Erki Kaikkonen: On aeg ärgata kollektiivsest unenäost, I osa

16. november 2013 kell 14:44



dreamereventMe näeme kõik kollektiivset und, olles kammitsetud kultuurilise ilmalava virtuaalsusest meie enese meeles. “Olid ajad, kus üks lapsevanem sai kodus olla ja teine käis tööl, nüüd aga peavad mõlemad töötama, et maksta makse, tasuda toidu eest ja maksta kodulaenu tagasi. Inimesed on hakanud palju tööd tegema ja on kõigest sellest väsinud,” rääkis hiljuti USA kirjanik Brad Thor

 

Varjatud motiivid

Õppides üht-teist sotsiaalsete protsesside kohta, sain kord ligi uuringule, mis tegi nähtavaks, kuidas feminismgi on hoopis teistel põhjustel loodud fenomen, kui see väljapoole paistab. See ei tähenda, et mul oleks midagi inimsugupoolte võrdväärsuse vastu, pigem vastupidi. Feminism on aga fenomen, mille esiletulekut toetati varjatult, et luua olukord, kus pool elanikkonnast liituks töötegijate armeega ning laste maailmapildi kujundamine antaks veelgi täielikumalt riigi ehk haridusinstitutsiooni hoolde. See on umbes sama, kuidas õigus haridusele muutus industriaalrevolutsiooni algul kohustuseks, et lapsed oleksid kontrollitud keskkonnas ja ei takistaks vanemate hõivatust vabrikutööga. Jällegi suurtöösturite vajadustest tehtud  poliitiline liigutus, mida on alati võimalik retoorikas õigustada.

Ikka on nii olnud, et paljude poliitiliste otsuste taga on varjatud motiivid, mida näevad vähesed, sest avalikkuse tähelepanu on haaratud avalikku arvamust kujundava meedia poolt loodava retoorilise pseudoargumentatsiooni ja tehisliku oponeerimise poolt. Ning nii tundubki kõigile, et võideldud on justkui õige asja eest, kuigi see on kõik tihtilugu  vaid kirgi küttev mäng tegelike motiivide ja tõeliste kasusaajate varjamiseks.

Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Blogis Kaitse oma tervist kirjutati hiljuti:

Kuigi Rail Baltica raudteed püütakse inimestele „müüa“ kui võluvitsa, millega hakkavad liikuma suured rahvamassid ja tohutud kaubavood, on reaalsus midagi muud. Pigem on Rail Baltica näol tegemist hoopis spetsiifilise infrastruktuuriga, mis hakkab teenindama Eestisse rajatavaid uusi üüratuid kaevandusi. 

Näiteks kildagaasi ja fosforiidi suuremahulise kaevandamisega plaanitakse algust teha hiljemalt 2020. aastal. Täpselt selleks ajaks valmib ka Rail Baltica. On see kokkusattumus?

Ma ei ole Eestis enam pikka aega tähele pannud, et otsustataks või tehtaks midagi, mille taga ei terendaks korporatiivsed äriringkondade huvid. Aga välja näidatakse, justkui tehtaks seda kõike kodanike hüvanguks ja veel võisteldakse, kes mida enda arvele võltsretoorika abil kirjutada suudab. Mida kallimate projektidega on tegemist, seda näilisem on kodanikkonnale sellega kaasnev hüve, tegelikud kasusaajad on ikka ärimehed, kes oma tegevusele soodsa tuule tiibadesse saavad.

Nõuab väga suurt ärkvelolu selle kõigega mitte kaasa minna ja see ei ole alati lihtne, kui avalikkes debattides möllavad kired ning meie väärtused on haaratud pseudolahingutesse.

 

Sotsiaalse reaalsuse disain, kas müüt või tegelikkus?

Paljud ütlevad, et neil, kes ühiskondi juhivad, pole sellist nutikust, et sellist pseudoreaalsust luua. Olen ise õppinud pool aastat ühe Šveitsi professori käe all, kes oli nii silmapaistev teoreetik kui ka praktik omal alal ja ta tegi meile nähtavaks, milliste mudelite abil on selliste mänguliste pseudoreaalsuste loomine võimalik. Peamine on luua keskkond ja olukord, mis kütab üles inimeste kirgi ja haarab kaasa tundeid, ning nad peavadki kogetavat reaalsuseks.

See kõik nõuab teadmisi, mis pole ühiskonnale nii lihtsalt kättesaadavad ja selle tõttu on see kõik ka raskesti usutav. Meil on uskumus, et kõik see, mida me ei tea ja ei mõista ei saa ka eksisteerida. Seda fenomeni nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks. Meil on raske leppida sellega, et võib olla, et meie senine arusaamine ei olegi adekvaatne. Kuid kui vaadata ajalooliselt inimese mõistmist ja arusaama elust ning eksistentsist, siis näeme pidevalt enesestmõistetavaid uskumusi, mis on mõnes ajahetkes sedavõrd jagatud uskumused, et keegi ei kahtlegi neis. See, kes julgeb, satub tugeva kriitika või lausa repressioonide ehk sotsiaalse tõrjutuse osaliseks.

 

Tõeline Eesti kultuur!

Hasso Krull on arvustuses Valdur Mikita raamatule “Lingvistiline mets“ iseloomustanud seda kultuurimängu, millega samastume, järgmiselt:

Tõeline Eesti kultuur on minu arvates midagi muud. Tõeline Eesti kultuur on valitsev peavool, telekas ja ajalehtedes, käibearusaamades ja igapäevases suhtlemises domineerivate hoiakute ja seisukohtade kogum. Tõeline Eesti kultuur on see, mida me iga päev mõtleme ja teeme, mida me ilma mõtlematagi teeme ja ilma tegematagi mõtleme – lühidalt, tõeline Eesti kultuur on meie igapäevane tegelikkus. Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale.

 

Millised on meie võimalused, saavutamaks vabadus sellest pseudoreaalsusest?

Seega on igale elavale inimolendile soovitus Krishnamurti poolt: Vabanemine teadaolevast ehk vähem kiindumist mõistetusse ja enam avatust, katsumaks oma enese uskumuste ja mõistmise piire. Nii, nagu ükski teooria ei ole tegelikkus vaid ainuüksi püüd kirjeldada tegelikkust ja nii, nagu ükski kaart ei ole maastik, vaid ainult orienteerumiseks vajaliku kirjeldus maastikul. Niisamuti ei ole meie mõistmised ja arusaamad ning uskumused enamasti elu kohta elu ise. Kuna see on laialt jagatud sotsiaalne ühiskogemus, kus iga indiviid kasvab üles kogemuses teatud normaalsusest, kuidas tuleb end ümbritsevat interpreteerida,  pidadeski seda normiks. Iga norm ja normaalsus on aga pikaajaliselt kujunenud sotsiaalne kokkulepe ehk õigusteaduse keeles loomuõigus.

Kultuur on mäng meie endi peades. Ja keel on Sapir-Whorfi sõnul keskkond, mille sees ja millest koosneb meie mõtlemine. Ja selle keelelise mõtlemise väljal leiabki aset meie sotsiaalkultuurilise reaalsuse loomine, mis kandub üle hinnanguteks igal elu hetkel kogetu suhtes. Hinnanguteks, mis on kantud antipaatiatest ja sümpaatiatest, mis tingivad meie käitumise kultuurilise väärtussüsteemi välja normatiivsete, normaalsuseks peetavate reeglite kohaselt. Ja nii loovadki meie uskumused meie reaktsioone ja käitumist ning nii hoiamegi kollektiivselt üleval seda, mis ei vasta parimale, mida sooviksime kogeda. Ja senini pole meil jätkunud ei jõudu ega teadlikkust seda muuta.

Kuid meil on alati käepärast võtta õigustus sellega leppimiseks, mida teised kaasanoogutavalt kinnitavad, sest see kinnitab nendegi viisi kogetavat ratsionaliseerida ehk enesele õigustada. Ja see ei ole etteheide vaid kirjeldus millestki, ilma milleta kaotaksime hingelise tasakaalu. Sest me ei saaks käituda, kui meil ei oleks õigustust, mida ise usume, oma käitumise õigustamiseks. Neid väärõigustusi aitab aga luua kogu nii lokaalne kui globaalne meediaruum ja seda väga märkamatult.

Nii on meie reaalsus kollektiivselt üleval hoitav ja loodav unenägu. Ja kellel on julgust ja oskust vaadata, ei ole küsimustki, kas see jagatud kollektiivne unenägu või elu varjutav katteloor on manipuleeritav või mõjutatav. Sest neile, kes soovivad näha, on sotsiaal- kui kommunikatsiooniteaduste kaudu nähtav, kuidas see on võimalik. Pigem on küsimus, kes on need inimgrupid, kelle huvides see kollektiivne jutuvestmine toimub. Jutuvestmine, millesse me kõik kaasa haaratud oleme ja milles meile kõigile rollidki välja on jagatud sellest alates, kui siia suurde mängu sündisime ja meid vastavalt kultuurilisele kontekstile rääkima ja käituma kutsuti. Ning juhendati sedagi, milliseid tähendusi, millele ja kuidas omistada.

 

Mõtiskluse teise osa avaldame homme.

 

 

Erki Kaikkonen

 

Foto: transitionmarvista.blogspot.com