Fotokollaaž: Õiguskantsler + e-kirik + eestiesikonservatiiv + Canva.com

Erakondadeülese stagnatsioonipartei poolt presidendiks hääletatud Ülle Madise enda kapis on piisavalt palju luukeresid selleks, et hoiduda tema tümitamisest vanemate ja vanavanemate arvatavate pattude pärast, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Päritolu mõju inimese kujunemisele ei maksa alahinnata, kuid sellest ei järeldu, et Ülle Madise hindamisel tuleks lähtuda nüüd just sellest. Vanas Testamendis kuulutatakse, et Jumal nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni. Aga kui inimene hakkab mängima Jumalat, ei ole selles midagi kristlikku.

On muidugi mõistetav, et Madise kandideerimisel presidendiks toodi oponentide poolt kohe välja tema isa poliitiline taust, sest Tõnu Anton oli kunagi ühiskondlikult silmapaistev tegelane. Noor jurist valiti juba 1979. aastal ehk veel Brežnevi ajal 26-aastaselt Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu liikmeks. Tänapäeval on selle vasteks linnavolikogu. Juba varem linna täitevkomitees ehk linnavalitsuses vaneminspektori ning elamispinna arvestamise ja jaotamise osakonna juhatajana (loe: korterite jagajana?) töötanud Anton edutati seejärel täitevkomitee sekretäriks, kelle tööülesannete hulka kuulus ka Tartus rahvasaadikute nõukogu valimiste korraldamine – otsused Tartu linna valimiskomisjoni ja valimisjaoskondade moodustamise kohta kandsid aastaid tema allkirja.

Ülle Madise on Brežnevi aja laps

Valimised toimusid siis ühemandaadilistes valimisringkondades ja olid kõik ühe kandidaadiga. “Valimisseaduse sätted hääletamise korra kohta tagavad igale valijale reaalse võimaluse osa võtta hääletamisest,” selgitas Anton valijatele 1982. aastal ajalehes Edasi (nüüdse nimega Postimees). “Valija hääletab temale antud sedelitega isiklikult. Saadikukandidaadi poolt hääletades jätab valija kandidaadi perekonnanime valimissedelile, vastuhääletamisel kriipsutab selle läbi.”

Huvitav, mitu häält oleks Ülle Madise saanud, kui presidendivalimised toimunuks nüüd sellise korra alusel? Praegu võisid tema kandidatuuriga rahulolematud väljendada enda meelsust hääletusel ka sellega, et joonistasid valimissedelile risti asemel linnukese, kuid sellised rikutud sedelid loeti poolthäälteks.

Tartus läksid valimised Brežnevi aja lõpus ametlike tulemuste kohaselt samuti väga hästi. Ametliku teadaande kohaselt võttis neist 1982. aasta juunis osa 99,99% valijate nimekirjadesse kantud kodanikest, kellest 99,88% hääletas registreeritud saadikukandidaatide poolt. Valituks osutusid kõik 250 kandidaati. Terve Eesti peale kokku valiti siis sel moel kohalikesse nõukogudesse enam kui 11 tuhat rahvasaadikut. Komparteisse kuulus Eestis siis enam kui 100 tuhat inimest, neist üks muidugi Tõnu Anton. Praegu kuulub Eestis registreeritud erakondadesse kokku vähem kui 50 tuhat inimest.

Ülle Madise sündis 1974. aastal. Tema ettekujutus ühiskonna toimimisest hakkas kahtlemata kujunema juba Brežnevi ajal, mil ühe kandidaadiga valimised olid Eestis täiesti tavapärased ning ühiskonnaelu juhtiv jõud oli kompartei. Lapsepõlves omaksvõetud hoiakud püsivad inimestel sageli muutumatuna läbi kogu elu. Varase kasvukeskkonna mõju Madise vaadete kujunemisele ei saa selles mõttes kindlasti alahinnata. Ta on ikkagi Brežnevi aja laps. Kas kuulutame nüüd terve põlvkonna juba oma mõtteviisilt ebademokraatlikuks? Kas ei oleks selline sildistamine ise totalitaarse mõtteviisi ilming?