Soome lastekodulapsed kui ravimitööstuse katsejänesed

26. august 2013 kell 16:54



warren (2)Oma Soomes elavate laste hooldusõiguse kaotanud austraallane Warren McLachlan on juba üle kümne aasta võidelnud Soome valitsusega, et lastekodudes elavad pojad tagasi saada.

 

Hooldusõiguse kaotamine

Warren Mclachlan on Austraaliast pärit mees, kes 1998. aastal abiellus Soome naise Kaisuga. Samal aastal sündis ka nende esimene poeg William. 2001. aastal sõitis aga uuesti rasedaks jäänud naine koos lapsega Soome, et külastada jõulude ajal oma perekonda ja sünnitas seal nende teise poja Mikaeli. Naine keeldus Austraaliasse naasmast ja andis 2002. aastal laste hooldusõiguse Soome riigile – psühhiaatritele, psühholoogidele ja sotsiaaltöötajatele.

Naisel oli probleeme laste kasvatamisega ja see tulenes suurel määral tema enda vaimse tervise kehvast seisundist. Juba Williami esimese kolme eluaasta jooksul Austraalias nägi mees mitmel korral naist ilmaasjata poja peale karjumas või talle laksu andmas. Hiljem märkas ka Kaisu naaber Soomes, et naine peksab lapsi ning röögib nende peale. Warreni kätes on ka pilt, millel 3-aastane William on käeraudades, mille ema talle ümber käte on pannud. Kaisu jaoks olid lapsed koorem. “Kuna ta andis lapsed riigile, näeb ta neid suhteliselt harva ning tundub, et see sobib talle,“ ütles Warren.

2003. aastal lahutas Kaisu Soome kohtus Warrenist. Mees sõitis Soome, et päästa veel, mis päästa annab. Tema eesmärk oli saada enda kätte Williami sünnitunnistus, et poiss Austraalia kodanikuks registreerida. See osutus aga võimatuks missiooniks ja tagatipuks jäi laste isa lõplikult ilma ka laste hooldusõigusest. Warren sai küll esialgu kohtuotsusega loa olla koos lastega igal aastal kuu aega, aga kui mees Soome sõitis, et seda võimalust kasutada, ütlesid psühhiaatrid, et neid see kohtuotsus ei huvita ning oma lapsi Warren ei näe.

Wil.12,11,98.

William beebina

 

Psühhiaatri sõna maksab

Alates 2002. aastast on Warren McLachlan võidelnud Soome justiitsministeeriumi, psühholoogide, valitsuse ja kõikvõimalike muude organisatsioonidega, et oma lapsed tagasi saada ning nendega Austraaliasse kolida. Esialgu esitas ta kaebusi, et psühhiaatrid on tema lapsed sisuliselt temalt röövinud, kuid mitte ühtegi ministeeriumi Warreni avaldused ei huvitanud. Mitte ükski jõupingutus pole siiani vilja kandnud ning mehe väitel tema palveid enamasti ignoreeritakse või siis lükatakse tagasi.

Justiitsministeerium kinnitas McLachlanile, et Soome psühhiaatritele kriminaalsüüdistust ei esitata, sest tegu on auväärse riigitöötajaga, kelle sõnades ei tasu kahelda. Ministeeriumist soovitati mehel siiski pöörduda Valvira ehk Soome riikliku heaolu ja tervise järelevalveasutuse poole, mille juht Markus Henriksson on samuti psühhiaater. “Seega tuleb välja, et peab pöörduma psühhiaatri poole, et kaevata teise psühhiaatri peale,“ ütles McLachlan.

Valvirast öeldi mehele, et nemad ei asu tavaliselt enne ühtegi juhtumit uurima, kui tegemist ei ole just surmaga. “Nii et psühhiaater võib oma patsiendiga teha mida iganes peale tapmise,“ tõdeb mees nõutult.

 

Teadmatus, teadmatus, teadmatus

Kuigi McLachlanil lubati kohtuotsusega saada piiramatut infot oma laste asukoha ja tegemiste kohta, pole ka see õigus siiani realiseerunud.

McLachlanil ei ole praegu aimugi, kus tema eksnaine elab. Ka noorem poeg Mikael elas pikka aega teadmata kohas, kuid vihjete kohaselt ilmselt Helsingi lähedal advokaatidest(!) kasuvanemate juures, kellele anti ilma kohtuotsuseta lapse täielik hooldusõigus. See tekitas samuti küsimusi: kui pojal on olemas isa, kellel puudub igasugune kriminaalne taust ning kellel on piisav sissetulek, võimalused ja tahe oma lapse eest hoolitseda, siis miks peab ta elama võõraste juures. Mees pole Mikaeli elu jooksul mitte kordagi saanud olla temaga kahekesi.

Warrenil oli võimalus suhelda Mikaeliga telefonitsi. Nimelt lülitasid kasuvanemad iga kolmapäeva õhtul vahemikus 19.30–20.30 sisse spetsiaalse telefoni, mis oli mõeldud ainult Warreni ja Mikaeli omavaheliseks suhtluseks. Kui mees paaril korral proovis helistada pere tavalisele numbrile, visati toru hargile.

Vanem poeg William elas pikalt Helsingist 500 kilomeetri kaugusel asuvas erivajadustega laste asutuses, mida Warren nimetab vanglaks.

Nüüd on mehel siiski teada, et tema mõlemad lapsed on paigutatud Helsingi lähedal asuvasse lastekodusse, ent poisse ei tohi seal külastada ei Warren ega ka ükski tema saadetud advokaat, sõber ega mõni muu inimene.

Thilman.07

Lastekodu esindavalt ametnikult Warrenile saadetud kiri, mis selgitab, miks isa poolt soovitatud spetsialistidel ei võimaldata tema poega külastada.

 

Kamaluga kangeid ravimeid

Williamile on juba alates 2006. aastast antud kangeid ravimeid, mida põhjendatakse sellega, et poiss on agressiivne ja rahutu. “Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga kui minu ema viiks mind mu kodust teisele poole maakera ja siis jätaks siis maha, oleksin ma ka rahutu,“ sõnas McLachlan.

Hiljuti tuli välja, et uues lastekodus antakse mõlemale pojale rohkem kui kümmet erinevat ravimit, mille hulgas on ka antipsühhootikumid. Näiteks saavad poisid ravimeid nagu Risperdal, Seroquel, Zyprexa ja Levozin. Viimane neist on Eestis keelatud.

Sotsiaaltöötajad pole teinud ühtegi analüüsi ega uuringut, mis tõestaks, et poistel oleks käitumisega probleeme ja mis annaks alust selleks, et lapsed peaksid võtma tohutustes kogustes kangeid rohtusid.

Väidetakse, et mõlemal lapsel on Aspergeri sündroom, mille tunnuste rida on pikk – raskused sotsiaalses suhtlemises, ebatüüpiline keelekasutus, motoorne kohmakus, rahutus, rituaalsed tegevused jne. Sündroomi määratakse suhteliselt kergekäeliselt. “Kui laps peab päevad läbi istuma ühes ruumis psühhiaatriga, siis ilmneb tal kindlasti vähemalt üks Aspergeri sündroomi tunnuseid,“ nendib Warren.

Lastekodust öeldi isale, et on olnud üle 500 vägivallajuhtumi, millega William on seotud. Mitte ühestki juhtumist ei ole aga ühtegi raportit ega dokumenti, mis tõestaks poja käitumisprobleemide olemasolu.

Warren arvab, et hoopis rohtude sissesöötmine on see, mis põhjustab Williami vägivaldset käitumist. “Ma arvan, et varsti võib see põhjustada talle jäävad füüsilised probleemid, kahjustada tema organeid ja võib ta isegi viia enesetapu või mõne muu ekstreemselt vägivaldse teoni,“ kirjutab Warren oma blogis.

McLachlan ütles, et lastekodud on hea koht, kus ravimeid katsetada ning ravimitööstused on sellega suhteliselt rahul. Ta usub, et mida rohkem lastele ravimeid sisse söödetakse, seda hullemini nad käituma hakkavad. Kui Warren viimati Williamit nägi, olid tollel silmade ümber mustad ringid ning poiss oli jõuetu ja loid. Kurb on ka see, et lastekodu töötajad ise ei saa aru, et midagi valesti oleks, vaid lihtsalt järgivad protokolle, mis neile ette antakse.

 

Kes teenib kasu?

2012. aastal oli William mõnda aega ka Põhja-Soomes Mediverkko keskuses, mis on Soome sotsiaal- ja tervishoiu teenusepakkuja ja teeb tihedat koostööd avalikus sektoris. “Mida rohkem nad seal lastele rohtusid sisse söödavad, seda rohkem nad teenivad,“ sõnas McLachlan.

Võitlus on olnud lõputu ning Warren sõnas, et ei ole organisatsiooni, kust ta abi palunud pole. Ta on pöördunud isegi Euroopa Liidu poole, kuid samuti tulutult. Kas heaoluühiskonna üks tunnuseid ongi see, et kõik, mida arst või psühholoog ütleb, on püha ja ei kuulu arutamisele. Warren arvab, et psühhiaatrite plaan on lapsi kinni hoida ning nende peal ravimeid testida. Soome õigusorganid seda muidugi ei usu.

“Mul ei ole mingit kahtlust, et psühhiaatritel on täpne arvestus ja dokumendid selle kohta, kuidas William rohtudele reageerib. See informatsioon antakse edasi erinevatele ravimifirmadele,“ ütleb Warren. Ta usub, et summa, mida maksab Soome maksumaksja tema laste eest “hoolitsemise“ eest on kümme korda suurem kui see, mis mehel endal kuluks lastele kodu ja hoolitsuse pakkumiseks. “Paljud organisatsioonid on teeninud selle pealt suuri summasid ja seda kõike maksumaksja arvelt,“ usub ta.

Paljud Soome advokaadid on Warrenile öelnud, et tal ei ole eriti suurt lootust Soome kohtus sotsiaaltöötajaid võita. Soome peavoolumeedia pole sündmust kajastanud. Warren arvab, et see kahjustaks pilti, mis avalikkusel valitsusest praegu on. Lisaks usub Warren, et meedia kardab valitsuse kättemaksu – nad võivad võtta vastu uusi seadusi, mis vähendaks ajakirjanduse iseseisvust.

 

Warren McLachlanit intervjueeris Stinne Loo.

Raamatut “The Dark Side of Finland“ saad lugeda siit.

 

Lisainfo: Youtube, Red Ice Creations, Dark Side of Finland

Fotod: erakogu