Foto: Shubham Dhage / Unsplash

Mõistet “singulaarsus“ kasutatakse sageli hüpoteetilise hetke kirjeldamiseks, mil tehisintellekt ületab inimintellekti ning hakkab seejärel end kontrollimatu kiirusega täiustama. Lihtsamalt öeldes peetakse singulaarsuse all sageli silmas hetke, mil tehisintellekt muutub teadvuslikuks – nagu filmis “Terminator”, kus Skynet saavutab eneseteadvuse.

Mõiste “tehnoloogiline singulaarsus“ tekkis aga algselt märksa laiema metafoorina, tähistamaks murdepunkti, millest alates muutuvad tehnoloogilised arengud nii kiireks, et inimestel on tulevikku üha raskem ette näha.

1958. aastal meenutas matemaatik Stanisław Ulam vestlust füüsik John von Neumanniga, milles viimane rääkis tehnoloogia arengu kiirenemisest ja selle jõudmisest inimühiskonna jaoks “mingi olemusliku singulaarsuseni“. Tollal ei viidanud see mõiste veel teooriale masinate teadvuse tekkimisest.

1993. aastal muutis matemaatik ja ulmekirjanik Vernor Vinge selle idee tehisintellekti valdkonnas laialt tuntuks. Oma raamatus “The Coming Technological Singularity” väitis Vinge, et inimesest targema tehisintellekti loomine võib vallandada tsivilisatsioonis kontrolli alt väljuvate muutuste ahela, mille järel kaotame võime tulevikusündmusi ette näha.

Seega, kuigi paljud meist tunnevad tänapäeval muret tehisintellektiga kaasnevate ohtude pärast ning mõned eksperdid usuvad koguni, et tehisintellekti singulaarsus on juba käes, on Kurzweili visioon sellest märksa radikaalsem. Ta ei väida pelgalt, et masinad omandavad inimajuga samaväärsed võimed. Tema sõnul ühinevad tehisintellektil põhinevad masinad hoopis meie ajuga, saades selle lahutamatuks osaks. Kurzweili tehnoloogiaoptimistliku maailmavaate kohaselt on see aga igati positiivne areng.

2005. aastal võis selline tulevikunägemus tunduda üsna ulmelisena. Ent arvestades hiljutisi edusamme närviproteeside, aju ja arvuti vaheliste liideste ning loomulikult ka tehisintellekti vallas, näib Kurzweili ennustus singulaarsuse kohta nüüd märksa usutavam. Sellest hoolimata on mõned tema küberneetilise singulaarsuse tahud endiselt raskesti hoomatavad, kui mitte lausa uskumatud. Kuidas saab masin inimesega tegelikult ühineda? Kuidas laaditakse inimese teadvus pilve? Ja kes oleksin mina, kui minust saaks minu enda surematu digitaalne koopia, mis elab bioloogilise keha asemel tehiskehas?

Oma raamatu 2024. aasta täiendatud väljaandes, mille pealkiri on nüüd “The Singularity Is Nearer“, käsitleb Kurzweil neid ja paljusid teisi samalaadseid küsimusi. Ta rõhutab, et inimese teadvuse ülekandmine kehast mittebioloogilistesse süsteemidesse ei toimu korraga ega ühel kindlal viisil. Tegelikult on see protsess juba alanud – meie välimust, mõtteviisi ja kõnepruuki jäljendavate digitaalsete simulatsioonide kujul.