“Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari“: Ebaõnnestumine on isikliku kasvu jaoks hädavajalik

26. märts 2019 kell 22:09



“Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari“ on lugu tippjuristist Julian Mantle’ist, kelle tasakaalutu elustiil viib peaaegu saatusliku infarktini rahvast täis kohtusaalis. Kehalise kokkuvarisemisega kaasnev hingeline kriis sunnib teda oma olukorda ausalt hindama ja otsima vastuseid elu põhiküsimustele. Õnne ja eneseteostuse otsinguil asub ta erakordsele rännakule iidse kultuuriga maale. Ta leiab eest võimsa õpetuse, mis päästab valla vaimu-, keha- ja hingejõud ning suunab elama suurema kire, eesmärgistatuse ja rahuga. See innustav lugu ühendab suurepäraselt ida ajatu vaimutarkuse ja lääne tõhusad eduvalemid ning annab juhised, mis samm-sammult õpetavad elama julgemalt, tasakaalustatumalt, külluslikumalt ja rõõmsalt. 

“Lummav lugu, mis ühteaegu õpetab ja haarab.” 
– Paulo Coelho 

Raamatu autoriks on õigusteaduste magister Robin S. Sharma – üks maailma hinnatumaid asjatundjaid juhtimise, enesejuhtimise ja tipptasemel tulemuslikkuse saavutamise alal. Ta on kirjutanud seitse rahvusvaheliselt menukat raamatut, mille hulka kuuluvad ka “Discover Your Destiny with the Monk Who Sold His Ferrari” (“Leia oma saatus koos mungaga, kes müüs maha oma Ferrari”) ja “Who Will Cry When You Die” (“Kes nutab, kui sa sured?”). Sharma juhib ka tunnustatud koolitusfirmat Sharma Leadership International ja jõuab sel sügisel esimest korda Eestisse, andes 5. novembril seminari 6000 inimesele Tallinnas, Saku Suurhallis.

Nüüd aga on teie ees katkend Sharma inspireerivast raamatust “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari“, kust leiab põhitõed, kuidas oma elu kasvõi päevaga 180 kraadi muuta.

 

Julian Mantle’i imeline muundumine

Uus ja parem Julian Mantle oli mu täielikult pahviks löönud. “Kuidas on võimalik, et keegi, kes vaid paar aastat tagasi nägi välja nagu väsinud vana mees, on nüüd nii elav ja ärgas?” mõtlesin vaikse umbusuga. “Kas see oli mingi imerohi, mis talle nooruse tagasi andis? Mis võib küll olla sellise tähelepanuväärse suunamuutuse põhjus?”

Julian hakkas esimesena kõnelema. Ta rääkis mulle, et ülitiheda konkurentsiga õigusmaailm oli talle halvasti mõjunud, ning seda mitte üksnes füüsiliselt ja emotsionaalselt, vaid ka vaimselt. Kiire tempo ja lõputud nõudmised olid ta läbi kulutanud ja ära kurnanud.

Ta tunnistas, et tema keha oli kokku kukkunud ja vaim sära kaotanud. Südamerabandus oli sügava probleemi kõigest üks sümptom. Maailma klassi advokaadi pidev pinge ja kurnav ajakava olid murdnud ka tähtsaima – ja võib-olla inimlikema – anni, mille ta sündides kaasa oli saanud: tema teotahte. Kui arst pani ta ultimaatumi ette loobuda advokaaditööst või elust, siis nägi ta enda sõnul suurepärast võimalust taas sütitada see sisemine tuli, mida oli kogenud noorena; tuli, mis oli kustunud siis, kui õigusest sai rõõmu ja naudingu asemel äri.

Julian elavnes silmanähtavalt, rääkides sellest, kuidas ta müüs kogu maise vara ja suundus Indiasse, maale, mille iidne kultuur ja
müstilised tavad olid teda alati paelunud. Ta rändas ühest tillukesest külast teise, mõnikord jalgsi, mõnikord rongiga, õppides uus kombeid, vaadates ajatuid huviväärsusi ning hakates üha enam armastama India inimesi, kellest kiirgas soojust, headust ja kosutavaid seisukohti elu tõelisest mõttest. Isegi neid, kes olid oma koduust – ja südant – paotanud lääne väsinud ränduri ees vaid veidi. Selles lummavas keskkonnas said päevadest nädalad ning Julian hakkas tasahilju tundma, võib-olla esimest korda pärast lapsepõlve lõppu, et ta on taas elav ja terviklik. Koos elamise innu ja energiaga tulid vaikselt tagasi tema loomulik uudishimu ja loov säde. Ta muutus rõõmsamaks ja rahulikumaks. Ja ta hakkas taas naerma.

Ehkki Julian haaras innukalt iga sellel eksootilisel maal veedetud hetke, rääkis ta mulle, et tema reis Indiasse oli midagi enamat kui ületöötanud vaimu kergendamiseks ette võetud tavaline puhkus. Ta kirjeldas sel kaugel maal veedetud aega kui “isiksuse odüsseiat”.

Ta usaldas mulle, et oli otsustanud, enne kui on hilja, selgusele jõuda, kes ta tegelikult on ning mida elu enesest kujutab. Et seda teha, oli esimene samm otsida sidet tolle maa kultuuri iidse tarkusega selle kohta, kuidas elada rahuldust pakkuvalt ja sära silmis.

“Ma ei taha küll, et mu jutt hirmus veider tunduks, John, aga mulle oleks nagu seestpoolt mingi käsklus antud, sisemine juhend selle kohta, kuidas alustada vaimset teekonda kadunud sädeme taassüütamiseks,” ütles Julian. “See oli minu jaoks tohutult vabastav periood.”

Mida rohkem ta otsis, seda rohkem kuulist ta India munkadest, kes on elanud üle saja aasta vanaks; munkadest, kes kõrgest east hoolimata säilitavad noorusliku, energilise ja vitaalse eluviisi. Mida enam ta reisis, seda enam sai ta teada eatute joogide kohta, kes valdasid meelekontrolli ja vaimse ärkamise kunsti. Ning mida rohkem ta nägi, seda enam soovis ta mõista nende inimloomuse imede varjatud arenguid, lootes nende mõttetarkust iseenda elus rakendada.

Rännaku alguses otsis Julian üles hulgaliselt hästituntud ja kõrgesti austatud õpetajaid. Ta rääkis mulle, et nad kõik võtsid ta vastu avasüli ja avatud südamega, jagades temaga teadmiste pärleid, mida nad olid kogunud pika elu jooksul, mis pühendatud vaiksele mõtisklusele nende eksistentsi ümbritsevatel kõrgematel teemadel. Samuti püüdis Julian kirjeldada India müstilisele maastikule puistatud iidsete templite ilu; need ehitised seisid oma kohal kui ajastute tarkuse truud valvurid. Ta ütles, et teda ümbritsev pühalikkus liigutas teda sügavalt.

“See oli tõeliselt imeline aeg minu elus, John. Siin ma olin, vana väsinud seadusemees, kes oli kõik alates ratsahobusest kuni Rolexini maha müünud; kõik, mis üle jäi, olin pakkinud suurde seljakotti, mis oli minu püsiv kaaslane teekonnal läbi ida ajatute traditsioonide.”

“Kas lahkuda oli raske?” mõtlesin valjusti, suutmata uudishimu ohjeldada.

“Tegelikult oli see lihtsam kõigest, mida olen kunagi teinud. Otsus loobuda praksisest ja kogu maisest varast tundus täiesti loomulik. Albert Camus ütles kunagi: “Tõeline heldus tuleviku vastu seisneb kõige andmises olevikule.” Noh, täpselt seda ma tegingi. Teadsin, et pean muutuma – niisiis otsustasin südant kuulda võtta ja teha seda üsna dramaatiliselt. Minu elu muutus palju lihtsamaks ja mõttekamaks, kui minevikukoorma seljataha jätsin. Niipea kui lõpetasin aja
kulutamise suurte elumõnude jahtimisele, hakkasin rõõmu tundma väikestest, nagu näiteks kuuvalges taevas tähtede tantsu jälgimine või ilusal suvehommikul päikesekiirte endasse ammutamine. Ja India on sedavõrd intellektuaalselt ergastav koht, et mõtlesin väga harva sellele, mis minust maha jäi.”

Nood esimesed kohtumised eksootilise kultuuri õpetatud meestega, ehkki huvitavad, ei andnud Julianile teadmisi, mida ta janunes. Tarkus, mida ta igatses, ja praktilised oskused, mis oleks võinud ta elukvaliteeti muuta, lipsasid tal odüsseia alguspäevil endiselt käest.

Alles siis, kui Julian oli Indias veetnud umbes seitse kuud, toimus esimene tõeline läbimurre. Ta oli Kašmiiris, uniselt Himaalaja jalamil laiuvas iidses ja salapärases osariigis, kui tal oli õnn kohata Yogi Krishnani. See kõhetu, siledakspöetud peaga mees oli oma “eelmises kehastuses” olnud samuti seadusetundja, nagu ta laia suuga naeratades sageli naljatas.

Tüdinud tänapäeva New Delhi palavikulisest elutempost, loobus ka tema maisest omandist ja tõmbus tagasi suurema lihtsuse maailma. Asunud tööle külatempli hooldajana, õppis Krishnan enda sõnul tundma iseennast ja oma kohta elu suures süsteemis.

“Olin väsinud elust, mis oli nagu lõputu harjutus õhurünnakuks. Sain aru, et minu ülesanne on teisi teenida ning kuidagimoodi aidata kaasa maailma paremaks muutmisele. Nüüd elan selleks, et anda,” rääkis ta Julianile. “Veedan päevad ja ööd selles templis, elan kasinat, kuid rahuldust pakkuvat elu. Jagan mõistmist kõigiga, kes siia palvetama tulevad. Teenin neid, kes abi vajavad. Ma ei ole preester. Olen vaid mees, kes on oma hinge üles leidnud.”

Julian rääkis tollele juristist joogiks pöördunule oma loo ära. Ta rääkis oma eelnevast, prominentsust ja privileege täis elust. Ta rääkis
Yogi Krishnanile oma himust jõukuse järele ja hullumeelsest töötamisest. Ta paljastas vägagi emotsionaalselt seesmise segaduse ja vaimse kriisi, mida ta oli kogenud siis, kui tema elu kunagi nii heledalt põlenud tuli oli tasakaalustamata eluviisi tuultes võbisema löönud.

“Ka mina, sõbrake, olen seda teed kõndinud. Minagi olen tundnud sinu valu. Siiski olen aru saanud, et kõik juhtub põhjusega,” sõnas Yogi Krishnan kaastundlikult. “Igal sündmusel on otstarve ja iga ebaedu peidab endas õppetundi. Olen mõistnud, et ebaõnnestumine, kas isiklikult, ametialaselt või koguni vaimselt, on isikliku kasvu jaoks hädavajalik. See toob kaasa sisemise arengu ja hulga hingelisi hüvesid. Ära kunagi kahetse minevikku. Pigem võta see omaks kui hea õpetaja, mida see ka on.”

Pärast nende sõnade kuulmist, rääkis Julian mulle, tundis ta suurt ülevust. Võib-olla oli ta Yogi Krishnanis leidnud kauaotsitud mentori. Kes võiks olla parem kui teine endine edukas jurist, kes omaenese vaimse odüsseia kaudu on leidnud parema elamise viisi, et õpetada talle tasakaaluka, nõidusliku ja rõõmsa elu loomise saladusi?
“Ma vajan sinu abi, Krishnan. Mul on vaja õppida rikkama, täiuslikuma elu loomist.”
“Mulle oleks suureks auks sind selle juures abistada nii, kuidas vähegi suudan,” vastas joogi. “Kuid kas tohin üht asja soovitada?”
“Muidugi.”
Niikaua kui olen selle templi eest siin väikeses külas hoolt kandnud, olen kuulnud sosinaid kõrgel Himaalajas elavast salapärasest tarkade rühmast. Legend räägib, et nad on leidnud mooduse, mis põhjalikult parandab ükskõik kelle elu – ja ma ei pea silmas üksnes füüsilist parandamist. See arvatakse olevat terviklik, seotud kogum aegumatuid põhimõtteid ja ajatuid võtteid vaimu, keha ja hinge varjatud võimaluste vallapäästmiseks.

Julian oli lummatud. See oli just täpselt see, mida vaja.
“Kus täpselt need mungad elavad?”
“Seda ei tea keegi, ning mul on sellest kahju. Ma olen liiga vana, et otsima hakata. Aga ütlen sulle üht, sõbrake: paljud on proovinud neid leida ja paljudel on see ebaõnnestunud – traagiliste tagajärgedega. Himaalaja kõrgemad alad on tohutult reetlikud. Isegi kõige osavam mägironija võib seal hätta jääda. Aga kui otsid võtit särava tervise, püsiva õnne ja seesmise rahulolu juurde, siis minul seda tarkust ei ole – neil on see olemas.”

Julian, kes kunagi kergesti alla ei andnud, käis Yogi Krishnanile peale. “Kas oled kindel, et sa nende elukohta ei tea?”
“Kõik, mida oskan sulle öelda, on see, et külaelanikud tunnevad neid Sivana tarkade nime all. Nende mütoloogias tähendab Sivana
“valgustatuse oaasi”. Neid munki peetakse olemuse ja mõju poolest jumalikeks. Kui teaksin, kust neid leida, oleks minu kohus seda sulle öelda. Aga ausalt, ma ei tea – ja õigupoolest ei tea seda keegi.”

Järgmisel hommikul, kui India päikese esimesed kiired tantsisklesid värvilise silmapiiri kohal, asus Julian teele otsima Sivana kadunud maad. Alguses mõtles ta palgata šerpast teejuhi, kes talle mägedes ronimisel abiks oleks, kuid mingil kummalisel põhjusel ütles sisetunne, et see teekond tuleb tal üksi ette võtta. Selle asemel heitis ta endalt võib-olla esimest korda elus mõistuslikkuse ahelad ja usaldas sisetunnet. Ta tundis, et teda ei ähvarda oht. Kuidagimoodi teadis ta, et ta leiab selle, mida otsib. Niisiis asus ta misjonäri innukusega ronima.

Esimesed paar päeva olid lihtsad. Mõnel korral jõudis ta järele mõnele reipale külaelanikule, kes mööda jalgrada kõndis, võib-olla otsides seda kõige õigemat puutükki nikerdamiseks või ehk pelgupaika, mida see kummaline koht pakkus kõigile, kes söandasid ette võtta teekonna nii kõrgele pilvepiirile. Muul ajal matkas ta üksi, kasutades aega mõtisklusteks selle üle, kuhu ta oli eluga jõudnud – ja kuhu ta nüüd on suuna võtnud.

Peagi oli allpool asuvast külast näha vaid tilluke täpike suure pärase looduse hunnitul lõuendil. Himaalaja lumiste tippude kuninglikkus pani tema südame kiiremini lööma ja üheks pikaks hetkeks muutis ta ülevusest hingetuks. Ta tundis end ümbritsevaga üheks saavat; see oli lähedus, mida võivad tunda kaks vana sõpra, kes on paljude aastate jooksul kuulanud teineteise varjatumaid mõtteid ja naernud teineteise nalju. Värske mäestikuõhk lõi ta meeled selgeks ja ergutas tema vaimu. Maailmas palju ringi reisinuna oli Julian arvanud, et on kõike näinud. Kuid seesugune ilu oli tema jaoks esmakordne. Imed, mida ta tol nõiduslikul ajal endasse ammutas, olid kui kiidulaul looduse sümfooniale. Korraga tundis ta, et on rõõmus, elav ja muretu. Siin, kõrgel ülalpool inimkonda, söandas Julian igapäevaelu kookonist välja tulla ja hakata uurima kõrgemaid valdkondi.

“Mäletan siiani sõnu, mis mul seal üleval peast läbi käisid,” rääkis Julian. “Mõtlesin, et kokkuvõttes koosneb elu valikutest. Inimese saatus kulgeb selle järgi, missuguseid valikuid ta teeb, ning tundsin täie kindlusega, et olin teinud õige valiku. Teadsin, et minu elu oli pöördumatult muutunud ning minuga oli toimumas midagi imepärast või isegi jumalikku. See oli imetabane ärkamine.”

Julian rääkis mulle, et kui ta jõudis Himaalaja kõrgematesse, hõredama õhuga piirkondadesse, muutus ta ärevaks. “Kuid see oli sedasorti pabin, nagu see, mida tundsin koolilõpuballil või vahetult enne põneva kohtuistungi algust, kui ajakirjanikud mul trepist üles kohtusaali minnes kannul püsisid. Ja ehkki mul polnud võimalik kasutada kaardi ega ka teejuhi abi, oli teekond minu jaoks selge, ning
kitsas vähekäidud rada juhtis mind üha kõrgemale, mäestiku kõige varjatumatesse piirkondadesse. Tundus, otsekui oleks minusse peidetud kompass, mis mind tasakesi sihtmärgi poole nügis. Ma ei usu, et oleksin ronimist lõpetada suutnud, isegi kui oleksin tahtnud.” Julian oli elevil, jutustus voolas temast nagu pärast vihma üle kallaste tulvav mägioja.

Rännates veel kaks päeva ning palvetades, et valitud tee ta Sivanasse viiks, ekslesid Juliani mõtted tagasi eelmise elu juurde. Ehkki ta tundis, et on täielikult vaba temast mahajäänud maailma täitvast stressist ja pingest, kahtles ta, kas suudaks veeta järelejäänud elupäevad intellektuaalsete väljakutseteta, mida õigusalane elukutse oli talle ülikooli lõpetamisest saadik pakkunud. Seejärel mõtles ta tammepaneelidega ehitud kabinetile kesklinna sädelevas pilvelõhkujas ning idüllilisele suvekodule, mille ta võileivahinna eest maha oli müünud. Ta mõtles vanadele sõpradele, kellega koos ta pidevalt glamuursete linnaosade peeneid restorane külastas. Samuti mõtles ta oma kallile Ferrarile ja sellele, kuidas tema süda rõõmust hüppas, kui ta masinale kiirust lisas ning sellele metsiku möirge saatel elu sisse tuli.

Selle salapärase paiga varjatuimatesse paikadesse edasi rännates katkestas tema minevikumõtisklusi praeguse hetke imede jalustrabavus. Ning ühel neist hetkedest, mil ta ahmis endasse looduse tarku ande, juhtus midagi jahmatavat.

Silmanurgast märkas ta enda ees rajal kedagi, kes oli kummaliselt riietatud pikka voogavasse punasesse tumesinise kapuutsiga rüüsse. Julian oli üllatunud, nähes kedagi selles eraldatud paigas, kuhu jõudmine oli tal võtnud seitse ohtusid täis päeva. Kuna ta oli mis tahes tsiviliseeritud paigast paljude miilide kaugusel ning tal ikka veel puudus kindlus selle kohta, kus tema sihtmärk Sivana võiks olla, hüüdis ta kaasrändurit.

Inimkuju ei vastanud ning lisas sammu teerajal, mida mööda nad mõlemad ronisid, saatmata Juliani poole üleõlapilkugi, mis kinnitanuks, et teda on kuuldud. Varsti salapärane rändur juba jooksis, punane rüü tema selja taga õõtsus rütmiliselt nagu värskelt pestud puuvillased linad pesunööril sügisese tuule käes.

“Palun, sõber, mul on vaja sinu abi tee leidmisel Sivanasse,” karjus Julian. “Ma olen seitse päeva teel olnud, mu toit ja vesi on otsakorral. Ma olen vist eksinud!”

Inimkuju peatus järsult. Julian lähenes talle ettevaatlikult, samal ajal kui rändur seisis tähelepanuväärselt liikumatult ja vaikselt. Tema pea ei pöördunud, käed ei liigatanud ning ka jalad olid täiesti paigal. Julian ei näinud kapuutsi varjust nägu isegi mitte osaliselt, kuid teda rabas ränduri käes oleva väikese korvi sisu. Korvis olid kõige õrnemad ja kaunimad lilled, mida Julian oli kunagi näinud. Juliani lähenedes pigistas inimkuju korvisanga tugevamini kätte, otsekui kinnitades oma armastust sellise kalli vara vastu ning usaldamatust pika mehe vastu läänest, kes selles maailmanurgas oli samasugune haruldus kui kastepiisad kõrbes.

Julian silmitses rändurit pingsa uudishimuga. Päikesekiirte vihk paljastas avara kapuutsi varjus mehe näo. Kuid Julian ei olnud kunagi varem niisugust meest näinud. Ehkki võõras oli temaga vähemalt samaealine, rabasid tema näojooned Juliani nii, et too seisatas kui hüpnotiseeritud ning vahtis meest ainiti igavikuna näiva aja. Mehe silmad olid kassilikud ning nii läbitungivad, et Julian oli sunnitud pilgu kõrvale pöörama. Tema tõmmu näo nahk oli pehme ja sile. Tema keha oli tugev ja jõuline. Ning ehkki mehe käed reetsid, et ta ei ole enam noor, kiirgas temast sellisel määral nooruslikkust ja elujõudu, et Julian oli vaatepildist paigale naelutatud justnagu laps esimest korda mustkunstnikku jälgides.

“See mees on kindlasti üks Sivana tarkadest,” mõtles Julian, suutes vaevu avastusrõõmu varjata.

“Minu nimi on Julian Mantle. Tulin siia Sivana tarkade käest õpetust saama. Kas oskate ehk öelda, kust võiksin neid leida?” Mees silmitses mõtlikult väsinud külalist läänest. Tema muretus ja meelerahu muutsid ta valgustatud ingli sarnaseks. Mees hakkas vaikselt, peaaegu sosinal rääkima. “Miks sa neid tarku otsid, sõber?”

Aimates, et ta oli tõepoolest leidnud ühe neist salapärastest munkadest, kes nii paljude jaoks enne teda olid kättesaamatuks jäänud, avas Julian oma südame ja rääkis rändurile ühe hingetõmbega oma loo. Ta rääkis oma eelmisest elust ning vaimsest kriisist, millesse ta oli sattunud; sellest, kuidas ta oli tervise ja elujõu vahetanud lühiajaliste väärtuste vastu, mida juristipraksis talle pakkus. Ta rääkis sellest, kuidas oli hinge rikkused vahetanud kopsaka pangaarve vastu, ning näilisest rahulolust, mida tema “ela kiirelt, sure noorelt” elustiil talle pakkus. Ta rääkis rännakutest müstilises Indias ning kohtumisest Yogi Krishnani, New Delhi endise advokaadiga, kes samuti oli kunagise elu seljataha jätnud, lootuses leida seesmine kooskõla ja kestev rahu.

Rändur kuulas vaikides ja liikumatult. Ta hakkas taas kõnelema alles siis, kui Julian rääkis põletavast, lausa kinnismõtteks muutunud soovist omandada iidsed põhimõtted valgustatud elu kohta. Kätt Juliani õlale asetades ütles mees vaikselt: “Kui sinu soov parema elu tõdesid õppida tuleb tõepoolest südamest, siis on minu kohus sind aidata. Ma olen tõesti üks neist tarkadest, kelle otsinguil sa nii kaugele oled rännanud. Oled paljude aastate järel esimene inimene, kes meid üles on leidnud. Õnnitlen sind. Ja imetlen sinu visadust. Olid vist väga hea advokaat,” sõnas ta.

Ta vaikis, otsekui ei oleks ta kindel, kuidas jätkata, ning ütles siis: “Kui soovid, võid minuga minu külalisena meie templisse kaasa tulla. See asub selle mäestikuala varjatud osas, siit veel paljude tundide tee kaugusel. Minu vennad ja õed võtavad sind avasüli vastu. Me töötame koos, et õpetada sulle iidseid põhimõtteid ja tegutsemisviise, mida esivanemad on meile inimpõlvede jooksul edasi andnud.

Aga enne, kui sind meie eraldatud maailma viin, et jagada meie kogutud teadmisi sellest, kuidas rikastada elu rõõmu, jõu ja tähendusega, pean sinult võtma lubaduse,” ütles tark. “Pärast seda, kui oled need tõed selgeks saanud, pead pöörduma tagasi kodumaale läänes ning jagama seda tarkust kõigiga, kellel on vaja seda kuulda. Ehkki oleme eraldunud neisse imelistesse mägedesse, teame, milline segadus teie maailmas valitseb. Head inimesed on teelt eksinud. Pead neile andma lootuse, mille nad on ära teeninud. Ja mis veelgi tähtsam, pead neile andma vahendid unistuste täideviimiseks. See on kõik, mida sinult palun.

Julian nõustus targa tingimustega silmagi pilgutamata ning lubas, et viib nende väärtusliku sõnumi endaga läände kaasa. India päike hakkas silmapiiri taha vajuma, kui kaks meest asusid mööda mäestiku rada teele veelgi kõrgemale, Sivana varjatud külla; lõõmavpunane kera libises pärast pikka väsitavat päeva pehmesse nõiduslikku unne. Julian rääkis mulle, et on võimatu unustada selle hetke ülevust, mil ta kõndis koos India eatu mungaga, kelle vastu ta tundis vennalikku armastust, rännates paika, mida ta koos kõigi selle imede ja saladustega oli igatsenud leida.

“See oli kindlasti minu elu meeldejäävaim hetk,” tunnistas ta mulle. Julian oli alati arvanud, et elu võib taandada mõnele üksikule tähtsale viivule. See oli üks neist. Hingesügavuses aimas ta, et see oli tema ülejäänud elu algushetk; elu, millest pidi saama midagi palju enamat kui senikogetu.

 

Robin Sharma

 

Allikas: Robin S. Sharma “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari“ (Pilgrim 2019, kordustrükk)

Robin Sharma 5. novembri Tallinna koolituse “Better You” info leiad siit: Facebook

Fotod: pilgrim.ee, robinsharma.com