Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Roberto Assagioli: Teadvuse laiendamine. Sisemaailma vallutamine ja uurimine

22. jaanuar 2017 kell 13:08



inner-world-the-naturalAvaldame pühapäevaseks lugemiseks ühe peatüki Itaalia psühhiaatri ning humanistliku ja transpersonaalse psühholoogia pioneeri Roberto Assagioli teosest “Transpersonaalne areng”, mis avaldati eesti keeles möödunud aastal Transpersonaalse Assotsatsiooni poolt. “Selle raamatu on pealkiri on küll ”Transpersonaalne areng”, kuid tähelepanuväärne fakt on see, et Assagioli kirjutas enamuse raamatu tekstidest ammu enne seda aega kui transpersonaalne psühholoogia ametlikult sündis. Ta mõistis juba väga noore psühhiaatrina psühhoanalüüsi ebatäiust ja asus arendama holistilisemat suunda, kus peale psüühikat juhtivate alateadvuse tumedate kirgede on auväärne koht ka üliteadvusel. Suurepärane teejuht igaühele, kes on asunud enesearengu teele, sest igalt leheküljelt vaatab vastu Assagioli sügav tarkus, mis põhineb inimpsüühika allhoovuste ja suurimate kõrguste tundmisel,” kirjutas psühholoogiamagister ja Holistika Instituudi juhataja Marina Paula Eberth raamatu tutvustamiseks.

 

Teadvuse laiendamine. Sisemaailma vallutamine ja uurimine

Tänapäeva inimkond on sügaval kollektiivses ja individuaalses kriisis. Valitseb üleüldine rahulolematus igapäevaelu suhtes. Inimesed otsivad midagi erinevat, midagi, mis poleks tavaline. Seda pole mõtet isegi eriliselt rõhutada, sest see on ilmselge ja toimub pidevalt meie kõigiga või meie silme all. See millegi erilise otsimine, mäss tavapärase ja igapäevase elu vastu väljendub kahel erineval viisil, mis mõlemad viivad teadvuse laiendamise suunas.

Esimene lähenemine juhib meid täiendama oma teadmisi välismaailma kohta, keskendudes ruumi uurimisele ning vallutamisele tavaliste lendude ja kosmoselendude kaudu. Sellega paralleelselt toimib püüd loodusjõudude allutamise suunas – kuni tuumaenergiani välja.

Teine viis meie teadvuse laiendamiseks on teadmiste otsimine oma sisemaailma või -maailmade kohta. Me näemegi, et huvi psühholoogia (eriti teadvustamatuse) ja psühholoogias valitsevate seaduspärasuste uurimise vastu on suurenenud; ning samuti ka psühholoogilise jõu ja selle kasutamise – liigagi sageli ka väärkasutamise – uurimine.

Seetõttu tunnen, et valitseva olukorra kokkuvõtmiseks on kohane teatud oluliste teemade selgitamine, ära märkida kursid, kuhu uuringuid suunatakse, ning neis viimasel ajal aset leidnud arengud, pakkudes samas soovitusi võimalike spetsiifilisemate suundade ja tehnikate valimise kohta. Annan siinkohal ülevaate ja kirjeldan vormi, mida niisugused arengud võtavad. Järgnevates peatükkides käsitletakse neid erinevaid teemasid spetsiifilisemalt ja süviti.

Teadvuse laienemine võib areneda kolmes erinevas suunas:

  1. allapoole
  2. horisontaalselt
  3. ülespoole
  1. Sügavuti toimuvat teadvuse laienemist näeme, uurides madalamat teadvustamatust või võimaldades sealsel ainesel ülespoole teadvusesse tulvata, inimesel seda teadvustada. Süvapsühholoogia (depth psychology), eriti psühhoanalüüs tegeleb just selle valdkonnaga. Sellega tegeletakse praktilistel, terapeutilistel ja hariduslikel eesmärkidel, kus sellest ka mõningast kasu võib olla. Ent samuti võib kohata ebatervet külgetõmmet madalamate valdkondade suhtes – lummatust õudustest, mis köidavad inimloomuse primitiivseid, instinktidega seotud tahke. Selle selgeks tunnuseks on laialdaselt levinud raamatute, filmide ja telesaadete temaatika, milles käsitletakse vägivalda ning inimolemuse tumedamat poolt. Selles peitub kahjuks nõiaring: need, kes majandusliku kasu eesmärgil ja rahateenimise hävitavast kihust tingituna neid teemasid kultiveerivad, inimestele üha õudsemaid raamatuid ning filme pakuvad, toidavad ja muudavad intensiivsemaks huvi inimolemuse madalamate tahkude vastu. Õuduste kujutamist kohtame ka paljude moodsate kunstnike maalidel ja joonistustel. Seda külgetõmmet kurjuse suhtes on läbinägelikult oma raamatus „Inimsüda“ („The Heart of Man“) kirjeldanud Erich Fromm. Sellest deemonlikust külgetõmbest räägib oma teoses „Armastus ja tahe“ („Love and Will“) ka Rollo May, kuid teeb seda selgelt tasemeid eristamata.
  2. Teine teadvuse avardumise suund – ja mida me võime nimetada horisontaalseks – seisneb looduse ja asjadega samastumises. See on impulss pageda individuaalsest teadvusest ja sukelduda kollektiivsesse teadvusesse. Me peaksime meeles pidama, et kollektiivne teadvus eelnes individuaalsele eneseteadvusele. Me näeme selle avaldumist primitiivsete inimeste ja laste juures ning vähemal määral erinevates rühmades: sotsiaalsetes, sõjaväelistes ning erialastes klassides, millega üksikisikud varmalt samastuvad.

Selle teadvuse horisontaalse avardumise parimad tahud on samastumine loodusega selle erinevates avaldumisvormides ja kosmilise eluga üleüldiselt; samuti elus osalemise või universumiga ühekssaamise tunne.

  1. Kolmas on ülenev suund – üliteadvuse, transpersonaalsete tasandite suunas. Niisugune teadvuse avardumine võib toimuda kahel erineval viisil. Esimene seisneb teadvuse keskme, Mina tõstmises nendele tasanditele; teine seisneb enese avamises nende energiate mõjule, mis kõrgematelt tasanditelt allapoole suunduvad.

Seega on teadliku Mina ja üliteadvuslike tasandite vahel üha suurenev vastasmõju. Oma kõrgpunktis võtab see suhe transpersonaalse Minaga ühenduses olemise vormi. Peame meeles, et teadlik Mina on kõrgema Mina peegeldus ja seega põhimõtteliselt sama olemusega, ükskõik, kuivõrd on seda isiksuse keskmiste tasanditel sisalduva kaudu nõrgestatud ja „jumestatud“. Kui inimene suudab isiksuse keskmiste tasandite mõju teatud harjutuste abil kõrvaldada (eriti tõhus on selle juures de-identifitseerimine), kaldub teadlik Mina pöörduma tagasi ülespoole oma algupärase oleku juurde.

Seda sorti transtsendentseid meetodeid ja nende mõju, eriti ülenevas suunas toimivat mõju, on põhjalikult lahti seletanud Maslow. Oma artiklis „Transtsendentsuse erinevad tähendused“, mis ilmus ajakirja Journal of Transpersonal Psychology 1969. aasta kevadnumbris, eristas ta transtsendentsuse kolmkümmend viis vormi ja tahku.

Sageli jäävad teadvuse laienemissuundade erinevused märkamata või tähelepanuta, mistõttu on selles teemas veel palju segadust. Sellepärast on oluline nende suundade selge piiritlemine. Ent järgnevalt käsitlen ma peamiselt vaid ülenevat suunda, suhet transpersonaalsete tasandite ja üliteadvusega ning ennekõike seda, kuidas nende tasanditeni jõuda ja kuidas ära tunda, et igapäevane tavateadvus on kõrgematele tasanditele ligi pääsenud[1].

See tõus võib toimuda kahel moel: spontaanselt või teadlikult valitud tegevuse tulemusena. Kõige tüüpilisem spontaanse tõusu vorm on inspiratsioon. Üliteadvuses sisalduv võib teadvusesse jõuda erineval intensiivsusel: see võib olla peaaegu vormitu, toores või poolenisti töödeldud; see võib olla juba üsna struktureeritud, enam-vähem lõplikus vormis. See avaldub sageli muusikalise inspiratsiooni puhul. Tüüpiline näide on Mozart, kelle teosed tekkisid tema teadvusesse lõplikena ja vajaduseta edasise viimistlemise järele. Teisalt, kui materjal ilmutab end toorel kujul, väljendatakse seda verbaalselt sageli üsna kummalisel viisil, pööramata tähelepanu süntaksile või grammatikareeglitele. Tüüpiline näide on sürrealistlik kirjandus. Ent selline kirjandus pärineb teadvustamatuse erinevatelt tasanditelt, sealhulgas alumiselt tasandilt.

Lihtsaim viis, kuidas üliteadvuses sisalduv võib meieni saabuda, on intuitsiooni kaudu. Seda võib võrrelda teadvuse ärkamist valgustava valguskiirega, mis teeb seda kas ainult hetke või siis pikema perioodi jooksul. Intuitsioonisähvatused esinevad kõigis inimtegevuse valdkondades, sealhulgas filosoofias ja teaduses. Einstein ütles intuitsiooni kommenteerides tabavalt, et induktiivne füüsika esitab küsimusi, millele deduktiivne füüsika ei ole võimeline vastama. Ainult intuitsioon, nagu on omane armastajatele, on võimeline meie teadmised loogilise mõtlemise piiridest kaugemale viima. Sellegipoolest on suured kunstnikud, kirjanikud ja poeedid pidanud edasi töötama, et teadlikult oma teadvusesse tõusnud või langenud materjali edasi arendada.

Tüüpiline näide on Dante. Vastates „Jumalikus komöödias“ Bonagiuntale, väljendab ta üsna selgelt, et teda oli inspireerinud:

Ma kostsin talle: „Olen üks, kes märkab,

kui puudutab mind armastuse hingus,

ja sõnadesse seab, mis sees mul kõlab.”

        (Tlk H. Rajamets)

Tema muusade poole suunatud palved „Jumalikus komöödias“ on tegelikult sümboolsed palved üliteadvuse ja vaimse Mina poole. Hiljem töötas ta sellegipoolest selle inspiratsioonipuhangu ajal loodud materjali jaoks välja vormilise struktuuri, mis seisnes kirjanduses esmakordselt just nimelt „Jumalikus komöödias“ kasutatud tertsiini ning teose kõigi kolme raamatu lugulaulude arvus. Ta teeb selle „Purgatooriumi“ lõpus üsna selgeks:

Kui, lugeja, mul oleks rohkem ruumi,

         et kirjutada, laulaksin ma veidi

         veel joogist, mida lakkamata janun.

         Ent kuna täis on saanud kõik need lehed,

         mis on mul selle teise laulu tarvis,

         mind kunsti päitsed jätkata ei lase.

         (Tlk H. Rajamets)

Selleks, et soodustada transpersonaalse ainese jõudmist teadvuse tasandile, on mitmeid erinevaid viise. Üks lihtsamaid ja samas ka tõhusamaid on vaba joonistamine. Teadvustamatu aines väljendub peamiselt sümbolite kaudu, joonistamine on nende sümbolite väljendamise otsene meetod. Peame meeles pidama, et esimesed kirjutised olid ideograafilised: konkreetsed kujundid (neid on veel tänapäevalgi võimalik täheldada Hiina kirjasüsteemide ideogrammides). Tähestiku kasutamist võib käsitleda kui kõige lihtsustatumat väljendamisvormi. Vaba joonistamine annab sageli üllatavaid tulemusi – tõelisi üliteadvusest pärinevaid sõnumeid. Üks tõend nende päritolu kohta on tõsiasi, et joonistaja teadvus ja meel on sageli võimetu neid teiste abita mõtestama. Nende interpreteerimiseks ja subjektile nende tähenduse avamiseks on vaja selliste vaimsete protsessidega tegelevat eksperti. Tavaliselt võtab inimene selle tõlgenduse omaks, olemata tegelikult võimeline seesugusele arusaamisele iseseisvalt jõudma.

Teine meetod on kirjutamine. See võib tunduda lihtsa ja iseenesestmõistetavana, mis meid harva probleemide ette seab. Tegelikult on kirjutamine keerukas ja muutlik psühholoogiline protsess. Võime mingil teemal kirjutama asudes avastada, et meie peast hakkavad voolama uued ideed. Mõtete liin või vool liigub ootamatutes suundades ja selle tegevuse tulemusena valminu võib isegi autorit ennast üllatada. Võib öelda, et neil puhkudel võtab teadvustamatus „ohjad enda kätte“ ja hakkab ise kirjutama. Väga teadlik ja psühholoogiahuviline kirjanik Hermann Keyserling kirjeldab seda nähtust järgmiselt: „Tavaliselt ma ei kirjuta sellepärast, et ma tean, mida kirjutada, vaid sellepärast, et midagi teada saada, kergitades teadvustamatuse oma teadvuse tasandile.“

Siinkohal peame siiski andma veel ühe selgituse ja tegelikult ka hoiatuse. Sellest protsessist, niisugusena nagu see teadvuse ja teadvustamatuse vahel toimib, on võimalik eemalduda ja siseneda „automaatse“ kirjutamise seisundisse, milles teadlik Mina mängib vähe või üldse mitte mingisugust rolli. Kui see toimub, satub subjekt transi-laadsesse seisundisse, mis on sarnane hüpnoosiga, samas kui tema käsi tegeleb aktiivselt kirjutamisega. See põhjustab probleeme ja võib osutuda isegi ohtlikuks: see on justkui ukse avamine teadmata, kes sellest võib sisse astuda. Automaatse kirjutamise vahendusel on saadud väga palju informatsiooni ja selle väärtus on väga mitmekülgne. Mõned neist kirjatöödest on kirjandusliku väärtusega ja mõnda võib nimetada isegi pikaks romaaniks. Mõnikord sisaldavad need kõrgelennulisi vaimse iseloomuga instruktsioone või annavad kasulikku nõu, kuid enamikul puhkudel on automaatselt kirjutatu madala kvaliteediga, mis on selge märk, et seda protsessi valitseb madalam teadvustamatus.

Siin on ka probleem. On võimalik, et need nähud pärinevad subjektist väljastpoolt, see tähendab, et need tulevad allikatest või tasanditelt, mis on kirjutaja isiksusest erinevad. See on väga segane ja keerukas valdkond. Ma ütlen vaid, et meil ei ole võimalik välistada isiklikust teadvustamatusest eraldiseisvate allikate olemasolu ainuüksi seetõttu, et see on kõikidel tasanditel pidevas vastastikmõjus (mida ma nimetaksin psühhoosmoosiks) kollektiivse teadvustamatusega. Sel põhjusel on raske öelda, kas me tegeleme millegagi, mis on rangelt individuaalne, või on seda mõjutamas teatud tegurid kollektiivsest teadvustamatusest. Ma kordaksin, et see toimub kõigil tasanditel, madalamast kõrgeimani. Seetõttu peame olema väga hoolsad. Ühelgi puhul ei ole sõnumite algallikal nende loomuomase väärtusega mingit otsest seost.

Teist tüüpi kõrgem transtsendentsus on üliteadvuse tasandite aktiivne uurimine – teadliku Mina tahtlik tõstmine üha kõrgematele tasemetele. Selle protsessi arendamiseks ja süvendamiseks või esilekutsumiseks on erinevaid meetodeid: palve, meditatsioon ja erinevad spetsiaalsed harjutused. Piirdun siinkohal vaid ühe tähelepanekuga, kuna hiljem kavatsen kõneleda ka teistest viisidest üliteadvuse ja vaimse Minani jõudmiseks. Ütlen vaid, et kõikide kõrgema teadvuse poole pürgimise viiside ja faaside juures on oluline rakendada tahet. See on vajalik takistuste ületamiseks ja vastuvõtliku seisundi säilitamiseks. See on vajalik nagu kütus, et saavutada üha suuremaid kõrgusi ja stabiliseerida teadvust kõrgematel tasanditel. Viimaks on see eluliselt oluline vabastatud energiate suunamiseks ja kasutamiseks.

Erilised on radžajooga õpetusest pärinevad harjutused, milles tõusu suunatakse allegooriliste sümbolite kasutamise kaudu. Näiteks oleme juba maininud vaimse mägironimise sümbolit. Üks lihtne ja produktiivne meetod on suunatud kujutlusharjutused või -rännakud. Selle käigus tekib sageli rikkaliku sümbolistliku materjali katkematu vool, mis hiljem harjutust suunava isikuga koos õigesti interpreteerituna võib päädida teadvuse märkimisväärse laienemisega.

Liigume nüüd takistuste kõrvaldamise juurde. Takistusi võib võrrelda kaalupommidega – ballastiga, mis teadvuse tõusu pidurdab, või köidikutega, mis sümboliseerivad meie tavapäraseid tõlgendusi ja hoiakuid, mis takistavad kõrgemat arengut. Takistused võivad olla seotud keha, emotsioonide, kujutluste, meele, tahte või keskkonnaga.

Erilisel kohal on tahtega seonduvad takistused. Sageli juhtub, et teadlik Mina ei soovi tõusu ette võtta ja avaldab vastupanu, kuna kardab tundmatut – seninägematuid kõrgusi. Seda vastupanu on asjakohaselt üleva allasurumiseks (repression of the sublime) nimetanud dr Frank Hanorian, kes kirjeldas seda samanimelises artiklis. Üsna sageli on see läbi põimunud eelaimdusega, et teatud tüüpi vaimse kasvu protsessid on väga nõudlikud ning suruvad peale kohustusi, mille eest isekas ja enesekeskne Mina soovib põgeneda. Seega toimub selles kontekstis intensiivne võitlus personaalse Mina ja vaimse Mina vahel. Hulk müstikuid on seda kogemust väga eredates värvides kirjeldanud, eriti dramaatiliselt on seda iseloomustanud Paulus ja Augustinus.

Sageli esitab suuri takistusi keskkond – nii kitsam, perekondlikud tavad ja olud, kui ka laiem sotsiaalne keskkond. Meid ümbritseb pärssiv, muretsev, pingeline, raske vaimne atmosfäär, mida võiks väga hästi nimetada psühholoogiliseks suduks. Ent me ei tohiks seda kasutada vabandusena. Paljudel inimestel ilmneb tendents süüdistada sotsiaalseid struktuure ja kaasaegset materialistlikku eluviisi selles, et need teevad vaimse eneseteostuse võimatuks. Ent see ei ole tõsi. Niisugustest takistustest on võimalik kõrgemale tõusta ning siin tõusebki esile tahte asendamatu roll. Väliste mõjutegurite süüdistamise asemel on meie ülesandeks neile vastu hakata – mitte niivõrd neid otseselt käsile võttes, kuivõrd end nende eest kaitstes ja samaaegselt oma tõusu jätkates.

Ülespoole liikudes leiame palju erinevaid viise teadvuse laiendamiseks, mis sobivad vastavalt erinevate psühholoogiliste tüüpide ja igaühe individuaalse ülesehitusega. Me võime selles liikumises eristada seitset peamist suunda. Juhiksin kohe tähelepanu, et need meetodid ei ole üksteisest eraldiseisvad ja praktikas kalduvad need omavahel kattuma, nii et meil on võimalik samaaegselt liikuda mööda mitut rada. Sellegipoolest on need teed erinevad ning vähemalt selguse mõttes peame me neid kirjeldama eraldiseisvatena ja igaühte eraldi tundma õppima. Seejärel saame hakata võimalikke meetodeid ka omavahel kombineerima. Need on järgmised:

  1. teadusetee
  2. valgustumistee
  3. taasloova eetika tee
  4. esteetikatee
  5. müstitsismitee
  6. kangelaslikkusetee
  7. rituaalide tee

Vaatleme nüüd, kuidas teadvuse laienemine mõjutab isiksust. Parem oleks meeles pidada, et selle protsessi toime või mõju võib olla ka kahjulik – see kehtib isegi üleneva laienemise puhul. Tõepoolest, kui teadvustamatuse sisu ootamatult purskub kehva ettevalmistusega ebastabiilse subjekti teadvusesse, võivad sel sageli olla rahutuks tegevad tagajärjed. Esiteks võib see päädida eneseimetlusega. Isiksus tunneb end olevat tulvil uusi jõude ja saab teadlikuks kõrgemast potentsiaalist, mis peitub üliteadvuses ning kõrgemas Minas. Tajudes oma Mina olemuslikult ülima reaalsuse sarnasena, võib isikul tekkida iseendast väga ülespuhutud nägemus, mis tekitab petliku kujutelma, et juba ollaksegi sellel kõrgemal tasandil. Hakatakse uskuma, et juba ollakse see, mida tajuti või millest saadi teadlikuks valgustumishetkel, ilma pikka transformeerumise ning taasloomise protsessi läbi tegemata. Enesepettuse äärmuslik väljendus on väide „Mina olen Jumal“. Seda illusiooni ja põhimõttelist viga võib nimetada segaduseks, milles inimene ei tee vahet, milline ta võiks olla potentsiaalselt ja milline ta on praegusel hetkel. See on justkui tammetõru, kellele on näidatud, mis temast ühel päeval võib saada – suur tammepuu. Tõru ütleks: „Ma olen tamm.“ Potentsiaalselt sisaldab tõru kõike vajalikku selleks, et saada tammepuuks, ent ei ole seda hetkel veel sellegipoolest ning peab läbi tegema idanemise ja arenemise pika protsessi, milles ta kasutab maa, vee, õhu ja päikese kasulikke omadusi. Sama käib inimeste kohta, kes – olles kogenud eredat nägemust selle kohta, milleks nad saada võiksid ning vilksamisi näinud seda, mis neis varjatult peitub – peavad seejärel pärast vältimatut naasmist igapäevase teadvuse tasandile aktsepteerima nende ees seisvat pikka ülesannet: oma olemasoleva potentsiaali keerukat ja nõudlikku reaalsuseks transformeerimist.

Teadvuse laienemise efektide hulka võib kuuluda ka ülemäärane närvipinge või vaimne pinge, mida põhjustavad sissevoogavad energiad; samuti teadvuse ja teadvustamatuse, keskpärase ja madala ning nende uute energiate vahel tekkivad konfliktid.

Ent positiivne toime, mida teadvuse ülespoole laienemine võib kaasa tuua, on palju olulisem. Neid mõjusid võib jaotada ajutisteks ja pikaajalisteks mõjudeks.

Esimesed on nõndanimetatud „ekstaatilised seisundid“ – eredad valgustumiskogemused ja suurema reaalsusega ühtekuuluvuse kogemus; mõtisklemine kõrgemates maailmades eksisteerivate asjade üle ning horisontaalne laienemine kosmilises tähenduses. Nendega kaasnevad rõõm, jõutunne, armastus, osadus ja suurenenud mõistmine, mis tekitavad tungi pühenduda kõrgemale reaalsusele või Olevusele, kellega ollakse kontakti astunud. Tahte valdkonnas kogetakse isikliku tahte kokkusulamist või ühinemist transpersonaalse tahtega.

Ent need on vaid põgusad kogemused. Üsna sageli järgneb neile mitte ainult laskumine taas tavalise elamise tasandile, vaid ka negatiivsed teadvusseisundid. See on väga valulik ning põhjustab intensiivset igatsust kogetud teadlike teadvusseisundite järele, mis olid nii kaunid ja nauditavad. Selle tulemusel üritatakse neid kogemusi taas luua, mida Maslow nii sobilikult tipukogemusteks nimetab. Ent need on nagu lennukiga mäetipule tõusmine – lennuk ei saa seal maanduda ja peab tasandikule naasma. Sellegipoolest päädib selliste lendude kordamine ärkvelolekuteadvuse järkjärgulise laienemisega ja kõrgemate väärtustega ühenduses olekuga ning isiksus hakkab vähehaaval kõrgemale tõusma. Üha pikemate perioodide kaupa on isiksus võimeline jääma piirkonda, mida samasuguseid kogemusi läbi elanud väljapaistev indialane, dr Asrani nimetab platooks. Selle termini noppis üles ja arendas seda edasi Maslow.

Esinevad veel efektid, mille kohta võime öelda, et need on aktiivsed või avatud loomuga. Kokkuvõtlikult võib neid nimetada loovuseks. Vaadates inimese paljusid eneseväljendusvorme, võib see loovus olla kunstialane, poeetiline, kirjanduslik või isegi teaduslik ja filosoofiline.

Vaatleme nüüd psühhosünteesi ülesandeid, st mida isiksus või teadlik Mina suudab ja peaks tegema juhul, kui teadvus on laiendatud ja avardunud. Neid võib kokku võtta alljärgnevalt.

  1. Toimunu mõistmine ja adekvaatne interpreteerimine, vältimaks eneseimetlust ja ego paisumist – kogetu käsitlemine selle tõelises kontekstis. Selle eesmärgi saavutamiseks on väga väärtuslikud teiste inimeste kogemustest õppimine ning niisuguse teadvuse avardumise saavutanud inimeste elulugude ja kirjutiste uurimine.
  2. Assimileerimine – teadlikku isiksust rikastama saabunud uute ideede integreerimine isiksuse igapäevaellu. Niisuguse tegevusega kaasneb muidugi ka selle keerukamaks muutumine. Assimileerimine peaks tagama sobiliku tasakaalu indiviidi olemuse erinevate aspektide vahel ning erinevatel teadvustasanditel: see peaks päädima individuaalse psühhosünteesiga.

Selle integratsiooni ja sünteesi saavutamiseks ning sissevoolavate energiate kasutamiseks on vaja:

  1. meie komplekside, olemasoleva vaimse raamistiku lammutamist,
  2. madalamate energiate muundamist ja transformeerimist; terve isiksuse taasloomist.
  3. Üldiselt võib seda nimetada suremise ning ülestõusmise protsessiks, millega tegeleb üks põhilistest lähenemistest – taasloova eetika tee.

Kuigi praktikas leiab see aset vaimse assimileerimise ja taasloomise protsessina, võetakse teadvuse avardamise ning tõstmise kaudu omandatud uus energia ja uued teadmised ka kasutusele. Nende rakendamiseks on kaks vormi – vaimne areng või ühiskonnas tegutsemine.

Vaimne väljund seisneb peamiselt kiirgamises. Energiad kiirgavad isiksusest väljapoole justnagu valgusallikast; helendavad kiired tungivad välja ja läbistavad atmosfääri. See kiirgamine toimub spontaanselt – ma ütleksin, et peaaegu vältimatult. See selgitab mõju, mis transpersonaalseid kogemusi omava inimesi pelk kohalolek annab nendele, kellega ta kokku puutub. Seda on märgatud ja kirjeldatud paljudel juhtudel ning sellele võib viidata kui teatud sorti „psühho-spirituaalsele katalüüsile“.

On olemas ka tahtlik kiirgamine – teadlik energia ja head tegevate lainete väljasaatmine. Seda võime nimetada psühhospirituaalseks telepaatiaks, mis ei seisne ainult spetsiifiliste ideede edastamises, vaid peamiselt üldises hea tahte ja õnnistuse kanaliseerimises. Seda kasutati – ning kasutatakse praegugi – religioosses kontekstis, kuid seda võib kasutada igal pool, sõltumata inimese filosoofilistest või religioossetest tõekspidamistest. Hiljutised telepaatia- ja telekineesialased uuringud on tuvastanud sellist sorti tegevuse spetsiifilised alused.

Teist sorti väljund on tegevus, tegutsemine. Igaüks, kes on kogenud teadvuse tõusvat avardumist, tunneb loomulikku – ma ütleksin isegi, et vastupandamatut iha teistega oma seesmisi rikkusi jagada. Me võime seda tegevust nimetada teenimiseks. See võib rakendust leida erinevatel viisidel, sõltuvalt indiviidide hoiakutest ja huvidest. Kõige otsesem viis seisneb teiste aitamises – aidatakse teistel oma teadvustasandit avardada ja tõsta ning see võib toimuda nii individuaalselt kui ka rühmades.

Teine otsene väljund on sotsiaalne tegevus: ühiskonnas eksisteerivate ebaadekvaatsete ja ahistavate tingimuste ja struktuuride muutmine; mis väljendub eelkõige uute ühiseluliste, hariduslike, kunstialaste ja kultuuriliste võimaluste loomises. Selle fookus seisneb vundamendi rajamises uue ja parema tsivilisatsiooni jaoks ülemaailmsel tasandil.

 

Bibliograafiline märkus

Loeng Psühhosünteesi Instituudis Firenzes, 12. veebruaril 1972.

Teadvustamatuse erinevate tasandite olemuse süvaanalüüsiga tutvumiseks vt „Per l’armonia della vita”; nende tasandite sünteetiliste definitsioonide jaoks vt „Principi e metodi della psicosintesi terapeutica”, lk 23–24.

Mina ja kõrgema Mina vahelise suhte kohta vt „Principi e metodi della psicosintesi terapeutica”, lk 26.

[1] Prantsuse kirjanik J. Wahl kasutab oma eksistentsialismiuuringutes kahe eri tüüpi transtsendentsuse kirjeldamiseks prantsuskeelset sõnademängu: la trans-ascendance ning la trans-descendance.

 

Allikas: Roberto Assagioli “Transpersonaalne areng” / Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon (ESTRA), 2016

Pilt: Foundwalls.com

 

Toimetas Mariann Joonas