X

10 eurot =

Lennuinstruktor: Me lendame lameda Maa kohal

28. jaanuar 2016 kell 14:20



172 Air2AirSaatega “Strange world” võttis septembris ühendust Iowas (USA) tegutseva lennukooli Walter Aviation Inc lennuinstruktor, kes ütles, et soovib anda professionaalset hinnangut lameda Maa teooriale, olles seda viimased kuud uurinud. “Ma olen elukutseline piloot ja sertifikaadiga lennuinstruktor ning mul on enda firma, mis koolitab piloote. Viimased kuus aastat olen olnud lennuinstruktor ja võin kinnitada, et güroskoobi omadused lennuki lennukõrguse indikaatorina on õiged. Mitte kunagi pole üheski õpikus ega teistes raamatutes olnud midagi kirjas güroskoobi korrigeerimist Maa kumeruse tõttu. Meie toetume nendele instrumentidele ka halbade ilmastikuolude puhul ja põhimõtteliselt riskime oma eludega, lootes, et instrument ei kalduks tasapinnast MITTE KUNAGI kõrvale.

 

“Ainuüksi see fakt pani mind kahtlema absoluutselt kõiges, mida ma üldse tean. Ja ma olen täiesti veendunud, et me peame hakkama uuesti läbi uurima maailma, milles me elame. Olen viimasel ajal hakanud ise ka uurima, kuidas nad suudavad maailma eest varjata lõunapoolkera lennuaegu ja distantse. Ma olen ära kogenud viha, hirmu, kurbuse, rõõmu ja kõik muud emotsioonid, mida on tekitanud teadasaamine, et Maa on lame. Tänaseks olen ma selle teadmisega leppinud ja tunnen veidi muret teiste inimeste pärast, kelleni pole veel info lamedast Maast jõudnud,“ räägib anonüümseks jääda soovinud lennuinstruktor Iowast.

company_logo

 

Kuidas kuulsid sina lamedast Maast?

Sattusin lameda Maa teooria otsa mõni kuu tagasi, hakkasin asja uurima ning peale seda, kui kuulsin sinu saates mereväelast Sean McCraryt rääkimas güroskoobi tööpõhimõttest, otsustasin, et pean ka ise sõna võtma.

Põhiinstrument, mida piloodid kasutavad, olenemata sellest, kas on tegemist väikese ühemootorilise Cessnaga või suure reisilennukiga, on kõrguse indikaator, ja ma tean, et allveelaevad kasutavad samasugust instrumenti. Põhimõtteliselt loob see kunstliku horisondi ja kasutades sisemist güroskoopi, hoiab ta masina tasakaalus ning ütleb sulle, mis suunas on üles ja mis suunas on alla. See on eriti oluline, kui lennata halva ilmaga, kui pole võimalik näha, kui kaugel on maa ja mis suunas peaks liikuma. See instrument kasutab opereerimiseks güroskoopi. Kui käivitad lennuki ja oled maal, siis paned güroskoobi käima, see hakkab pöörlema ja kui vaja, siis teed kalibreerimiseks väikesed korrektsioonid ning nõnda ta püsib terve lennu aja. Ta ei kaldu kõrvale ega pane segast.

Güroskoop on justkui kolmemõõtmeline mull, mille paned käima enne õhkutõusmist ja ta ütleb sulle, et maapind on lame ja ta näitab sulle terve lennu vältel, kuidas lennata maapinna suhtes ühel tasapinnal. Güroskoobid on kas elektrilised või töötavad vaakumi abiga, aga mõlemal juhul peab lennuki mootor käima, et seda jõudu anda. Paljud lennukid kasutavad isegi kahte güroskoopi, ühte elektrilist ja teist vaakumil, et kindluse mõttes, kui üks rikki läheb, siis teine jääb alles. See on elutähtis instrument piloodile.

Güroskoop on vanaaegne instrument, aga selle eest lollikindel süsteem. Güroskoobi saaks panna ka autosse, kui sellele panna mingi jõuallikas külge, siis iga kord, kui sa sõidad mäkke või mäest alla, näitab ta sulle, kas liigud üles või alla, see toimiks samamoodi ka autos. Ehk kui lennuk lendab madalalt ja peab tõusma, et lennata üle mäe ja siis alla tagasi, siis güroskoop näitab sulle, kas liigud üles või alla. Aga kui me oleksime kera peal, siis peaks güroskoop kogu aeg näitama, kuidas piloot Maa kumeruse tõttu lennukit rihib, aga seda ei juhtu, güroskoop püsib paigal, sest me lendame lameda Maa kohal.

Güroskoop loob sulle kunstliku tasapinna, mida saad igal hetkel kasutada oma lennuki sirgel hoidmisel. Ja kuna see on mehaaniline ja kasutab tsentrifugaaljõudu, vahet pole, kas elektroonilist või vaakumil, siis sõltumata sellest, millest sina üle lendad, annab ta sulle ikkagi märku, millise pinna peal sa lendad – kas see on tõus, mõõn või tasapind. Kui Maa oleks kumer, siis peaks güroskoop kogu aeg sellest märku andma.

Kui ma lendan kilomeetri kõrgusel ja güroskoop näitab, et lennuk on tasapinnal ning ma liigun niiviisi 100 km järjest, siis kera pealt peaks ma lendama ära avakosmosesse, aga me teame, et nii ei juhtu. Lühidalt öeldes, güroskoop saab toimida ainult tasasel pinnal – olgu selle kasutuskohaks siis kas lennuk või allveelaev.

 

Paljud on küsinud, et kui Maa on lame, siis kuidas piloodid sellest aru ei saa?

See on väga hea küsimus ning ma olen seda sama küsinud iseendalt viimased paar kuud, et kuidas on võimalik, et ma sellest varem aru ei saanud. Kindlasti on üks põhjus selles, et piloodiks õppimine pole sugugi lihtne töö ja kui sa õpid kõik vajaliku selgeks ning lõpuks tuleb kõik välja ka ilusti, siis sa lihtsalt ei oska kahelda sellises asjas. Kui matemaatika võrrandit lahendades saad sa kogu aeg õige vastuse, siis sind ei huvita väga, kuidas sa selle vastuse said, sest see on sul juba käes.

 

Mis oli see, mis pani sind tõsiselt kaaluma lameda Maa reaalsust?

Minul käis kõlks ära, kui hakkasin uurima lõunapoolkera lennuliiklust, kuna ma ise olen ju piloot ja see teema seostub ju minu tööga. Üheks lameda Maa teooria argumendiks on see, et GPS ei kuva lõunapoolkera lennuliiklust. Kui ma seda kuulsin, siis mõtlesin, et see ei saa ju olla tõsi, ma ise kasutan Flightradar24 jt programme kogu aeg ning oma üllatuseks avastasin, et tõepoolest, lõunapoolkera lennuliiklust GPS ei kuva. Ma uurin endiselt seda teemat ning ma pole päris täpselt veel aru saanud, kuidas nad neid lennuaegasid võltsivad, aga tõsi on, et seal käib tohutu sahker-mahker.

Nad ütlevad, et lend punktist A punkti B peaks võtma aega 30 tundi, aga kui ma vaatan seda distantsi, siis arvutan välja, et tegelikult peaks see lend aega võtma ainult 15 tundi. Kui vaadata neid distantse lameda Maa kaardilt, siis tunduvad distantside ajad oluliselt täpsemad. Aga siin tuleb mängu tõsiasi, et meil pole olemas täiesti täpset lameda Maa kaarti, kontinentide asetus võib olla täpne, aga nende õigeid suurusi me ei tea. Ma tean, et põhjapoolkera kaart on täpne, sest ma olen seda ise kontrollinud ilma GPS-ita sõites. Kui kaardilt loen distantsiks 100 miili ja mina sõidan 100 miili tunnis, siis ma ka jõuan sihtkohta tunni ajaga.

 

GPS ei kuva lõunapoolkera ookeanide kohal kulgevaid marsruute

GPS ei kuva lõunapoolkera ookeanide kohal kulgevaid marsruute

Kuna GPS neid lennukeid ei kuva, siis mina kaldun arvama, et satelliite polegi olemas. Olen korduvalt märganud ka seda, et GPS-i levi puudub mitmes kohas ka mandri peal, kus on vähemasustatud piirkond. Kuidas on see võimalik, kui väidetavalt satelliidid meie kohal lendavad. Seega, reaalsem variant on, et GPS-satelliite pole olemas ja GPS toimib maapealsete mastide põhjal.

FAA (Ameerika Ühendriikide Föderaalne Lennuamet) väidab, et globaalse lennuliikluse jaoks on orbiidil spetsiaalselt 24 GPS-satelliiti, aga mina tean, vähemalt üks neist on alati rivist väljas, ükskõik, millal sa seda uurid. Kui ma tahan uurida, kas GPS-süsteem toimib, siis peab seda tegema Lockhead Martini (USA relvatööstusettevõte – toim.) kaudu, sest nemad juhivad kõike lennundusega seotut. Varem pidi helistama kohalikku lennuteenindusse ja sinuga rääkis kohalik inimene, kes vastutas 100 miili (160 km) raadiuse eest ning tema oskas sulle anda infot ilma ja muu kohta. Nüüd aga helistavad kõik sõltumata oma asukohast ühisele numbrile GPS-keskusesse ja nemad siis teavitavad sind, kui sul on küsimusi. See on ikka tõsiselt intrigeeriv, et sõjatööstusfirma teavitab FAA-d ja nemad kontrollivad terve maailma GPS-levi.

 

Miks lennukis ei lubata kasutada mobiiltelefoni?

See on täielik farss. Olen seda testinud ning kui kasutada mobiiltelefoni, siis kõik, mis üldse juhtuda saab, on see, et kuulen oma klappidest tasast heli ja see on juhul, kui mobiiltelefon on täpselt minu kõrvalistuja käes ehk mulle väga lähedal. Olen kõik need kuus aastat, mil olen lennukiga lennanud, alati võtnud oma mobiiltelefoni lennukisse kaasa ning mitte kunagi pole see seganud mul lennuki juhtimist. Mobiiltelefonide keelustamise puhul on tegemist kõige lihtsama hirmutamistaktikaga, et me kardaksime, et lennuk võib alla kukkuda. See on täiesti naeruväärne, kui selle peale mõtlema hakata, et pisike mobiiltelefon võiks hakata segama telemeetria andmeid vms. Võin saladuskatte all öelda, et Bluetoothi kaudu teevad piloodid kogu aeg telefonikõnesid.

 

Kokkuvõtteks siis, võttes arvesse kõiki instrumente, mida sina kui piloot kasutad, kas on vähimatki võimalust, et me elame kera peal?

Lühike vastus on: ei. Ma ei ole mitte kunagi näinud Maa kumerust, ka mitte kõige selgema ilmaga. 300 meetri kõrguselt näen ma 60 km kaugust linna ja isegi sealt edasi, mis jääb linna taha. Iga kord, kui ma nüüd lendan, vaatan maailma uue pilguga. Viimati sõitsin koos oma tüdruksõbraga, kes on samuti lennuinstruktor ja ütlesin talle: “Vaata, see kõik on ju täiesti lame”, ja me hakkasime südamest naerma, sest see teeb meile niivõrd palju nalja, et meid suudeti terve elu nõnda lollitada. Mõelda vaid, ma lendasin kõik need aastad ja õpetasin teisi lendama, aga ma ei saanud aru, et Maa on lame, kuidas on see võimalik?

Horisont tõuseb alati kaasa vaatleja silmade kõrgusele, ükskõik kui kõrgele sa ka ei lähe

Horisont tõuseb alati kaasa vaatleja silmade kõrgusele, ükskõik kui kõrgele sa ka ei lähe

 

Tõepoolest, kuidas on võimalik, et sa sellest aru ei saanud?

Jah. (Kõik naervad!) Ma tean sadu piloote, aga mitte ükski pole kunagi teinud pilti Maa kumerusest. Paljud räägivad, et Maa on niivõrd suur ja sellepärast pole kumerust näha, aga kui me vaatame peavooluteadust ja seda, mida nemad väidavad Maa kumeruse kohta, siis peaksime me seda vägagi hästi olema võimelised nägema. Olen lamedast Maast rääkinud paljudele pilootidele viimaste nädalate jooksul ja kõigi esimene reaktsioon on, et mis jama sa ajad ning nad arvavad, et ma teen nalja. Aga kui ma ütlen neile, et mõelge korra güroskoobi peale, siis jäävad nad mõtlikuks ja tänaseks on paljud neist hakanud uurima lameda Maa teooriat ka ise. Lameda Maa teooriaga tutvumine on nagu süütuse kaotamine – kui sa sellest teadlikuks saad, siis seda ei saa mitte kunagi tagasi võtta. Ainus viis hoida ennast lamedale Maale mitte mõtlemast on sellest teemast täielik möödavaatamine.

 

Allikas: artikkel põhineb saate “Strange world” osal nr 24, mille leiad Youtube’ist ja Truth Frequency Radio arhiivist

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

Artikkel ilmus algselt Telegrami 2. paberajakirjas

Telegram2esikas