Eesti perede kogemused: kas need on vaktsiinikahjustused? (3. osa)

15. detsember 2018 kell 15:26



Teie ees on kodumaise Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingu poolt kogutud Eesti perede lugude kolmas osa (1. osa, 2. osa). Enamus neist peredest on eelistanud nii isiklikku infot oma laste immuniseerimise kohta jagades jääda anonüümseks. Lugudes esitatud küsimustele nad tihti arstidelt ja teistel terviseametnikelt vastuseid ei saa, küll aga sisaldab endas rohkelt asjalikke küsimusi ja vastuseid mõned päevad tagasi eesti keeles ilmunud raamat “Vaktsineerida või mitte?” Antonietta Gatti, Stefano Montanari ja Serge Raderi sulest. Teose autorid kirjeldavad oma nanodiagnostika laboris teostatud uuringute tulemusi ja nende ümber käimasolevaid arutelusid. Tänu spetsiifilisele elektronmikroskoobi tehnikale tõestasid nad metallide nanoosakeste olemasolu vaktsiinides. Millega seda õigustada? Milliseid tagajärgi võib kaasa tuua nende osakeste sattumine inimorganismi? Distantseerudes emotsionaalsetest vaidlustest vaktsineerimise pooldajate ja vastaste vahel, sarnaneb see päevakajaline teos juurdlusmaterjaliga, mis analüüsib põhjalikult tekkinud olukorda, farmaatsiatööstuse meetodeid ja kontrollorganite tööd. Raamatule on eessõna kirjutanud 40-aastase staažiga epidemioloog dr Antonina Järviste, kes sai 2005. aastal Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest vabariigi presidendilt Eesti Punase Risti neljanda klassi ordeni.

 

PS. Tuletame meelde, et Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik ja kõigil on õigus tutvuda kogu kättesaadava infoga ja ise otsustada. Soovitame teha väga põhjalik uuring ning kaaluda kõiki plusse ja miinuseid! Abiks on siinkohal lisaks riiklikult heaks kiidetud infole ka sõltumatult koostatud “Vaktsineerimise ABC“.

 

Lugu 11

Minu teine laps sündis Soomes ja lasime talle esimese eluaasta jooksul teha kõik vaktsiinid. Hirm haiguste ees oli lihtsalt niivõrd suur, et ei hakanud isegi mõtlema üldse, kas vaktsineerida või mitte. Olin täielik vaktsineerimispooldaja! Isegi oma esimesele lapsele tahtsin Eestis osta meningiidi vastu vaktsiini, sest ise lapsena meningiidi tõttu koomas olnuna kartsin seda haigust jällegi väga. Perearst suhtus aga mu soovi negatiivselt ja tasuline vaktsiin jäi tegemata. Mõtlesin tookord, et ju võimalus meningiiti haigestuda on ikka nii väike ja perearst teab üldse neid asju kindlasti paremini kui mina.

Ka teise lapsega usaldasin arste Soomes edasi. Esimesed elukuud oli beebi nii rahulolev. Mida rohkem aeg edasi läks, seda virilamaks ta muutus. Väga varakult tekkisid ka kõrvapõletikud, mis jäid aastateks korduma ja panid arsti lõpuks arvama, et on vaja šundid kõrva panna. Ma ei olnud sellega nõus ja kõrvapõletikud lõppesid mingi aja pärast ise (ei andnud ka antibiootikumi viimastel kordadel enam). Viiekuusena vaktsineerimisele järgnes kohutav köha, mis kestis ikka päris kaua. Sai mitu korda arsti juures käidud ja kuna analüüsid olid korras, saadeti koju jälgimisele lihtsalt. Köha taandus ise. Nüüd tagantjärele arvan, et see oli läkaköha, mis oli tingitud siis just hiljuti tehtud vaktsineerimisest.

Kui laps sai aastasena kolm vaktsiinisüsti korraga (üks neist kolmikvaktsiin), muutus ta pärast väga virilaks ja ei võtnud enam jalgu alla (süstid sai ka reitesse), olin täiesti hirmul. Esimest korda jõudis siis alles kohale, et vaktsiinid võivad ka halba teha. Päev möödus lohutamise ja imetamisega. Uskusin, et rinnapiima andmine võib olukorda leevendada kuidagi. Järgmine päev laps kõndis ja ka mängis, aga ei rääkinud enam. See ei saanud olla lihtsalt juhus. Ta oli nagu unustanud absoluutselt kõik sõnad, mida juba oskas! Hakkasid ka esinema nn hood, kus ta lihtsalt pikali viskas ja röökis. Ka öösiti röökis! Ärkas lihtsalt üles nutuga ja nuttis mitu tundi jutti! Ma siiamaani imestan, et keegi lastekaitset kohale ei kutsunud… Ja pärast nutuhooge tal und ei tulnudki enam öösel. Võis lihtsalt multikat vaadata või mängida omaette lausa hommikuni välja.

Üksinda “mängis” ka päeval ta tunde. Lemmiktegevusteks oli puzzlede kokkupanemine ja mänguasjade rittaladumine (suuruse järjekorras), kujundite moodustamine.. Kodust väljumine oli lihtsalt katastroof. Riietumise ajal vehkis pikali maas ja röökis. Kui keegi külla tuli, jooksis oma tuppa peitu. Lasteaias kohanemine oli väga raske (läks kolmeaastaselt) ja mingil hetkel määrati ka tugiisik talle, kuna keeldus ühistegevustes osalemisest. Ka peod ja pildistamised olid väga stressitekitavad. Toidu osas oli samuti laps valiv.

Lasteaiast saadeti laps ka arstlikku kontrolli, kust edasi suunati meid psühholoogile, kuhu me ei läinudki. Traumade juurde tekitamine ei tundunud mu jaoks õige lahendusena. Arste samuti ei usaldanud enam. Kuna vahetasime ka elukohta, siis keegi tagant ei surkinud. Võtsin eesmärgiks lihtsalt last toetada, julgustada ja tema jaoks alati olemas olla.

Praegu on minu poeg seitsmeaastane ja läks ka nüüd esimesse klassi. Ta on siiani selline paindumatu, aga ajaga on tulnud juurde palju julgust ja pealehakkamist. Ma olen lihtsalt nii tänulik, et pöördumatuid kahjustusi ei tekkinud ja ei julge enam iial uuesti seda riski võtta, et taas vaktsineerida oma lapsi. Kaks esimest last on saanud kõik esimese eluaasta vaktsiinid, aga nüüd kevadel sündinud kolmas laps ei ole saanud siiamaani ühtegi ja ei saa ka edaspidi, sest hirm vaktsineerimise ees on nüüd ka väga suur!

 

Lugu 12

Meil perekonnas on vaktsiinikahjustus (mehe venna poeg), mis kahjuks lõppes surmaga.

Laps sai 4. elukuu vaktsiini, peale seda röökis 3 päeva ja tekkis üle 40 palavik. Peale palaviku alanemist hakkasid peale terviserikked.

Eelnevalt kenasti arenenud laps ei fokusseerinud enam silmi, need vajusid koopasse, muutus loiuks ja kui enne nt haaras asju ja hoidis pead, siis peale seda enam järsku midagi ei teinud. Paari päeva jooksul toimus taandareng vastsündinu staadiumisse. Paar kuud ei võtnud laps enam juurde, ainult nuttis ja ei reageerinud enam millelegi, mingit arengut ei toimunud.

Ema pika palumise peale võeti laps haiglasse ning hakati uuringuid tegema. Lapse seisund halvenes ning 4 kuud peale vaktsiini laps suri. Põhjuseks öeldi geneetiline viga, kuid kõik ümberringi nägid ja said aru (tegelikult ka arst tunnistas, et see võis rolli mängida), et tegelikult oli põhjus vaktsiin, sest laps sandistus peale vaktsiini ning sealt läks kõik ainult hullemaks. Ja isegi kui lapsel oligi mõneks haiguseks geneetiline eelsoodumus, siis vaktsiin aktiveeris selle kohe kindlasti, aga enne ju ei uurita meil kas last üldse tohib vaktsineerida, enne süstitakse ja siis öeldakse, et ups, tegelikult poleks tohtinud.

 

Lugu 13

Minu laps (esimene ja ainus) sündis kuu aega enne õiget aega. Ma polnud jõudnud veel vaktsineerimise teemat selgeks mõelda, sest tundus, et aega ju veel on. Nagu selgus – ei olnud. Esimesed vaktsiinid tehti sünnitusmajas ilma minult küsimata. Ärgem unustagem, et laps oli enneaegne ja lisaks kerge sünnitraumaga, mistõttu tema esimesed elupäevad möödusid intensiivraviosakonnas. Kuna esimesed vaktsiinid olid nagunii tehtud ja perearst oli üsna jõuline natuur, lubasime teha ka järgmised vaktsiinid. Kuni viisikvaktsiinini 3,5-kuuselt (lükati 2 nädalat edasi, aga ma ei mäleta mille pärast).

Pärast seda süsti toimus lapse närvisüsteemis muutus. Poiss karjus igal õhtul mitu tundi umbes kuu aega järjest. “Targad” teadsid lohutada, et ilmselt on gaasiprobleemid. Enne süstimist neid “gaasiprobleeme” millegipärast polnud. Perearst kinnitas, et see on juhus ja vaevalt, et sellel midagi vaktsineerimisega pistmist on. Süda aga ütles muud.

Pärast seda ma oma last vaktsineerida pole lubanud. Lasteaia esimestel aastatel oli ta üsna haige, põhiliselt hingamisteede haigused. Mida aeg edasi, seda tervem. Hetkel on poiss 9-aastane ja läks kolmandasse klassi. Eelmisel aastal polnud vist kordagi haige. Aga närvikava on veidi ebastabiilne. Solvub ja ärritub väga kergesti, mõnikord läheb nii närvi, et hirm tuleb peale.

Kas ma seostan seda vaktsineerimisega? Raske öelda. Asi võib ka lihtsalt iseloomus olla. Aga seda ju ei saagi teada, kas pole?

 

Lugu 14

Mu poeg sündis aastal 2006 Eestis. Ta on mu esimene laps ja tol ajal polnud mul mingit seisukohta vaktsiinide osas. See oli justkui elu standard.

Laps sündis ja sai haiglas oma vaktsiinid. Sündimise päeval b-hepatiit ja 2-päevaselt tuberkuloos. Mäletan – esimene öö haiglas ja koju jõudes oli ta väga rahutu ja ühel õhtul ja ööl ta nuttis väga palju. Viskas end pulka ja nuttis kileda häälega. Arvasime, et tal on gaasid. Ma täpselt ei mäleta, kas see jätkus veel mitu päeva või ainult ühe õhtu. Igal juhul mäletan hetke, kui kaalusin kiirabi kutsumist. Päevadega läks asi paremaks ja järgmine vaktsiin oli 1-kuuselt (b-hep).

Tõenäoliselt olime juba oma rahutu lapsega üsna harjunud ja ei osanud midagi kahtlustada peale gaaside. Laps oli rinnapiima toidul ja jälgisin rangelt oma toitumist.

Enne 3-kuuseks saamist olid lapsel tulnud põskedele õrnad karedad laigud. Olime minemas 3-kuu vastuvõtule ja sellele eelneval õhtul tabas mind tohutu sisetunne vaktsiinide ohutuse osas. Hakkasin internetist infot otsima. Tol ajal oli vaid üks eestikeelne lehekülg selle kohta ja samas nii palju sellele vastukäivat infot.

Kahjuks ma oma sisetunnet ei usaldanud. Vaktsiini tegev õde silitas lapse põski ja küsis, et mis talle ei meeldi. Ning tegi süsti.

Järgmise kahe päeva jooksul olid poja näonahale tulnud suured punased laigud, millel olid leemendavad villid. Nädalavahetus oli käes ja arstile aja saime esmaspäevaks. Loomulikult kostis arst koos õega ühest suust, et vaktsiinidest see kindlasti pole. Sel hetkel sain aru, et arsti ma enam ei usalda ja üritan oma sisetunnet järgida. Ütlesin, et vaktsiine enam ei tee ja sel hetkel arst vastu ei vaielnud. Küll aga aastate pärast kui hakati jälle soovitama vaktsiine – et nüüd oleks aeg. Jäin enesele kindlaks, istusin kui häbipostis – arst ja õde mulle flaiereid jubedate haiguste kohta ette laotamas ja moraali lugemas. Et ma panen oma lapse elu ohtu. Peale seda valisin uue perearsti ja teavitasin kohe oma seisukohad, millega uus arst päri oli.

Esimesed eluaastad olid väga rahutud. Nahk korrast ära, kõht kinni, rahutud ööd. Pooleaastaselt lasime teha Tartus Stelioris vereproovid allergiate kohta. Tulemustele järgi minnes öeldi, et nad ei oskagi meid menüü osas aidata – kõikidele asjadele oli reaktsioon. Nii ma siis jätkasin rinnaga toitmist kuni lapse 8-kuuseks saamiseni. Kauem enam ei jaksanud, kuna tolleks ajaks olin ise alakaalus. Õnneks läks nahk siiski aina paremaks. Rohkem probleeme oli hoopis kõhukinnisusega ja nii aastaid. 1 aasta 2-kuuselt oli esimene kõrvapõletik ja esimene AB-kuur. Mingi aeg hakkas tulema rohkem bronhiite. Enne kolmandat eluaastat lasteaeda minnes algas haiguste jada. Poolteist aastat oli lasteaias käinud ja siis olime olnud 3 korda ühel kevadel haiglas. Lõpuks pandi diagnoos bronhiaalne astma ja võtsin lapse lasteaiast lõplikult ära.

Viimasel ajal rohkem teemasse süvenenud ja infot otsinud, teiste kogemusi (Vaxxed kanal Youtube’is) kuulanud. Minu laps sai oma kahjustused juba beebieas ja seepärast pole olnud mul ka võrdlusmomenti ja teiste vanemate kogemusi kuulates alles nüüd tagantjärele mõistnud, et paljud asjad polegi võib-olla tulnud lapse iseloomust/kasvatusest/geenidest jne.

Nagu näiteks:

  • Minu beebi tundus mulle alati natuke õnnetu (mis polnud ka ime).
  • Suuremaks saades ei ole ta olnud füüsiliselt väga aktiivne (ei meeldinud ronida, rattaga ei meeldi siiani sõita, ei meeldi meeskonnamängud – kõik, mis on seotud tasakaalu ja koordinatsiooniga).
  • Talle ei meeldinud lasteaias suur seltskond, ta on kehv kohaneja, ärritub kergelt.
  • Ta on tundlik igasuguste keha lähedal olevate riidesiltide osas, siiani ei meeldi juuste kammimine.
  • Tal on üsna tugevad tikid. Käisime psühholoogi juures, kes ütles et tal on jooni autismi spektrist, kuid mitte midagi muretsema panevat.

 

Lugu 15

Mu täditütar lasi oma 14-aastasele tütrele teha emakakaelavähi vaktsiini. Paar nädalat peale vaktsiini saamist tekkis lapsel nõgestõbi, üle keha läks laiguliseks ja laigud sügelesid. Tänaseks on ka verepilt kole – kilpnäärme alatalitus, verevaegus ja reuma näitajad kõrged. Enne vaktsiini ei esinenud ühtegi eelnimetatud probleemidest.

 

Järgneb järgmisel laupäeval.

 

Uuri lisaks: Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Foto: Brandon Brasseaux

 

Toimetas Piret Pärnamaa

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6