna-Ameerika narkoärikate taskutesse. Olgugi, et meil on ka oma “eksportöörid“, kes proovivad meie narkoturu jooksevkontot Soome müüdava amfetamiiniga natukenegi tasakaalustada, võib üsna kindlalt väita, et meie kaubandusbilanss on selles valdkonnas siiski tugevalt negatiivne.

Majandusele on otsene mõju ka karistustel uimastitega seotud süütegude eest: arvestades, et ühe vangi ülal pidamiseks kulub 1300 eurot kuus ja meie vanglates istub umbes 2700 inimest, kellest suur osa on sinna sattunud ühel või teisel viisil uimastitega seotud kuritegude eest, siis võime olla üsna kindlad, et riik viskab iga kuu tuulde rohkem kui miljon eurot. See raha oleks kindlasti tunduvalt otstarbekamalt kulutatud uimastiprobleemidega kinnipeetavate ravi korraldamises, sest praegu vanglast vabanenud inimese alkoholismi või narkosõltuvuse põhjustega ei tegeleta ning pahatihti on see sama inimene peatselt taas kohtu ees järjekordse süüteoga – olgu selleks siis oma pahe finantseerimiseks toime pandud vargused või illegaalsete narkootikumide omamine või müük – ja riik saab taas tasuda tema ülalpidamise 1300 euro suurust kuumakset. Lisaks sellele pole tasuta ka kogu kilplasetöö, mida selliste juhtumite kallal teevad kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja politseinikud ning kelle töötunnid maksab enamasti kinni samuti maksumaksja.

Kahjuks ei sattu vanglasse mitte ainult sõltuvusprobleemidega ühiskonna põhjakiht, kelle peale riigil tuleks nii ehk naa ajutiselt raha kulutada – kas siis raviks või kinni pidamiseks – sinna sattub ka inimesi, kes võiksid olla ausad maksumaksjad ja oma perekonna toitjad. Hea näide on üks mu tuttav, varastes 30ndates väikeettevõtja, kellel oli ehitusfirma Soomes ja üks majutusasutus Eestis. Ta andis tööd sõltuvalt hooajast nii 5-10 inimesele – sealhulgas oma paarile noorpõlvesõbrale, kellel oli küljes piisavalt suur viinaviga, mille tõttu nad teistele tööandjatele vastuvõetavad ei oleks olnud. Väikeettevõtja elu ei ole mingisugune meelakkumine ja ka temal kippus ööpäevast tunde puudu jääma, mistõttu ta keetis endale GHB-d, et saada hakkama nii kolme tunnise uneajaga ja vajadusel teha seitse päeva järjest 15-20 tunniseid tööpäevi. Kahjuks jäi vahele ja pandi aastateks vangi. Selle tulemusel jäi ta ilma firmadest, mille ülestöötamise nimel ta kõvasti vaeva oli näinud (ehitusfirma lõpetas tegevuse, majutusettevõte oli müügis, kui ma viimati tema emaga rääkisin mõned aastad tagasi) ja vähemalt üks tema alkoholiprobleemiga sõpradest, kes eelnevalt suutis tänu tema mõistvale suhtumisele kainetel päevadel tööl käija ja elatist teenida endale, liitus pärast seda Tallinna kodutute armeega. Tema näite puhul kulutab riik 1300 eurot kuus produktiivse ühiskonnaliikme vanglas hoidmisele, samas kui vabaduses olles oleks ta maksnud riigile igakuiselt arvestatava summa makse. Vaevalt et ta peale vabanemist niipea samaväärselt riigikassasse panustama hakkab ja ma ei imestaks, kui ta Eesti tolmu üldse jalgelt pühib ja tegutseb edasi Soomes või mujal.

Kaudsed mõjud majandusele ja ühiskonnale tulenevad muu hulgas näiteks narkootikumide omamise, tarvitamise või vahendamisega kaasnevate riskide poolt tekitatud kroonilisest stressist nii kasutajale endale, kui ka tema lähedastele. Ka selles osas leidub mu tutvusringkonnas hea näide: neiu, kes oli oma varastes kahekümnendates, äsja emaks saanud, kui tema elukaaslane ja lapse isa arreteeriti ja saadeti mitme erinevate narkootikumidega seotud süütegude eest ligi üheksaks aastaks vangi. Selle sündmusega kaasnenud stress mõjus neiule niivõrd laastavalt, et ka praegu, 6 aastat hiljem, pole see inimene võimeline elama ilma igapäevaselt antidepressante ja rahusteid neelamata ja aegajalt esineb perioode, kus ta pole ärevuse, depressiooni, motivatsioonipuuduse jt sümptomite tõttu võimeline tööl käima. Arvestades, et kroonilise stressi mõju tervisele on kordades laastavam, kui kaasneb enamikel narkootiliste ainete mõistlikkuse piiresse jääva kasutamisega, siis seda täiendavalt juurde tekitavad poliitikad kindlasti ei teeni ühiskonna huve mitte kusagilt otsast ja kergitavad pikemas perspektiivis märgatavalt kulusid sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis.

 

Praegune uimastipoliitika on iseenesest probleem, mitte lahendus narkoprobleemile

Samas minu isiklik veendumus on, et igasse suurde probleemi on peidetud ka suur võimalus – küsimus on ainult selles, kas keegi oskab seda võimalust märgata. Eesti praegune uimastiprobleem, mis on meid viinud mäekõrguse “eduga” esikohale nii narko- kui alkoholisurmade edetabelites, võib täiesti vabalt olla Eesti riigi järgneva kümnendi eduloo üheks nurgakiviks.  

Aga milline siis võiks olla poliitika, mis lahendaks uimastitega seotud probleemid ja võimaldaks Eestile surmajuhtumite ja HIV edetabelite asemel tähelendu erinevates positiivseid mõõdikuid kajastavates pingeridades? Kas meie riigist võiks kujuneda maailmas uimastipoliitika valdkonnas samaväärselt tunnustatud ekspert nagu ta on e-valimiste, e-riigi ja e-valitsuse küsimustes?

Eestist võiks kindlasti saada teenäitaja edukas uimastipoliitikas, aga selleni jõudmiseks peame me probleemile lähenema hoopis teise nurga alt: me peaksime seda probleemi lahendama mitte nagu riik, vaid nagu start-up ettevõte. Retsept on lihtne: tuleb kasutada jõu asemel mõistust! Kuna riigil on alati võimalik kasutada jõudu (karistusi), siis olukorras, kus suur osa valijaskonnast – Delfi debiilikutest keskmise pensionärini – selle kasutamise antud vähemuse (illegaalsete uimastite tarvitajad) suhtes heaks kiidab, saabki repressioonidest riigi esmane valik probleemiga tegelemisel. Teisalt Start-up ettevõtted lahendavad samuti väga keerulisi probleeme – alates rahvusvaheliste telefonikõnede ja pangaülekannete muutmisest kümme korda odavamaks Eesti juurtega Skype’i ja Transferwise’i poolt kuni isesõitvate autode ja korduvkasutatavate kosmoserakettide välja töötamiseni (Elon Muski ettevõtted Tesla ja SpaceX).

Erinevalt riikidest puudub neil nii võimalus kui motiiv kasutada vägivalda ja seetõttu toetuvad nad lahendusi otsides alati üksnes inimeste nutikusele ning tehnologilisele ja institutsionaalsele innovatsioonile. Arvestades, et Skype on meil juba aastaid võimaldanud tasuta suhelda inimestega teistes riikides ja teistel kontinentidel, isesõitvad autod on samuti olemas, olgugi, et mitte veel tavakasutuses ja tuhanded teised startupid on lahendanud ka lugematu hulga teisi keerukaid probleeme, siis võib üsna kindlalt väita, et probleemide lahendamine mõistusega töötab kordades paremini, kui riiklik pahatihti jõumeetmetel põhinev tegevus, mis on uimastipoliikas andnud soovitule pigem vastupidiseid tulemusi. Äkki oleks ka riikidel aeg öelda lahti sellest Сила есть, ума не надо loogikast?

 

Reguleerimine on etem kui keelustamine

Esimene möödapääsmatu samm teel parema uimastipoliitika poole on reguleerimise eelistamine keelustamisele kõikide levinumate narkootiliste ainete osas. Kui seda teha poolikult, jätame me paljudele narkootikumide müügi ja tarbimisega seotud asjaosalistest jätkuvalt alles need samad ülalpool kirjeldatud käitumisinitsiatiivid, mis viivad tulemusteni, mida näeme praeguses uimastistatistikas.

Oletame näiteks, et me muudame kanepi legaalseks ja ka meditsiiniline heroiin saab olema seaduslikult kättesaadav inimestele, kellel on opiaadi sõltuvus. Üsna tõenäoliselt kaotaks organiseeritud kuritegevus pärast seda oma kliendibaasi nii kanepi kui fentanüüli kasutajate hulgas. Kui samas on jätkuvalt illegaalsed nii stimulandid, klubi-droogid kui hallutsinogeenid, leitakse nende hulgast kindlasti sobivad ained tulusa äri jätkamiseks. Ma ei oleks just liigselt üllatunud, kui pärast fentanüüli äri lõppu ilmub kusagilt Eesti tänavatele suuremas koguses kräkki, crystal meth’i või midagi muud, millega kriminaalidel on lihtne raha teha ja need uued ained kujundavad 5-10 aasta jooksul meile järgmise põlvkonna probleemseid sõltlasi. Õigemini, mitte need ained ei kujunda, vaid järgmine põlvkond sõltlasi kasvab peale niikuinii ja see, et kas ja millest nad sõltuvusse jäävad, on pigem tingitud sellest, et milline on neid ümbritsev keskkond, millised ained neile nooruses kättesaadavad on ning millised muud tegevused konkureerivad igapäevase uimastitarvitamise ahvatlusega. Umbes 10-15% elanikkonnast on teatud neurobiologiliste iseärasuste tõttu kõrgendatud sõltuvuse riskiga, aga nende riskide realiseerumine sõltuvushäireks eeldab ka teatavaid sotsiaalseid ja psühhologilisi eeltingimusi nagu stress, madal sotsiaal-majanduslik staatus, madal enesehinnang, uimasteid tarvitav tutvusringkond, kesised tulevikuväljavaated jms.

Kui me tahame sõltlaste arvu vähendada, peab uus uimastipoliitika leidma moodused, kuidas kompenseerida riskigruppi kuuluvatel inimeste hulgas neid neurobioloogilisi iseärasusi ning viisi, kuidas õpetada neid ära tundma ja vältima sõltuvushäire tekkimises rolli mängivaid psühholoogilisi mehhanisme ja sotsiaalseid situatsioone. See kõik on tehtav – tean omast kogemusest.

 

Ainukene relv, mis meil sõltuvusprobleemide ulatuslikuks vähendamiseks on, on hästi läbimõeldud ja veel paremini teostatud legaliseerimine

Legaliseerimine loomulikult ei tähenda, et kokaiin, LSD ja crystal meth peaks olema Rimis või Selveris kõigile müügiks tubaka ja alkoholiga kõrvuti. Minu arvates ei peaks ka tubakas ja alkohol seal müügil olema, sest olgugi et legaalsed, on need siiski narkootikumid. Mis puutub illegaalsetesse narkootikumidesse, siis legaliseerimise vastaste argument on enamasti potentsiaalne oht avalikule korrale ja inimeste tervisele. Olgugi, et enamik illegaalsetest narkootikumidest on alkoholist märksa ohutumad, kaasnevad nendega siiski teatavad riskid. Samas puutuvad paljud meist igapäevaselt kokku mitmete muude asjadega, mis hooletul kasutamisel võivad samuti olla eluohtlikud nii kasutajale endale kui kõrvalistele isikutele – näiteks autod, mootorrattad, lennukid, tulirelvad, ehitusmasinad, tööstusseadmed jne – juriidilises žargoonis nimetatakse neid “suurema ohu allikaks“.

Ka narkootikumid võivad teatud tingimustel ohustada või kahjustada kaasinimeste elu, tervist ja materiaalset vara ning seetõttu tuleks neid käsitleda seaduse silmis samuti suurema ohu allikana, mille valdaja peab neid kasutades kinni pidama seadusega kehtestatud reeglitest või arvestama õigusliku vastutusega ja võimalike karistustega rikkumiste korral – täpselt nagu räästast jääpurikad koristamata jätnud majaomanik või liikluseeskirju rikkuv autojuht saab trahvi olenemata sellest, kas tema rikkumised ka reaalselt kellelegi hetkel kahju tekitasid.

Mootorsõidukid ja uimastid on mõlemad väärkasutamisel surmavalt ohtlikud, aga autode keelustamine põhjusel, et 10% juhtidest käitub liikluses probleemselt, tundub ju sulaselge jaburus! Ometigi põhineb praegune uimastipoliitika väga sarnasel loogikal, mille alusel karistatakse valikuvabaduse piiramise näol võrdselt kõiki inimesi selle eest, et 10-15% elanikkonnast omab teatavat kalduvust sõltuvushäiretele ja muutub nende välja kujunemisel ühiskonnale probleemseks. Eriti silmakirjalikuks muudab praeguse uimastipoliitika asjaolu, et riik ei tee omalt poolt mitte kõigevähematki, et  riskigruppi kuuluvaid inimesi tuvastada ja ennetada nende muutumist kasvõi alkoholi- või kasiinosõltlasteks, samas keelates kõikidele inimestel tarvitada alkoholist oluliselt väiksema sõltuvuspotentsiaaliga uimasteid nagu MDMA, kanep ja hallutsinogeenid. Kui me mõtleme alkoholist jt uimastitest kui teatud meelelahutuse ja ajaveetmise vormist, siis tuleb tõdeda, et meie tänane poliitika ei erine oluliselt Stalini aegsetest seadustest, mis nägid ette karme karistusi toona keelatud meelelahutustoodete hulka kuulunud välismaiste raadiosaadete, helikandjate, raamatute ja ajakirjanduse tarbimise ja omamise eest. Erinev sajand, sama bullshit.

 

Olukord ei ole siiski lootusetu

Kuna ühiskond on suutnud luua üsna tõhusalt toimiva süsteemi selliste ohtlike asjade ohutuks kasutamiseks, nagu eelnevalt näiteks toodud mootorsõidukid, siis ei ole meil vaja narkootikumide legaliseerimiseks jalgratast leiutada. Näiteks kui keegi soovib tarvitada aegajalt kokaiini, siis võiks selle jaoks olla koolitus, kus räägitakse põhjalikult lahti riskid (tervisele, psühholoogiale, kolmandatele isikutele, avalikule korrale), mis võivad kaasneda kokaiini tarvitamisega ning viisid, kuidas neid minimeerida; selgitatakse kõiki seadusi, mida peab järgima kokaiini tarvitades; räägitakse lahti mehhanismid, läbi mille kokaiin meie keha ja aju mõjutab; selgitatakse alternatiivseid viise, kuidas kokaiini positiivseid efekte saavutada teiste ohutumate meetoditega jne. Seejärel tuleks sooritada teooriaeksami, pärast mida järgneks kokaiini manustamine kontrollitud keskkonnas spetsialistide valvsa silma all, et määrata kindlaks optimaalne doos ning katsetada keha ja psühholoogia reaktsiooni sellele ainele. Positiivse tulemuse korral väljastatakse luba, mis on tõendiks, et antud isik on võimeline kokaiini vastutustundlikult kasutama ning see annab talle õiguse osta seda endale jaemüügiks lubatud koguse piires spetsiaalsest müügipunktist – olgu selleks siis apteek, või veel parem, mõni teadvuse seisundit muutvate ainete müügile spetsialiseerunud pood.

Sama süsteemi tuleks kasutada ka alkoholi müügi reguleerimisel, sest kui Eestis üldse mõne uimastiga tõsine probleem on, siis on selleks just alkohol. Kanepi legaliseerimise vastastele meeldib rõhutada, et kanep võib viia psühhoosini – tõepoolest, statistikasse jõuab aastas 4-6 kanepipsühhoosi juhtumit. Samas millegipärast ei kuule me kanepi-vastaseid mainimas fakti, et 2014. aastal jõudis alkoholipsühhoosiga ravile 4318 inimest ja aasta varem oli juhtumeid 4708. Kokku pöördub alkoholiga seotud terviseprobleemide tõttu aastas arstide poole üle 13 000 inimese ning alkoholiga seotud haigustesse on viimastel aastatel surnud umbes 500 inimest aastas. Õnnetusjuhtumite (tulesurmad, uppumised, kukkumised) tõttu sureb täiendavad 100-150 inimest, liiklusõnnetustes hukkub keskeltläbi 40 alkoholijoobes inimest, enesetappu sooritab ligi sadakond alkoholi tarvitanud isikut ning umbes 15 saab mõrvatud purjus inimese käe läbi – kokku ca 800 inimelu aastas! Lisaks sellele tabatakse igal aastal rooli tagant umbes 7000 alkoholijoobes sõidukijuhti, 16 000 inimest lõpetavad oma peo kainestusmajas, rohkem kui pooled liiklusõnnetustes jt õnnetusjuhtumites hukkunutest on õnnetuse toimumise hetkel alkoholijoobes jne. See statistika kummutab vähemalt minu jaoks üsna veenvalt loogika, millel baseerub meie senine alkoholipoliitika – see on uskumus, et iga inimene on peale oma 18. sünnipäeva justkui võluväel muutunud vastutustundlikuks täiskasvanuks, kes suudab alkoholiga ümber käia ilma kaaskodanikke ja iseennast ohtu seadmata.

Süsteem, kus inimene peab pärast täisealiseks saamist esmalt läbima koolituse, millele järgneva eksami edukas sooritamine võimaldab alles omandada õiguse alkoholi osta ja tarvitada, oleks kindlasti arukas esimene samm alkoholiga seotud traagiliste sündmuste vähendamisel. Isegi kui see kogu probleemi üleöö ei lahenda, olen kindel, et muutus paremuse poole oleks märgatav üsna kiiresti, sest inimesed, kellele on tehtud põhjalikult selgeks riskid ja negatiivsed tervisemõjud ning kes teavad, et neilt võidakse tõsiste või korduvate rikkumiste korral ära võtta õigus alkoholi tarbida, näevad vägijooke pruukides tõenäoliselt pisut rohkem vaeva oma käitumise kontrollimisega. Selline lahendus oleks kindlasti kordades efektiivsem kui praegu arutluse all olevad reklaamipiirangud, alkoholi peitmine poes vaheseina taha jt ettepanekud, mis iseenesest ei ole küll halvad, aga samas ei tee nad mitte midagi selleks, et korduvalt karistatud roolijoodik poest järgmist viinapudelit kätte ei saaks ja peale selle tühjendamist kedagi surnuks ei sõidaks.

 

Milliseid uusi süsteeme uue narkopoliitika teostamiseks vajame?

Kui alkoholipoliitikas ilmselt on piisav inimeste koolitamine, ostuõiguse piiramine isikutele, kes joobeseisundis kaasinimestele ohtlikult käituvad ning professionaalse abi võimaldamine neile, kes kõigele vaatamata ei suuda alkoholiga mõistlikult ümber käia ega selle tarvitamisest loobuda, siis narkootikumide puhul peaksime tegema veel ühe täiendava sammu nii tarvitajate kui kaasinimeste ohutuse tagamisel. Aineid, mille eluohtlik kogus on mõõdetav milligrammides või grammides tuleks väljastada inimestele ainult sellistes seadmes, millest saab neid kas sõrmejäljelugeja või PIN-koodi abil kätte ainult seadme omanik. See ennetaks stsenaariumi, kus keegi kogemata pillab oma uimastikoguse taskust maha ja selle leiab mõni uudishimulik, kes selle tarvitamisega eksperimenteerida otsustab. Samuti välistab see võimaluse, et mõni väikelaps võib leida üles oma vanematele kuuluva aine ja seda endale suhu pannes oma tervist kahjustada või surma saada. Selline seade võiks olla umbes suitsupaki suurune ning väljastada ainet kas kapslitena või olla varustatud vastava aparatuuriga (mikrogrammi täpsusega kaal, mahuandur vms), mis mõõdab automaatselt välja täpse doosi pulbrina või vedelikuna müüdava ainet. Samuti peaks seade omama SIM kaarti, mis läbi mobiil-andmeside edastab seadme kasutaja poolt tarvitatud koguse ning tarvitamise kellaajad ja kohad automaatselt vastavasse elektroonilisse andmebaasi.

Loomulikult peab meil olemas olema ka väga hea süsteem uimastite ostu ja müügi monitoorimiseks – ka siin tuleb meile appi tänapäevane tehnoloogia. Esiteks need erinevate ainete kasutamist tõendavad load võivad olla koondatud ühele kaardile – näiteks ID-kaart – mis lugeja abil tõestab müügipunktis nii loa olemasolu kui ka tuvastab isiku ning registreerib ostu automaatselt vastavas elektroonilises süsteemis, sarnaselt praeguse digiretseptide süsteemiga. Arvestades, et oma hiljutises elukohariigis ei pidanud ma pangakaartiga ostu eest tasudes enam kaarti isegi lugejasse panema vaid kõigest lugejat kaartiga puudutama ning makse on sooritatud paari sekundiga, võiks sellise funktsiooni sisse ehitada ka ID-kaardile. Võime luua ka võimaluse see kaart ühendada oma pangakontoga, et saaksime ostu eest tasuda samaaegselt isiku tuvastamise ja ostuõiguse tõendamisega ning täiendavalt vähendada ostule kuluvat aega, et muuta praktiliseks süsteemi kasutamine alkoholi müügi paremaks monitoorimiseks ööklubides ja baarides.

Võib-olla ei meeldi paljudele idee, et kusagil on salvestatud informatsioon nende uimastitarbimise harjumuste kohta, aga võttes arvesse, et me elame niikuinii totaalses jälgimisühiskonnas, kus valitsus võib soovi korral üsna täpselt kindlaks teha, mida sa teed või millest sa mõtled (e-mailid, SMS-id, postitused sotsiaalmeedias, internetiotsingute ja külastatud lehekülgede ajalugu jne), kus sa seda tegid (IP-aadress, mobiilpositsioneerimine, google maps’i ajalugu, pangkaardi tehingute ajalugu jne) ja kellega koos (mobiilpositsioneerimine), siis vähemalt mind ei häiri mõte, et ta teab ka seda, mis aineid ma mis kell ja kuskohas tarvitanud olen – eeltingimuseks on loomulikult see, et mind selle eest karistada ei soovita.

Sellise süsteemi võlu on eelkõige selles, et tekkinud andmetekogumit (loomulikult anonüümsel kujul) saab kasutada kõikvõimalike analüüside tegemisel, et tuvastada ühe või teise aine tarvitamisega kaasnevaid riske kasutajate tervisele, kaasinimestele ja avalikule korrale ning arendada uimastipoliitikat omandatud infot kasutades pidevalt edasi. Samuti aitaks selline süsteem tuvastada narkootikumide väärkasutamist ja ennetada sõltuvushäire teket, sest süsteemi tarkvara saab panna automaatselt tuvastama, kui mõnest seadmest väljastatakse liiga suuri koguseid, mis viitab aine illegaalsele edasimüügile või kui seda kasutatakse liiga sageli, mis viitab tekkivale sõltuvusele. Nende punasesse tsooni sattunud seadmete omanikud peaksid siis oma tegevust selgitama ning vajadusel saama professionaalset abi sõltuvuse ravis või vastutama oma tegude eest, kui leidub veenvaid tõendeid, et narkootikume müüdi edasi.

Kasutajaid ohustavate terviseriskide täiendavaks vähendamiseks ja ülal kirjeldatud süsteemi poolt kogutavate andmete väärtuse suurendamiseks võiksime uimastite (k.a. alkohol) ostmist võimaldava loa taotlejatele veel kohustuslikuks muuta teatud hulga meditsiinilisi teste. Näiteks kanepipsühhooside tekkimise ohuga tugevalt seostatud geenide AKT1 (rs2494732) C-alleeli ja DRD2 (rs1076560) T-alleeli olemasolu on võimalik kontrollida 99 USA dollarit maksva DNA testiga. See test annab hulga infot ka teiste oluliste geneetiliste iseärasuste kohta inimese närvisüsteemis, nagu erinevate neurotransmitterite metabolismi ja retseptorite tiheduse kohta, erinevate neuropeptiidide aktiivsuse koha jpm, mis võimaldab paremini hinnata riske inimese tervisele (k.a sõltuvusriski) ja anda soovitusi nende minimeerimiseks. Lisaks võiksime teostada ka funktsionaalse 3D ajuskänneeringu kasutades fMRI või SPECT tehnoloogiat, mis aitab tuvastada kõikvõimalikke probleeme, millele ei ole geneetilist päritolu – näiteks põrutuste, mürgituste, hormoonsüsteemi probleemide, neurodegeneratiivsete haiguste vms aju tööd raskendavate asjaolude olemasolu, mis võivad suurendada erinevate ainete tarvitamisega kaasnevaid riske. Mida rohkem on andmeid, seda paremaid otsuseid saab teha nii inimene ise oma valikutes, kui ka riik tervishoiu- ja uimastipoliitikat kujundades.

Mis puutub liiklusohutusse, siis loomulikult ei soovi keegi meist 7000 roolijoodikule lisaks näha teedel igal aastal veel ka tuhandeid narkojoobes sõidukijuhte. Fakt on, et alkoholijoobes on rooli taha istunud ainult üks protsent kontrollitud sõidukijuhtidest ja ma eeldan, et kontrollitakse eelkõige aegadel ja kohtades, kus on suurem tõenäosus joobes juhte kohata – linnades ja nende ümbruses nädalavahetuste ja pühade ajal, aga loomulikult on selles küsimuses ka pool protsenti liiga palju. Ülal kirjeldatud süsteemi rakendudes oleks inimesel ebakainelt rooli istudes kaotada veelgi rohkem kui praegu – lisaks juhilubadele ka õigus tarvitada uimasteid. Kindlasti leidub väike vähemus keda, ka see ei distsiplineeri ja nende inimeste jaoks peaks meil olema paigas täiendavad ettevaatusabinõud ja üheks võimaluseks on paigaldada sõrmejäljelugeja ka autodele ning lasta autol ennem käivitumist kontrollida sellest uimasti-andmebaasist kas rooli taha istunud kodanik on ennast uimastite tarvitamisest piisavalt pikka aega eemale hoidnud. Lisaks sellele lubab suurem rõhuasetus ennetustööle loodetavasti politseil ressursse ümber paigutada ja kui patrullid saavad varustatud uudse tehnikaga narkojoobe juhtumite tuvastamiseks, tekkib kiusatus joobeseisundis rooli istuda üsna vähestel. Tulevikus aitab seda kiusatust loodetavasti täiendavalt ohjeldada ka isesõitvate autode plaanitav debüüt 2018. – 2020. aasta paiku, mis loodetavasti toob endaga järgneval kümnendil kaasa võimaluse otse baarileti äärest oma auto tagaistmele tuigerdada ja järgmisel hetkel avada silmad koduukse ees auto helisüsteemist kostva teadaande peale: “Olete jõudnud sihtkohta!“.

 

Tuleb lihtsalt pihta hakata?

Tehnoloogilised lahendused nii legaalsete kui illegaalsete uimastitega kaasnevate riskide marginaliseerimiseks on meil juba täna olemas ja tulevik tõotab selles osas täiendavaid arenguid. Kuigi raske on hinnata, kui palju sellise süsteemi sisse seadmine täpselt maksma läheb, julgen oletada, et kulutades alginvesteeringuks umbes poole aastasest alkoholiaktsiisi laekumisest (s.o 100 miljonit eurot) peaks see olema teostatav ning edasi maksaks kogu üritus oma kulud juba ise, tuues riigile ka omajagu lisaraha täiendava maksutulu näol. Uimastitarvitamise sooviga inimesel tuleks esimese loa eest ilmselt välja käija autojuhilubade maksumusega samasse suurusjärku jääv summa, umbes 400-800 eurot, olenevalt sellest, kui suur hulk meditsiinilisi teste loa taotlemisel kohustuslikuks muuta ja millise hinnataseme juures need meile kättesaadavad hakkavad olema.

Loomulikult tuleb luua võimalused järelmaksuks, erandid pensionäridele, invaliididele jms, aga need kulutused on kindlasti oma hinda väärt, sest muutes näiteks iga viie aasta tagant kohustuslikuks need geenitestid, funktsionaalsed ajuskanneeringud ja võib-olla veel mõned meditsiinilised uuringud alates immuunsüsteemist ja hormoonsüsteemist kuni seedesüsteemi ja organismi toksilise koormani, loome me ligi miljoni inimese suuruse valimiga teadusuuringu, mis toodab ise oma kulude eest makstes väga suure hulga andmeid, mille kasutamisest oleks kindlasti huvitatud nii maailma tipp-ülikoolid kui ka ravimifirmad, bio-tehnoloogia ettevõtted jt, kellele riik võiks sobiva tasu eest loodud andmebaasi isikuandmeteta versiooni kasutamist võimaldada. Loodavad andmed oleksid kulda väärt meie enda tervishoiusüsteemile ning võimaldaks  Eesti elanikele tunduvalt paremat arstiabi ja teadlikumaid elustiilivalikuid.

Selline on minu nägemus parimast võimalikust uimastipoliitikast, mis võtaks organiseeritud kuritegevuselt ära initsiatiivi narkoäri korraldada; annaks kõigile uimastitarvitajatele võimaluse kasutada seaduslikult neile meelepäraseid aineid, mis on kvaliteedilt võrdväärsed apteegis müüdavate ravimitega ja väljastatud täpselt mõõdetud doosides, minimeerides seega üledoosi riski; piiraks alkoholi jt uimastite kättesaadavust alaealistele ja inimestele, kes muutuvad nende mõju all ühiskonnale probleemseks või ohtlikuks; annaks riigile väga hea ülevaate alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega kaasnevatest riskidest tervisele ja avalikule korrale; looks võimaluse tuvastada sõltuvusprobleemid nende varases staadiumis ja aitaks seega ennetada uute alkohoolikute ja narkomaanide generatsioonide pealekasvamist; looks Eestisse juurde suure hulga kõrge kvalifikatsiooniga töökohti; looks arvestatava majanduskasvu läbi uimastite müügi siirdumise varimajandusest legaalsesse majandusse; viiks Eesti nii tervise kui uimastitega seotud teaduses maailma tipptegijate hulka; tooks meie ülikoolidesse loodetavasti juurde nimekaid välismaa teadlasi; kinnistaks Eesti rahvusvahelist kuvandit riigina, kes lahendab ka kõige tõsisemad probleemid kombineerides originaalsed ideed julge tegutsemise ja uudse tehnoloogiaga ning annaks meie riigile rahvusvahelises meedias võimaluse teha endale tasuta võimas turunduskampaania.

Lõpetuseks tahan öelda, et poliitiliste otsuste mõju ei piirdu kunagi ainult kõnealuse valdkonnaga – poliitilised otsused peegeldavad alati meie riigi olemust ja kujundavad meie rahva identiteeti. Poliitilised otsused on ainukene erinevus vaba ja kodanikest hooliva demokraatia – näiteks Holland – ja diktaatorliku türannia – näiteks kunagine “vennasvabariik“ Usbekistan – vahel. Iga poliitilise otsuse langetamisel peame me endalt küsima, kas see on samm suurema valikuvabaduse ja arenguvõimaluse poole või viib see meid hoopis veelgi repressiivsema õigussüsteemi, vähesemate valikuvõimaluste, status quo kinnistumise ja arengu peatumise suunas?

Võttes arvesse globaalseid trende uimastipoliitikas – näiteks seda, et mitmed osariigid narkootikumide suhtes ülimalt paranoilises USA-s on legaliseerinud kanepi, Kanada on seda lähiajal tegemas ja mitmetes riikides arutletakse tõsiselt legaliseerimise üle, on siililegi selge, mis suunas tuuled puhuvad. Eestil on siin valida peamiselt selle vahel, kas olla esimeste seas ja näidata ülejäänud maailmale teed, nagu me tegime tiigrihüppe, e-riigi ja e-valimistega, või olla seekord pigem sabas sörkijad ja lasta praegusel poliitikal hävitada veel tuhandete noorte elud. Kui me tahame, et meie riik oleks innovaatiline tehnoloogia-tiiger nagu meile veel suhteliselt hiljuti meeldis uskuda, mitte mingi Euroopa Liidu Usbekistan, mida iseloomustab eelkõige repressiivne üheparterisüsteem, tagurlik majanduspoliitika, null tolerants teisitimõtlejate suhtes ning rikkas eliit ja puruvaene rahvas, siis peaksime mõtlema kõige muu kõrval ka sellele, kuidas olla poliitilistes ja majanduslikes trendides sammu võrra ülejäänud karjast eespool. Praegune valitsus aga sammub “kindlalt edasi“ Usbekistani kursil…

 

Oskar Ojap

 

Artikli esimese osa leiad SIIT.

Foto: cannabislidenetwork.com

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6