Eesti perede kogemused: kas need on vaktsiinikahjustused? (2. osa)

8. detsember 2018 kell 9:06



Jätkame oma eelmise laupäeval alanud järjejuttu Eesti perede kogemustest laste vaktsineerimised. Kui sa ei ole eelmist osa veel lugenud, siis leiad esimesed viis lugu siit. Ravimitööstus on sõjatööstuse kõrval üks suurimaid ärisid maailmas. On ju selge, et kasum on selle äri oluline osa ja ravimifirmadel on ka omad lobbystid, kes näiteks USA kongressis lobitööd teevad. Selle tulemusena näiteks võeti 1986.a. vastu Childhood Vaccine Injury Act’i, (NCVIA) of 1986 (42 U.S.C. §§ 300aa-1 to 300aa-34), mis vabastas vaktsiinitootjad igasugusest vaktsiinide kõrvaltoimete eest. Seadust täiendati 1988. aastal klausliga, et vaktsiinitootjatel on õigus mitte avalikustada neile teada olevaid vaktsiinide kõrvaltoimeid või riske. Sellised käigud paratamatult tekitavad küsimusi. USA tervishoiu- ja teenindusministeeriumi allasutus HRSA (Health Resources and Services Administration) avalikustas 1. detsembril uue raporti vaktsiinikahjustuste tuvastamise ja kompenseerimise kohta. Nende lehelt selgub, et alates 1988. aastast on seal vaktsiinikahjustuste eest kompensatsiooni makstud ligi 4 miljardi dollari eest. Eestis aga sellised programmid puuduvad ning ka vaktsineerimiskahjustusi tihti ei registreerita, kuna arstid ja ametnikud nimetavad neid “kokkusattumusteks”.

 

Lugu 6

Minu neljanda tütre elu muutus ka peale vaktsineerimist. Kui saime 2-aastaseks, läksime arsti juurde korralisele läbivaatusele. Aastaselt jäi meil kontroll vahele, kuna vahetasime elukohta. Kui arstil selgus, et meil on saamata eelmise aasta vaktsiinid, tehti kõik korraga, sealhulgas ka kolmikvaktsiin. Läksime koju, laps tundus kuidagi loid, ronis voodisse pikutama. Edasi muutus kõik nagu õuduseks. Paari tunni jooksul tõusis palavik, laps lebas liikumatult voodis, jalgu puutuda ei lubanud, mähet vahetada oli päris raske, laps oli mu käte vahel nagu puuhalg.

2 päeva lesis voodis liikumatult, öösel magas ainult natuke, teisel päeval tekkis üle keha lööve, endiselt lebas liikumatult, vaatas pisarais silmil mulle otsa ja ütles: “Emme, aia!” Ma olin suures mures ega osanud midagi teha. Minu süda murdus nähes oma last, nagu elutut keha voodis lesimas… Alles neljandal päeval tõusis voodist ja hakkas liikuma, aga laps muutus peale seda hüperaktiivseks. Praegu oleme neljaseks saamas ja seda aktiivsust on tulnud juurde. Raske on vaadata, kuidas ta ei allu korrale, kui palun tal midagi teha. Samas saab kõigest aru, aga nagu eirab seda mida tegema suunan ja palun. Nutan päris tihti nähes oma last sellisena…

 

Lugu 7

Minu laps sai kahekuuselt rotaviiruse vaktsiini ja sellest hetkest muutus kõik. Peahoid kadus, laps hakkas vaatama tühjalt enda ette, silmsidet oli väga raske saada, kogu keha läks loiuks ja samas pingesse, kõht oli pool aastat lahti, kaalu ei tulnud juurde, areng jäi seisma… Esialgu veel aru ei saanud, aga nüüdseks on juba aasta mööda läinud ja ta on siiani nagu mõnekuune laps. Areng on väga aeglane. Meid on saadetud haiglast haiglasse ja tehtud igasuguseid uuringuid ja siiani ei tea, mis tal täpselt viga on. Mitte ükski arst ei kinnita, et asi on vaktsiinis. Öeldakse ainult, et rota vaktsiini talle rohkem ei tehta ja et see ei sobinud. Mingit ravi ju vaktsiinitüsistuse korral ei ole ja “toetavat õlga” keegi ei paku. Kodulinna arstid vaatasid meile pigem viltu ja kahtlustasid, et ma ei hoolitse lapse eest, ei anna talle piisavalt süüa… Minu jaoks on see väga pikk ja väga-väga raske aeg olnud ja jube oli näha last piinades ilma, et miski teda lohutaks. Teadmatuses olemine on väga raske. Ma ei tea, kuidas teda kõige paremini aidata ega ka seda, milline ta suuremana on… või kas üldse on võimalik midagi paremaks teha… Ma ei tea ju ka seda, kas tõesti oli asi vaktsiinis või mitte, sest kunagi ei saa seda kinnitada. Eestis on sellest rääkimine tabuteema… Mul on väga kahju et meil ei ole tugigruppe vanematele, kellel on vaktsiinitüsistusega laps.

Minu suur soov on, et Eesti järgiks antud teemas Rootsi eeskuju, kus igaüks saab ise otsustada, kas vaktsineerib või mitte ning et ema saaks talitada oma sisetunde järgi… Vaktsiinide kohta on ju tegelikult nii palju igakülgset infot, aga lapsevanemaks saades usaldasin pigem arste, kes on asja õppinud ja teavad, mis mu lapsele parim on… Nüüdseks olen endale selgeks teinud, millised need haigused siis konkreetselt on, mille vastu vaktsineeritakse ja kuidas neid ravitakse. Oleks ma seda juba varem uurinud, oleksin oma otsused ehk teisiti teinud… See ongi põhjus, miks siia praegu kirjutan… Meil on demokraatia ja kogu info on kättesaadav.

 

Lugu 8

Alustan oma loo rääkimist ajast, mil ootasin oma kolmandat last. Raseduse lõpupoole, aastal 2009, juhatas arvatavasti mingi kõrgem jõud minu teele eestikeelse materjali vaktsineerimistüsistustest.

Lugesin seda ja olin kindel, et mina oma lastele enam vaktsiine teha ei lase. Kohe pärast seda tuli koolist vaktsiinileht, millele kirjutasin kindlameelselt, et ei luba vaktsineerida. Selle peale helistas kooliõde ja kukkus mind ümber veenma. Tulutult! Siis järgnes kõne perearstilt, kes nõudis vastus, et mis põhjusel ma nii olen otsustanud. Tema sõnul liigub hetkel internetis täiesti vale informatsioon vaktsineerimise kohta ja pealegi on see nii vana. Praegu on juba kõik uued ja väga head vaktsiinid. Tänapäeval ei kasutata isegi elavhõbedat vaktsiinides. Ja ma jäin teda uskuma. Tol ajal ma ei osanud eluilmas kahtlustada, et peaksin kahtlema arstis.

Vanemad poisid said koolis oma vaktsiinid ja jõudis kätte päev, mil sündis kolmas laps. Kõik oli hästi, laps sõi ja magas, sõi ja magas… kuni tehti esimene vaktsiin järgmisel päeval. Ja siis algas põrgu! Laps kisendas kiljudes, ajas end sirgeks pulgaks ja röökis. Vahepeal jäi lausa hing kinni. Öeldi koolikud – täiesti normaalne nähtus. Tuli öö, laps ikka kisas, siis öeldi, et laps ei saa piisavalt süüa ja toodi lisatoit pudeliga. Ma tean täiesti kindlalt et laps sai süüa kuni selle süsti hetkeni. Hiljem valudes röökides ta lihtsalt ei võtnud rinda ja kui võttis, siis sekunditeks ja hakkas kohe uuesti kisendama.

Järgmisel päeval saime koju. Kõik jätkus ja mul tekkis rinnapõletik, kuna ei taibanud kogu selle jama keskel piima välja lüpsta. Selline olukord kestis 3 kuud, kus laps ainult karjus ja arst väitis, et koolikud ja küll läheb üle. Mitte ühtegi ööd ei saanud magada. Ainult kõndisime laps kaenlas abikaasaga. Kolmandal kuul oli asi niivõrd hea, et saime isegi rahulikult pikki autosõite teha. Siis aga avastati lapsel spasmid ja saime ravivõimlemist. Asi tundus paranevat, kuigi jah neid kiljuvaid, lohutamatuid nutuhoogusid oli tal siiski rohkem kui esimestel lastel kahe peale kokku. Kuuendal elukuul oli meil laps, kes tahtis end toe najal püsti ajada (saime veel pereõe käest pahandada, et ei tohi lasta, aga mismoodi sa keelad). Kümnenda kuu lõpus juba hakkas käima ja kahtlaselt palju turnima. Ja sealt edasi saime aru, et liiga aktiivne, kui nii saab öelda. Kolme aastaselt märkasime üha enam, et ikka väga kahtlaselt käitub. Uriseb, puudub silmkontakt, ei soovi hellust, nagu lapsed ikka. Väldib füüsilist lähedust. Kui ajama paneb, siis tundus nagu keegi teine juhiks teda, sest ta nagu ei kuulnud kui keelati. Suure õhinaga jätkas oma tegevust. Enamus aega oli ta rohkem lae all kui põrandal. Jube turnimisvajadus. Kuna oli ka see hirmutav loomalik käitumine ja eriti uutes situatsioonides, (urisemine, näugumine, laua alla peitmine jpm.) siis otsustasime pöörduda arstide poole, sest asi ei ole kaugeltki normaalne.

Käisime psühholoogi juures testidel ja liivakastis ja vahepeal arvati, et on autist, aga hiljem otsustati, et hüperaktiivne. Läksime lasteaeda ja seal olid nii üliväga super õpetajad, kes arvestasid 100% tema diagnoosiga ja ma ei tea kuidas, aga nad tegid temaga imet. Ja nad siiralt hoolisid meie lapsest. Eks väga suur osa oli ka rutiinil, mis on hüpikute puhul väga oluline.

Ja siis läksime lasteaia viimases rühmas vaktsineerima ja nagu pomm oleks jälle plahvatanud. Paari kuu jooksul oli kogu see kentsakas käitumine tagasi. Ka õpetajad pöördusid murelikult meie poole, et midagi on jälle juhtunud. Läksime jälle murega psühholoogi juurde ja saime nipsaka vastuse, et no paneme siis ravimid peale. Rohkem me pole sinna läinud. Esimene klass oli väga raske. Hüperaktiivsele on liig mis liig istuda 45 minutit järjest paigal ja huvituda asjadest, mis teda ei köida. Õppides kiskus laps peast oma juukseid ja muudkui urises. Näris katki, murdis pooleks oma pliiatsid. See oli jube. Hetkel on ta teise klassi õpilane ja otsustasime koduõppe kasuks. Ja üle minu laiba torgib keegi mu lapse sisse veel mõne vaktsiini!

 

Lugu 9

Kui minu beebi sündis, siis ei osanud ma vaktsineerimisest arvata midagi halba, pigem vastupidi – nagu suurem osa lapsevanematest, teadsin ma, et see on vajalik ja hoiab tõhusalt ära paljusid ohtlikke haiguseid. Pealegi, kõik teevad seda ju! See on tavapärane ja vajalik ning nõnda on alati tehtud.

Paraku hakkas minu beebi juba haiglas pärast esimesi süste lohutamatult nutma, ei maganud enam pea üldse ja tema nahk muutus punaselaiguliseks. Meedikud kinnitasid, et see kõik on normaalne. Gaasid ja koolikud teevadki seda. Värske emana ei osanud ma arvata, et äkki ikkagi ei ole kõik hästi ja tavapärane.

Seda, et mu laps on suure tõenäosusega tundlik vaktsiinisüstidele, hakkasin ma taipama alles hiljem, kui tuberkuloosivaktsiini süstekoht tema õlal muutus niivõrd koledaks, et isegi perearst ehmatas hetkeks end kaameks, kui seda nägi. Mõistagi ta kogus end kiirelt, kuid olin juba jõudnud tema silmis märgata kohkumist ja hetkelist nõutust.

Tuberkuloosivastane süstekoht pidavatki minema koledaks ja mädanevaks, kuid minu lapsel nägi see välja nagu suur auk õlas, millest turritas välja verine ja mustjas lihatükk. See aina kasvas, kuni ühel hetkel lausa plahvatas. Ükski meedik ei osanud midagi teha ega soovitada.

Praegu on laps 7-aastane. Tema õlal on 2 cm pikkune kole arm ja ma ei ole ühelgi teisel lapsel näinud tuberkuloosivaktsiini süstekohast tekkinud nii suurt kahjustust. Laps on tugevalt allergiline (allergiad algasid juba beebieas), on astmaatik ja lisaks on tal keskendumisraskused (psühhiaater on kinnitanud, et autistlikud jooned). Mitte keegi ei saa mulle 100% kinnitada, et need probleemid EI OLE põhjustatud esimestest vaktsiinidest, mis lapse elu esimestel päevadel ja kuudel tema organismi süstiti.

Rohkem vaktsiine ma alates 3. elukuust temale teha ei ole lubanud, kuid perearst ei väsi üritamast, et mind siiski “ära rääkida”. Vaatamata sellele, et ta on lapse terviselooga kursis. Ta teab, mis juhtus ja ta teab, et laps on tugevalt allergiline. Siiski soovib ta lapse juba niigi nõrka immuunsüsteemi sisestada võõraid, ettearvamatult käituvaid aineid.

Kahetsen neid esimesi süste kogu südamest! Ja usaldan nüüd olulistes otsustes alati iseennast, mitte meedikuid.

 

Lugu 10

Olen 4 lapse ema. Lapsed on 8, 7, 2 ja 1 kuune beebi. 3 last nendest on saanud vaktsiinid. Viimane laps ei ole saanud ega saa ka mitte kunagi ja loodan, et ehk mu lapsed mõistavad, et nad ei hakkaks oma lapsi mürgitama.

Olen selline pabistaja ema. Ja kuulan, mida arstid räägivad, sest oma hirmsate surmajuttudega hirmutavad nad nii mõnedki ära. Sealjuures ka minu. Kui olin ära sünnitanud teise lapse, hakkas naistearst rääkima, et kas olen mõelnud emakakaelavähi süsti peale, kuna kardan neid vähke. Ega ma uurinud. Ja lasin selle ära teha. Kui hakata mõtlema, siis peale neid süste tekkisid kuumahood. Muud eriti ei mäleta. Ja arst veel kiitis, et nüüd olen vähi eest kaitstud. Pärast mu õde sai kurjaks, et mida ma tegin. Seda süsti ei tohiks üldse teha.

2015. aastal sündis kolmas laps. Ja algas minu õudus. Kuna sünnitus oli ka raske, siis süstid tegid selle veelgi hullemaks. Haiglas sai mu laps kõik vaktsiinid, nii nagu ka teised. Kui koju saime, siis algas mu raske tee.

Laps röökis meeletult. See oli nii kohutav. Hoidsin teda süles , aga ta ei rahunenud. Arvasin, et gaasid. Magas vaid mõned minutid. Ja algas taas see tee pihta. Imelikuks läks siis kui avastasin, et mu laps ei kaka üldse. Ainult röögib, ei mingit kakat. Helistasin perearstile, kes ütles ka , et see ei ole nüüd küll hea. Olime sunnitud ise sekkuma. Tegime klistiiri, mida nad ei taha , et nii väikesele tehakse. Välja tuli tahke kaka. See oli lapse jaoks väga suur piin ja trauma. Olin nii paanikas. Ma mõtlesin, et ta rebeneb pooleks või süda jääb seisma. Järgmine päev läksin arstile , võeti proovid ja vastused olid korras. Perearst teatas, et see normaalne. Palusin neilt abi, mida teha, et laps maha rahuneks, ta ainult röögib ja see on nii kohutav. Olen hulluks minemas. Arst uhkusega ütles, et see on normaalne ja mõni karjub aastaseni välja ning kirjutame emmele rahustid.

Kõik? Ei, järgmine kuu on uus vaktsiin.

Läksin koju ja kui laps nuttis, nutsin koos temaga. Enam ei osanud ma midagi teha. Ütlesin vaid lapsele, et küll kõik korda saab. Sest ma ise ju lootsin, et nii läheb.

Niisiis lasin kõik süstid teha nagu kord ja kohus. Tekkisid palavikud igakord, kui meid oli torgitud.

Ja siis see saatuslik päev!!!!!!

Mu laps sai 6 kuuseks, kui tal tekkis esimest korda tõsine palavik ja haigus. Ta haigestus kõrvapõletikku. Arst määras talle antibiootikumi. Pidime nädal aega võtma ja siis uuesti verd andma. Näitajad olid endiselt halvad. Saime kohe uued rohud. Niisiis võtsime teist nädalat antibiootikume. Ja taas tagasi. Näitajad ikka halvad ja saime peale kolmanda kuuri – Amoxoliin. Laps sai kolmandat nädalat JÄRJEST rohtu. Ja kuna midagi ei läinud paremaks, arvas arst, et proovime neljanda rohtu ka ära. See oli kohutav.

Meid pandi haiglasse ja rohud ka peale. Kõrvale lasti lapsele veenidesse glükoosi ja seda pea nädal järjest. Ja ühel hetkel avastasin, et mu lapsel on põskedel lööve. Õhtuks juba kätel ja jalgadel. Ja siis juba kerel. Arst tuli järgmine päev Ja teatas, et mu lapsel on leetrid ja peame kohe Tallinna nakkuskliinikusse minema. LEETRID ??? Kust kohast???
Nemad ei tea, aga lapsel on need. Peame ISE minema lapsega nakkuskliinikusse.

Niisiis läksime. Kui kohale jõudsime oma lapsega, ehmatas arst ja ütles, et see paistes laps ei ole leetrihaige. Tal on tugev mürgitus ja mu laps sai kohe peale puhastavad rohud. Kahe päevaga taandus paistetus ja lööve. Arstid ei mõistnud, kuidas Hiiumaa arstid sellist tööd said teha ja nii palju rohtusid sisse anda. Saime ravi ja lasti tagasi koju. Diagnoosi ei saanud. Läksime tagasi Hiiumaale. Laps magas öö kodus ja hommikul ärkas oksendades. Tal oli palavik 40 ja tekkisid kummalised tõmblused. Läksime koheselt haiglasse. Taaskord pandi mu laps glükoosi tilgutite alla. Siis tuli arst ja teatas, et mu lapsel on B gripp. Seekord viis kiirabi meid Tallinna lastehaiglasse. Saime rohud ja nädala pärast koju.

Mõnda aega saime rahus olla, kui algas taas õuduste tee. Laps haigestus kõrgesse palavikku ja tekkisid krambid. See oli kohutav. Käes hoidsin sinist ja krambitavat last. Ma ei teadnud alguses, et need on krambid ning arvasin, et ta lämbub. Viisime ta külma vee alla. Kutsusime kiirabi. Kohale tulnud arst oli nii vihane, kuna julgesime teda segada. Kuidas me üldse nii rumalad oleme, et ei tea mida teha. Krambitab ära ja ongi kõik. Siiski laps viidi haiglasse. Järgmisel päeval olukord ei olnud parem, kutsuti helikopter. Hoidsin oma elutut last süles ning nutsin.

Helikopterisse mind ei võetud. Ma lihtsalt ei mäleta rohkem, sest see oli nii šokeeriv. Sõitsime kohe lapsele järgi. Praami peal kirjutasin emmede gruppi, mis oli juhtunud ja üks naine võttis minuga ühendust. Ütles, et nägi mu last ja ta viidi kiiresti minema. Kuulis vaid, kuidas arstid ütlesid, et last tuli helikopteris turgutada, et olukord läks kriitiliseks. Mu maailm kukkus praami peal kokku. Kuna eelnevalt oli mu last opereeritud. Šundid kõrvas ning kui haiglasse jõudsin, ootan mind ees nuttev laps, kelle kõrvadest jooksis verd. Arstid ütlesid, et läheb homme uuele operatsioonile. Ma nutsin seal nii kohutavalt. Pärisin ainult, et mis tal on ja kas ta sureb ära?
Oli mingi bakter, mida ma ei mäleta. Olime nädal haiglas.

Vahepeal saime ka taas uue vaktsiini.

Mu elu oli juba selleks ajaks nii kohutav, et iga palaviku korral käisin verd andmas. Olin alati valmis, et mu laps viiakse taas minema.

Ja nii juhtuski. Laps jäi hilja õhtul kõrgesse palaviku ja krambitas ning haiglasse minnes kutsuti helikopter. Taas viidi ta minema ja sellel päeval enam praamid ei liikunud. Mu öö oli magamata. Ainult nutsin. Lapse juurde jõudes haarasin ta sülle. Ta oli nii õnnetu. Haiglas olles olid ta veenid juba nii haprad, et need järjest lõhkesid. Ta röökis ja nuttis ning siis juhtus see, et ta ei osanud enam kõndida. Ta tõusis ja kukkus. Ma ehmatasin ja hakkasin arstidelt pärima, miks nii on. Arstid ainult ütlesid, et see normaalne.

Minu jaoks ei olnud. Õnneks siiski see taastus. Olin õnnelik.

Saime haiglast välja ja arstid ütlesid, et ta on palaviku krampidega laps. Ning tal on immuunsuspuudulikkus.
Kohutav, mu väike armas laps. Õde ja vend olid ka kurnatud ja nukrad. Elu läks edasi üle mägede. Kui mu laps sai 2 aastaseks, hakkasin märkama, et ta tõmbleb mängu käigus. Silmad taeva poole. See oli hetke ja nii pidevalt. Rääkisin perearstile, kes ütles, et see normaalne. Teeme aga süste edasi, sest kõik on normaalne.

Lõpuks läks asi nii hulluks, et mu lapsel ei olnud enam tõmbluste vahel vahesid. Ta hüüdis juba mind endale appi.
Läksime EMO-sse. Mõne aja pärast ja peale uuringuid selgus, et mu lapsel on EPILEPSIA.

Ma nutsin. Meeletult nutsin. Laps pühkis mu pisaraid. See oli nii kohutav. Uurides ei teadnud nad ka ise, kuidas see tekkis Ja mis edasi. Topiti peale vaid rohud, mille kogust pidevalt suurendatakse.

See kõik on nii raske.

Vaatamata sellele on ta praegu elurõõmus, aga emana ma tean, kui õudse tee mu laps on läbinud ja nüüdseks ka olen kindel, et selles on süüdi vaktsiinid.

Lapsi hävitatakse just nagu loomi, keda tapetakse tapamajas. Lapsi vaid piinarikkamalt.

Oma neljandale lapsele ei lase ma mitte ühtegi süsti teha!! Ma lausa vihastan, kui neid peale surutakse. Milleks seda vaja on?

Praeguseks olen ma ka kindel, et kaks asja on koos.

Minu vähi vaktsiin (HPV-vaktsiin – toim.) ja lapse kõik vaktsiinid.

Ma loodan, et see õudus lõppeb ja emad ja isad saavad aru, mis toimub.

 

Järgneb järgmisel laupäeval. Esimest osa saad lugeda siit.

 

Uuri lisaks: Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Foto: uratex.com

 

Toimetas Piret Pärnamaa

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6