Intervjuu Eesti ukrainlasega: Ukrainat kasutatakse III maailmasõja alustamiseks

20. mai 2015 kell 10:47



russia america war3 revelationVestlesime taaskord ukraina juurtega eestivenelase Aleksander Gilenkoga, kes valdab eesti, vene, ukraina ja inglise keelt. Telegram soovitab seda intervjuud lugedes väljuda oma mugavustsoonist, loobuda selleks ajaks oma kivisse raiutud tõekspidamistest ning kaaluda ka teiste reaalsuste võimalikkust. 

 

Eelmine artikkel Ukrainast, mis ma sinuga tegin, ilmus mõned kuud tagasi ja nagu arvata oligi, sai see väga palju ka negatiivset kriitikat. Mõned hakkasid Telegrami nimetama venemeelseks ja Putini propaganda saidiks. Kas sa lugesid ka neid kommentaare?

Jah, ma lugesin kõik kommentaarid läbi. Selline vastukaja oli ennustatav, ma teadsin juba intervjuud tehes, et kui me selle nõnda avaldame, siis isegi suur osa Telegrami lugejatest ütlevad, et see ei kõlba kuhugi ja tegemist on Putini propagandaga. See on loogiline, kui inimesed tarbivad kallutatud meediat ja elavad Ukrainast tuhande kilomeetri kaugusel ning neil puudub otsene kontakt Ukraina või ukrainlastega. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et nende inimeste hinnang Ukrainas toimuvale põhineb Eesti propagandal. Sellistest veendumustest on raske vabaneda, sest inimestel on mugavam elada suletud maailmavaates, sest oma hinnangute muutmine võib teinekord olla väga valus. Sellepärast nad ei uuri ise neid teemasid, sest aastatepikkune propaganda on teinud oma töö. Kõik on mustvalgelt selge – ühed on halvad ja teised on head poisid. Aga see on inimese arengu lõpp – oma peaga mõtlemine puudub. Tal on oma kindel koht selles mängus ja paistab, et inimestel ongi vaja, et neil oleks kindel koht ehk mugavustsoon.

Mina ei ole selline inimene ja ma ei tunne, et peaksin valima kindla poole, kus mul oleks oma koht. Ma olen oma peaga mõtlev inimene, mis tähendab, et ma olen võimeline muutma oma tõekspidamisi, kui mulle esitatakse fakte. Selles mõttes olen mina paindlik, aga suur osa inimesi ei ole. Need negatiivsed kommentaarid olid tingitud sellest, et nad ei olnud nõus sellega, mida me Telegramis kirjutasime ja see on nende inimeste õigus ja ma aktsepteerin seda. Ma aktsepteerin isegi seda, et kõik, mis selles artiklis kirjas oli, ei pruugi olla 100% tõde, sest see oli minu enda perspektiiv sellele, mis tegelikult toimub. Kõik, mis keegi ütleb, on subjektiivne, sest täielikku objektiivsust ei eksisteeri. Eksisteerib see, mida iga inimene näeb enda kogemuse ja silmade kaudu.

 

Mis värk on siis Ukrainaga? Miks liigub infot, justkui Ukrainas poleks Vene vägesid?

Ma põhjendan, miks: Kui Vene armee oma täies jõus ja ulatuses oleks Ukrainas, siis oleks kogu Ukraina juba ammu vallutatud. Vene armee on täna väga võimas ja see oleks Ukraina lõpp. Selles mõttes Vene armeed ei ole Ukrainas. Seda on kinnitanud isegi Ukraina pool, et nad ei sõdi Vene armeega.

See on reaalne uudis, mida kinnitas Ukraina kindral Muzenko.

 

Mina nägin ka seda uudist rahvusvahelistes uudisteportaalides, aga mitte eesti meedias.

Täpselt. Mina nägin seda uudist venekeelses ja ingliskeelses portaalis. Mõned uudised lihtsalt ei ilmu eesti meedias. Just need uudised, mis võiksid ümber pöörata siin valitsevaid stereotüüpe.

 

Aga kes siis on Ukrainas?

Separatistide seas on sõdimas väga palju inimesi Venemaalt. Suurem osa neist on vabatahtlikud. Hiljuti ilmus venekeelses Esquire’is artikkel vene sõdurist, kes Ukrainas sõdides haavata sai ning jäi kogu eluks invaliidiks ja riik (Venemaa) maksis talle mitu miljonit rubla kompensatsiooniks. See tähendab, et väiksemad mobiilsed üksused on Venemaa tõepoolest Ukrainasse saatnud, aga mitte kogu armeed oma tehnikaga. Samas on Venemaal palju tuntud inimesi, kes on avalikult öelnud, et nemad toetavad Ukraina võimu ehk erinevate arvamuste väljendamine siiski eksisteerib. Ehk kokkuvõttes, Venemaa armeed Ukrainas pole, küll aga on sealsetes kriisitsoonides mobiilsed üksused, kes aitavad separatiste ja neid varustab Venemaa relvade ja humanitaarabiga. Vahe on lihtsalt selles, et kui Euroopa Liit saadab oma sõdurid ja relvad Ukrainasse, siis nimetatakse seda “toetamiseks”, aga kui Venemaa teeb sama, siis seda nimetatakse lääne meedias “invasiooniks”. Käimas on äärmiselt räpane mäng, näiteks saatis Ukraina valitsus USA senatile fototõestused, et Venemaa on Ukrainas, kuid hiljem selgus, et need olid seitse aastat vanad fotod. Samas vahendab Venemaa uudistekanal RT, et Julian Assange paljastas intervjuus Argntiina uudisteportaalile Pagina 12, et “Lääs korraldas riigpöörde Ukrainas, lääs toetab ISIS-st ja Iisrael Hamasi”, kuid reaalsuses ei ole sellist artiklit Pagina 12 andmebaasis ja RT artiklis antud link ka ei tööta. Seega, infoga manipuleerimine käib kõikjal.

 

Millised on viimased uudised Ukrainast?

Praegu on Ukrainas saavutatud n-ö vaherahu, kuid Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon OSCE, kes koordineerib Ukrainas vaherahu protsessi ja kelle esindajad on Ukrainas kohapeal, teatasid oma hiljutises avalduses, et kolmas osapool provotseerib mõlemaid, sellekohane artikkel avaldati ka Delfis. Ehk seal on keegi sees, kes tahab, et see konflikt ei lõpeks. Me praegu räägime Ukrainast detailsemalt, aga kui me vaatame kogu seda konflikti suuremas geopoliitilises pildis, siis on ilmselge, et Ukraina on see osa, mille nimel Venemaa ja USA sõdivad. See on justkui näidissõda, mida USA peab Venemaa huvide vastu Ukrainas ja vastupidi. Põhimõtteliselt ei sõdi Venemaa Ukraina vastu, vaid USA vastu, sest ennist oli Ukraina siiski Venemaa mõjusfääris kui partner. See on suur geopoliitline mäng ja alati on olemas jõud, kes ei taha näha sõja lõppu, sest sõjatööstus on maailmas number üks äri. Senikaua kuni sõjaga on võimalik raha teenida, see sõda ei lõpe. Kahju on sellest, et mõlemal poolel on inimesi, kes on valmis sõdima mitte raha pärast, vaid ideede pärast ja nende inimeste elude hinnaga teenib süsteem suuri kasumeid. Kui inimesel on väga tugevad tõekspidamised, siis teda on võimalik väga lihtsalt enda huvides ära kasutada.

 

Kes on siis see salajane kolmas osapool, kes mõlemaid üles ässitab?

Siin on erinevaid arvamusi. Mõned ütlevad, et Venemaa salaja ässitab, teised ütlevad, et USA ässitab. Samas on teada, et Ukrainas olid suured probleemid ja tõsised majandusraskused juba enne konflikti ja praegu saab seda kõike õigustada sõjaga. Ehk sõda on vaja ka selleks, et öelda rahvale: „Loomulikult kõik on perses, sest meil käib ju sõda.” Kui sõda ei ole, siis on vaja inimestele vastata, miks ei lähe elu paremaks. Ja just selleks ongi vaja sõda. Selge on see, et Venemaa sooviks, et Ukraina võim oleks venemeelne. Lääs sooviks näha, et Ukraina oleks Venemaa mõjusfäärist igaveseks väljas. See on suur geopoliitiline konflikt, kus on mängus erinevad huvid. Aga kannatajaks jääb alati rahvas. Sellepärast on kõige targem mitte olla selle mängu koostisosa. Et sa saaksid aru, et sinu elu on sinu elu ja sa ei mängi kaasa neid räpaseid mänge.

 

Ukraina kui banaanivabariik.

On teada, et USA suurkorporatsioon Monsanto plaanib oma GMO-seemnetega just Ukraina kaudu kindlustada end Euroopas. Ukraina on väga hea mulla ja kliimaga piirkond ning kuna Eurooopas Monsantol ei õnnestunud oma GMO-agendat läbi suruda, siis nad üritavad seda teha Ukrainas. Euroopa on suur turg ja Monsanto kavatseb iga hinnaga seal end maksma panna, mis sest, et nii mõnigi riik on GM-tooted Euroopas keelustanud. See on muutunud juba halenaljakaks, milliseks banaanivabariigiks Ukraina on saanud. Erinevates regioonides ja oblastites on võimul oligarhid. Igor Kolomoiski teatas hiljuti, et astub omal soovil tagasi ja loobub võimust Dnipropetrovski oblastis. Mis juhtus, oli see, et USA suursaadik Ukrainas kutsus Kolomoiski vaibale, rääkis temaga ja peale seda teatas mees, et loobub kuberneri positsioonist. Ehk selliseid otsuseid teeb USA suursaadik – kui see ei ole banaanivabariik, siis mis on? Lisaks sellele on teada, et Ukraina keskpanga kullareservid on peale riigipööret kaduma läinud (loe siit ja siit). Ning terrorirühmitus ISIS, keda teatavasti rahastab samuti lääs eesotsas USA salaluure CIA ja Iisraeli salaluure Mossadiga, on sihikule võtnud Ukraina, et sealtkaudu siseneda Euroopasse ja oma võlts-ususõda laiendada.

 

Kas Ukrainas on n-ö alternatiiv-uudisteportaale?

Ei ole. Sellised veebilehed on kõik kinni pandud ja mitmeid ajakirjanikke on tapetud. Kogu Ukraina meedia kuulub kas riigile või oligarhidele. Räägitaksegi, et praegu valitseb Ukrainat oligarhide kamp, keda juhib USA suursaadik. Nende käes on kogu võim ja raha.

 

Ühe nädala jooksul tapeti Kiievis kolm ajakirjanikku. Need olid sellised ajakirjanikud, kes olid võimuloleva Ukraina valitsuse vastu kriitilised ehk opositsionäärid. Neist tuntuim oli Oles Buzina – tegemist oli väga tuntud (aja)kirjaniku ja poeediga, kes on esinenud ka Moskva televisiooni otsesaadetes poliitilistes teledebattides alles paar kuud tagasi. Buzina ei olnud kindlasti venemeelne tegelane, vaid pigem tõsine Ukraina patrioot ja seega praegu võimuloleva USA nukuvalitsuse kriitik. On äärmiselt kahju vaadata, kuidas ilmselgelt Ukrainas puudub igasugune demokraatia. Paradoks on selles, et enne tema mõrvamist oli Ukraina siseministeeriumi toetusega loodud portaalis Mirotvorets avaldatud nimekiri inimestest, „kes on Ukraina vastased, separatistid, terroristid või reeturid ning keda on vaja neutraliseerida”. Oles Buzina oli selles nimekirjas. Teisest küljest, Ukraina valitsus kommenteeris seda mõrva nõnda, et tegemist on FSB ehk Venemaa terrorismivastase üksuse provokatsiooniga, aga seda ei usu eriti keegi, sest Venemaa ei saanud kindlasti mingit kasu nende ajakirjanike likvideerimisest.

Huvitav on ka see, et kui Moskvas tapeti opositsiooni liider Boriss Nemtsov, siis tehti üle maailma suurt kära, aga kui Ukrainas tapeti kolm valitsust kritiseerivat ajakirjanikku, siis lääne meedias seda praktiliselt ei kajastatud. Uurijad üle maailma arvavad, et Nemtsovi mõrv oli lääne poolt korraldatud libaoperatsioon, destabiliseerimaks Venemaad, nõnda arvab isegi Nemtsovi liitlane Irina Khakamada, aga ka endine NSVL-i liider Mihhail Gorbatšov. Kusjuures Putin hoiatas juba kolm aastat tagasi võimalike libaoperatsioonide eest Venemaal. Tuleb küsida endalt: kes sellest kõigest kasu saab? Üllataval kombel teatas isegi USA Riigidepartemang, et Venemaal ei olnud Nemtsovi mõrvast mingit kasu lõigata.

Mainiksin veel ka ära, et ajakirjanik Anatoli Šarii, kes oli suur president Viktor Janukovõtši kriitik ja Maidani pooldaja, on nüüd muutnud oma meelt ja on täielikult praeguse nukuvalitsuse vastane. Šarii elab nüüd Hollandis, sest ta kardab, et ka teda võidakse kõrvaldada, kui ta Ukrainas elaks. Ehk siis on inimesi, kes on hakanud läbi nägema, mis mängu seal mängitakse.

 

Tapetakse ka poliitikuid.

Ukraina valitsuse opositsioonis oleva Regioonide Partei asetäitja Elena Bondarenko teatas möödunud aasta septembris oma isiklikul Facebooki kontol, et:

“Võimul olev valitsus ähvardab ja ründab opositsionääre, piirab nende sõnavabadust parlamendis ja meedias ning viib ellu salakavalaid kuritegusid ka nende laste peal.

Kõik, kes pooldavad rahu, tembeldatakse režiimi vaenlasteks, samamoodi nagu seda tehti 1930–40-ndatel USA-s ja Saksamaal.

Mõned päevad tagasi teatas Ukraina siseminister Arsen Avakov, et „kui Elena Bondarenko tõuseb parlamendi tribüünile, siis tahan ma haarata relva”.

(-)

Ma rõhutan, et sellised sõnad ütles mees, kellele allub politsei.

(-)

Jõuga üle võetud võimul Ukrainas pole mitte mingit pistmist demokraatiaga.

(-)

Rahvusvahelise üldsuse tegevusetus sellises olukorras näitab kaassüüd ja vaikivat heakskiitu kõikide kuritegude toimepanemisel Ukrainas. Vaba maailm on kaotamas järgmise eelposti – Ukraina. Kõik, kes seisavad demokraatia, rahvaste õiguste ja vabaduse eest, saavad ellu viia muutusi. Ainult üheskoos saame me peatada sõjalise diktatuuri ja vennamõrvarliku sõja Ukrainas.”

12. märtsil 2015 leiti endine Zaporižia regiooni kuberner ja Regioonide Partei liige Alexander Peklušenko väidetava enesetapu tagajärjel surnuna oma kodust. Käesoleval aastal on veel mitu Regioonide Partei liiget ja teisi kõrgetel positsioonidel töötanud inimesi leitud surnuna.

 

Oliver Stone väntab dokumentaalfilmi riigipöördest Ukrainas.

Tuntud Hollywoodi filmirežissöör Oliver Stone on teatanud, et teeb dokumentaalfilmi Maidanist Ukrainas. Stone on teatanud Facebooki vahendusel, et ta on Ukraina sündmusi põhjalikult uurinud ja on täiesti veendunud, et see oli CIA poolt korraldatud riigipööre. Ta isegi täpsustas, et see oli klassikaliselt hästi korraldatud riigipööre, milleks kasutati tohutuid ressursse, et see õnnestuks.

 

Ukraina nukuvalitsust ei tohi kritiseerida.

Käesoleva aasta aprillis leidis Kanadas aset vahejuhtum, kui Toronto Sümfooniaorkester keelas ära väljareklaamitud Ukrainas sündinud pianisti Valentina Lisitsa esinemised. Pianistile heiditi ette seda, et tema postitused Twitteris ja Facebookis on ebamoraalsed: nimelt võrdles Lisitsa Ukrainas toimuvat Natsi-Saksamaaga ja näitas üles sümpaatiat separatistide vastu. Kuigi kavas olnud klassikalise muusika kontsert on väidetavalt apoliitiline, tuleb välja, et pianist ei tohi oma isiklikku arvamust oma isiklikul Facebooki kontol avaldada. Valentina Lisitsa kommenteeris, et talle pole isegi selgitatud, kellele ta täpselt pinnuks silmas on, kuid kuuldavasti tuli käsk tema esinemise ärajätmiseks kusagil ülevalt.

 

Lõpetuseks uurin sinult, kus sa õppisid eesti keelt?

Juba lapsepõlves tahtsin ma hästi eesti keelt rääkida. See oli minu jaoks raske, sest mul polnud kellegiga rääkida ega praktiseerida. Mul on endiselt grammatikaga probleeme, aga mul on hea meel, et mu keeleoskus on aastatega paranenud. Käisin vene koolis ja õppisin eesti keelt alates kolmandast klassist. Ma arvan, et iga inimene on võimeline õppima suhtlustasandil võõra keele ära ühe aastaga. Tänane eesti keele õppeprogramm vene koolides on ilmselgelt läbi kukkunud, sest paljud Eesti venelased ei oska eesti keelt üldse isegi peale 12-aastast kooliteed. Asi ei ole selles, et need inimesed oleksid rumalad või pahased Eesti riigi peale ning teeksid seda teadlikult. Kui nad väga tahaksid, siis nad loomulikult õpiksid kõik eesti keele ära, aga reaalsus on see, et täna seda ei juhtu. Ja see on seotud sellega, et õppeprogrammid on valed. See tähendab, et vene koolides on eesti keele programmid, mis ei tööta ja see on meile kõigile ammu teada.

 

Milline võiks olla eesti keele õppeprogramm vene koolides?

Programm peaks olema selline, et lapsed saaksid rohkem suhelda eesti keeles. Täna on nii, et 12 aastat õpitakse grammatikat ja kirjutatakse midagi paberile, aga eestikeelne suhtlus puudub. Õpetaja on ainuke, kes oskab eesti keelt, kõik muud inimesed koolis räägivad vene keelt. Sa elad kuskil Lasnamäel ja su sugulased-sõbrad ning enamik naabreid on ka vene inimesed. Sul ei ole eestikeelset keskkonda, kus rääkida. Inimesed peavad hakkama omavahel suhtlema, kui me ei suhtle, siis keegi keelt ära ei õpi. Seega, õppeprogrammid peaksid olema sellised, et seal ei õpetataks niiväga grammatikat ja kirjakeelt, vaid suhtlust, sest see arendab keeleoskust enim. Alustada kirjakeelega ja loota, et ühel hetkel hakatakse rääkima – see on mõttetu.

 

Kas vene kool peaks olema täiesti eestikeelne?

Ei, kindlasti mitte. Mina ise õpiksin raskemaid aineid nagu füüsika, keemia ja matemaatika vene keeles, sest mul on neist raske aru saada ka omaenda emakeeles. Aga eesti keel võiks koolides olla juba algusest peale ja rõhk suhtluskeelel. Kui mina keskkooli lõpetasin, oli minu eesti keele oskus väga nõrk, aga ma ise seda ei teadnud, sest minu hinded olid väga head. Lasnamäel sain ma selle eesti keelega hakkama, aga kui ma läksin Tartu Ülikooli õppima, siis sain kohe aru, et ma ei oska üldse eesti keeles rääkida. See oli mulle suur šokk, sest keegi ei tahtnud Tartus vene keeles minuga rääkida. Istusin loengutes ja parimal juhul sain 5% aru, millest seal räägiti. Siis hakkasin ma eesti keelt õppima ja suhtlema eesti inimestega. Kui sa suhtled, siis sinu maailm muutub – kaovad eelarvamused ja taipad, et kõik inimesed on tegelikult head. Integratsiooni probleem on Eestis tõsine, aga valitsus pole selle nimel teinud mitte midagi kõikide nende aastate jooksul.

Paar nädalat tagasi viidi Lääne-Ukrainas läbi suuremat sorti militaarõppused koos USA sõduritega. Ja siinkohal võiksime me üheskoos mõelda, mida võiks see tähendada Balti riikide kontekstis. Minu arusaam on, et õige poliitika oleks vältida konflikte, aga praegu tehakse vastupidist ja see on väga halb meile kõigile, sest me ei tea, mis sellest välja areneda võib. Oleks väga hea, kui Eesti, Läti ja Leedu oleksid neutraalsed ja loodaks vähem USA-le ja rohkem iseenda peale. Sest Ameerika mängib omaenda mängu ja meie oleme nende jaoks mitte keegi. Kurb on vaadata, kuidas niivõrd paljud inimesed usuvad täiesti lihtsameelselt, et meil on keegi truu sõber, kes kaitseb ja seisab Eesti huvide eest. See ei vasta tõele, sest Ameerika mõtleb ainult omaenda huvidest. Ja kui midagi juhtub, siis kas Ameerika president ja poliitikud kannatavad? Ei, meie kannatame!

Meie peame mõtlema, mis on meie huvid. Meie huvid on, et naabritega oleksid normaalsed ja stabiilsed suhted, mitte mängima koos Ameerikaga Venemaa vastu. Hetkel on Eestis veel rahulik ja kui me ise ei tee rumalusi, siis me suudaksime selle rahu ka säilitada. Rumalus on see, kui me kogu aeg mängime Ameerikaga Venemaa vastu. Meie ei pea osalema suurte poiste kakluses. Minu hinnangul on Eesti julgeoleku suurim garantii neutraalsus välispoliitikas ja Eesti venelaste kaasamine meie kui riigi ühisesse ellu. Ma ei pea siin silmas mingisuguste eritingimuste rahuldamist Eesti venelastele, vaid seda, et me ei oleks kaks erinevat ühiskonda. Kui me oleksime üks ühiskond, siis meid ei saaks ka lõhkuda ja keegi ei saaks Eesti venelasi ära kasutada Venemaa või kellegi teise poliitilistes mängudes.

 

Küsitles Hando Tõnumaa

 

Vaata lisaks: Elena Bondarenko Facebook, Russia TodayCBC Canada, lingid artikli sees

Foto: beforeitsnews.com

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.