Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Taylor Camp – ununenud Hawaii hipiparadiis, mis valitsusele jalgu jäi

2. mai 2015 kell 17:27



camptaylor11969. aasta kevadel pagesid 13 hipit Ameerikas toimuvate rahutuste ja politseivägivalla eest Hawaii saarestiku vanimale saarele, Kauaile. Lahke võõra abiga saadi enda kasutusse mereäärne maatükk, kuhu rajati reegliteta utoopiline hipikommuun, mis oma hiilgeajal koosnes kuni 120 inimesest. Mitmetest puumajadest koosnev kogukond nimega Taylor Camp leidis oma lõpu 1977. aastal, kui valitsus põletas selle maha, et heale krundile rajada kasvava turismindusega kaasa minemiseks rahvuspark.

 

Ühe Taylor Campi asutaja Sandra Schaubi sõnul oli Ameerikas läinud sõjavastaste protestidega olukord üsna tuliseks ning ta oli otsustanud, et on õige aeg oma abikaasaga reisima minna. Algselt oli plaanitud minna Hawaiile ning sealt edasi Aasiasse ja Euroopasse, kuid elu keerdkäigud viisid nad hoopis 1970ndate ühe ikoonilisema hipikogukonna rajamiseni.

taylor

Esimesed 13 hipit sattusid Hawaiil üsna peatselt pahandustesse: grupp vahistati ning määrati sunnitööle hulkurluse ja ebaseadusliku telkimise eest. Õnneks aga avastas nad heasüdamlik saareelanik Howard Taylor (näitlejanna Elizabeth Taylori vend), kes maksis noorte kautsjoni ning kutsus nad üürita oma maatükile elama. Taylor esitas antud kutse kas just enne või pärast teadasaamist, et riik kavatses tema maatüki omastada, et sinna rahvuspark rajada. Mõned arvavad, et see oligi Taylori kättemaks seadusesilmadele, kes pidid hakkama tegelema ihaldusväärsel maatükil elavate inimeste ümberasustamisega.

Taylor oli jätnud uustulnukad omade vahenditega toime tulema, andes hipidele vabad käed oma reeglite-, piirangute- ja järelvalvevaba kogukonna loomiseks. Peatselt hakkasidki asukad ehitama endile puumajasid bambusest ja leitud ning kogutud puidust ja plastikust. Rajati ka mandalakujuline aed, ühiskasutatavad käimlad, pesemiskohad ning Paradiisilaste Vennaskonna kirik, kuhu olid teretulnud kõikide uskude esindajad ning arutelud kõikvõimalike teemade üle. Toitu saadi ümbritsevast loodusest ning kohati ka riiklikust toiduabist. Kogukonna arenemisega värvati endi ridadesse ka tohter ning ämmaemad ja lastele võimaldati kohalikus koolis käimine. Kohalik poepidaja Ching Young annetas kogukonnale veega käimla, makstes kinni ka selle ehituse.

camptaylor6

camptaylor9

camptaylor11

camptaylor13

Üks Taylor Campi elanikest, Diane Daniells, mäletab enda puumaja kui kolmetasemelist ehitist, kuhu sai ronida trepi ja põrandaluugi kaudu. Neil oli ka köök, mille põrand oli tehtud vana Hanalei silla plankudest ning selles asus propaanil töötav pliit ja ahi. Ehitisel oli ka justkui lakapealne magamisala, kuhu sai redeli abiga ning kaks verandat. Daniellsi sõnul said nad valgust petrooleumlampidest ja küünaldest ning külmkapina kasutasid nad Youngi poest saadud jahutisse pandud jääklotsi. Pesemas käidi lähedalasuvas veekogus ning nõudepesuks ja joogivee kogumiseks kasutati jõge.

Kogukonnas ei kehtinud kindlaid reegleid ning neil ei olnud määratud juhti: elu toimus vabatahtliku koostöö ning teineteise abistamise ja arvestamise alusel. Vastuvõetavaks ja tavapäraseks oli alastiolek ning erinevate psühhedeelikumide kasutamine. Mitmed Taylor Campi elanikud on aga öelnud, et narkootikumide tarvitamine polnud igapäevane tegevus, vaid spetsiaalne isikliku vaimse arengu tarbeks ettevõetud rännak. Samuti on väidetud, et kommuunis ei toimunud suuri narko- või seksipidusid, millega on populaarmeedias hipide eluviisi ilustatud.

Peatselt hakkasid jutud utoopilisest hipikülast levima kaugemale ning Taylor Campi tuli elama üha rohkem hipisid, surfareid ning Vietnami sõja veterane. Kõiki elanikke ühendas soov elada välise surveta väljaspool süsteemi ning kooskõlas loodusega. Kommuuni hiilgeajal elas seal umbes 120 inimest, kellest enamus olid 18-25 aastased, kuid mõned olid ka 30ndates ja 40ndates. Üheks põnevaimaks elanikuks oli 90-aastane endine miljonär, kes loobus oma varandusest, et hakata hipiks.

Kauai saare kohalikel olid vastakad arvamused Taylor Campist: osad suhtlesid ja isegi kaubitsesid hipidega, teised püüdsid neid heidutada ja hirmutada lahkuma. Peamiselt esitati kaebuseid elanike alastioleku, järelvalve ja tüüpiliste sanitaartingimuste puudumise ning narkootikumide tarvitamise kohta. Oma rolli mängis ka Kauail üha suurenev turismindus ning väärtuslikul maatükil paiknev hipikogukond oli paljudele kohalikele ärimeestele pinnuks silmas.

Aastal 1977 omastas riik varasemalt Taylorile kuulunud maatüki ning saare eluslooduse üha suurema hävitamise tõttu plaaniti sellele looduse kaitsmiseks rajada rahvuspark. Selleks tõsteti Taylor Campi elanikud maalt välja ning kõik rajatised süüdati põlema, tagamaks, et hipid ei naaseks. Paari aastaga oli džungel Taylor Campi ala tagasi võtnud, peites endasse viimasedki märgid seal asunud puumajade linnakust.

Tänapäeval on küla asemel Haena rahvuspark ja turistidele mõeldud autopark mõne piknikulaua ning avaliku käimlaga. Kunagist hipiparadiisi on jäänud meenutama vaid ühe toonase elaniku John Wehrheimi fotod, mis illustreerivad ka käesolevat kirjutist. Fotograafi sõnul soovis ta nendega jäädvustada Kauai 60ndate ja 70ndate armast süütust, mida tänapäeva inimestel võib olla raske ette kujutada.

camptaylor15

taylorcamp1

taylorcamp

Paar aastat tagasi näitas Wehrheim Taylor Campi fotosid paarile filmitegijale, kellega ta oli varasemalt koostööd teinud. Fotograaf oli soovinud abi fotode digitaliseerimisel, et neid hõlpsamini jagada kunagistele kommuunielanikele, kuid üheskoos leiti, et ehk oleks aeg taaselustada antud mälestused kaugest ajastust. Peatselt asuti üles otsima kunagised kommuuni elanikud, nende naabrid ja isegi neid välja tõstnud valitsusametnikud, et salvestada nende mälestusi hipilaagrist. Aastal 2010 tehti kogu materjalist ka dokumentaalfilm Taylor Camp: Living the ´60s Dream

Filmi kaasprodutsendi Robert C. Stone’i sõnul leidsid umbes 97% Taylor Campis elanutest, et seal leidsid aset nende elu parimad hetked, mida saatsid täielik vabadus ning loodusega koos elamisest tekkiv rahu ning elurõõm. Paljud neist sooviksid võimalusel naaseda toonasesse laagrisse, kuid saare edasiarenemise tõttu pole see enam võimalik. Ometi on ka paljud kunagised Taylor Campi elanikud õnnelikud, et nende kommuuni asemel on nüüd rahvuspark, sest muidu oleks sinna asemele kinnisvarabuumi tõttu rajatud suured hooned, kus nad ei saaks käia mälestusi heietamas.

Kogu filmi saad vaadata siit:

 

Allikad: MessyNessyChic, “Taylor Camp: Living the ´60s Dream“, StarAdvertiser, Smithsonian, Kim S. Rogers

Fotod: John Wehrheim / taylorcampkauai.com, findingutopia.org

 

Toimetas Annika Urvela

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.