“Viimasel aastal olen märganud mitmetes Facebooki beebi-gruppides, et rotavaktsiini tihti esinevate kõrvalnähtudena tuuakse välja kaaluseisakut või -langust, häiritud seedimist, halba tuju, nutusust ja magamatust. Kahjuks ei praktiseerita siiani ravimiametile kõrvalnähtude teatamist. Selliseid tervisemuresid peetakse lihtsalt paratamatuseks, aga see ei ole nii. Ravimiameti teavitamine on oluline ka seetõttu, et kui mõni ravim või vaktsiin tekitab rohkelt kõrvalnähte, siis oleks võimalik tänu kasutajate tagasisidele preparaati täiustada. Vähemalt nii on mõeldud, kuid hetkel süsteem selliselt ei toimi. Nii jäetakse aga kõige kaitsetumasse seisu meie beebid,“ kirjutab Telegramile kahe lapse ema, homöopaatia- ja loodusravipraktik Merle Martinson.

Mis mind konkreetselt rotaviiruse vaktsiini kõrvalnähtude juures kurvaks teeb, on asjaolu, et vanem näeb lapse ebamugavat ja tihti ohtlikku olukorda pealt nädalaid, vahel ka kuid, aga siiski lastakse talle teinegi doos teha. Miks? Sest ei osata adekvaatselt hinnata kõrvalnähte ning võrrelda neid haiguse enda ohtlikkusega. Samuti loetakse beebide puhul väga paljusid asju normaalseteks, mis seda tegelikkuses üldse ei ole.

Meie ühiskonnas on muutunud nuttev, mitte magav, häiritud, kehva tujuga ning korduvalt haigestuv beebi ja väikelaps normaalsuseks. Normaalseks saab seda nimetada ainult selle tõttu, et me ise ei tunne neid väikese inimese kannatusi ja valusid.

Näiteks, kui laps kisab üle kolme tunni pärast vaktsiini tegemist, siis on infolehtedel ja ka arstidele saadetud juhistes kirjas, et see on ohtlik kõrvalnäht, viidates ajutursele ning selle vaktsiiniga edasi vaktsineerida ei tohi. Meie emad kuulevad aga sageli, et lapsed nutavadki ning nad on halvad emad, et seda ei talu. EI, lapsed ei nuta mitte kunagi niisama. Samuti ei likvideeri algpõhjust ära see, kui me lihtsalt valuvaigistiga probleemi summutame. Kas me üldse kujutame ette, miks meie laps niiviisi kisab? Kui suurtes valudes ja ohtlikus seisus ta on? Kisendades abi järele, andes alarmi, et midagi on väga valesti. Valu ei ole ju kehas kunagi niisama nalja pärast, vaid signaaliks, et midagi on paigast ära.

Vahel mulle tundub, et täiskasvanud ise on oma tervise juba nii ära rikkunud ja kannatavad regulaarselt mõne valu käes, et nad enam ei adu, et see ei ole normaalne. Terve inimene ei tunne valu ega söö tablette, et n-ö terve olla. Me vanematena peaksime likvideerima algpõhjuse, mitte summutama sümptomeid, aga meile õpetatakse autoriteetsete isikute poolt, et laps peabki kannatama. Aga paneme end korraks ise sellisesse olukorda, kus me oleme meeletus valus, läheme EMO-sse ja sealt vastatakse, et kannatage ära, see on normaalne. Võtke valuvaigistit, me ei hakka küll uurima, mis su kehas valesti on ja sellist valu põhjustab. Iga täiskasvanu hakkab sellise suhtumise peale protestima… Aga beebidele tekitame sellist olukorda igapäevaselt.

Kumb on ohtlikum, kas kõrvalnäht või haigus ise?

Rota kestab alla viie ööpäeva. Tavaliselt 24-48 tundi. Selle juures on kõige ohtlikum vedelikupuudus. Halvimal juhul satutakse haiglasse tilgutite alla, kus toibutakse kiiresti. Eluohtlik on vaid see, kui vanem ei oska märgata vedelikupuudust ning ei pöördu haiglasse.

Tihti nimetatud kõrvalnäht on ka see, et laps ei võta nädalaid kaalus juurde, soolestiku töö on häiritud, väljaheited ei ole korras. Sellises olukorras on ka immuunsüsteem häiritud – tänapäeva inimesele ei tohiks tulla üllatusena, et 80% meie immuunsüsteemist on seotud soolestikuga. Kui soolestiku töö on häiritud, ei saa laps kätte toitaineid. Ajal, mil laps kiiresti kasvab ja areneb, peaksid sellised kõrvalnähud väga murelikuks tegema. Ma ei suuda isegi ette kujutada, mis võivad olla sellise tervisliku seisundi pikaajalised mõjud, seda aga kahjuks ei uuri meil keegi.

Nutune, häiritud olek ja magamatus näitavad selgelt, et kogu see olukord mõjutab tugevalt ka närvisüsteemi ning see mõju võib kesta veel pikemat aega. Lapsed on õnnetud ja hädas. Emmed väsinud, magamata ja ärritunud. Pikk aeg lapse beebipõlvest rikutud. Sageli ka pered lagunevad, sest mees ei suuda jääda magamatusest ja stressist tigeda naise kõrvale.

Selliste seikade najal peaksime me iga vaktsiini ja ravimi kasutamise vajalikkust analüüsima, iga kord. Mitte lihtsalt uskuma ühe teadusharu esindajat ja ühte vaatenurka elule. Eriti, kui selgelt on näha, et sellega kaasneb palju probleeme. Kas me peaksime kohe esimesena haarama teaduslikult tõestatult kõrvalnähte tekitava preparaadi järele või on muid valikuid veel?

Miks me oleme sellises olukorras, et kerge haiguse asemel valime vaktsiini rasked ja sageli pikka aega kestvad kõrvalnähud?

Mõnel lugejal läks kindlasti närv püsti sõnapaari “kerge haigus” peale. Meid on pandud iga haigust kartma nagu tuld. Jah, ükski haigus ei ole meeldiv, aga nad on siiski elu osa. Samas tugeva, normaalse immuunsüsteemiga laps ei haigestu rohkem kui paar korda aastas. See uus normaalsus, mis meile räägitakse, et lapsed ongi haiged 10 kuud aastas, on krooniliselt haige lapse tunnuseks ning see olukord vajab lahendamist. See, et naabri laps on sama moodi haige, ei tee seda veel normaalseks, vaid kuskil on midagi kapitaalselt valesti läinud.

Tuleb uurida, mis juhtus ja teha vajalikud muutused elus. Hetkel on allopaatiline meditsiin saavutanud monopoli ja luuakse kujutelm, et kui sellel süsteemil ei ole vahendeid olukorra lahendamiseks, siis puuduvad need ka mujal maailmas. Meie aga ei tohi unustada, et farmakoloogia on ainult üks teadusharu maailmas. Meil Eestis on tugevad teadlased, kes on teinud pea 600 teadustööd ravimtaimede raviomadustest – kuidas on see vähem või rohkem teadus kui farmakoloogia? Me peame endalt küsima, kas kõik on ikka nii must ja valge, nagu meile räägitakse, või oleme siiski langenud reklaami ohvriks. Me teame ju ometigi, et ükski monopol pole kunagi kellegi jaoks hea olnud. Huvitav, et me ei oska sarnaseid järeldusi teha igas valdkonnas.

Teades, et loodusravi ei ole keeruline ning õigeid meetodeid kasutades saab rotaviirusest jagu mõne päevaga, vahel ka mõne tunniga, siis milleks see kõik? Tuues veel juurde asjaolu, et värskelt vaktsineeritu kannab rotaviiruse nakkust kolm nädalat, siis me ju toodame seda haigust juurde. Sama lugu on paljude teiste haiguste/vaktsiinidega. Samas beebid on meil nüüd haiglates juba raskema noroviirusega. Kas uus süst? Veel raskeid kõrvalnähte, millega lepime kui paratamatusega? Veel rikutud elusid?

Või äkki süveneme veidi ja õpime kasutama vahendeid, mis aitavad ning läbi selle väldime haiglasse sattumist. Lõpetame selle õpitud abituse. Kui õpid ravima rotat, saad hakkama juba ka noro vms viirusega jne. Ei pea elama pidevas stressis ja hirmus. Jah, näed vaeva mõned päevad, aga ei kannata mitmeid kuid või aastaid kõrvalnähtude tõttu. Sest lisaks kõigele muule mõjutab selline olukord ka meie iivet, sest mõni emme, kellel on beebiga nii palju keerulisi olukordi, ei soovi sünnitada rohkem lapsi ja see on juba uus ja suurem teema, millele mõelda.

Merle Martinson

kahe lapse ema, homöopaatia- ja loodusravipraktik

Foto: Shutterstock

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
17yG7mpTcuJJbaXBufZweCX7nNqyoAs2Cs

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6