Ekraanide lummuses ehk miks Steve Jobs oma lastele iPad-i kasutamise keelas

16. september 2016 kell 13:02



122342Mõnusat algavat (ekraanivaba) nädalavahetust! Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 23. detsembril 2014.

Hariduse kvaliteet riigi- ja erakoolides on teema, mis ei jäta külmaks peaaegu kedagi. Viimase aastakümnega on koolistress hüppeliselt suurenenud, kuid hariduse kvaliteedi paranemine toimub teosammul ning paljude arvates käib hoopis vähikäiku. Tiigrihüppe  riigina leiame sageli, et üks võimalus parandada õpitingimusi ja -tulemusi on moodsa tehnoloogia kaasamine õppetöösse. Alates e-päevikust kuni tahvelarvutiteni koolis ja programmeerimise tundideni algklassides – Eesti koolid armastavad rakendada uut tehnoloogiat. Aga kas erinevad suurema või väiksema ekraaniga seadmed toovad tingimata kaasa paremaid õppetulemusi?

 

Maailma suurima tehnoloogiakeskuse Silicon Valley hästi tuntud suurfirmade nagu Apple, eBay, Google, Hewlett-Packard ja Yahoo paljud juhtivtöötajad arvavad teisiti. Nende valikuks oma lastele parima hariduse pakkumisel on täiesti tehnoloogiavaba Waldorf-kool Los Altoses Californias. Hiljutine lugu väljaandes New York Times heidab valgust sellele, et suurte tehnoloogiafirmade insenerid ja juhtivtöötajad eelistavad väikest üheksaklassilist kooli, mille aastane õppemaks algab 17 750 dollarist ning kus ei leidu terve kooli peale mitte ühtegi ekraaniga seadet. Lisaks soovitab kool piirata kodus telerivaatamist ja internetikasutamist. Üks Google’i juhtivtöötajaid Alan Eagle, kellel on endal arvutiteaduse kraad Dartmouthi ülikoolist, sõnab, et tema viiendas klassis käiv tütar ei tea, kuidas kasutada Google’it.

 

Kas lapsed peaksid kasutama arvuteid?

Los Altose Waldorf-kooli filosoofia kohaselt sekkub tehnoloogia noore aju loovuse väljaarenemisse ning lapsed õpivad kõige paremini näost näkku suhtluse ja käegakatsutavate tegevuste kaudu. Arvutite kasutamine piirab loovat mõtlemist, vähendab liikumist, otsesele inimestevahelisele suhtlusele kulunud aega ning halvendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Selle kooli õpilased õpivad matemaatikat, mustreid, koordinatsiooni ja probleemide lahendamist sokke kududes.  Nad ei õpi murde tundma mitte arvutiprogrammi kaudu, vaid näiteks puuvilja pooleks ja veerandikeks lõigates. Üks õpetaja kirjeldas, kuidas ta õpetas lastele kolm nädalat erinevaid murde, lõigates klassis kooki lahti – võib arvata, et laste täielik tähelepanu õpetajale oli garanteeritud. Selline lähenemine võib paljudele näida ajast ja arust, kuid Los Altose ja 160 teise USA Waldorf-kooli õpilaste vanemad tunnistavad, et see meetod toimib ning Põhja-Ameerika Waldorf-koolide ühenduse andmetel jätkab 94% Waldorf-koolide lõpetajatest õpinguid parimates kolledžites ja ülikoolides üle riigi.

Loomulikult viitab ka Timesi artikkel sellele, et need tulemused ei tohiks olla üllatavad, kuna eelkõige on tegemist õpilastega peredest, kus hinnatakse haridust niivõrd, et investeeritakse elitaarsete erakoolide õppemaksu. Erakoolide õpetajad on läbinud kõrge tasemega koolitusi ning nad on tõeliselt pühendunud oma ala spetsialistid, mis juba iseenesest loob eelise riigikoolidega võrreldes. Waldorf-koolide taset on tavakoolidega raske võrrelda, kuna nad ei rakenda algkooli tasemel standardiseeritud teste. Ning nad ei tee saladust asjaolust, et selliste testide põhjal ei saavutaks algklasside õpilased häid tulemusi, kuna neile ei tuubita matemaatikat ja lugemisvara samal kombel nagu tavakoolides.

Kuid siiski jääb üles küsimus: kas arvutid peaksid kuuluma algkooli klassiruumi? Kas neljanda klassi laps õpib murde tundma paremini Apple’i arvuti peal või reaalset õuna lõigates? Kas hea õpetaja vajab tingimata multimeediat, et oma ainet edasi anda?

 

Tehnikavidinaid jõuab tundma õppida ka vanemas eas

USA riigikoolide ühenduses tehnoloogiahariduse osa juhtiv Ann Flynn leiab, et kui koolidel on rahalised võimalused ja ligipääs moodsatele töövahenditele, kuid neid ei võeta kasutusele, siis on see laste petmine. Endine õpetaja ja Furmani ülikooli haridusteaduse professor Paul Thomas aga vaidleb sellele seisukohale vastu, leides, et kirjaoskuse, matemaatika ja kriitilise mõtlemise õppimisel hajutavad tehnikavidinad liigselt laste tähelepanu. Lapsed omandavad arvutikasutamise oskused väga kiiresti ka hilisemas eas – milleks sellega kiirustada?

Näib, et ka arvukad teadustööd toetavad pigem ideed, et arvutid pidurdavad õppetööd, mitte ei aita sellele kaasa. Uuringud näitavad, et lapsed ei omanda õpitut märkimisväärselt paremini ega õpi kiiremini lugema haridusliku tarkvara abil. Samuti on leitud, et liiga sage arvutikasutamine muudab lapse aju pigem halvemuse poole. Sagedase telekavaatamise mõju lapse füsioloogiale ja arengule on põhjalikult käsitletud raamatus “Tardunud pilk”, mida võib leida veel raamatukogudest või Waldorf-koolidest ja -lasteaedadest.

 

Steve Jobs ei lubanud lastel kasutada iPad-i

Näib üsna irooniline, et tehnoloogiafirmade juhtivtöötajad, kes ei luba oma lapsi arvuti taha, julgustavad koole ja teisi lapsi võtma kasutusele uusimat tehnoloogiat. Silicon Valley hiiglased on väga edukalt müünud haridussüsteemile ideed, et arvutklass on igas koolis hädavajalik ning paljud koolid investeerivad tänapäeval pigem tehnoloogiasse kui raamatutesse.

Tehnoloogia areng on olnud nii kiire, et lapsevanematel puudub võimalus otsustada oma laste ekraaniaja üle, võrreldes seda enda kogemusega. Kui tänased lapsevanemad olid lapsed, oli neil valdavalt kodus vaid teler ning kokkupuude arvutitega algas alles teismeliseeas või täiskasvanuna. Arvamusi selle kohta, kui palju peaksid lapsed igapäevaselt tehnikavidinaid kasutama, on seinast seina.

Apple’i looja Steve Jobs kuulus nende vanemate leeri, kes piiras oma laste tehnika kasutamist üsna rangelt. Kui New York Timesi reporter Nick Bilton küsis talt kunagi, kas tema lapsed armastavad iPad-i, vastas Jobs, et nad ei ole seda veel kasutanud, kuna kodus on tehnoloogia kasutamine piiratud. Firma 3D Robotics, mis ehitab droone, tegevjuht ja viie lapse isa Chris Anderson on selgitanud, miks tehnoloogiafirmade töötajad eelistavad enda lapsi tehnikavidinatest eemale hoida: “Mu lapsed süüdistavad mind ja mu abikaasat selles, et oleme fašistid ja liiga mures tehnikaseadmete kasutuse pärast, nende sõnul ei ole mitte ühelgi nende sõbral kodus sama karme reegleid… Kuid see on selle tõttu, et oleme esmajärjekorras näinud tehnika ohtusid. Olen seda ise näinud ja ma ei taha, et see minu lastega juhtuks.”

 

Terviklik areng ilma nutiseadmeteta

Kui võtta meie praegust sõltuvust nutitelefonidest ja muudest seadmetest tulevikku ennustava näitajana, siis võib olla, et võimaldades lastele väga varajasest east igapäevase kokkupuute tehnikavidinatega, loome neile fantaasiavaese ja ilma loovuseta tuleviku. Meie mängisime lapsepõlves õues, kuna meil puudusid nutitelefonid, peened mängukonsoolid ja sülearvutid. Õppisime liikuma, oma kätega asju valmistama ning omandasime teadmisi raamatute ja teiste inimestega suhtlemise abil, mitte Google’i kaudu.

Erinevatel viisidel maailma tundmaõppimine aitas meil areneda mitmekülgseteks inimesteks. Võib-olla oli Steve Jobsil õigus – selle asemel, et lasta lastel mugavalt tundide kaupa nutiseadmete taga mängida, mõtleme korraks, kas võtame neilt sel moel võimaluse tervislikuks ja iseseisvaks arenguks? Viige nad loodusesse mängima. Nad võivad mossitada, kui neilt telefonid ja tahvelarvutid käest ära võtta, kuid pikas plaanis võib see nende arengule hoopis kasuks tulla.

 

 

Allikad: New York Times, SF Gate, Next SharkNew York Times 2

Loe lisaks: Tehnoloogiast üleküllastunud klassiruumid on toonud kaasa õppetulemuste stagneerumise

Foto: iclarified.com

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.