Ajatu: Mõttekoht – kas demokraatia on ikka parim riigikord?

28. september 2016 kell 14:07



images

Rubriik “Ajatu” toob teieni Telegrami varasemaid artikleid, mis ülelugemist tasuvad. Allolev arutlus ilmus esimest korda 5. veebruaril 2014. aastal.

Sõna demokraatia on tänasel päeval suure sümboolse tähendusega, kuulutades võrdsust, individuaalsust, valimisõigust, kaasamist, vabadust, inimõigusi, kodanikkonda jne. Demokraatia on ohus, kui osa ühiskonnagruppe on rõhutud või üksikisiku hääl massis kuuldavale ei tule. Kas aga see valitsemisvorm ehk esindusdemokraatia, mis Eestis ja mujal maailmas inimestes lootust üleval hoiab, ongi nii vaba ja võrdne, kui demagoogiline diskussioon seda esitab?

 

Kõik võõras, mis näib olevat kuidagi vastuolus inimeste kaasaegse maailmapildiga individuaalsusest ja vabadusest, näib ohustavat otseselt demokraatiat. Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik, mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale – või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Demokraatiaga seoses on aga oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades peagu viimased kolm tuhat aastat. Sõna demokraatia ja ka kontseptsioon, mida see esindab, pärineb kreeklastelt, kuuendast sajandist e.m.a. Kreeklaste otsedemokraatlik valitsussüsteem oli aga ehk lähemal tõelisele demokraatiale või rahva võimul kui ükski teine demokraatia vorm ajaloos. Kreeklaste jaoks oli diktatuur üks hullemaid valitsemise vorme ning nad püüdsid oma valitsemissüsteemi üles ehitada täpselt sellele vastupidiselt.

Kreeka valitsuses ei olnud esindusisikuid, selle asemel valitsesid kodanikud ise (otsedemokraatia); iga mees oli otsustusorgani eluaegne liige. Tegemist oligi peaaegu täieliku demokraatiaga, kui välja jätta see, et naisi ja orjasid ei peetud kodanikeks (neid oli umbes 50% elanikkonnast) ning neil puudus seega ka sõnaõigus otsustusküsimustes. Sellele vaatamata pole aga ka ükski teine tsivilisatsioon sellest ajast alates jõudnud demokraatiale lähemale kui vanad kreeklased, kes ligi poolt oma rahvastikust otsuste tegemisel eirasid.

 

Demokraatia ja orjandus

Enamik Kreeka populatsioonist ning kindlasti kodanikest asus linnas ning seetõttu oli neil võimalik osaleda ka otsustuskogudel ilma, et nad oleks pidanud selleks mitmepäevaseid reise ette võtma. See osa elanikkonnast oli ka kõige enam huvitatud riigi asjadest, sest nad elasid riigi kesksel alal ning tundsid end seetõttu rohkem kogukonna kesksetest muredest puudutatuna. Orjadel, naistel ega metoikidel, ehk mujalt sisse sõitnud isikutel eeskätt Ateenas, puudus aga otsene roll Kreeka demokraatlikus poliitilises elus, mis oli ainult kohalike meeskodanike pärusmaaks. Ometi oli orjandus Kreekas väga populaarne ning kreeklased kasutasid tuhandeid orjasid oma kodudes, tehastes ja kaevandustes, samuti kasutati orje ka riigiteenistujatena. Riigiteenistujad olid vastutavad enamiku riigi bürokraatia eest ning tegutsesid ka kohaliku politseina.

Metoikid olid teiste Kreeka või muude välisriikide linnade kodanikud, keda meelitas Ateenasse võimaluste meri, mis osavaid käsitöölisi ja tarku ärimehi ees ootas. Nagu ka tänases Ameerikas, toetus suur osa Ateena tollasest vitaalsusest ja energiast just sisse rännanud immigrantidele. Ka orjade kasutamine panustas suuresti Kreeka demokraatia tekkimisse: orjade kasutamine tekitas kodanikel üleliigseid rikkusi, mis lubasid neil loobuda põllutööst teiste äride kasuks. Kui Kreeka demokraatia otseselt toetus orjadele, siis tänane demokraatia on kaasaegse orjanduse eriomane vorm, kus ideaalis hästi toimiv süsteem on kokku jooksnud ega teeni enam kellegi muu kui valitud võimuesindajate isiklikke huve. Nagu Rein Raud juba paar aastat tagasi välja ütles, on demokraatia kaaperdatud ning väga paljudel inimestel ei olegi enam ettekujutust või eeldust, et riik võiks koosneda vabadest inimestest, vabadest kodanikest.

 

Esindusdemokraatia ja “enamuse võim”

Kaasaegne demokraatliku vabariigi valitsusvorm on esindusdemokraatia. Näiteks Ameerikasse jõudis esindusdemokraatia  seetõttu, et asunikud olid tüdinud maksustamise süsteemist, milles neil puudus igasugune sõnaõigus. Nad soovisid üleüldisemalt õiglasemat süsteemi, kus inimestel oleks rohkem võimalik osaleda riigi juhtimises. Ometi ei soovitud aga ateenalikku otsedemokraatiat, sest kardeti, et see annab inimestele jällegi liialt suure võimu ning valitsuse juhtimine võiks olla ohustatud harimata masside kontrollist. Mõeldigi välja esindusdemokraatia, mille puhul on valitsuses sõnaõigus rahva valitud esindajatel ning mitte rahval endal.

Esindusdemokraatiale on tunnuslik, et kuigi esindajad on kodanike poolt valitud, on neil otsustamise puhul vabadus lähtuda oma paremast äranägemisest, kuidas oma valijate huve esindada. Demokraatia on enamuse võim ning puuduvat otsesed limiidid, mida see enamus otsustada võib. Seadusi võidakse vastu võtta baseerudes lihtsalt tujudele – sama lihtsalt, kui võetakse vastu seadus, mis keelustab mõrvamise, võidakse ka võtta vastu seadus, mis keelab kanda roosasid pükse. Miski ei garanteeri selles mõttes õiglase demokraatia olemasolu. Tihti on osal ühiskonnaliikmetel oluliselt rohkem ressursse, et propageerida oma seisukohti ja edendada huvisid, seega võib näiline demokraatia sisuliselt moonduda ka ohlokraatiaks, plutokraatiaks, tehnokraatiaks või muuks demokraatia erivormiks.

Kui demokraatia on poliitiline süsteem, mille puhul valitsejateks on enamus, siis erineb see teistest diktatuuride vormidest vaid valitseva grupi või klassi suuruse tõttu. Usutakse, et demokraatia viib vabaduse, rahu ja rikkusteni. Kahjuks ei ole ühegi poliitilise süsteemi võim nii suur. Võib ka olla, et demokraatia on potentsiaalselt üks ohlikemaid poliitilisi süsteeme üldse, sest demokraatia ning teiste diktatuuri vormide vahel ei ole sisulist vahet. Diktatuur, kus valitseb vähemus, peab enamust kartma. Kui enamust liialt rõhuda, siis hakkavad inimesed märatsema. Kuid diktatuur, kus valitsejaks on enamus, on sisuliselt võitmatu, sest rahva enda “vaba tahe” on see, mis neid rõhub.

Demokraatia puhul on suurimateks kannatajateks vähemused. Mida väiksem on grupp, seda vähem on neil sõnaõigust. Vähemus on aga äärmiselt suhteline, see võib iga erineva otsuse puhul hõlmata erinevaid inimesi – igaüks võib leida end olevat mingil hetkel vähemuse hulgas. Aga kuna valitseb enamus, siis ei ole valitsusel ka oma tegevuse tagajärgede pärast midagi karta.

 

Demokraatia, kapitalism ja massimanipulatsioon

Postmodernses ühiskonnas on paratamatult enesetutvustus ehk promotöö üks tähtsamaid töö vorme. Eriti kui rääkida esindusdemokraatiast, kus edukas promo on see, mis müüb ning poliitikud võimule aitab. Kuid demokraatia ja enese reklaami suhe toimib ka teistpidi.  Äritegevus ning üha enam ka poliitika kasutavad PR-i meie unistuste täitmiseks, tehes oma tooted ja kõned meile võimalikult meeldivaks. Kunagi puudutas poliitika inimeste ratsionaalsust ning tegeles ühiskonna vajadustega kollektiivselt, kuid tänasel päeval on suudetud hakata edukalt kasutama inimeste primitiivseid ja irratsionaalseid impulsse, mis toidavad vaid üksikisikute omakasu kapitalistliku tarbimiskultuuri kaudu. Inimesed on õpetatud soovima, tahtma uusi asju, lubadusi, sooduspakkumisi jm.

Edward Bernays leiutas 1920. aastatel kaasaegse “suhtekorralduse” ning oli ka esimene inimene, kes kasutas masside manipuleerimiseks Sigmund Freudi inimpsühholoogia teooriaid. Bernays näitas USA korporatsioonidele, et nad saavad mõjutada inimesi tahtma nende tooteid vaid süstemaatiliselt oma tooteid inimeste alateadlike ihadega seostades. Bernays oli kaasaegse massitarbimise manipulatsiooni leiutajaid, kes kasutas kõiki tänasel päevalgi populaarseid mõjutusvahendeid nagu kuulsuste kaasamine, erootika ja suurejoonelised PR-trikid. Üks tema kõige kurikuulsamaid trikke oli naiste suitsetamiskultuuri loomine, muutes sigaretid nende vabaduse ja iseseisvuse sümboliks. Sel moel nagu sigaretid sümboliseerisid naiste vabadust, sümboliseeris 20. sajandi kapitalistlikku tarbimiskultuuri lubadus demokraatiast.

Nii äris kui ka riigi valitsemises on üksikisiku vabadus demokraatia ülimaks väljendusviisiks: võim on tõeliselt inimeste käes. Inimesed võivad küll tunda, et nad on võimul, kuid kas see on ikka tõesti nii? USA tarbimisühiskond ehitati üles unistusele vabadusest – loodi kõike tarbiv “isik”, kellele masstarbimine muutus isikuvabaduse ning demokraatia sümboliks. Kuid vabadus ei ole veel õigus. Ühiskonnas esineb häiriv tendents võrdsustada demokraatlik valitsus õiglase või õige valitsusega. Räägitakse, et valitsus on halb siis, kui see ei ole demokraatlik ning riigid, mille valitsussüsteem erineb lääne omast, tuleb tingimata pöörata demokraatia usku. Tõelise valitsuse loob aga tegelikkuses õiguste kaitsmine ning meetmed, millega see juba saavutatakse (kui üldse) ei ole siinkohal enam niivõrd olulised.

Vaata põnevat dokumentaalfilmi USA massitarbimise, inimese alateadvuse ja demokraatia seostest siit.

 

Allikad: Memokraat, The American School of Classical Studies at Athens, Importance of Philosophy, Examiner, h2g2, thoughtmaybe, ERR

Foto: felixonline.co.uk

 

Toimetas Mariliis Rannama