Maailmapanga endine töötaja paljastab korruptiivseid võimumänge

27. mai 2013 kell 21:16



Bank of Dave

Endine Maailmapanga siseringi liige, vanemkonsultant Karen Hudes ütleb, et kogu finantssüsteemi domineerib väike grupp korruptiivseid võimujanuseid isikuid, kes on kogunenud ümber eraomanduses oleva föderaalreservi.

 

Hudesi sõnutsi on see võrgustik haaranud kontrolli meedia üle, et peita oma kuritegusid. Intervjuus portaalile The New American ütles ta, et tema Maailmapangast vallandamise põhjuseks olid korduvad katsed avaldada infot paljude probleemide ja oma tööandja afääride kohta. Nüüd on Hudes otsustanud koos endasarnaste “vilepuhujate“ võrgustikuga tuua korruptsioon päevavalgele ning see lõpetada. Hudes on veendunud, et see ka õnnestub.

Tsiteerides 2011. aastal avaldatud plahvatusliku mõjuga uurimust “The Network of Global Corporate Control“ (Globaalse korporatiivse kontrolli võrgustik) viitas Hudes sellele, et väikesel asutuste grupil – peamiselt finantsinstitutsioonidel ja keskpankadel – on tohutu kulissidetagune võim rahvusvahelise majanduse üle. “Tegelikkus on see, et see grupp kontrollib kõiki maailma ressursse ning korruptiivsed võimuhaarajad domineerivad ka meedia üle – neil lastakse seda teha,“ selgitas Hudes.

Esimene omalaadne uurimistöö, mis püüdis lahata rahvusvahelise majanduse omanduse arhitektuuri, leidis, et rahvusvahelised korporatsioonid moodustavad “hiiglasliku kikilipsu“ struktuuri. Suurem osa kontrollist kuulub kitsale finantsinstitutsioonide tuumikule. Uurijad kirjeldavad seda kui “majanduslikku superidentiteeti“.

 

Riikide valitsused on pankurite võimu all

Hudes on advokaat, kes töötas kaks aastakümmet Maailmapanga õigusosakonnas ning ta on võrgustiku mahhinatsioone lähedalt jälginud. “Mõistsin, et meil on tegemist riigi kaaperdamisega – see on olukord, kus valitsusasutustel on vähem võimu kui korruptantide grupil. USA valitsuse alustalad on mädad,“ selgitas Hudes.

Tema sõnul on võrgustiku tuumaks 147 finantsinstitutsiooni ja keskpanka, eesotsas föderaalreserviga, mille on loonud küll kongress, kuid sisuliselt omab seda erapankade kartell. Rahvusvaheline finantssüsteem on mängumaa, kus keskpankurid mängivad oma võimumänge. Hudes kinnitas ka laialt levinud muret, et keskpankurid manipuleerivad kulla hindadega.

Föderaalreserv domineerib salamisi maailmamajandust, kasutades selleks korporatsioonide juhatusi ning terroriseerides inimesi, kes mõistavad oma tegelikku rolli selles süsteemis. Väga võimas ning kulissidetagune Bank for International Settlementstoimib keskpankurite klubina. Kui inimesed mõistaksid, kuidas nende maksurahad seda gruppi rikastanud on, siis ei tahaks nad, et riigivõla maksmine samal kombel jätkuks.

Kulla hinnasse sekkumine oli osa püüdlustest säilitada paberraha. Vastupidiselt ametlikele seisukohtadele ei usu Hudes, et Knoxi kindluses tegelikult hoitakse osa riiklikest kullavarudest. Isegi kongressi liikmed ja välismaised valitsused on püüdnud leida kinnitust, kas kullavarud üldse eksisteerivad, kuid see ei ole neil õnnestunud. “See on nagu pättide peitusemäng, see on maffia. Need süüdlased, kes on endale krabanud kogu majandusliku võimu, on imbunud selle olukorra mõlemasse leeri – inimesed, kes peaks võitlema korruptsiooniga, tegelevad tegelikult lihtsalt valeinfo levitamisega ning nende inimeste kukutamisega, kes tegelikult midagi ära teha soovivad.“

 

Kõrgeima taseme korruptsioon ei ole uudis

Loomulikult ei ole korruptsioon valitsuse ja äri kõrgeimal tasemel mingi uudis. President Bill Clintoni mentor, Georgetowni ülikooli ajaloolane, professor Carroll Quigley kirjutas sellisest skeemist juba aastal 1966. Sellel tunnustatud akadeemikul oli ligipääs kõige kõrgemate globaalsete asutuste dokumentidele ning ta kirjeldas korrumpeerunud süsteemi tööd väga sarnaselt sellele, mida räägib Hudes.

Professor Quigley kirjutas järgmist: “Kapitalismi juhtivatel jõududel oli kaugeleulatuv eesmärk luua erakätes olev ülemaailmne rahanduslik kontroll, mis domineerib iga riigi poliitilise süsteemi üle ning kogu maailmamajanduse üle. Süsteemi pidid kontrollima maailma keskpangad vastavalt salajastel kohtumistel ja konverentsidel sõlmitud kokkulepetele.“

Kuid Hudes teeb kõik, et see stsenaarium täide ei läheks. Kuna peavoolu meedia on võimuahnurite kontrolli all, siis teeb ta koostööd välisvalitsustega, ajakirjanikega, USA valitsusametnikega ning suure hulga endasuguste “vilepuhujatega“, et kogu petuskeem paljastada. Ta on veendunud, et see võrgustik paljastatakse ning tuuakse seaduse silme alla. Kui see juhtub, siis hakkavad rahandussüsteemi distsiplineerima taas väärismetallid.

Avalikkus nõuab seadusekuulekust ning ausat meediat, mis võimaldaks olukorraga kursis olla. “Meil saab olema puhastatud finantssüsteem, kuid seni teavitan inimesi, kuidas selles süsteemis mäng käib. Uues rahvusvahelises finantssüsteemis saab rahandus olema läbipaistev – lõpeb kokkulepete sõlmimine suletud uste taga. Ning meil saab olema teist sorti meedia, kuna inimesed ei taha, et neid kontrollitaks ja nende üle domineeritaks,“ ütleb Hudes.

Kuigi tema toon näib olevat positiivne, nendib Hudes, et maailm on silmitsi suure ohuga: USA-s on olemas plaan kehtestada sõjaseisukord. Järgmised sammud on inimkonna jaoks kriitilise tähtsusega. Seda enam on oluline, et inimesed mõistaksid, kuidas korruptsioon ja vargus toimub kõrgeimal tasemel ning see peab lõppema. Tegevusetuse tagajärjed oleks katastroofilised.

 

 

Allikad: The New American, Plos One 

Foto: empireclaims.co.uk

 

Toimetas Katrin Suik