X

10 eurot =

Loodustohter: Mürgid looduses ja meie toidulaual, I osa

15. aprill 2014 kell 19:48



ehp.121-a182.g009Iga päev puutuvad inimesed kokku mitmesuguste keemiliste ainetega, sealhulgas nii keskkonnasaastega, väetiste ja põllumajanduses kasutatavate tõrjeainete jääkidega kui ka toiduainetes sisalduvate lisaainetega. Kuna keskkonnas leiduvaid mürkaineid on raskem vältida, on oluline süüa võimalikult puhast ja lisaaineteta toitu. Seepärast tasuks eelistada nn eluks vajalikke põhitoiduaineid ja mahepõllundustooteid. Avaldame kahes osas terviseportaali Loodustohter autori Tiina Keldrima põhjaliku artikli keskkonnamürkide kasutamisest ja nende mõjust inimeste tervisele. Tänases osas on vaatluse all umbrohumürgid ja glüfosaat ning nende mõju keskkonnale.

 

Lisaainete kasutamise põhjenduseks tuuakse, et need parandavad toodete välimust ja pikendavad säilivusaega. Tahetakse, et toit säiliks kaua ja oleks nii välimuselt kui ka maitselt ahvatlev. Just seetõttu sisaldavad valmistoidud ja poolfabrikaadid rohkesti mitmesuguseid lisaaineid.

 

Inimene tunneb väsimust, kui seedimine on häiritud

Mao ja soolestiku tegevus on inimese tervisele olulise tähtsusega. Kui kõht pole korras, tunneb inimene end ebamugavalt ja väsinult. Organism vajab tuhandeid ensüüme, kuid vaid käputäis neist kannab hoolt seedimise eest. Ometi kulutab keha selle käputäie tootmiseks rohkem energiat kui nende sadade ainevahetusensüümide tootmiseks, mida vajab ülejäänud keha. Pole siis ime, et inimene tunneb väsimust, kui seedimine on häiritud.

Toidu lõhustamiseks vajalikud ensüümid saadakse süljenäärmetest, maost, kõhunäärmest, peensoolest ja sapist. Ensüümide abil lõhustatakse toitained nii väikesteks molekulideks, et need tungivad läbi sooleseina vereringesse ja toidavad sel kombel organismi. Oma tegevuseks vajavad ensüümid nn koensüüme, millest tähtsaimad on B-rühma vitamiinid, C-vitamiin, E-vitamiin ja tsink.

Harvad pole juhused, kui organismi ensüümitoodang on nõrgenenud keskkonnamürkide, puuduvate ensüümide (tsöliaakia, laktoositalumatus) või vitamiinide ja mineraalide vajakajäämise tõttu, mistõttu tekib mitmesuguseid probleeme. Toit ei seedu enam korralikult ega suuda läbida sooleseinu. Tulemuseks on toitainete, vitamiinide, mikroelementide ja mineraalide puudus, mis omakorda nõrgendab organismi võimet toota uusi ensüüme. Nii tekib nõiaring, mis põhjustab uusi probleeme. Halvasti seedunud toit tekitab mitmesuguseid vaevusi: kõrvetisi ja röhitsemist, soole- ja kõhuvalu, allergiat, toidutalumatust ja liigesepõletikku.

Viletsa seedimise tulemusel paiskub segi jämesoole bakterifloora, kuna jämesoolde pääseb seedimata toidumass, mis hakkab käärima ja toodab kahjulikke soolemürke ning pärmaineid, mis muudavad olukorra veelgi hullemaks. Kõht läheb punni, tekib puhitus, esineb kõhulahtisust või kõhukinnisust, peavalusid ja muid vaevusi, halvimal juhul ütleb üles kogu immuunsüsteem.

 

Keskkonnamürkide ohtlikkusest

Vaatame lähemalt, mis on toiminud meie keskkonnaga viimase 20 aasta jooksul. Kui siiamaani on üritatud kaitsta taimemürke väitega, et täiesti ohutut taimekaitsevahendit pole olemas ja ega asi ikka nii hull ole, siis nüüdseks kuuleb lausa asjatundjate suust, et mürgid on ohtlikud meie tervisele. Nõustaja küll ütleb, et “arvan, et pigem on tervisele ohtlikum kauplustest osta välismaist köögi- ja puuvilja ning kasutada kodus kodukeemiat (allergia jt ohud), kui see, et eestimaises teraviljas ja selle saadustes oleks palju glüfosaadi jääke“.

Samas, ega see tee olematuks asjaolu, kui ohtralt siiski mürke kasutatakse. Välismaised puuviljad võiks küll ostmata jätta.

Allpool ülevaade artiklitest, milles on juttu taimekaitsevahenditest.

Eestimaa Looduse Fondi merekeskkonna kaitse ekspert (2012) Aleksei Lotman väidab, et kasutatavad taimekaitsevahendid on muutunud viimase 25 aasta jooksul inimesele ja keskkonnale ohutumaks, aga siiski mitte ohutuks. “Tänapäeval testitakse aineid põhjalikumalt, kuid arendajate endi poolt,” selgitab ta. “Praegused mürgid lagunevad looduses kiiremini ega kuhju toiduahelates − aga mürgised ja tihti algselt arvatust mürgisemad on need sellegipoolest.”

Olkord on sama nagu ravimiturul, et tootja ise teeb uuringud, mis ei saa olla ju erapooletud. Ega tootja ise ei saa öelda, et tema toode oleks mürgine ja haigusi tekitav.

Euroopa Maa Sõprade (Friends of Earth Europe) korraldatud uuringud näitavad, et Euroopa riikide elanike uriinist on leitud glüfosaadijääke. Suurel osal rahvastikust võib olla kehas pestitsiidijääke ja pole selge, kust need pärinevad, vahendab Bioneer.ee.

Vaatamata sellele, et glüfosaadipõhised herbitsiidid on Euroopas kõige enam kasutatavad, on tehtud väga vähe uuringuid glüfosaadijääkide määramiseks toidus, söödas või vees. Glüfosaadijääkide analüüsimist inimkehas ei tehta üldse.

Tartu Ülikooli arstiteadlane Hele Everaus on öelnud, et inimesele täiesti ohutut pestitsiidi pole olemas. Inimese organismi sattunud taimekaitsevahendite jäägid võivad põhjustada tervisele ränki kahjustusi: vähki, viljatust, astmat, väärarenguid ja palju muud.

 

Umbrohumürk Roundup

Umbrohumürk Roundup on palju ohtlikum, kui me tegelikult oskame endale ette kujutada. Jutud selle mürgi ohutusest võib jätta ainult endale puru silma ajamiseks. Avalikkuses ja ametlikes teadetes on ju Roundup kui taimekaitsevahend täiesti vale sõna ja seda kasutatakse teadlikult. Me peaksime endalt kûsima, et kas me elame unes, et on raske näha, mida meile aianduskauplustes müüakse. Aga nii kaua, kui on nõudlust, seda ka müüakse.

Roundupi toimeaine on glüfosaat, mis tekitab arengudefekte konnadel, kanade loodetel ja juba palju väiksemates kogustes, mida kasutatakse aedades ja taimekasvatuses. Arengudefektid tekivad kolju, näo ja selgroo piirkondades. Samuti tekivad aju arenguhäired.

Sõltumatutes uuringutes on leitud, et glüfosaat tekitab endokriinseid häireid nagu kilpnäärme, neerupealsete töös, erinevaid arenguhäireid, lastetust, DNA häireid, neuroloogilisi häireid ja isegi vähki.

Euroopa Komisjon on vastavad uuringud teadlikult kõrvale jätnud ja toonud esile ainult tööstuse enda uuringuid, milles väidetakse, et Roundup olevat turvaline.

Kõige rohkem kasutatakse Roundupi geenmanipuleeritud taimedes (GMO), kuna need on aretatud vastu pidama taimekaitsevahendite (taimemürkide) suurtele kogustele. Samas on leitud, et GM-toit tekitab arenguhäireid, mille põhjuseks on glüfosaat.

 

Glüfosaat on ohtlik nii keskkonnale kui ka inimestele

Tiiu Annuk: “Glüfosaat on nii maailmas kui ka Eestis enim kasutatav herbitsiid. See on odavaim tõrjevahend, millega saab hävitada kõiki umbrohtusid. Põhjuseks on analoogtoodete turuletulemine pärast 2000. aastat seoses glüfosaadi toimeaine vabanemisega patendi alt ning glüfosaati sisaldavate toodete hindade langus pärast seda. Viimasel ajal on aga üha enam tulnud kõne alla glüfosaadi ohtlikkus nii keskkonnale kui ka inimesele.

Meil Eestis on juba mõnda aega piiratud glüfosaati sisaldavate toodete kasutamist ning ühtlasi otseselt toidu sisse sattumist. Teatavasti on glüfosaati sisaldavad tooted väga mürgised nii loomadele kui ka inimestele. Mõjud võivad avalduda küll alles paarikümne aasta pärast (näiteks DDT). Vähe on uuritud ka pestitsiidijääkide koosmõju.”

 

GM-seemned

Lisaks Roundupile toodab Monsanto alates 1996. aastast geneetiliselt muundatud (GM) seemneid, mis on glüfosaadi suhtes resistentsed. Eesmärk oli lubada põlde umbrohtude vastu igal ajal pritsida, kahjustamata seejuures kultuuri ennast.

Tänapäeva intensiivse põllumajanduse puhul on taimekaitsevahendite kasutamine pea paratamatu. Aga nende kasutamine on kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides reguleeritud õigusaktidega.

Samas möönab Annuk, et glüfosaadid on kahjulikud, aga teises lauses, et see on paratamatus. “Kas ja kui palju jääb glüfosaati ning selle jääke teraviljadesse, on raske öelda, kuna Eestis on teravilja- ja rapsiseemnetest glüfosaadijääkide määramine alles algusjärgus. Väga oluline on glüfosaadi ning abiainete jääkide määramine mullast, veest, taimedest ja nende saadustest, kuna glüfosaadid on enamkasutatav herbitsiidide rühm Eestis.”

“Iseenesest on glüfosaatide kasutamine enne teravilja koristamist lubatud võte, samuti pole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis glüfosaatide kasutamist keelatud, sest keelamiseks peavad olema kindlad faktid,” lisab Annuk.

Seega, avalikkusele antakse väga vastuolulisi sõnumeid: alguses, et teatakse glüfosaadi kahjulikkusest, aga ei teata täpselt, kui palju mürki jääb ja koguneb teraviljadesse, ent siiski öeldakse, et see on lubatud võte. See on täiesti lubamatu, et enne vilja lõikamist pritsitakse saaki glüfosaadiga, et saada parem kuivatamisefekt.

 

Glüfosaadiresistentsed umbrohud

Artiklis “Maad on võtmas ka glüfosaadiresistentsus“ kirjutatakse, et põhiline müügiargument on GM-kultuuride viljelemise keskkonnasäästlikkus ning tõsiasi, et selliste taimede kasutuselevõtt lihtsustab maaviljelust, võimaldab loobuda künnist ja laialdaselt kasutada otsekülvitehnoloogiat, mis vähendab mullaerosiooni ning kemikaalide kandumist veekogudesse.

Paraku on seoses muundkultuuride levikuga suurenenud ka umbrohutõrjevahendite kasutamine. Sagedasem tõrje on üks oluline põhjus, miks on tekkinud glüfosaadiresistentsed umbrohud.

 

Taimemürgid mesilaste kärjemees

Taimemürgid on muutumas nii tavaliseks, et neid leitakse ka mesilaste kärjemeest. Maaülikooli teadlane Reet Karise tutvustas uuringut kärjemees ja suiras leiduvatest keemilistest taimekaitsevahenditest, nentides jahmatavaid näitajaid. Uuringus paistab mesi üsna hullus valguses. Nii haritava maa keskele kui ka looduslikule rohumaale jäävatest tarudest leiti kärjemett, kus teatud ainete jääke oli üle igasuguste normide.

Reet Karise rõhutas, et osa tõrjevahendeid jääb loodusesse püsima väga pikaks ajaks, mis tähendab ka, et kemikaale ei saa seostada ainult põlluga.

Keemiajääkide koosmõju uurimine on terves maailmas ilmselt alles lapsekingades, samamoodi nagu ei teata toidus sisalduvate lisaainete koosmõju. Kui eraldi mõõta, võivad jäägid jääda normi piiridesse, lubades järeldust, et kõik on korras. Koosmõjus võivad samad ained toimida ettearvamatult, tekitades närvisüsteemi häireid või jättes mesilaspere (samamoodi ka inimese) järelkasvuta.

“Mesinikele teeb muret viimastel kümnenditel kiiresti kahanev mesilasperede arv. Pered ei hukku mitte ainult talvel, vaid ka suvel,” ütles meie mesinduse üks suuremaid asjatundjaid Antu Rohtla.

Järgneb.

 

Tiina Keldrima

psühhiaater

 

Allikad: Mercola, Maaleht 1, Maaleht 2, Maaleht 3, Maaleht 4, Maaleht 5, Maaleht 6, TTÜ

Foto: ehp.niehs.nih.gov