1918. aasta gripipuhangu põhjustasid vaktsiinid?

2. mai 2013 kell 14:06



CampFunstonKS-InfluenzaHospitalEleanora McBean (1905-1989) oli häälekas vaktsiinide vastane, kes kirjutas nende kahjulikkusest ka mitu raamatut. Tema antud faktidesse tuleb ilmselt suhtuda ettevaatlikult, sest nii mõnigi tema kinnitatud väide pole leidnud kinnitust või on suisa väär, kuid avaldame väljavõtteid tema 1977. aastal ilmunud raamatust “Swine Flu Expose” (Seagripi paljastus), mille teine peatükk räägib sellest, kuidas ülisurmava Hispaania gripi põhjustasid tegelikult vaktsiinid.

 

Nagu on ka varem öeldud, nõustuvad nii arstid kui teised eksperdid, et vaktsiinid on loodud nii, et nad tekitaksid kerged haigusnähud ja aitaksid sellega tõsist haigestumist vältida. Kuid samuti teavad ja möönavad nad, et ei ole mitte mingit võimalust ennustada, kas ettekavatsetud nakatamise tulemuseks on kerged, mõõdukad või hoopis surmavad nähud. Inimeludega riskimine  nii suurel määral on ebateaduslik ja äärmuslikult ohtlik.

Paljud vaktsiinid põhjustavad ka teisi haigusi kui neid, mille vastu vaktsiini manustatakse. Näiteks rõugevaktsiin põhjustab tihti süüfilist, halvatust, leeprat ja vähki. Lastehalvatuse, difteeria, tüüfuse, leetrite, teetanuse ja kõikide teiste vaktsiinid põhjustavad sageli haigusseisundeid nagu vaktsineerimisejärgne entsefaliit, halvatus, seljaaju meningiit, pimedaks jäämine, vähk (vahel kahe aasta jooksul pärast vaktsineerimist), tuberkoloos (2-20 aastat pärast doosi), artriit, neeruhaigused, südamehaigused (rikked mõni minut või mõni tund pärast vaktsineerimist), närvikahjustused ja paljud teised.

Kui manustatud on mitu doosi erinevaid vaktsiine paari päeva või nädalase vahega, siis päästavad nad valla korraga mitu haigust ja keha ei suuda nii suure hulga surmava mürgiga oma vereringes tegeleda. Siis nimetavad arstid selle uueks haiguseks ning asuvad sümptomite allasurumisega tegelema.

Kui mürk manustatakse suu kaudu, on seedesüsteemil võimalus osa sellest kiiresti oksendamise kaudu väljutada, kuid kui mürk süstitakse otse kehasse, kõikidest loomulikest kaitsetest mööda minnes, siis jõuavad ohtlikud mürgid vereringe kaudu kogu kehasse laiali.

Ma olen kuulnud, et seitse meest kukkusid arstikabinetis surnult maha pärast seda, kui neid vaktsineeriti. See juhtus armeelaagris, nii et ma kirjutasin valitsusele, et sellele kinnitust saada. Nad saatsid mulle raporti, mis mitte ainult ei kinnitanud, et seitse meest vaktsiinide tõttu ära suri, vaid ütles ka, et oli 63 surma ja 28 585 hepatiidijuhtumit, mis tulenesid otseselt kollapalaviku vaktsiinist vaid kuue sõjakuu jooksul. See oli ainult üks nendest 14-25 vaktsiinist, mida sõduritele anti. Me võime vaid ette kujutada, mida kõik need doosid koos meestele tegid.

Esimene maailmasõda kestis lühikest aega ja vaktsiinide loojad ei suutnud kõiki oma vaktsiine ära kasutada. Kuna nad on kasumit taotlevad ärid, siis otsustati üleliigsed vaktsiinid ülejäänud populatsioonile müüa. Nii viidi läbi USA ajaloo üks suurimaid vaktsineerimiskampaaniaid. Ei olnud mingit epideemiat ja nii kasutati selle õigustamiseks teisi trikke. Nende propaganda väitis, et sõdurid tulevad võõrastelt maadelt tagasi igasuguste haigustega ja et kõik peavad ennast seepärast paljude haiguste vastu vaktsineerima.

Inimesed uskusid neid, sest esiteks tahtsid nad oma arste uskuda ning teiseks olid tagasi tulevad sõdurid tõepoolest haiged olnud. Nad ei teadnud, et need haigused põhjustasid needsamad vaktsiinid, sest armeearstid ei rääkinud sellest. Paljud naasvad sõdurid olid eluaegsete puuetega, mida ravimid olid põhjustanud. Paljud olid läinud entsefaliidi tõttu hulluks, kuid arstid nimetasid seda mürsušokiks, kuigi paljud neist polnud isegi Ameerika pinnalt lahkunud.

Need n-ö segahaigused, mis siis ilmnema hakkasid, hämmastasid arste, sest kunagi varem polnud nii palju vaktsiine korraga süstitud. Uuel haigusel olid kõikide haiguste sümptomid, mille vastu kaitse pidi tekkima.

Kui arstid üritasid tüüfuse sümptomeid alla suruda veelgi tugevama vaktsiiniga, põhjustas see veelgi hullema tüüfuse vormi, mida hakati nimetama paratüüfuseks. Seda prooviti omakorda veelgi ohtlikuma vaktsiiniga ennetada, kuid nii loodi veelgi hullem haigus, millele neil enam nime ei olnud. Kuidas nad oleksid pidanud seda kutsuma? Nad ei tahtnud inimestele öelda, millega tegelikult tegu oli – nende enda loodud Frankensteini koletisega. Nad tahtsid süüd enda pealt ära veeretada, nii et nad hakkasid seda kutsuma Hispaania gripiks. See ei tulnud kindlasti mitte Hispaaniast ja Hispaania inimesed panid pahaks, et seda hirmsat haigust nende kaela üritati ajada. Kuid nimi kinnistus ja Ameerika arste ja vaktsiiniloojaid ei kahtlustatud 1918. aasta gripiepideemias. Alles viimastel aastatel on uurijad hakanud üles kaevama fakte ja süüdistama neid, kelle süü see tegelikult oli.

Mõned sõdurid võisid olla kui Hispaanias enne koju tulekut, kuid haigused pärinesid kodustest sõjaväelaagritest. Arstid kasutavad ikka seda taktikat – kui nende enda vaktsiinid, mida reisimiseks nõutakse, põhjustavad välismaal haiguspuhanguid, kasutavad nas seda inimeste hirmutamiseks ja vaktsineerimiskampaaniateks. Kas mäletate Hong Kongi grippi ja Aasia grippi ja Londoni gripi hirmu? Need olid kõik medikamentidega loodud epideemiad, mis segunesid harilike külmetusnähtudega, mis tabavad inimesi igal aastal.

Praegune (1976) seagripi vastu vaktsineerimise kampaania ütleb, et vaktsiin on ohutu. Kuid 56 inimest on juba pärast vaktsineerimist surnud, mõned 48 tunni jooksul. Arstide seas on segadus ja ebakõlad, mis puudutab selle vaktsiini ohutust ja efektiivsust ning kes seda saama peaks ja kes eemale hoidma.

Nende hirmutamistaktika põhineb sellel, et seagripp tappis 1918 aastal 20 miljonit inimest. Neil ei ole vereproove, mis nende väiteid tõestaksid. See juhtus juba 58 aastat tagasi ja arstid on sama segaduses ja kasutud nagu nad olid siis. Kuid üks asi on kindel – 1918. aasta Hispaania gripp oli vaktsiinide poolt põhjustatud haigus, mille põhjustas paljude erinevate vaktsiinide samaaegne manustamine. Fort Dixi sõdurid, kelle kohta öeldi, et neil oli seagripp, olid tegelikult vaktsineeritud mitmete erinevate haiguste vastu ning seal polnud seagripiga mingit pistmist. Laagris polnud mingeid sigu.

Et lisada segadust, ütlevad arstid inimestele, et on väga palju erinevaid gripitüvesid ning üks vaktsiin ei pruugi neid kaitsta kõige vastu. See on neile tagavaraväljapääsuks, kui vaktsineeritud inimesed surevad. Arstid ütlevad siis, et vaktsiin ei töötanud, kuna tegu oli teise tüvega. Keegi ei saa ka midagi muud tõestada, sest viirused on illusoorsed, nähtamatud organismid, mis on ebastabiilsed ja etteennustamatud. Üks sõnaraamatu definitsioone viirusele on “tappev mürk”. Vaktsiinid, mida kehasse süstitakse, on mürk ja see põhjustab tüüpilisi mürgituse sümptomeid. Viirus (mürk) ei lenda ringi ja ei ründa inimesi.

Niisiis – ei tule mingit seagripi epideemiat kui just vaktsiinide reklaamijad seda ei tee, nagu nad tegid 1918 aasta gripiepideemia. See ei tapa 20 miljonit inimest kui just inimesed ei nõustu nende haigusi esilekutsuvate süstidega. On ka teisi põhjuseid, mis lisaks vaktsiinidele haigusi põhjustavad, nagu halb toit, mis on tapetud ja saastatud mürgiste säilitusainete ja ravimisegudega. On palju põhjuseid haigestumiseks, kuid ükski haigus pole nakkav.

 

Ma olin 1918. aasta gripiepideemia tunnistajaks

Kõik arstid ja inimesed, kes elasid 1918. aasta Hispaania gripi ajal ütlevad, et tegemist oli kõige kohutavama haigusega, mis iial maailma tabanud. Tugevad mehed olid ühel päeval terved ja kõbusad ja teisel juba surnud. Haigusel olid kõik musta katku, aga ka tüüfuse, difteeria, rõugete, ajukelmepõletiku, halvatuse ja kõikide teiste haiguste tunnused, mille vastu vahetult pärast Esimest maailmasõda inimesi vaktsineeritud oli. Praktiliselt kogu populatsioonile oli süstitud tosin ja enam haigust. Kui kõik need haigused korraga avalduma hakkasid, oli asi traagiline.

Pandeemia kestis kaks aastat ja seda hoidsid elus arstid, kes üha rohkem ja rohkem mürke inimestesse süstisid. Nii palju kui ma suutsin kindlaks teha, tabas gripp vaid vaktsineerituid. Need, kes olid keeldnud, pääsesid ka gripist. Minu perekond keeldus vaktsineerimistest ja nii me olime kogu aeg terved. Me teadsime Grahami, Traili, Tildeni ja teiste õpetustest, et ei ole võimalik saastada mürkidega keha ja mitte sellega haigusi põhjustada.

Kui gripp oli oma kõrgpunktis, olid kõik poed, koolid ja ärid suletud. Isegi haiglad, sest arstid ja õed olid kõik vaktsineeritud ja seetõttu ise gripis. Kedagi polnud tänavatel. See oli nagu kummituslinn. Tundus, nagu me oleksime ainus perekond, kes grippi ei jäänud, nii et mu vanemad käisid majast majja ja aitasid haigete järele vaadata. Kuid nad ei saanud grippi ning nad ei toonud haigusi ka koju. Keegi meie perekonnast polnud haige ja ometi oli tegemist sügava talvega.

Kui ma näen inimesi, kes võpatavad kui keegi nende kõrval aevastab või köhib, siis ma mõtisklen, kui kaua läheb aega, et nad mõistavad – nad ei saa nakatuda, misiganes see ka poleks. Ainus viis, kuidas ise haigeks jääda, on see ise enda sees vale toitumise, joomise, suitsetamise või muud moodi enda sisemise mürgitamisega tegeleda, mis kahandab elujõudu. Kõik haigused on välditavad ning enamus neist on õigete meetoditega ravitavad. Aga neid meetodeid tavaarstid ei tea ning ka kõik ravitsejad ei tea neid.

On öeldud, et 1918. aasta epideemia tappis 20 miljonit inimest üle terve maailma. Kuid tegelikult olid arstid need, kes need inimesed tapsid. See on karm süüdistus, kuid sellegipoolest tõsi, kui arvestada medikamentideta ravivate arstide edu võrreldes meditsiinidoktoritega.

Samal ajal kui medikamente manustavad haiglad kaotasid 33% oma gripipatsientidest, saavutasid alternatiivsed raviasutused kuni 100% tervenemise oma lihtsate meetoditega nagu veeravi, erinevad vannid, paastumine jt, millele lisandus läbimõeldud toitumine puhaste toiduainetega. Üks ravitsejatest ei kaotanud kaheksa aasta jooksul ühtegi patsienti.

Kui tavaarstid oleksid olnud sama arenenud, nagu ravimeid mitte kasutavad arstid, siis ei räägiks me 20 miljonist surnust.

Vaktsineeritud sõdurite seas oli seitse korda rohkem haigestunuid kui mittevaktsineeritud tavaelanike seas ja haigused olid needsamad, mille vastu neid vaktsineeritud oli. Üks sõdur, kes tuli välismaalt 1912. aastal ütles mulle, et armeehaiglad olid täis lastehalvatusega patsiente, ning et ta imestas, mis peaks täiskasvanud meestel olema imikute haigus. Nüüd me teame, et halvatus on tavaline vaktsiinimürgituse tagajärg. Need sõdurid, kes kodus olid, ei saanud halvatust selle ajani, kuni tuli 1918. aasta ülemaailmne vaktsineerimise kampaania.

 

Allikas: Swine Flu Expose

Vaata ka: EPL

Foto: Wikipedia.org

 

Toimetas Maarja Aljas