X

10 eurot =

AIDS – haiguse asemel tapab selle ravi?

15. august 2016 kell 20:08



hiv-statusMis on HIV? Mis on AIDS? Mida tehakse selleks, et seda ravida? Kanada filmitegija Brent Leung on oma dokumentaalfilmis „House of Numbers“ püüdnud neid küsimusi lahti mõtestada ja uurida, kas AIDS-i ravi otsimisel on mõni aspekt ehk tähelepanuta jäänud. Selle filmi jaoks materjali kogudes külastas ta nii tipptasemel meditsiiniuuringute ettevõtteid kui ka Lõuna-Aafrika aguleid, kus surm ja haigused on igapäevane nähtus.

 

Kuigi AIDS on olnud meedia tähelepanu all juba ligi 30 aastat, tekitab see haigus siiani küsimusi. AIDS-i ravile on kulutatud palju aega ja raha, aga toimivat ravimit pole siiani leitud. Leung kohtus paljude selle valdkonna tuntud ja mõjukate inimestega – HIV avastajaga, USA presidendi nõunikega, Nobeli preemia laureaatidega, UNAIDS-i tegevdirektoriga, viirusekandjate ja aktivistidega. Oma otsingute käigus leidis ta üllatavaid ja ootamatuid vastuolusid, mis aitavad selgitada epideemia tagamaid.

 

37 miljonit HIV-i nakatunut

UNAIDS-i ja WHO statistika AIDS-i nakatumise ja suremuse kohta erinevad veidi. Selge on see, et kuigi HI-viirus ei tähenda kohest surmaotsust, toovad AIDS-i komplikatsioonid siiski kaasa varasema surma.

WHO andmed aastast 2013 näitavad, et üle maailma elab 35 miljonit HIV-sse/AIDS-i nakatunud inimest. UNAIDS raporteerib aasta hiljem, et nakatunuid on 36,9 miljonit. 15,8 miljonit inimest saavad ravi ning 2014. aasta jooksul suri AIDS-i 1,2 miljonit inimest. Aasta varem oli see WHO andmetel 1,5 miljonit. Sealjuures nenditakse ka, et niinimetatud epideemia on taandumas. Uute nakatumisjuhtude esinemine on alates aastast 2000 langenud 35% ning AIDS-iga seotud surmade esinemine on võrreldes 2004. aastaga 42% madalam.

Inimesed kõikidelt asjasse puutuvatelt elualadelt on liitnud oma jõud ühise eesmärgi nimel – peatada AIDS. Statistika näitab, et viirusekandjate eluiga tõuseb, ent lõplikult terveks ravitud inimeste arv on siiani null. Vaatamata keemiaravi tohutule arengule ei ole ükski patsient terveks saanud. Filmis on avaldatud arvamust, et ravimitööstus pole kuigi huvitatud AIDS-i ravimisse investeerimisest, kuna terve elu kallitest ravimitest sõltuvuses olemine on ravimitööstusele kasulikum.

 

Mis on HIV ja AIDS-i erinevus?

HIV (human immunodeficiency virus) tähendab tõlkes inimese immuunpuudulikkuse viirust. Teisisõnu on see viirus, mis nõrgestab inimese immuunsüsteemi. Viirus võib märkamatuna organismis olla isegi kuni 10 aastat, kuni lõpuks kujuneb välja AIDS.

AIDS (acquired immunodeficiency syndrome) on omandatud immuunpuudulikkuse sündroom. AIDS on HI-viirusega nakatumise viimane staadium, kui nakatunul tekivad sümptomid. AIDS-i-faas kestab 1–3 aastat ja lõpeb surmaga.

 

Epideemia algus USA-s

1981. aastal teatati televisioonis, et USA haiguste kontrolli ja ennetuse keskuse (CDC) sõnul on homoseksuaalsete meeste hulgas hakanud levima kaks surmavat haigust ja sellele puhangule ei ole leitud seletust. CDC ei olnud veel andnud uuele haigusele nime, kui juba levis meedias nimi GRID – homodega seonduv immuunsuspuudulikkus. James Curran, kes oli keskuse sugulisel teel levivate haiguste osakonna juht, sai aruande homodel leviva kopsupõletiku kohta. Peatselt hakkasid sagenema juhtumid, kus noortel geidel diagnoositi harvaesinev vähi vorm Kaposi sarkoom.

Kary B. Mullis, Nobeli preemia laureaat keemias (1993) ütles, et CDC valmistus uue katku levikuks. Lastehalvatuse epideemia levik oli 1980-ndateks peatatud ja CDC eelarve vähenes järsult. Inflatsioon oli kahekordne, sellele lisandus töötuse kiire kasv ja sõjatööstuse paaniline ülesehitamine. Uue hirmutava ja ravimatu viiruse levik oleks rahad taas liikuma pannud ning AIDS sobis selleks suurepäraselt, sest ka valged heteroseksuaalsed kongresmenid olid potentsiaalsed ohvrid.

Äkitselt oli palju neid, kes tahtsid uurida, mis on HIV ja AIDS. Leidus piisavalt tõendusmaterjali, et AIDS ei levinud mitte üksnes homoseksuaalide hulgas. AIDS-i defineerimise ülesande sai CDC epidemioloog Harry Haverkos ning seda hakati nimetama omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiks.

 

AIDS-i definitsioon ja diagnoosimine

Erinevad teadlased selgitavad AIDS-i olemust veidi erinevalt, mis võib kaasa tuua segadust. Näib, nagu ei oleks nad päris selgelt üksmeelele jõudnud, mida selle lühendi all täpsemalt silmas peetakse. Kas see on sündroom, krooniline haigus, immuunsüsteemi T-rakkude langemine allapoole teatud määra või lihtsalt poliitiline ja statistiline määratlus? WHO andmetel on üle maailma 12 erinevat ametlikku AIDS-i definitsiooni. Kuigi oleme harjunud teadma, et haiguste definitsioonid ei tohiks riigiti erineda, selgitab WHO ülemaailmse HIV-statistika üksuse endine juht James Chin, et mõned riigid koostasid ise endale sobiva definitsiooni.

AIDS-i definitsioon on teisenenud ka aastate jooksul, mis on omakorda muutnud ka selle esinemist kajastavat statistikat – tavaliselt suuremaks. Näiteks 1987. aastal suurenes AIDS-i juhtumite arv just selle tõttu, et laiendati haiguse definitsiooni. Suurim muutus toimus aga 1993. aastal, kui definitsioonile lisati ühe iseloomuliku tunnusena T-rakkude hulga langemine veres alla 200.

AIDS on eriti tõsiseks probleemiks Aafrikas. Esimene vastavasisuline konverents Aafrika kontinendil toimus 1985. aastal Banguis, Kesk-Aafrika vabariigis. Üks osalenutest kirjeldas, et peamine probleem tollal oli piisavalt hästi varustatud laborite puudumine, milles oleks võimalik HIV-teste analüüsida. HIV-testid olid küll selleks ajaks juba olemas, aga suuremal osal Aafrikast puudus neile juurdepääs. Bangui konverentsil püüti leida lihtsat viisi, kuidas kliinilises keskkonnas lihtsalt vaatluse teel võiks oletada AIDS-i olemasolu. Uurimiseks kutsuti inimesed lihtsalt arsti juurde ja määratleti välise vaatlusega, kas neil on vastavad sümptomid, nagu näiteks suur kaalukaotus, krooniline kõhulahtisus, pidev palavik või herpes. See viis olukorrani, kus alatoidetud aafriklaste hulgas hakati äkki massiliselt diagnoosima AIDS-i. Peaaegu iga haiglas oleva patsiendi puhul võis oletada, et tal on AIDS, seda ilma mitte mingi vereproovita. Terved rahvad pandi uskuma, et suur protsent neist on nakatunud ja hukule määratud. Kui inimesel on tuberkuloos, aga ta arvab, et tal on AIDS, siis mõjub see tema vaimule laastavalt. Aafrika ja Aasia vaesemates osades kasutatakse kõnealust Bangui määratlemist tänase päevani.

 

HIV-testide segased tulemused

HIV testimine on tänapäeval tehtud väga lihtsaks. Näiteks Lõuna-Aafrika vabariigis saab nii tänavanurgal olevas kioskis kui ka kaubanduskeskustes teha kiirtesti, mis näitab HIV antikehade olemasolu. Ent lugedes selle testiga kaasas olevalt paberilt lõiku „testi piirangud“, selgub, et madala riskiastmega inimgruppide vereproove ei ole piisavalt uuritud. Saksamaal ei ole lubatud tavapärases diagnostikas kasutada kiirteste, sest testimisele kehtivad ranged nõuded. Lõuna-Aafrikas kirjeldab testi läbi viiv naine, et ei ole harvad juhtumid, kui inimesed käivad ühest testimiskeskusest teise, saades väga erinevaid tulemusi. Tekib paratamatult küsimus, kas vaestes Aafrika riikides leitud HIV juhtumite arvukuse taga on olnud ebatäpne testimine?

Arenenud maailmas kasutatakse alustuseks antikehade skriiningtesti. Selle testi positiivne vastus ei tähenda aga tingimata kohe, et inimesel on HIV, kuna tulemuste hulgas esineb valepositiivseid vastuseid. Kuna erinevates riikides kehtivad erinevad kriteeriumid, siis võib ühes riigis saada HIV-positiivse tulemuse ja AIDS-i diagnoosi, kuid teises mitte. HIV uurijad kogu maailmas vaidlevad, kuidas oleks kõige otstarbekam teste teha. Kui inimene saab positiivse vastuse, siis kuidas ta saab teada, kas tulemus on õige või mitte? Tundub, et ei saagi, sest kõik oleneb testide tootjate kriteeriumidest, WHO ja UNAIDS-i juhistest.

Segadust tekitavad ka testi juhendid, mis ütlevad „Kui test on positiivne, siis olete nakatunud HIV-sse“, aga all lehe servas on kirjas, et inimene peaks laskma end täiendavalt testida. Seega, need testid ei ütle mitte ühelegi inimesele kindlalt, et ta on HIV-positiivne. Kuidas me saame öelda, et HIV põhjustab AIDS-i, kui me ei tea, kas HIV-positiivsel on tegelikult HIV?

hiv/aids

 

HIV on vähem nakkav, kui seni arvatud

Maailma Terviseorganisatsiooni ametlikud numbrid HIV-sse/AIDS-i nakatanute kohta on ainult eeldused ja hinnangud. Raha eraldatakse riikidesse ja kogukondadesse sellel põhimõttel, et kus on rohkem AIDS-i, seal on vaja ka rohkem raha. Kui UNAIDS loodi, kulutati AIDS-ile vaestes riikides umbes 250 miljonit dollarit – 10 aastat hiljem on see summa juba 10 miljardit dollarit!

Tundub, et HIV ei ole teaduslik, vaid poliitiline küsimus. 2008. aastal lausus George W. Bush Valges majas: „Ameerika juhib võitlust selle haigusega ja ma kutsun teid üles kahekordistama meie esialgset kohustust võidelda HIV/AIDS-iga, kiites heaks lisada juurde 30 miljardit dollarit järgmise viie aasta jooksul.“

2008. aasta aprillis kiitis kongress heaks 50 miljardi dollari suuruse eelarve AIDS-i raviks ja ennetamiseks, kuid endise ülemaailmse HIV jälgimise juhi James Chini sõnul ei ole enamikul maailma rahvastikust HIV-sse nakatumise riski. HIV-ga on seotud väga laialdane hirmu ja paanikat külvav infokampaania, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist erakordselt kergesti edasi kanduva viirusega. Teadus aga seda tingimata ei kinnita. Rahvusvahelise AIDS-i uurimise UCSF instituudi juhi Nancy Padiani eestvedamisel tehtud uuringus, millesse olid kaasatud HIV-positiivsed heteroseksuaalid ja nende nakatumata parterid, uuriti viiruse edasikandumist. Kümne aasta pikkuse jälgimisperioodi lõpus selgus, et viiruse ülekandumine oli oodatust madalam. Selle uuringu tulemus läks vastuollu seni HIV kohta arvatuga. Padian kommenteeris, et HIV võib olla palju raskemini edasi kanduv kui suurem osa teisi sugulisel teel levivaid haigusi.

 

HI-viiruse tuvastamine ja selle seosed AIDS-iga

1993. aastal tuvastas viroloog Luc Montagnier esmakordselt laboris viiruse, mida peeti AIDS-i põhjustajaks. Sellele järgnesid intensiivsed lisauuringud Robert Gallo laboratooriumis Washingtonis, mida tollane president Reagani administratsioon tagant surus, lootes ometi AIDS-i probleemile lahendust leida. Enne, kui Gallo teadusuuringud avaldati, esines ta juba pressikonverentsil, milles kuulutati avalikkusele, et AIDS-i põhjus on leitud. Seda seisukohta ei seatud sellest ajast peale enam kahtluse alla ega analüüsitud algseid andmeid. Kogu edasine teadustöö põhines eeldusel, et AIDS-i põhjustajaks on HI-viirus.

On aga teadlasi, kes leiavad, et AIDS-i põhjusi tuleks vaadelda laiemalt, sealhulgas HIV esimene tuvastaja Luc Montagnier. Kofaktorite ehk kaasmõjurite teooria kohaselt on AIDS-i väljakujunemiseks vaja enamat kui lihtsalt HI-viirust – selleks on vaja erinevate sise- ja väliskeskkonna tingimuste kokkulangevust. Filmile põhjaliku intervjuu andnud AIDS-i spetsialist Joseph Sonnabend kirjeldas, et aastakümnete pikkune töö AIDS-i põdejatega on näidanud, et haiguse väljakujunemiseks on alati vaja lisafaktoreid – teisi haigusi, viirusi, toitainete nappust vmt – ainult HI-viirusest organismis AIDS-i väljakujunemiseks ei piisa.

Molekulaar- ja rakubioloogia professor Peter Duesberg on tulnud välja isegi ideega, et HIV ei ole tegelikult AIDS-i põhjuseks ning mõned teadlased on välja pakkunud ka võimalust, et HI-viiruse olemasolu ei ole piisavalt usaldusväärselt tuvastatud. Biofüüsik Eleni Papadopulos-Eleopulos sõnab dokumentaalfilmis: „On üks asi, kui see näeb välja nagu viirus, ja teine asi, kas see tegelikult on viirus.“

 

HIV bioloogias on veel palju lahtisi küsimusi

Positiivne HIV-test on võrdsustatud surmaotsusega. Erinevalt vähidiagnoosist, mille puhul on väiksem või suurem paranemislootus, tähendab diagnoos HIV-positiivne sisuliselt seda, et enneaegne surm on vaid aja küsimus. Selle diagnoosiga seotud stigmat peetakse raskemaks kui haigust ennast.

2007. aasta juunis avaldas BBC artikli, milles seati kahtluse alla seni kehtinud mudel, kuidas HIV kehas immuunsüsteemi hävitab. Elavate rakkude toimimist kehas on keeruline uurida ja laboritingimustes taasluua. Seetõttu on teadlaste hulgas endiselt vaidlusküsimuseks see, mida HI-viirus täpselt kehas teeb. HIV biolooga osas on palju lahtisi küsimusi. Kuidas viirus leiab tee vereringesse? Kuidas see sulandub ühte immuunsüsteemi T-rakkudega ja miks immuunsüsteem seda uut kompleksi ei ründa? Miks on immuunsuspuudulikkuse väljakujunemine palju aeglasem protsess, kui seda matemaatiliste mudelite põhjal arvata võiks? HIV ja AIDS-i seos on leidnud kinnitust kliiniliselt, kuid mitte laboratoorselt. HIV patogeneesi üksikasjad, see, kuidas täpselt HIV tapab inimesi, on siiani ebaselged.

 

Oluline, kuid alahinnatud kaasmõjur

Vaadeldes HIV leviala, on kerge arvata ühte olulist kaasmõjurit, mis tingib immuunpuudulikkust ja surma. Nimelt on HIV levik kõige kõrgem maades, kus esineb vaesus ja näljahäda. Vaesus ja nälg põhjustavad enneaegset surma ka ilma HIV-ta. Nälgivate inimeste immuunsüsteem ei ole terviklik. Arenguriikides puuduvad haiglad ja korralik arstiabi. Pakkudes inimestele ligipääsu puhtale veele ja sanitaarsematele elamistingimustele, aidates leevendada näljahäda ja vaesust, on võimalik vähendada kõikide nakkushaiguste esinemissagedust.

Igal aastal kulutatakse umbes 10 miljardit dollarit võitlusele AIDS-iga, samas kui 2 miljardit inimest elab ilma kanalisatsioonita. Ühel miljardil puudub juurdepääs puhtale veele ja alatoitumise pärast sureb keegi iga 10 sekundi järel. Need tegurid võimaldavad haigustel jõudsalt levida, kuna ebainimlikes tingimustes elavate inimeste immuunsüsteem on nõrgenenud. Kui võtta kogu AIDS-ile eraldatud raha ja investeerida see vaeste riikide arenguks, võib-olla siis muutuks midagi?

 

Mis on HIV kaasmõjuriks arenenud riikides?

Leung esitab filmis küsimuse, et ehk on tegelik epideemia hoopis vaesus, mitte HIV. Samas esineb HIV/AIDS ka arenenud riikides jõukama elanikkonna hulgas. Millised on veel põhjused, mis nõrgestavad inimese immuunsüsteemi?

Esimene laialdane HIV/AIDS-i puhang esines 1970-ndatel homoseksuaalsete meeste kogukonnas. Tegemist oli ajastuga, kui geikogukond tähistas vabanemist saladuskatte alt. Suur hulk erinevaid seksuaalpartnereid oli üks viis, kuidas nad rõhutasid, et on ometi vabad. See aga tõi kaasa suure suguhaiguste epideemia. Süüfilis ja gonorröa levisid pretsedenditu kiirusega, see omakorda tähendas massilist ravimite ja antibiootikumide tarbimist, mis omakorda nõrgestasid immuunsüsteemi. Pidudel tarvitati lisaks ka mitmeid narkootikume, üks levinumaid oli amüülnitrit (poppers). See tuleohtlik ja allaneelamisel surmav aine töötati välja 1844. aastal ning tuli turule ampullides, mida nuusutati. Enamik geisid kasutas seda narkootilise efekti pärast ja lõõgastumiseks. Kõik need faktorid mõjuvad juba iseenesest tervisele nii laastavalt, et HIV/AIDS-i roll näib kõrvaline.

Hiljem on paljud teadlased kinnitanud, et 1970-ndate HIV/AIDS-i epideemia peamisi komplikatsioone – Pneumocystis-kopsupõletikku ja Kaposi sarkoomi – on võimalik seostada amüülnitriti tarbimise ja teatud herpesviiruse tüvega. Igasugused viited sellele, et elustiil põhjustab haigusi, osutusid aga väga ebapopulaarseks. Inimestel oli palju lihtsam ja meeldivam võtta vastu idee, et nende tervisekahjustuste põhjuseks on üks kergesti leviv ja ravimatu viirus, mitte nende enda hooletu elustiil.

1987. aastal tegi CDC kaks arusaamatut muutust AIDS-i definitsioonis, mis on tänaseni kehtivad. AIDS-i on võimalik diagnoosida ilma HIV-testi tegemata ning AIDS-i diagnoosi võib panna ka HIV-negatiivsele inimesele. Albert McKeen leidis 1980-ndatel New Yorgis homoseksuaalsete meeste hulgast 16 Kaposi sarkoomiga patsienti. Nad ei olnud HIV-positiivsed, kuid haiguse definitsiooni järgi oli neil AIDS. Kuidas saab kindlalt väita, et HIV põhjustab AIDS-i, kui on dokumenteeritud juhtumeid, mil diagnoositi AIDS ilma HIV-ta?

 

Ravi on surmavam kui haigus?

Leung on filmis intervjueerinud ka mitmeid HIV-positiivseid inimesi. Teiste hulgas Steve ja Cheryl Nagelit, kes adopteerisid aastal 1990 Rumeeniast endale tütre Lindsey. Last testiti HIV osas nii Rumeenias kui ka USA-s, esimesel juhul oli test negatiivne ja teisel juhul positiivne. Arstide nõuandeid järgides hakati lapsele andma antiretroviirusravimit AZT. Esimestest päevadest alates hakkasid Lindseyl avalduma ravi kõrvaltoimed – jalakrambid ja öised nutuhood. Algselt selgitati vanematele, et tegemist on haiguse sümptomitega, kuid hiljem selgus, et tegemist oli hoopis ravi kõrvaltoimetega, mis lakkasid õige pea peale ravimi andmise katkestamist. Laps, kellele anti algselt kõigest 20%-line võimalus elada 2-aastaseks, elas ilma ravita 24-aastaseks ning oli terve. Alles täiskasvanueas andis naise tervis alla pärast seda, kui tal oli isiklikel põhjustel mitu aastat väga stressirohke periood.

AZT turvalisuses ja tõhususes on kahelnud ka paljud teised. On leitud, et kuigi see tõepoolest parandab T-rakkude hulka veres, nõrgestavad selle toksilised kõrvalmõjud samas kogu keha ja immuunsüsteemi tervikuna. Paljud filmis kommenteerinud arstid on väljendanud enda umbusku selle ravimi suhtes ning tunnistanud, et ravimi kasutamise algusaastatel määrati patsientidele vale ravimidoos. Tänapäeval on HIV/AIDS-i ravis kasutusel väga mitmekesine kokteil erinevatest ravimitest, millega loomulikult kaasneb omakorda terve hulk erinevaid ravimite kõrvalmõjusid. Pikas plaanis tekib küsimus, kas aina süvenevad ravimite kõrvalmõjud kaaluvad üles ravimitest loodetavat kasutegurit? Lühiajaliselt võivad ravimid AIDS-i patsientide elukvaliteeti parandada, kuid pikas plaanis nad surevad – kas immuunsuspuudulikkuse või ravimite tõttu.

HIV avastaja Luc Montagnier’ sõnul võime puutuda kokku HIV-ga, aga kui meie immuunsüsteem on piisavalt tugev, siis me ei haigestu sellesse. Samuti on ta avaldanud arvamust, et immuunsüsteemi üles ehitamine aitab taastuda ka juba nakatunud inimesel – seda ütleb ta ka intervjuus Leungile.

90% maailma HIV-kandjatest elab piirkondades, kus vohavad vaesus ja kodutus. Võimalik, et otsitava ja pidevalt kuju muutva surmava viiruse asemel asub tegelik vaenlane avalikult otse meie nina all.

 

Allikad: House of Numbers veebileht, dokfilm “House of Numbers” täispikalt Youtube´is

Fotod: senseandsustainability.net, Amy Peterson / Fort Worth Star-Telegram

 

Toimetasid: Katrin Suik, Laur Raudsoo 

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.