Eesti perede kogemused: kas need on vaktsiinikahjustused? (4. osa)

22. detsember 2018 kell 12:27



Teie ees on neljas ja viimane osa Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingu poolt kogutud lugudest, kus vanemad jagavad kogemusi oma laste vaktsineerimisest (eelmiseld leiad siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa). Kindlasti tasub silma peal hoida ühingu Facebooki lehel, sest sinna koguneb uusi juhtumeid aeg-ajalt juurde. Soovitame soojalt tutvuda ka avaliku kirjaga, mis saadeti selle aasta septembris Maailma Terviseorganisatsioonile vaktsiinide ohutuse teemal, mille on tänaseks allkirjastanud erinevad organisatsioonid kogu maailmast, nende hulgas NHF Sweden, Soome Homöopaatia Akadeemia, sõltumatu vaktsiiniinfo keskus Leedust ja veel üle saja organisatsiooni Prantsusmaalt, Saksamaalt, Austriast, Itaaliast, Luksemburgist, Hollandist, Belgiast, Hispaaniast, Bulgaariast, Poolast, Serbiast, Sloveeniast, Slovakkiast, Horvaatiast, Tšehhist, Norrast, Taanist, Šveitsist, Suurbritanniast, Iirimaalt, USA-st, Kanadast, Argentiinast, Tšiilist, Uruguaist ja Austraaliast.

 

Nagu oleme ka varem öelnud – see, et Eestis vaktsiinikahjustusi ei tunnistata, ei tähenda, et neid ei eksisteeriks ning paljudes riikides on nende tarvis isegi eraldi programmid ja fondid asutatud. On protsent inimesi, kes on immuniseerimis-süstide osas lihtsalt ülitundlikud ja tegelikult oleks mõistlik see ENNE vaktsineerimist selgeks teha, mitte tagant järgi vene ruleti meetodi tagasilööke karta. Lugege neid jutte ise ja mõelge, kas tegu on pelgalt kokkusattumustega, nagu paljud meie kohalikud spetsialistid väidavad?

PS. Tuletame meelde, et Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik ja kõigil on õigus tutvuda kogu kättesaadava infoga ja ise otsustada. Soovitame teha väga põhjalik uuring ning kaaluda kõiki plusse ja miinuseid! Abiks on siinkohal lisaks riiklikult heaks kiidetud infole ka sõltumatult koostatud “Vaktsineerimise ABC“.

 

16. lugu

Minu poja lugu, kes on hetkel 12-aastane.

Rasedus läks hästi, samuti sünnitus. Beebina lasin talle teha kõik vaktsiinid. Uskusin ja usaldasin arsti, et nemad teavad ju minust rohkem ja nii peab ja nii teevad kõik ning see kaitseb minu last. Iga kord peale vaktsineerimist oli meeletu kriiskav nutt, mis kestis päevi ja öid, soolestiku töö paigast ära ikka põhjalikult (gaasivalud oli kuni seitsmenda elukuuni), ei maganud (esimese täispika öö magas ta alles 3 aastaselt), ei söönud, palavik oli üle 39 mitu päeva, süsti koht paistes ja punane, kõva ja suur ning kuumas. Tavaliselt oli jalg või käsi siis üleni paistes ja punane ja kuumas. Siis arst ütles, et see normaalne, nii peabki ja nii see vaktsiin toimibki.
Õnneks ta arenes ilusti ja 10-kuuselt ütles lausa 8 sõna. Ta oli väga tark poiss oma vanuse kohta.

Aastaselt tehti leetrid-mumps-punetised vaktsiin ehk MMR ja siis muutus kõik – kõik terveks eluks. Mõned nädalad peale vaktsiini saamist laps enam ei rääkinud ühest päevast alates – päeva pealt oli vaikus. Kui ta autoga mängis, siis mängis vaid nii, et sõitiski sellega edasi-tagasi, kuid ei teinud ühtki häält juurde. Ei tulnud ühtki sõna. Algul arstid ütlesid, et küll hakkab uuesti, et see on vaid ajutine tagasilangus, et küll hakkab uuesti rääkima. Peab vaid ootama.

Aeg läks ja laps ei hakanudki enam rääkima. Perearst saatis meid uuringutele ja lapse teisel eluaastal selgus, et lapsel on ekspressiivne kõnehäire. Öeldi, et see laps ei hakka enam kunagi rääkima ja isegi see areng, mis praeguseni on näha, taandub kõik. Lisaks diagnoositi tal veel 3-aastaselt aurata migreen. See mõjub pojale väga halvasti. Sel hetkel ta ongi voodis kägaras mitme teki all pimedas. Ta kehatemperatuur langeb väga kiirelt ja ta hakkab oksendama. Kõige madalam temperatuur on tal olnud 34 kraadi ja see oli ikka päris ehmatav kogemus. Magab paar tundi ja asi jälle enam-vähem.

Igal aastal käime arstide juures kontrollis ja tuleme jälle uue, tema haigusloole lisandunud diagnoosiga. Enne kooli diagnoositi tal on veel ka psoriaas ja liigese põletik, gluteeni talumatus.

Uuesti hakkasid esimesed sõnad tulema suure töö peale 4-aastaselt, nelja ja pooleselt pani ta kaks sõna kokku. R-täht tuli üks kuu enne kooli.

Aeg ajalt käivad nn hood, kus ta ei kuule ega näe oma ümber midagi ega kedagi, vaid raiubki ainult oma rida. Ainuke viis teda maha rahustada on teda kinni hoides. Ja sellist käitumist on olnud meil alates neljandast eluaastast. Lisaks kahtlustatakse nüüd, et ta on autist.

Hetkel on seis selline, et ta käib tavakoolis, õpib tavaklassis, tavaprogrammi järgi, kuid ei suuda toime tulla õppimisega, mistõttu on taotlemisel, et laps saaks väikeklassi. Tal on raskusi arusaamisega. Raskusi ka siis, kui teha talle puust ja punaselt ette ehk maha kirjutamise vaev vaid. Ta vaatab ülesandele otsa ja ta ei saa aru, mida ta tegema peab. Koolis läheb raskemaks. Keeled on väga rasked.
Ta saab oma eluga hakkama tulevikus, aga vajab selleks praegu järjepidevat suunamist. Ma olen õnnelik ema kui näen, et ta tulevikus leiaks töökoha, kus ta saaks hakkama ja et oskaks majandada ning pere ära toita.

Nüüd aastaid hiljem ma oskan need asjad kokku viia. Need kõrvaltoimed nagu süstikoha punetus, kuumu, paistetus, kriiskav nutt päevi, rahutu olek, söögiisu langus jne tekkisid kõik peale vaktsineerimisi. Hiljem tekkisid muud häired ja haigused.

 

17. lugu

Kohusetundliku vanemana lasin oma tütrele teha alates sünnist kõik kavas olevad vaktsiinid. Midagi hullu enne MMR süsti ei meenu, see sai tehtud 1 aasta ja 4-kuuselt. Laps oli ka enne seda vanust erinevaid külmetus- vms haiguseid põdenud, palavikuga.

Kuu aega pärast MMR süsti haigestus laps kõhuviirusesse, palaviku tõustes tekkisid lapsel krambid. Iga järgmise haigusega, millega kaasnes palavik, tekkisid taas palavikukrambid, kokku neljal korral.

Alates teisest eluaastast avaldusid lapsel mitmed allergiad, toidutalumatus, äge atoopiline dermatiit. Toidust olid välistatud piimatooted, kõik punased toiduained (marjad, köögiviljad, puuviljad). Toidutalumatus andis vähehaaval järgi: viiendaks eluaastaks sai süüa kõike, peale pähklite, õun/pirn/virsik/porgand.

Alates 5. eluaastast hakkasid väljenduma psühholoogilist laadi probleemid. Ärevushood, paanika, hüsteeria. Nüüdseks diagnoositud sensoorse integratsiooni häire, mis väljendub kõigi meeltega seotud tegevuste häires. Taktiilne häire, st laps ei suuda taluda naha puudutamist, riiete selgapanekut, juuste puudutamist/kammimist, pesemist, voodilinasid jpm. Ülitundlikkus lõhnade suhtes, ereda valguse tundlikkus, maitsetega ka omad teemad, müra teeb närviliseks. Enese asetsemine ruumis, asjade kukkumine, ümberajamine, pidev äralöömine, meil ei möödu päevagi, mil laps ei lööks end ära, kuna ta lihtsalt ei taju end ümbritsevat reaalsena.

Meie pere on viimase kahe aasta jooksul justkui põrgust läbi käinud. Sellise varjatud puude taga ei oska keegi võõrastest näha, millega me tegelikult 24 tundi ööpäevas kokku puutume.

Pean tunnistama, et vähehaaval oleme saanud abi ja laps on kõvasti edusamme teinud ja meie elu hakkab normaliseeruma. Vähemalt selle ajaga võrreldes, mil iga riidessepanek võttis ca 40 minutit ning enamjaolt lõppes paanikahooga (laps nutab, hing kinni), öösel magasime koos lapsega paljal põrandal, sest laps ei suutnud taluda voodilinade puudutust; kus laps ei suutnud enda keha pesemiseks märjaks teha ja pesime teda igal öösel märja lapiga; kus iga tualetiskäik oli kohutav elamus kogu pere jaoks, sest laps ei suutnud taluda wc-paberi puudutust oma pepu vastas; kus igal ajahetkel peab mitu sammu ette mõtlema, et lapsel ei oleks liiga kuum ega liiga külm, sest tema termoregulatsioon töötab halvasti ja higistades tekib kehale taaskord väljakannatamatu tunne. Seda kõike on asjassepuutumatul inimesel ülimalt keeruline mõista, meie läbielatust teavad vaid lähimad sõbrad ja pere. Seda kõike on lihtsalt liiga keeruline mõista, kui su enda keha töötab nagu peab.

Ka meil vanematena on olnud see tee pikk ja käänuline, oleme rakendanud kõikvõimalikke süsteeme jne. Aga lõpuks on paranemise teele ikkagi aidanud probleemile nime leidmine, sellega leppimine ja pidev, PIDEV ennetus, et vältida probleemseid olukordi juba kaks tegevust ette. Meil on oma väga spetsiifilised reeglid, režiim, keskkond, reageerimine. Väikesed detailid, määrava tähtsusega.

Väljastpoolt vaatlejale on meie pere täiesti normaalne. Laps on hea intellektiga, sotsiaalne ja üldiselt rõõmsameelne.

See jutt nüüd ei kirjelda küll meie kogemust põhjalikult, kuid need nüansid ehk annavad aimu, mida võib üks neuroogiline häire – ma ei ole spetsialist ega ka teemat nii süvitsi uurinud, et võiksin teadusartikli tasemel midagi kirja panna, kuid minul on tekkinud lapse sellise seisundi tekkimisest järgmine pilt. MMR vaktsiini tüsistusena tekivad palavikukrambid (see on ka vaktsiini kõrvalmõjude nimekirjas) ja neuroloogilised häired (aju ja närvid ei tee koostööd). Minu jaoks on see ainuke seletus meie lapse tervislikule seisundile, sest midagi muud põhjalikest terviseuuringutest selgunud ei ole.

Ja – mis oli eriti kohutav minu jaoks – see enesevigastamine. Näha oma 6 aastast tütart ennast pähe ja jalgadesse tagumas ja kriiskamas – kuidas ta tahab endale haiget teha, et tal on NIII PAHA, et ta ei taha olemas olla – SEE on kõige õudsem asi, mida ma oma elus olen pidanud nägema (ja ma ei ole just vähe näinud). Õnneks nüüd (3 x “ptüi”) selliseid hetki ette ei ole tulnud, aga poole aasta jooksul oli see sagedasti meie õudusunenäoks ilmsi.

Meie pere on läbi häda koos püsinud läbi nende kõige karmimate hetkede. Oleme kordamööda ja koos mehega nutnud, kordamööda öiseid “valveid” teinud ja teisel hinge tõmmata andnud. Üksikvanemana oleks ma kindlasti hullumajas või hullem … viimaste aastate jooksul olen loendamatuid kordi mõelnud, et lihtsam oleks olla teises ilmas. Ja me ei ole mingid erilised hädaldajad. 🙂

 

18. lugu

Meie pere esimene laps sündis õigeaegselt. Rasedus kulges komplikatsioonideta ning miski ei viidanud sellele, et lapsega võiks olla mingeid probleeme. Laps kasvas ja arenes igati normaalselt, miski ei viidanud asjaolule, et lapse tervisega võiks midagi valesti olla. Arvasime, et see on normaalne, et peale vaktsineerimist tõuseb palavik, laps on loid, kõht on lahti ja beebil on meeletud gaasivalud. Lapsed jäävad ju ikka haigeks ja saavad terveks. Alles aastaid hiljem saame aru, et meie laps ei tundunud ennast hästi juba peale esimest vaktsiini.

Järgisime kindlalt vaktsineerimiskalendrit ning laps sai kõik riikliku vaktsineerimiskavaga ette nähtud vaktsiinid kuni teise eluaastani. Meie pere kõige suurem tragöödia algas peale MMR vaktsiini saamist. Laps oli sel hetkel aastane ja ta oli tegemas oma esimesi samme, ütles juba esimesi sõnu, oli rõõmsameelne ja tantsis alati, kui kuulis muusikat. Talle meeldis mängida, suhelda kõigi inimestega. Ta oli tõeline rõõmurull igas mõttes.

Peale vaktsineerimist muutus lapse tuju kardinaalselt – ta oli kogu aeg viril, ei tundnud enam rõõmu tavapärastest tegevustest ega mängudest, ei naeratanud enam, muusika muutus tema jaoks vastumeelseks. Kui keegi lastelauale kaasa laulis, hakkas laps täiest kõrist röökima. Iga heli tegi tema kõrvadele haiget. Peagi ei maganud ta enam öösiti normaalselt. Ööd vaheldusid katkendliku une ja röökimisega. Lapsel algasid meeletud valud ja lõpuks ei saanud me enam aru, kas valutab kõht, pea või kogu keha. Äkitselt oli laps pidevalt haige. Pea igale haigusele järgnesid tüsistusena kõrvapõletikud ja lõputu ravi antibiootikumidega. Aasta ja kahekuuselt oli laps muutunud täielikult apaatseks. Teda ei huvitanud enam mitte miski. Ema ja isa olid lapse jaoks kui võõrad inimesed, lapsel kadus täielikult silmside, kadus igasugune kõne, ta ei ütelnud enam ainsatki sõna. Laps ainult häälitses kummaliselt ja kiljus pidevalt. Tema päevad möödusid omaette istudes ja autorattaid keerutades. Selgus, et haige lapse kõrvalt ei ole võimalik tööl käia ning kirjutasin raske südamega lahkumisavalduse ja jäin last hooldama.

Möödusid kuud ja olukord ainult halvenes. Laps kaotas söögiisu ning tema kõht oli kogu aeg lahti. Aastasest kaheaastaseks saamiseni ei võtnud laps grammigi kaalus juurde ning tema lihased hakkasid juba nii nõrgaks jääma, et ta ei suutnud sirgelt istuda. Algas lõputu arstide vahel jooksmine, kus keegi ei osanud aidata ega antud seisundit diagnoosida. Kolmeaastaselt arvati, et lapsel on keeleline arenguhäire, sest selleks ajaks ei olnud laps rääkima hakanud. Mitmed spetsialistid ei osanud meid millegagi aidata, julgemad teatasid, et leppige lõpuks sellega, et teil on puudega laps.

Kuidas saab see võimalik olla, et meil on täiesti terve laps ja siis ühel hetkel on ta täiesti haige ning puudega? Hakkaksin ise emana abi otsima, tegime mitmeid teste nii Euroopas kui ka Ameerikas. Tuvastasime lapse organismis raskemetallide üledoosi ning soolestiku düsbioosi. Kolmeaastaselt saime kinnituse ja leppisime faktiga, et meie laps on autist. Meie maailm kukkus kokku. Pöördusime korduvalt arstide poole abi saamiseks, kuid meid saadeti tagasi koju sõnadega: “Mida te veel tahate, teil on ju rehabilitatsiooni plaan. Käige teraapiates.“ Siin lõppes meie usk ja lootus abi saada. Selgus kurb tõsiasi, et Eestis ei ole veel ühtegi autismile spetsialiseerunud arsti ja veel vähem saadi aru, et autismi on võimalik ravida. Olime sunnitud pöörduma välismaal tegutsevate spetsialistide poole ravi saamiseks.

Varsti saab kümme aastat vaktsineerimistüsistusega lapse hooldamisest ja ravist, milles Eesti riik ja sotsiaalsüsteem on kandnud imeväikest rolli puudetoetuse ja rehabilitatsiooni näol. Oleme ravinud last oma sissetulekute arvelt, seisnud silmitsi sellega, et mõlemad vanemad ei saa tööl käia, sest üks peab alati lapsega olema ning teinud olude sunnil otsuse, et isa töötab suurema sissetuleku saamiseks välismaal, et saaksime lapsele lubada seda, mida ta vajab.

Miks me vaktsineerisime oma last? Me usaldasime arste. Me uskusime, et vaktsineerimine hoiab eemal haigused ja aitab lapsel elada täisväärtuslikku elu. Mitte keegi ei hoiatanud meid võimalikest kõrvalnähtudest, keegi ei küsinud, kas laps on vaktsineerimise ajal terve ja kas talle on mõistlik teha neid vaktsiine. Kindlasti on raske uskuda, et vaktsineerimine võib ühe lapse elu hävitada ja terve perekonna elu peapeale keerata, kuid nii see on. Kui meie lapsel ei oleks vaktsineerimistüsistuse tagajärjel välja kujunenud autismi, siis ei usuks ma mitte ühtegi inimest, kes mulle väidaks, et vaktsineerimise tagajärjed võivad olla niivõrd kohutavad. Ma loodan, et vanemad hakkavad rohkem uurima ja küsima vaktsiinide ja nende toimete kohta enne, kui nad otsustavad lapsi vaktsineerida. See on ainuke lahendus peatada vaktsiinitööstuse süsteemne laste peal katsetamine. Tagajärgede eest ei vastuta keegi. Laps jääb aga perele hooldada terveks eluks.

 

19. lugu

Olen 4 lapse ema. 2 poega on juba täiskasvanud ja edukalt oma eluteele läinud ning 17-aastane tubli tütar lõpetab keskkooli. Pesamuna oli väga oodatud laps ja kuna viimasest sünnitusest oli pisut üle 10 aasta möödas, siis tegime eelnevalt kõik vajalikud analüüsid, et vältida võimalikke ettetulevaid riske. Sünnitus kulges tavapärasest pikemalt ja kutsuti esile ning sain ka mõningad epiduraalsüstid, kuid sellest hoolimata oli sünni näitajad kõik väga head. Kuna komplikatsioone peale sünnitust ei olnud, siis lubati meid juba järgmisel päeval koju.

Enne sünnitusmajast koju minekut tehti lapsele ka esimesed vaktsiinid, B-hepatiit ja tuberkuloos. Koju tulles oli lapse kehal tekkinud ekseem. Arvasime, et peale sünnitust võib seda ikka juhtuda ja see on kõik loomulik. Esimesel ööl kodus olles nuttis laps palju ja rahustada oli teda suhteliselt raske ning sellele lisandus veel oksendamine. See ei tundunud tavaline üle söönud lapse oksendamine, vaid temast lausa purskas kõik välja. Päevad möödusid ja oksendamine kahjuks ei kadunud. Kaks nädalat hiljem sattusime lapsega refluksi kahtlusega haiglasse. Refluksi tal siiski ei olnud, magamise ajal soovitati lapsel pea kõrgemale tõsta ja minna üle refluks toidule.

Kuu aega hiljem läksime lapsega kaaluma ja mõõtma ning tehti tavapärane järgmine vaktsiin, mille järel tekkis uuesti tugev lööve ja talle kirjutati välja spetsiaalne allergikute toitesegu. Käisime lapsega regulaarselt kontrollis ja korraliku emana tegin ka kõik vaktsiinid. Kolme kuuselt saime järgmise vaktsiini, seekord kolmikvaktsiin. Peale seda algasid soolestiku probleemid (kõhulahtisus ja kinnisus) ning meid suunati lastekirurgi juurde uuringule, kus ei tuvastatud mingeid kõrvalekaldeid. Pidasin seda kõike loomulikuks, imikutega ikka juhtub nii.

Viie kuuselt tehti lapsele Pentaxim multivaktsiin, kus sees peaks olema 5 erinevat haigusetekitajat + veel B hepatiidi 3-vaktsiin, seega 6 erinevat vaktsiini. Peale seda tekkis kõrge palavik, nohu ja köha. Algas uuesti oksendamine ja tekkis nahalööve. Olime sunnitud välja kirjutama antibiootikumid, haigus aga süvenes ja kirjutati uued antibiootikumid. Sama komplekt vaktsiine anti lapsele ka kaks ja pool kuud hiljem. Muidu arenes laps üsna eakohaselt. Keeras, istus, roomas ja hakkas kõndima samuti õigel ajal. Laps oli mänguline ja rõõmus, vaatas otsa ja osutas esemetele ning üritas nimetada neid. Kui muud köhad, nohud ja lööbed välja arvata oli kõik justkui korras.

1,6 aastaselt sai ta vaktsiini nimega MMR, see on kolmikvaktsiin. Mõni aeg hiljem märkasin, et laps hakkas üha rohkem kapselduma. Vaatas tühja pilguga aknast välja ja ei reageerinud enam oma nimele, mis tekitas tunde, et laps ei kuule. Samuti kadusid lapsel ära needki vähesed omandatud sõnad. Laps tõmbus järjest rohkem oma maailma. Siit said alguse kõik võimalikud uuringud. Kõrvakliinikud, aju-uuringud, logopeedid, psühhiaatrid, jne… Olime segaduses ja ei saanud aru, mis toimub ja miks laps selliseks on muutunud

2-aastaselt sai laps järjekordsel tavapärasel arstlikul läbivaatlusel vaktsiini ja kolm kuud hiljem diagnoositi meie lapsel autistlikud jooned. Tänaseks oleme teinud kõik võimalikud uuringud, sealjuures ka geeniuuringud ja nende uuringute järgselt ei ole lapsel tuvastatud ühtegi kõrvalekallet ega pärilikku haigust, samuti mitte ka ajukahjustust. Kust ja kuidas aga haigus tekkis, ei oska kahjuks meile keegi öelda.

 

20. lugu

05.01.2015 läks minu poeg ajateenistusse Soome kaitsejõududesse Tammisaares. Kodus oli jutt, et vaktsiine ei lase teha, kui neid nõutakse. Kohapeal aga ei peetud seda keeldumist miskiks, kuigi väga paljud püüdsid selgitada, et ei soovi vaktsineerimist. Töödeldi kõiki siiski hirmutamise abil ja nõuti vaktsineerimist. Paari-kolme päeva pärast tekkisid paljudel väga erinevad sümptomid, kuid kõik loeti nagu ikka uues kohas ette tulevateks kohanemisraskusteks. Poeg helistas nii minule kui ka oma tüdruksõbrale, et tunneb ennast väga halvasti. Soovitasin tal sellest teada anda. Algul ta muidugi eiras seda, kuid kui olek läks järjest halvemaks, teatas enda ülemale korduvalt, et midagi on väga valesti.

Esiteks tekkisid tal hingamisraskused, mis tekitasid lõpuks seisundi, kus ta ei saanud enam magada, kuigi oli väga väsinud. Aken õhutuseks öösel lahti ei tohtinud olla. Ta oli olnud koolis, kus oli avastatud hallitus. Hiljem tuli esile, et ka selles kasarmus oli juba 2012. aastal avastatud samad probleemid. Algul muidugi arvasime, et probleemid tekkisid hallitusest. Kuid need jätkusid – tõusis palavik, lihased ei töötanud ja valutasid, nii et lõpuks tekkis kõndimisega raskusi. Tekkisid pidev suukuivus ja janu, kaua kestvad peavalud, mille leevenduseks anti Burana 600mg tablette. Tekkis jõuetus, uimasus ja tihti justkui mälu kadus ära. Hiljem lisandusid südameprobleemid ja ärevus, nahk muutus kuivaks ja kogu keha valutas nii, et ei võinud kusagilt katsudagi.

Mitmetele teadaandmistele aga ei reageeritud ja nii langes ta 16.01 öösel psühhoosi, mille tagajärjel viidi ta sõjaväehaiglasse, kus manustati väga suurtes kogustes igasuguseid rahusteid. Ta pandi praktiliselt kaheks päevaks magama. Kolmandal päeval saime alles loa teda külastada. Teda sellises olekus näha oli väga kohutav. Esialgu ei tundnud ta meid ära, vaid korrutas seosetuid sõnu. Liigutused olid väga tõmblevad ja oli näha, et kogu keha värises. Palavikku alandati ja kohutavaid pea ja keha valusid leevendati Burana 800 mg tablettidega, sest kogu ihu oli nii valulik, et ei võinud teda kusagilt puudutadagi. Juba ainuüksi kallistuste peale karjus ta valust.

Selles haiglas oli ta kuni 21.01.2015, seejärel toodi ta ära Vaasa neuro-psühholoogia haiglasse, mis kuulub meie maakonna haigla alluvusse. Kodule lähemale. Seal viibis ta kuni kuu lõpuni. Siis lubati ta minu nõudmisel koos hunniku rohtudega kodusele ravile. Kodus hakkas selguma kurb tõsiasi, et tal puudus mälu ja et ka nendest rohtudest olid tal kõrvalmõjud. Proovisin vähehaaval rohtusid vähendada, et näha kas sümptomid vähenevad. Käisime ka Eestis homöopaadil, et saada toetavaid preparaate ja turgutasin teda kõikvõimalike kodus valmistatud toormahlade ja looduslikult puhta toiduga, mida ise kasvatasin.

(Vahemärkusena, et armeesse läks ta teadlikult omal tahtel ja oli lausa rõõmus selle üle, et saab uusi kogemusi. Ta on olnud alati väga sotsiaalne ja rõõmsameelne. Sõpru oli tal väga palju ja uusi tuttavaid leidis kergesti. Keskkooli jooksul kandis ta pidevalt kõige sõbralikuma ja sotsiaalsema õpilase tiitlit. Huvitus kõigest ja oli väga vastutulelik kõigis asjades.)

Olukord hakkas kiirelt paranema, nii et arsti nõusolekul lõpetati väljakirjutatud rohud. Kuid siiski mälu ei taastunud ja ka kõik muu ei olnud endine. Tema tundetu, tuim ja endassetõmbunud olek. Sõpradega suhtles ta vähe, sest tema jaoks olid need justkui võõrad. Ta puhkas sügiseni, siis proovis oma õpinguid jätkata. Üllatavalt sai ta asjadega juba hakkama ja koolis õpitu oli mingis mõttes nagu uus teave, mis püsis meeles. Kuid eelnevast tulid teadmised kui jupikaupa. Siiski kurtis ta pidevaid peavalusid ja väga väsinud olekut. Vahel kõrvalt vaadates jäi ta mõnda asja tegema kui automaatselt, ega saanud aru, kuna lõpetada. Vähehaaval õppis ta nagu asju uuesti.

Järgmisel suvel oli ta tööl Stora Enso pappkarpide tehases. Äkitselt hakkas ta tervis jälle halvenema, ta oli väga tujukas, pidevad peavalud, südame rütmihäired ja kohati sügav depressioon, kuigi põhjust nagu ei näinud. Juuli keskel sattus ta uuesti haiglasse, nii et kõik algas jälle otsast peale. Sügisel proovis ta veel rohtude najal jätkata õpinguid kõrgkoolis, kuid kaks nädalat hiljem jõudis arusaamisele, et ei suuda jätkata, kuna ei suutnud mäletada isegi eelnevalt õpitut ja ta ei saanud enam millestki aru. Tekkisid keskendumisraskused.

Nüüd on ta tervislikel põhjustel akadeemilisel puhkusel. Tal ei ole hetkel mingeid sihte eluks. Ta viibib suurem osa ajast oma toas. Peast on käinud läbi enesetapumõtted ja tihti tuleb tal peale suur masendus ja ahastus. Olen pidevalt ta läheduses, sest ta ei tule hetkel toime oma eluga. Mälu puudumine ja asjade mitte mäletamine mõjub talle väga halvasti. Ta väldib sõpradega suhtlemist, sest ütleb, et ei oska enam suhelda ja kui püüab mingit jututeemat aretada, siis on ta jutt ja mõtted ühelt teemalt teisele ja lõpuks unustab kõik, mida tahtis öelda. Igasugune entusiasm, mis tal enne oli, puudub täielikult.

Kui ta oli 11-kuune, põdes ta meningiiti, mis oli tingitud meningokoki bakterist. Kaldun nüüd arvama, et juba see oli tingitud vaktsiinist. Kuna ta oli kuu aega antibiootikumikuuril haiglas, ilmnes tal hiljem mitmeid terviseprobleeme. Seedimine ei töötanud korralikult, pidevad kurguvalud ja nahaprobleemid ja väga tihti esines luumurdusid. Kui kõike seda tagantjärele vaadata, siis oli ta kindlasti ülitundlik vaktsiinidele juba enne aastaseks saamist.

Minu kaksikvend suri ema kätel peale seda, kui talle tehti vaktsiinisüst. Minu õde lasi kunagi teha teetanuse süsti, mille tagajärjel võitles ta mitu aastat ellujäämise nimel. Ta katkestas ka õpingud, sest ei suutnud millelegi keskenduda ja olid pidevad tervisehäired, nii et tihti ei suutnud nädalate viisi voodist tõusta. Tekkisid samuti ärevushäired, keskendumisraskused, käte värin ja südame pekslemine.

Vaktsiinid mida poeg sai 07.01.2015 olid:
1. Kolmikvaktsiin 6RH1 103 (Difteeria-teetanus-läkaköha)
2. 6RH1 MEN MenACWY135 (Meningiit)
3. 6RH 305 Vaxigrip (Gripp)

Rohtudest anti talle kahes haiglas kokku Burana 800mg, SERENASE 5mg, OLANZAPINE ACCORD 5mg ja hiljem 20mg, OPAMOX 15mg, LORAZEPAM 2MG/ML 1ML SYPREX 15mg mida kasutati ainult haiglas. Koju saatmise järel muutus OLANZAPINIKS. Selline siis meie lugu ja hetkel tundub, et pean tema hooldajaks olema veel pidevalt. Teen hetkel puhastuskuure ja toetavaid protseduure.

Viimase loo kohta saad siit ka emaga tehtud videointervjuud vaadata.

 

Uuri lisaks: Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Foto: Shutterstock

 

Toimetas Piret Pärnamaa

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6