X

10 eurot =

Tuumarelvade propaganda 20. sajandil

4. mai 2017 kell 11:51



0Üks suuremaid pettusi ajaloos on tuumarelvade pettus. See vandenõu on suudetud pahaaimamatutele massidele ülikavalalt pähe määrida ning selle varjus käib tohutu rahade kantimine ja rahva hirmutamine. Peale Teist maailmasõda hoiti tervet maailma aastakümneid tuumasõja hirmus. Hirm tuumasõja ees istutati pähe ennekõike lastele ja lapsevanematele – just seetõttu kasutati riigi rahastatud tuumasõja ohutusfilmides ohtralt lapsi, see garanteeris veel suurema hirmutunde ka lapsevanemates.

Artiklis on kasutatud veebisaate „Blue Moon’s nuke show” analüüsi tuumarelvadest, mis avaldati portaalis www.fakeologist.com ja kuulub kokku artikliga “Väide: Tuumarelvi pole olemas“.

 

Paar aastat tagasi olin ühes seltskonnas, kus vanemas eas ameeriklane rääkis, et kui tema käis 1950-ndatel koolis, siis tehti lastele regulaarselt tuumasõja häireõppusi. „Koolis lasti häirekella ja kõik pidid ronima laua alla varju, sest stsenaarium nägi ette, et peatselt ründab Nõukogude Liit USA-d tuumapommiga,” rääkis hallipäine vanahärra. Selle peale vastas samas seltskonnas olnud vanemas eas venelane, et kui tema käis 1950-ndatel lapsena koolis NSVL-s, siis tehti neile samasuguseid tuumasõja häireid ja öeldi, et kohe, kohe ründab hoopis USA Nõukogude Liitu tuumapommidega. Terve põlvkond rahvast halvati ideega potentsiaalsest tuumasõjast.

1960-ndatel oli narratiiviks, et kui üks tuumapomm plahvatab, siis võivad plahvatada ka kõik teised ja terve planeet hävineb. Kümmekond aastat varem niivõrd õudsest maailmalõpu stsenaariumist veel ei räägitud, sest väidetavalt polnud tuumapomme tol ajal veel nii palju, et terve planeet hävitada. Siis räägiti tuumapommide kasutamisest kui taktikalistest ründerelvadest. Internetist on leida USA kongresmeni James E. Van Zandti ülesastumine 1950-ndate telesaates „Longines Chronoscope”, kus mees tegeleb põhimõtteliselt tuumasõja propageerimisega.

Hr Van Zandt, paljud meie vaatajad teavad teid kui silmapaistvat kodanikku ja austatud sõdurit, veteranide eest seisjat ja kongresmeni. Te olete meie riiki teeninud kolmes sõjas ja praegu olete seotud Korea sõjaga ning teil on kindel arvamus, mis Korea sõjaga tegema peaks. Milline on Teie kriitika selles osas, kuidas USA on seni Korea sõjas tegutsenud?

Olles olnud sõjaväega seotud 36 aastat, on minu kindel arvamus, et Koreas peame sõdima võidu nimel, mitte jõudma diplomaatiliste lahendusteni, sest see on võimatu, kuna sõjaga on seotud ka Nõukogude Liit.

 

Teil on otsesed kogemused meestega ründeväljalt, kas nemad on Teiega sama meelt?

Loomulikult! Kui rääkida USA sõduriga, kes praegu on Koreas, siis ta ütleb sulle, et ta tahab sõdida ning ta ei saa isegi aru, miks neid tagasi hoitakse, sest nemad on seal, et võita see sõda.

 

Miks nad arvavad, et neid tagasi hoitakse?

Sest sõjakäiku dikteeritakse ÜRO-st.

USA kongresmen James E. Van Zandt

USA kongresmen James E. Van Zandt

Hr Van Zandt, kas teie meelest on sõjas võidu saamine niivõrd oluline, et USA võiks kasutusele võtta isegi tuumapommid?

Täiesti kindlasti! Ma olen alati olnud kindlal arvamusel, et me peaksime tuumapommi kasutama mitte ainult Koreas, vaid ka Mandžuurias.

 

Te olete autoriteet ja pädev tuumarelvades, olles USA tuumaenergia komitee liige ja teie soovitus kasutada tuumarelvi toob esile järgmise küsimuse: kas see tähendab, et Teie hinnangul oleks tuumarelva kasutamine Koreas efektiivne?

Jah, ma usun, et Korea põhjaosas on mitu sihtmärki, kus me võiksime tuumarelva kasutada, et nad maatasa teha ja täielikult hävitada. Ja sellele lisaks on meil sihtmärgid Mandžuurias, mis tuleb samuti hävitada.

 

Teie kui kongressi liige ja USA kodanik olete valmis võtma sellise riski?

Ma ei muretse riskide pärast, vaid vaatan, kuidas me saaks sellest kasu lõigata. Ma usun, et tuumapommide kasutamine võimaldab meil täielikult halvata punase Hiina kommunikatsioonivahendid ehk teisisõnu hävitada nende armee, toiduvarud ja ka kõik ülejäänud.

 

Paljud meie televaatajad loodavad, et ehk suudetakse jõuda rahuläbirääkimisteni, kas Teie hinnangul on natukenegi lootust rahuks Koreas?

Ma olen nagu iga teine ameeriklane ja mul on suured lootused rahuläbirääkimisteks, aga ma kahtlen selles väga.

 

VAHEMÄRKUS:

Tal on suured lootused, aga ta ei usu sellesse. Me võime selle peale tänapäeval naerda, aga mõelge, kuidas selline propaganda mõjutas inimesi 1950-ndatel. Pärast sellist avalikku ülesastumist süütas ilmselt suurem osa ameeriklasi sigareti, et end rahustada – lisaks sõjahirmule toideti ka vähki ja sigaretitööstust.

 

Hr Van Zandt, mis on kõigi nende Nevada kõrbes tehtud tuumapommikatsete eesmärk?

Nende katsete peamine eesmärk on olnud koolitada valitsuse töötajaid, ajakirjanikke ja meie sõjaväge.

 

VAHEMÄRKUS

Kongresmen tunnistab, et tuumapommide katsetused tehakse propaganda eesmärgil. Kuigi ta viitab, et katsetused olid ehtsad, on meil tõestusmaterjalideks ainult kahtlase väärtusega videod.

 

***

 

Järgmiseks vaatame Hollywoodi panust tuumaohu propageerimises, tegemist on stseeniga Stanley Kubricku kuulsast filmist „Dr. Strangelove” (1964). Filmis saadab hullunud USA kindral Ripper Moskva suunas teele tuumapommi.

„DR. STRANGELOVE” (1964)

„DR. STRANGELOVE” (1964)

Kindral „Buck” Turgidson: Hr President, ma soovin välja tuua mõningad tõsiasjad.

President Muffley: Jah, palun.

Kindral „Buck” Turgidson: On ebatõenäoline, et me suudame oma hävitajad tagasi kutsuda. Vähem kui 15 minuti pärast näevad venelased meie lennukeid oma radaritel ja kui nad neid näevad, siis lähevad nad hulluks ning ründavad meid vastu kõigega, mis neil on. Kui me selleks ajaks midagi ette ei võta, siis tabab meid tohutu häving. Aga juhul, kui enne seda ründaksime meie nende raketibaase ja lennuvälju, siis on meil väga suur šanss tabada neid enne, kui nad suudavad reageerida. Meil on niigi viis korda suurem raketireserv ja väga võimas reservvägi. Mitteametlikud uuringud kinnitavad, et nõnda suudaksime me hävitada 90% venelaste tuumavõimsusest. Seega meie võidaksime ja venelased suudaksid vastu reageerida vähese jõuga ehk meie ainukesed väikesed kaotused oleks tsiviilohvrite arvelt.

President Muffley: Kindral, meie riigi poliitika näeb ette mitte kunagi rünnata esimesena tuumarelvadega!

Kindral „Buck” Turgidson: Hr President, kindral Ripper on seda poliitikat juba rikkunud. (naerdes)

President Muffley: See ei olnud meie plaan ja olemas on veel alternatiive.

Kindral „Buck” Turgidson: Saabumas on tõehetk meile kui inimestele ja meile kui riigile. Tõde pole alati meeldiv, aga me peame tegema oma otsused nüüd, kahjuks näevad mõlemad ette sõjajärgset ühiskonda: ühes stsenaariumis saab surma 20 miljonit inimest ja teises 150 miljonit inimest.

President Muffley: Te räägite massimõrvast, mitte sõjast, kindral.

Kindral „Buck” Turgidson: Ma pole kunagi väitnud, et see on kerge, aga siiski me räägime kõige rohkem 20 miljonist hukkunust.

President Muffley: Ma ei kavatse minna ajalukku kui suurim massimõrvar pärast Adolf Hitlerit!

Kindral „Buck” Turgidson: Hr President, äkki te peaks rohkem muretsema ameerika rahva pärast, mitte oma maine eest ajalooraamatutes.

President Muffley: Kindral, ma olen teid kuulanud piisavalt, tänan väga!

 

Müüdid tuumarelvadest

  1. See, et tuumarelvad üldse eksisteerivad.
  2. See, et presidendil on võim, mitte pankadel ja sõjatööstusel, kes tegelikult riigipäid ja sõdasid koordineerivad ning rahastavad.
  3. Kõige jaburam kõigist: et ainult presidendil on volitus tuumarünnaku korraldamiseks. Rahvale räägiti, et ükskõik, kus president viibib, on tema läheduses inimene, kellel on käeraudadega kinnitatud kohver ümber käe ja selles kohvris on süsteem, kuhu koodi sisestades läheb signaal välja Pentagoni jne, et tuumasõda alustada. Mõelgem, kuivõrd ajuvabana see tegelikult kõlab. Mees, kelle on valinud rahvas, saab ainuisikuliselt otsustada, kas hävitada terve planeet.

 

Narratiiv viimsest kohtupäevast

Põhjus, miks selline ajuvaba stsenaarium tol ajal (ja kohati ka tänapäeval) niivõrd hästi toimis, oli see, et rahvale maaliti televisiooni kaudu ette pilt võimalikust maailmalõpust ja kohtupäevast. Selle asemel, et targad mehed võiksid tegeleda millegi kasulikuga, mõtisklesid nad selle üle, kuivõrd suurt hävingut üks või teine relv teha suudaks. Nad on õppinud inimeste psühholoogiat ja mängivad kontseptsioonidega, millel pole rohkem aluspõhja kui religioonidel.

Üks maailmalõpu stsenaariumiga tuumasõja propageerijatest oli Fritz Kraemer, kes töötas külma sõja päevil USA sõjaväes ja rääkis, et kui venelased peaksid tegema esimese sammu, siis ainuke viis ameeriklastel end päästa on samuti kasutusele võtta tuumarelvad. Kraemer oli ka noore Henry Kissingeri mentor, kelle hilisem roll oli mängida rahuläbirääkijat Venemaa ja Hiina tuumaprogrammide osas.

Kui järeldada, et need udused filmilindid väidetavatest tuumaplahvatustest on võltsingud, siis tekib küsimus, kuhu kõik need tohutud rahasummad kanditi, sest teadaolevalt panustati tuumaprogrammi miljardeid dollareid. Tegemist on ideaalse pettusega: hoiad inimesi maailmalõpu hirmus ja samal ajal kandid kõrvale ulmelisi rahasummasid. On teada, et Wall Street ja City Of London rahastasid Vene revolutsiooni ja natsionaalsotsialismi Saksamaal ehk aitasid üles haipida näilise ohu ida ja lääne vahel, mis tipnes külma sõja tuumaohuga. Ühel hetkel olevat kõik maailma superjõud olnud ründevalmis tuumasõjaks. See kõlab täna sama ajuvabana, kui on väidetav ISIS-e oht või Osama bin Laden kuskil Afganistani koopas. Ma isegi mäletan, kuidas ajalootunnis õpetaja rääkis väriseva häälega mingist perioodist, kus terve maailm oli tuumasõjaohus.

 

Telesaates „Longines Chronoscope” 1950-ndatel astus üles veel teinegi valitsuse käpiknukk Chester E. Holifield, kes üritas rahvale maalida tuumarelvadest pehmema ja vastuvõetavama pildi.

Hr Holifield, Te olete alati rääkinud, et inimesed peaksid rohkem teadma vesinikupommide plahvatustest, kas te võiksite täpsustada?

Jah. Mina usun, et ameeriklased peaksid teadma tõde nende relvade võimsusest. Mitte seda, kuidas neid teha, kui palju meil neid on või kuidas neid plahvatama panna, vaid seda, millist kahju nad suudavad tekitada meie vaenlastele ja ka meile endile. Need on baasteadmised, mida kõik ameeriklased võiksid teada, et nad oskaksid teha vahet tõel ja kuulujuttudel. Lisaks ma arvan, et kuna uued pommid on võimsamad kui varasemad, siis peaksid inimesed ka sellest teadlikud olema.

 

Mida saaksid inimesed üldse teha vesinikupommide rünnaku puhul?

Otsest vastust sellele ma ei oska anda, küll aga võin öelda, et kui meie riigis oleks asjad paremini juhitud ja inimesed oleksid paremini sõjaks ette valmistunud, oleks see efektiivsem. Ma arvan, et väga oluline on tagada meie relvatööstuse turvalisus.

 

Kas Teie arvates peaksid ka tsiviilisikud olema kolmanda maailmasõja või tuumasõja valmiduses?

Ma arvan, et tsiviilkaitse peaksid olema esirindel, kui sõda peaks jõudma Ameerikasse. Et seda efektiivselt saavutada, on meil vaja tugevat presidendifiguuri ja me peaks oma tsiviilkaitse rühmitusi suurendama ja seda austama kui prestiižset tööd. See töö peaks olema kohustuslik, sest me ei saa jääda lootma vabatahtlike peale.

 

Mida Te soovitaksite inimestele, kas nad peaksid minema peitu mägedesse või kõrbesse või on veel variante?

Kindlasti tuleks vaadata, et varju mindaks sinna, kus on ligipääs magedale veele.

 

Mida oleme me õppinud vesinikupommide katsetustest?

Üks asi, mida me kindlasti oleme õppinud, on see, et me teame, et me oskame teha vesinikupomme ja me teame, et venelased on tootnud ja pannud plahvatama termotuumapommi. Kui me ei teaks, et me oskame ka teha selliseid pomme, siis me seisaksime silmitsi olukorraga, kus vaenlane võiks meid päevapealt maatasa teha. Aga nüüd, kui me teame, et me oskame neid teha, siis on meil lootust, et oleme vaenlasest sammu jagu ees.

 

Huvitav on vaadata, kuivõrd palju erinevaid käike see tuumarelva narratiiv vajas, et eksisteerida. Aga samas, kui sa müüd asja, mida tegelikult pole olemas, siis ainuke viis selle toimimiseks on luua tugev kontekst ajaloost tuttavatest piltidest ja ideedest: ida vs lääs ja maagiline teadus luua üha võimsamaid pomme, mis kõige lõpuks on võimelised hävitama terve planeedi. Aga väga oluline oli selle kõige juures ka jätta lootus, et ehk on võimalik pääseda sellest sõjast, sest kui lootust ka ei anta, siis ei lähe rahvas hirmutamisega kaasa ja inimeste aju lihtsalt lülituks välja.

 

1960-ndatel räägiti USA koolides ka seda, et vietnamlased ei hinda elu nii nagu meie, sest tegemist on ateistlike kommunistidega, kes ei usu teispoolsusesse, sest nad on materialistid ja seega ohuks tervele inimkonnale, sest nad polegi päris inimesed. 50 aastat hiljem on aga need argumendid keeratud täielikult ümber ja enam ei taha meid hävitada ateistidest kommunistid, vaid Lähis-Idast pärit usuhullud. Peale seda, kui USA lasi ise õhku oma tornid 2001. aasta 11. septembril, teatas Bush, et kohe peab minema sõtta Afganistani ja Iraaki, sest neil on massihävitusrelvad. Nüüd, 15 aastat hiljem räägitakse, et ISIS plaanib endale teha või kuskilt soetada tuumarelvasid.

Kui me mõistame, et tuumarelvasid pole olemas, siis taipame, et filmides kuvatud tuumasõjad ja terroristid tuumapommidega on kõige ehtsam propaganda, sest enamik, kes filme vaatavad, on lapsed ja teismelised. Kui uskuda tuumapommide ehtsusse, siis sa usud ka seda, et sinu elu võib igal hetkel lõppeda, sest potentsiaalne terrorist võib õhata tuumapommi just sinu kodukandis.

Kaader filmist „Terminaator 2: Kohtupäev” (1991):

Tänapäeval on imelihtne vaadata netist filme, mis tähendab, et ka kõige negatiivsema stsenaariumiga filmid jõuavad laste alateadvusesse, kui filmi peaosas on Hollywoodi superstaar. Mina olin 10-aastane, kui nägin „Terminaator kahte”, kus olid kaadrid põlevatest inimestest ja tuumasõjast. Lasnamäel tegutsesid tol ajal keldri-videosaalid ja kui tegemist polnud just erootiliste filmidega, siis pääsesid igas vanuses lapsed kõiki uusi filme vaatama.

Kolm aastat hiljem ühendasid James Cameron ja Arnold Schwarzenegger taas oma jõud ja tõid vaatajateni filmi „True Lies”, mille läbivaks teemaks olid terroristid ja nende plaan õhata tuumapomm Ameerika territooriumil.

 

Isegi kui tuumarelvad oleks olemas, siis mis oleks nende mõte?

Mitu korda lihtsam on öelda, et need relvad on olemas, lasta õhku palju dünamiiti ja lavastada kaadreid, et rahval oleks hirm. Külm sõda oli pettus, mida globalistid koordineerisid mõlemalt poolt. Maailmale öeldi, et kõik on oma tuumarelvad pannud valmis ja iga hetk võib käia pauk ja kätte jõuda maailmalõpp. Miks oleks selline asi vajalik? Kui tuumarelvad oleks olemas, siis miks nad peaksid sellest meile rääkima? Nad ei räägi ju meile ühestki salatehnoloogiast, mida nad omavad: HAARP, CERN, suunatud energia relvad, mõistusekontrolli relvad, mateeria desintegraatorid, vaba energia jne.

Tegelikkuses ei tule kunagi tuumasõda, sest tuumarelvasid pole olemas. Hävitades tohutu hulga inimesi, ei võideta sõpru, seepärast pole tuumarelvade kasutamine ka strateegiliselt hea plaan.

 

Galerii: Ameerikas oli inimestel võimalus osta oma perele koht maa-alustes tunnelites ja koobastes, kuhu varjuda tuumarünnakute puhul – selliseid reklaame näidati isegi televiisoris.

 

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

Artiklis on kasutatud veebisaate „Blue Moon’s nuke show” analüüsi tuumarelvadest, mis avaldati portaalis www.fakeologist.com.

Artikkel ilmus algselt Telegrami paberajakirjas nr 3.