Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Gerly lugu: Kuidas ma 28-aastaselt töövõimetuspensionile jäin ning 40-aastaselt “üleöö” tervenema hakkasin

29. jaanuar 2017 kell 12:43



gerlyGerly Puusepp on särav ja nooruslik naine, kes lausa pakatab elurõõmust. 13 aastat kannatas ta ettekujuteldamatute valude ja terviseprobleemide käes, kuni ajani, mil ta kätte sattus doktor Riina Raudsiku raamat “Energiakriis” ja mille lugemise järel ta sõna otseses mõttes “üleöö” tervenema hakkas. Siin on tema lugu.

 

Gerly, räägi palun enda lugu. Sa oled 13  aastat maadelnud terviseprobleemidega – kannatanud suurte valude, migreenihoogude all jne. Kuidas see kannatustejada algas?

13 aastat tagasi, kui olin 27-aastane, sattusin ma autoavariisse. Kuna esmapilgul ei tundunud, et ma oleks kõvasti viga saanud, siis kiirabi  ei kutsutud. Esimesel ööl pärast õnnetust hakkasid mul tekkima valud üle kogu keha ning ma pöördusin arsti poole. Mul soovitati võtta valuvaigisteid ja öeldi, et kahe nädala pärast läheb mööda. Kõik need aastad olen oodanud seda kahte nädalat, mil kõik see mööduks, aga kahjuks nii ei läinud. Valud muutusid järjest tugevamaks ning levisid üle keha edasi. Algul vaagen, siis jalad, selg, õlavööde jne. Niisamuti algasid mul igakuised migreenihood, need olid kohati nii kohtutavad, et abikaasa pidi kolmeks päevaks koos lastega kodust ära minema, sest ma ei kannatanud ühtegi heli enda ümber. Seda võivad mõista vaid inimesed, kes on ise neid valusid tundnud.

Viis aastat  käisin erinevate arstide vahet, kes proovisid mu peal kõike – tegid süste, kirjutasid välja järjest kangemaid valuvaigisteid, kasutasid erinevaid ravimeetodeid jne. Kuid miski ei aidanud. Mu valud järjest suurenesid. Selgus, et lisaks põlve vigastustele (meniski ja kõhre rebend ning varvaste tundetus), oli vaagen roteerunud ning avarii käigus tekitanud ka vaagnaluus mõra, samuti diagnoositi selja diskide väljasopistumine kolmes kohas. Hullematel päevadel olid valud väljakannatamatud. Mees tassis mind ühest toast teise, sest  ma ise ennast liigutada ei saanud. Ainus arstide poolt soovitatud lahendus oli valuvaigistid. Alles nüüd tagantjärgi saan aru, et  tabletid ei aidanud mind üldse. Iga paari kuu tagant kirjutati mulle välja järjest kangemad valuvaigistid. Kuna magu hakkas valutama, siis kirjutati maohappe sünteesi blokeerivaid tablette ja pidevate gaaside tõttu soovitati Espumisani kasutada. Ma ei suutnud enam midagi süüa – gaasivalud olid tohutud. Espumisan järgnes igale söögile, joogile, teisiti ei olnud lihtsalt võimalik. Kui magu ei kannatanud enam ühtki valuvaigistit, siis kirjutati välja antidepressandid (nagu mulle tookord öeldi, ent tänaseks ma tean, et Xanax on hoopis rahusti), mis pidavat vähendama närvi tundlikkust ja siis pääsevat valuvaigistid jälle mõjule. Ühel hetkel ma mõistsin, et olen muutunud nendest ravimitest zombiks. Mul ei olnud enam emotsioone. Otsustasin ravimite võtmise lõpetada, elada valudega, sest mitte miski kasutatust ei olnud mind aidanud nagunii.

Kuna ma ei suutnud enam täiskohaga töötada, määrati mulle töövõime kaotuse protsent, mistõttu pidin käima teatud perioodi tagant arstlikel läbivaatlustel, kuid abi ma sealt saada enam ei lootnud. Aastad möödusid, ja mina elasin ikka pidevates ja piinavates valudes, mis järjest kasvasid kuni 2016. aasta suveni. Kahel viimasel aastal läks mu tervis aga eriti hulluks. Töötamine osutus järjest raskemaks. 2016 maist alates mul enam valudest vaba hetke ei olnud. Kandasid ma käies maha panna ei saanud, elementaarsete asjade tegemine osutus tõsiseks katsumuseks. Kui raske teie arvates on keeduvorsti küljest 2 viilu lõigata? Täiesti lihtne. Ometi pidin ma vaatama oma 1. klassi lapsele otsa ja tõdema, et emme ei jõua teist viilu lõigata, sest iga tegevus viis mõne lihase krambini. Mul tekkis tohutu väsimus – magasin 10 tundi öösel ja 3 tundi päeval, ent sellest ei piisanud. Ma ei saanud isegi pastapliiatsiga kirjutada – sain vaid hariliku pliiatsiga, sest seda ei pidanud nii tugevalt paberi vastu suruma, kuid mitte üle kahe rea korraga. Arvutiga töö tegemine hakkas samuti käima üle jõu. Mu kaebuste peale öeldi vaid, et ma kujutan seda endale ette.

 

Millisel hetkel sa said aru, et tavaarstid sind aidata ei suuda? Millal hakkasid otsima teistsuguseid lahendusi?

Tegelikult ma hakkasin abi mujalt otsima kohe avarii järgselt. Mind suunati erinevate spetsialistide juurde, kuni seljaaju uuringute ja psühhiaatrini välja. Öeldi, et ma kujutan enda valusid ette ja lõpuks ei andnud arst mulle enam ka haiguslehte, öeldes, et olen simulant. Mäletan hästi, kuidas ortopeed mulle põlve maketti näidates selgitas, et vaata nüüd, su põlv töötab nii, ei ole võimalik, et miski seal lukustab või valu tekitab. Sa kujutad seda ette. 2015. aastal saadeti mind psühholoogi juurde, kus aga selgus, et olen täiesti normaalne inimene.

Tagantjärgi saan aru, et ükski  arst ei vaadanud mind kui tervikut. Igaüks vaatas vaid üht fragmenti mu kehast. Üks arst ütles, et ma ei tohi 3 aastat rasedaks jääda, sest keha on nõrk… Teine arst ütles, et rasedus tuleb just kasuks, sest see tõmbab liidused uuesti kokku ja vaagna õigemaks ning siis saab ka selg minna sirgemaks (nii see oligi – kaks rasedust on mu vaagnale ja seljale hästi mõjunud). Muide, kuna olin harjunud tohutute valudega elama, siis sünnitusvalud olid minu jaoks peaaegu olematud.

 

Millal sa hakkasid aru saama, mis tegelikult su kehaga toimub ja kuidas sinu tervenemine alguse sai?

Kuus kuud pärast õnnetust sattusin ma ühe närviarsti juurde. Ta oli esimene, kes hakkas mu selgroogu lahti venitama. Sain osadest valudest lahti ja sirgemalt käima. See ei olnud närviarsti tööülesanne, aga mul on väga hea meel, et ta seda tegi. Nüüd, tagantjärgi, ma saan aru, et vaagnaluumõra ja põlvevigastuse tõttu hakkasid mu lihased valesti hoidma. Rüht läks valeks ja selgroog kiskus kõveraks. Sellest tekkisidki mul lihas-närvi valud. Mu lihased olid vale pinge all.

Alles 2013. aastal (10 aastat pärast õnnetust) sattusin ma oma uue perearsti soovitusel ühe Pärnu erakliiniku (Villa Medica) füsioterapeudi, Jaanika Kukke juurde, kust sai alguse minu tervenemine. Esimest korda öeldi mulle, et on tarvis mu jalg ja kogu keha uuesti liikuma õpetada. Mäletan, et see mõte muutis mu peas kõik klaariks ning tekitas teadmise ja lootuse, et kõik on võimalik, kui loogiliselt ja terviklikult mu probleemidega tegeleda. Algas pikk, keeruline ja omakorda valusid põhjustav tee.

Kuid kellelgi polnud vastuseid mu küsimustele: mida teha ülikiirelt krampi minevate lihaste heaks, või kuidas migreenidest vabaneda jne. Mitmed vastused sattusid minu kätte 10 augustil 2016 dr Riina Raudsiku raamatust. See oli nii lihtsalt ja selgelt kirjutatud, et ma lugesin selle raamatu 2,5 päevaga läbi. Olles endiselt skeptiline arstidelt abi saamise suhtes (oma seniste kogemuste põhjal), otsustasin siiski tema nõustamisele minna. Käisin dr Riina Raudsiku loengul “Lihased, liigesed”. Enesele üllatuseks veendusin, et mitte ainult raamatus pole kõik kena, vaid see inimene ka tegelikult vaatab ja mõistab keha kui tervikut. Järgmiseks panin aja kinni tema vastuvõtule. Ta analüüsis mu keha ning luges analüüsi põhjal mulle ette mu sümptomid ja probleemid. Need läksid kõik täppi. Ta ütles, et loomulikult – kõik on ju loogiline – kui sul on nii ja nii, siis see avaldub seal ja seal selliselt. Ta nägi mind kui tervikut ja pani suure pildi kokku. Ta ütles, et mu koed on muutunud happelisemaks kui peaks, on põletikulised ning seetõttu ka valutavad. Ta ütles veel, et keha sisekeskkonna olukord määrab selle, kas oleme terved või haiged, kas meil on põletikulisi protsesse kehas või mitte ja tasakaalu hindamisel on vaja teada keskkonna olukorda täpsemalt. Ta tuvastas mul mitmete mineraalide ja vitamiinide puuduse. Ma hakkasin tema poolt soovitatud kergelt aluselist mineraliseeritud vett jooma ning võin öelda, et see vähendas juba paari päevaga tunduvalt minu kaebusi – ma sain käies kannad maha panna, veel enam, valud hakkasidki kohe vähenema! Kahe nädala pärast ei olnud mu keha enam valus. Alles oli jäänud vaid varvaste tundetus ning lihaspinged. Nüüd, kui hakkasin uuesti massaažis käima, siis oli sellest käimisest ka kasu – lihased jäid lõdvestunuks, erinevalt varasematest kordadest, kus kojusõiduga (50 km) taastus massaažieelne olukord.

Ilmnes, et kõikide nende ravimite ja valuvaigistite sisse söömise tõttu läks mu seedesüsteem korrast ära, tekkis ainete puudus ning koed muutusid happelisemaks. Riina soovitatud 2 liitri kergelt aluselise mineraliseeritud vee joomine hakkas muutma mu keha taas aluselisemaks, aitas kehast toksiinid välja viia ning varustas mu keha puuduolevate mineraalidega. Paranemine oli põhimõtteliselt momentaalne – ma sain 2 nädalaga terveks raskest haiguslikust seisundist, mille käes ma olin kannatanud vahelduva eduga 13 aastat.

Hakkasin Riina soovitustel tarbima ka 3 aastat fermenteeritud probiootikume (Dr. Ohhira), mis tegid mu seedimise kiiresti korda ning ma sain hakata uuesti sööma ilma gaasivalude ja Espumisanita. Detsembris 2016 kadus ka mu varvaste tundetus, samal päeval kui võtsin sisse esimese kollageenijoogi doosi (Dr. Ohhira). Nimelt tundsin, kuidas kubemest varvasteni liikus soe surin, millega koos kadus varvaste tuimus, seda põhimõtteliselt 15 minuti jooksul peale manustamist.

 

Kas sul tekkis ka tervenemiskriis?

Riina Raudsik selgitas mulle, et sageli, kui keha hakkab tervenema, tekib selline ebameeldiv reaktsioon nagu “tervenemiskriis“, mis võib väljenduda sümptomites nagu nohu, väsimus, nahalööve, külmetuslaadsed sümptomid, varasemate haiguslike sümptomite taasilmnemine (õigesti välja ravimata põletikud, migreenid) jne. Erinevalt haiguslikust kriisist, on aga tervenemiskriis märk tervise paranemisest ning kestab tavaliselt lühikest aega – tavaliselt mõnest päevast 2-3 nädalani. Mina enda tervenemise ajal tervenemiskriisi ei märganud. Tuletan meelde, et ma olin harjunud elama kohutavate valudega. Ei toimunud midagi erakordset minu jaoks.

Kui enne tervenemist olin ma alati pikalt nohu-köhaga, siis nüüd on haigestumine harv ja 3-4 päevaga mööduv. Alates 2016. aasta juulist pole ma haiguslehel olnud.

IMG_2171 2

 

Kas sa oskaksid midagi soovitada teistele inimestele, kes pole enda terviseprobleemidele lahendust leidnud?

Kuigi ma püüdsin abi otsida oma probleemile üpris algusest peale ise, ei olnud mul infot, kust asja edasi harutama hakata. Täna ma soovitan lugeda dr Riina Raudsiku raamatut “Energiakriis. Keha häirekell. Millest saavad haigused alguse“, sest seal seletab Riina väga lihtsalt ja arusaadavalt lahti, miks ei ole mõistlik tegeleda kaebuste- või haiguse sümptomitega, vaid tuleks näha keha kui tervikut ning selgitada välja, mis on haiguse juurpõhjus ning tegeleda sellega. Veel soovitan inimestel jagada enda isetervenemise kogemusi, et info leviks ning inimesed saaksid õiged niidiotsad kätte kiiremini kui mina.

Tavameditsiinis töötavad arstid näevad inimese keha kui osadest koosnevat – iga arst vaatab oma mätta otsast aga keegi ei oska inimest näha kui tervikut ning seetõttu tegeletakse vaid sümptomite likvideerimisega. Aga valu ei saa ju välja lõigata. Valu põhjus on vaja likvideerida. 13 aastat tohutut piina, nagu mina pidin läbi elama, ei soovi ma kellelegi. Õnneks olen ma aga nüüd tervenemas, mul pole 5 kuud migreeni ega lihasvalusid olnud, olen rõõmus ja naudin elu. Massaažis käimisest on kasu, lihaste lõõgastus jääb püsima. Nüüd saan tegeleda tulemuslikumalt oma lülisamba ja lihaste probleemidega. Olen 100% veendunud, et täielik tervenemine on võimalik. Seni mul puudusid teadmised, mida selleks on vaja teha. Ravimitega valu ja sümptomite ära võtmine ei ole lahendus.

Vajadusel olen valmis aitama inimesi oma kogemuste ja teadmistega, selleks võib Telegrami toimetuselt küsida minu e-maili aadressi.

 

Küsitles Merili Kukushkin

 

PS. Dr Riina Raudsikul on hetkel käimas ka loengutesari, 31. jaanuari loengu info: Piletilevi, Facebook

Fotod: erakogu

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.