Kas korruptsiooniskandaal saab Erdoğanile saatuslikuks?

3. jaanuar 2014 kell 18:43



erdogan-Turkish-delightNapilt enne jõule vahistas Türgi politsei korruptsioonis kahtlustavatena üle 50 inimese, kelle hulgas oli nii valitseva partei poliitikuid, mõjuvõimsaid ärimehi kui ka kolme ministri pojad. Eliiti kuuluvaid ja üldiselt puutumatuteks peetavad isikud süüdistati altkäemaksudes ning kulla toimetamises Iraani rahvusvahelisi sanktsioone eirates. Peaminister Recep Tayyip Erdoğan reageeris vahistamisetele aga 70 korrakaitseametniku ja 10 ministri väljavahetamisega ning väidab, et tegemist on tema partei vastu suunatud vandenõuga.

 

Prokurör, kes uurimise algatas ning selle eest oma töökohaga maksis, ei tegutsenud loomulikult üksi. Kogu protsessi taga on USA-s eksiilis viibiv vaimne juht Fethullah Gülen, kes pole samuti mingi ingel ega demokraatia eest võitleja. Tegemist on mehega, kes on ühendanud omavahel islami ning teaduse ning on Türgi konservatiivsemates ringkondades üsna populaarne. Gülen, kes kunagi Erdoğani liitlane oli, maksab talle ilmselt kätte peaministri avalduse eest Güleni õpetustele põhinevad koolid sulgeda.

Majandus-, sise- ja keskkonnaminister astusid 25. detsembril tagasi peale nende poegade vahistamist. Pojad olid väidetavalt võtnud altkäemaksu ehituslubade ja avalike lepingute eest. Keskkonnaminister Erdogan Bayraktar kutsus üles peaministrit ennast samuti tagasi astuma ning väitis, et ta oli kõnealused ehitusprojektid heaks kiitnud peaministri juhendusel.

Järgmisel päeval Erdogan vallandas seitse teist ministrit, täites nende ametikohad usaldusisikutega. Samuti vahistati mitmed vanemseadusandjad ning riikliku Halkbanki juht, kes väidetavalt viis läbi naftatehinguid Iraaniga. Neid süüdistati Teherani vastu kehtestatud sanktsioonidest mööda hiilimises, mis keelavad Iraani pankadega rahatehingute tegemise. Väidetavalt maksid nad nafta eest mitme miljardi euro väärtuses kullaga. Kui politsei korraldas pangajuhi kodus reidi, leiti kingakarpidest 3,3 miljonit eurot.

Sellega vahistamised ei lõpe, nähtavasti on uurijatel plaanis vahi alla võtta veel inimesi, sealhulgas ka Erdoğani poeg Bilal, kes asutas Türgevi fondi, mis sai valitsuse käest Istanbuli Fatihi piirkonda kinnisvara väga hea hinnaga, mille eest ta väidetavalt maksis 3 miljonit eurot altkäemaksu. Bilal Erdoğani kohtukutse, millele kirjutas alla Istanbuli riiklik süüdistaja Muammer Akka, avalikustati. Ometi keeldusid politseinikud teda ja mitmeid teisi AKP seadusandjaid vahistamast ning lisaks Akka eemaldati juhtumist. Oma avalduses ütles ta: “Minu uurimised on blokeeritud. Kohtuvõim pandi ilmselt surve alla.“

Peaminister ise üritab skandaali näidata kui tema valitsuse vastu suunatud vandenõud. Ta süüdistab kõiges “kampa“, mis soovib Türgile viga teha. 1. jaanuaril televisioonis tehtud pöördumises kutsus ta kaastürklasi appi võitlema millegagi, mida ta kutsus võõramaalaste toetatud salaplaaniks. “Ma kutsun üles igatühte meie 76 miljonist inimesest enda eest seisma, et kaitsta demokraatiat ning olla kui üks nende meie maa pihta tehtavate koledate rünnakute vastu,“ ütles ta. Ometi on isegi Erdogani toetajad tema tiraadidest ärritunud.

Suvel protestis rohkem kui kolm miljonit inimest kuude viisi Gezi pargi ümberehitamise vastu. Liikumine laienes peagi suuremaks protestiks Erdoğani üha suurenevalt despootlikuma valitsemisstiili vastu. Protestid jätsid inimestesse sügava pahameele ning pettumuse. Nüüdseks öeldakse, et peale ligi 11 aastat ametis on Erdoğan hakanud üha enam näima autokraatsema ja reaalsusest eraldunuma. Ta on asendanud palju võimekaid nõustajaid lojaalsete kaasanoogutajatega ning aastatega on ta muutunud seda tüüpi autokraatlikuks valitsejaks, kelle vastu ta kunagi lubas võidelda. Selle heaks näiteks on fakt, et tema valitsemise all on pandud vangi nii kriitikuid, ajakirjanikke kui ka väidetavaid terroriste ning seda rohkem kui kusagil mujal.

Erdoğan loodab, et ta valitakse järgmiseks presidendiks, sest tal ei ole võimalik rohkem peaministriks kandideerida. Uue kriisi valguses on see plaan aga üsna savijalgadel. Kui Erdoğan mõistab, et ta on võitlust kaotamas, võib ta teha äkilisi pöördeid, mis kogu elu Türgis pea peale keeravad. Kuigi praegu ei ole Türgis ühtegi tõsiseltvõetavat jõudu, kes riiki demokraatia suunas tüüriks, on hea, et vähemalt keegi Erdoğani üha autoritaarsemat käitumist taltsutada püüab, sest peaminister on üsna edukalt kärpinud sõjaväe võimu, mis on läbi ajaloo hoolitsenud selle eest, et Türgi oleks ilmalik riik.

 

 

Allikad: Der Spiegel, The Guardian, BNS

Foto: endthelie.com

 

Toimetas Marlen Laanep