Tänukiri Eestimaa noortele: teie käes on võim maailma paremaks muuta!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. september 2020 kell 21:39



Telegrami kolumnist, homöopaat ja loodusravi terapeut Merle Martinson on tänulik Eesti noortele, kes soovivad elada keskkonnasäästlikumalt kui eelmised põlvkonnad ning kelle käes on võim muuta maailma paremaks paigaks meie kõigi jaoks. Merle toob selles artiklis välja ka kuus lihtsat asja, mida igaüks saab jätkusuutlikuma elu nimel teha kohe täna.

 

Noorus on hukas – see lause on saatnud vist iga järgmist põlvkonda täiskasvanuks arenemise teel. Nüüd saan aru, et see tuleneb uuendustest, mis noored endaga kaasa toovad ja vanema generatsiooni soovimatusest enda elus midagi muuta. Lihtsam on ju laita ning eos maha suruda kui kaasa mõelda ja käed alla panna. Minus on aga juba pikka aega kasvanud tohutu tänutunne meie noorte suhtes. Eriti suureks paisus see, kui mulle sai osaks au olla õpilaseks Eestimaa Rohelise Liikumise põhiliselt noortele suunatud koolitusel.

 

Me mängime ennast hävitavat mängu

Meie praeguse ajastu suurimaid väljakutseid on elukeskkonna päästmine. Selleks, et asju mõista, tuleb murekohtadele julgelt silma vaadata. Inimene meie tarbimisühiskonnas on läinud niikaugele, et on mürgitanud enda joogi ja toidu – baasasjad, mis me vajame elus püsimiseks. Eestis tehtud ametlikud analüüsid näitavad tugevat põhjavee saastatust, aga keegi ei reageeri, kuigi see peaks olema ju kõigile väga oluline teema. Tundub, et meelest on läinud tõsiasi, et enamik meie kehast koosneb veest ning ühtegi asja ega toitu ei saa ilma veeta luua. Inimene ei loo enam seoseid ega mõista, et pood ei ole koht, kus toit kasvab. Kraan ei ole koht, kust vesi tegelikult alguse saab.

Põllumees ei loo kahjuks seoseid, et tema loodusesse kallatud kemikaal mürgitab nii teda ennast ja lähikondlasi kui ka neid, kes seda toitu tarbivad. Rasked kroonilised haigused ei saa algust ju lihtsalt niisama, vaid neid käivitab alati miski. Mürkaineid täis toidul on selles paraku suur roll. Huvitaval kombel on loodud mingi infomull, et kõik peabki nii olema. Rahustatakse ennast mõttega, et teised teevad ju ka. Ma kuulen palju väidet, et muud moodi ei olegi võimalik. Samas on tohutult näiteid, kuidas on võimalik ning palju lihtsamini kui praegune süsteem seda võimaldab – miks me siis ei uuri neid võimalusi?

Nii nagu toit poes on anonüümne ja selle letile jõudmise teekonnale suurt ei mõelda, on ka vähki surev inimene teistele anonüümne ning ei pea mõtlema, milline on mürgi toidule ja joogile kallaja vastutus. Seadusega on see ju lubatud… Kust aga tulevad seadused? Ärimeeste lobitööst. Käputäis inimesi on rikastumise eesmärgil kogu ühiskonna pannud kaasa mängima ennast hävitavat mängu. Mäng saab jätkuda vaid seni, kuni on mängijaid. Tarbija rahustab end järgmise ärimeeste loodud lobitöö muinasjutuga, et kõik on normide piires. Igas asjas võiks olla printsiip: usalda, aga kontrolli, alati!



Eestis tehtud toiduanalüüsid näitavad jah, et üksikute tootegruppidena võttes on kõik nibin-nabin normide piires, aga kas sa sööd ainult ühe peotäie üht asja päevas? Kui me võtame praeguse soovituse toitumise osas – viis peotäit juurvilja/puuvilja päevas –, siis oled saanud juba neljakordse toksikoosi. Lisame piima- ja lihatooted pluss valmistoodete või pakendamise käigus lisatud E-ained – mitmekordse toksikoosiga peab keha igal toidukorral hakkama saama? Ärimees võtab enda kasumi ja meile jäävad laastatud kehad, milles pole energiat.

 

Olukorda saame muuta vaid meie ise!

Ma vahel mõtlen, miks me oleme käinud aastaid koolis õppimas, kui me ei mõista lihtsaid keemia, füüsika ja matemaatika seoseid. Kuidas me laseme ärimeestel end ära tinistada? Nemad panevad enda villa uksed seljataga kinni, aga meie ise ju elame kannatustes. Ka seda saame muuta vaid meie ise.

Keskkonna säästmises on populaarseks muutunud ainult mõningane osa, kus ärimees on välja mõelnud rohepesu skeemid, et raha teenida ning kasutab PR-firmade loodud kuvandit, et see idee ühiskonnale maha müüa, summutades päris probleeme. Kahjuks loovad need skeemid inimestele valeturvatunde, et nad teevad midagi head, kuid tegelikult hävitavad sageli veel rohkem loodust. Nagu näiteks kilekottide asemel paberkottide kasutamine või kütusesse lisatav biolisand. Rohevaled ja rohepesu on kindlasti teema, millest tuleb hakata põhjalikult rääkima.

Sageli võetakse üle ärimeeste loodud hoiakud. Ärimees ei taha üldse, et see pralle meil siin lõppeks ja inimesed hakkaks vastutustundlikult käituma. Kuna inimene ei süvene, siis läheb ta väga kergelt nende sisendatud hirmudega kaasa – kui ei ole informatsiooni, on vaid emotsioonid.

Peamine, millele rõhutakse, on meie sisemine vaesumise hirm. Luuakse konfliktseid vastandumisi. Pole ju ebatavaline, et kui noored hakkavad rääkima tarbimise vähendamise teemadel, siis mõnitatakse neid lausetega, et minge siis koopasse elama. Intensiivpõllumajanduse probleemidest rääkijaid ähvardatakse näljaga ja mõnitatakse veganlust. Sellised hoiakud on kunstlikult ärimeeste loodud, et me ei süveneks tegelike probleemide lahendamisse. Äkki oleks aeg end nukumeistrite varraste otsast lahti ühendada ja koolis õpitut rakendada, lugedes juurde teadustöid – jah, igaüks on selleks täiesti võimeline. Jälle asi, millest tahetakse kangesti kõiki eemal hoida, et ei tekiks teadlikkust.

Me sööme vabatahtlikult mürgitatud toitu, süstime mürgikokteile ja tarbime mürgitablette. Laseme maha võtta metsi, saamata aru, et me vajame hapnikku elamiseks. Käime raskel orjatööl vahel ka kaksteist ja enam tundi päevas, anname enamiku oma teenitud rahast maksudeks ning ei hoia üldse silma peal, kas see ühiskassasse panustatud, enda vaevaga loodu läheb õigetel alustel kõigi hüvanguks või mitte. Ülejäänud raha eest ostame kokku asju mitu korda rohkem kui vajame ning elame pidevas vaesusetundes, sest ikka on midagi puudu. Oleme liiga väsinud, et kasvatada enda lapsi või nautida elu, mis meile on kingitud. Rahustame oma meeli ja põgeneme sellest reaalsusest alkoholi või narkootikumide toel, aru saamata, et kogu see reaalsus on meie endi loodud. Ründame kõiki ja kõike, kes tulevad rääkima, et tegelikult on võimalik elada ka lihtsamalt, õnnelikumalt. Me pole ise õnnelikud ja investeerime viimasegi energiapiisa sellesse, et keegi teine ka ei saaks olla. Vingume ohvrirollis iga päev, kui raske on elu, aga keeldume rõõmu ja muutusi ellu toomast – või ma eksin? Kui sinu elus ühtegi siin nimetatud asja ei ole, siis loodan, et oskad selle üle väga rõõmus ja tänulik olla!

 

Noored on täis tahet maailma paremaks muuta

Suur tänu Eesti noortele, kes annavad mulle turvatunnet, et kõik ei ole veel kadunud. Ma vaatasin juba esimesel kliimamarsil käies imetlusega sealseid noori kõnelejaid. Vaatamata üldisele arusaamale, et osalenud noored tahtsid lihtsalt koolist poppi panna, kuulis kõnelejatelt maailma päriselt paremaks muutvaid realistlikke ideid. Sain aru, kui palju mul endal on veel õppida. Minu hinges tärkas lootuskiir, et ma ei ole sel teekonnal üksinda ning peale tuleb põlvkond, kes tahab süveneda, oma peaga mõelda ning julgeb autoriteetidele vastupidises suunas ujuda, kui ta tunneb, et see on õige.

Eesti Rohelise Liikumise koolituse järel olin pisarateni tulvil tänutunnet, sest positiivne emotsioon, mis ma sealt sain, ei mahtunud hinge ära. Vastutus, mida see nn hukka läinud noorus on endale võtnud, on imetlusväärne. Missioon luua maailma ilusaks, rõõmsaks ja kõigiga arvestavaks paigaks oleks olnud sealsamas sel hetkel 100% võimalik. Paigaks, kus puhas toit ja elukeskkond peaks olema inimese põhiõigus. Selleks aga peab lagunema praegu toimiv ahnusele rajatud süsteem.

Oli südantliigutav näha, kuidas kõik sinna kokku tulnud inimesed loovad juba uusi, väga hästi toimivaid süsteeme ning astuvad samm-sammult välja praegu kehtivast. Need ei ole mitte mingeid naiivseid õhku paisatud soovunelmad, vaid imeline oskus näha terviklikke lahendusi. Kui ma nägin noort naist, kellel oli lootus saada suurem summa raha ning tema esimene mõte oli, et ta saab osta metsa, et seda kaitsta, siis midagi ilusamat ja sügavamat on raske tänapäeva ühiskonnas leida.

 

Noorus ei ole hukas! Vastupidi, Eestimaa noored on imelised!

Panen siin kirja need lihtsad asjad, mida saad kohe täna teha, et lihtsustada enda elu ja hakata päästma maailma – igaühe kasvõi väikegi panus on oluline.

1. Vaata üle, kui palju pakendeid sa kasutad ja kas sul on võimalik seda hulka vähendada.

Üks tänapäeva suuremaid saasteallikaid on pakendite tootmine. Püüa kasutada korduvkasutatavat pakendit nii palju kui võimalik. Osta toitu enda pakendisse ja väldi väikeses pakendis müüdavaid asju. Sina ise maksad selle pakendi tootmise kulud kinni nii rahalises kui ka keskkonna mõttes – ärimehel pole mingit vastutust ses osas. Sina oma valikuid tehes toetad rahaga ärimeest. Millisele ärimehele sa raha viia soovid? Kas sellele, kes ebaausate võtetega võtab raha ära või kasutab lapstööjõudu orjana (jah, see toimub maailmas)? See, kuhu me täna kasvõi enda ühe euro investeerime, hakkab looma tulevikku ehk seda meile pakutakse.
Paberkoti tootmiseks kasutatakse paberit, mis on küll taastuvast toorainest tehtud, aga see taastumine võtab aastakümneid ning sageli ei kasuta sa paberkotti korduvalt ehk ei pane tähele rohevale süsteeme.

2. Mõtle kaasa toidu teekonnale ja selle mõjule. Vähenda toidu anonüümsust.

Meid on pandud ignoreerima kogu seda ahelat ja nii ei taipa me vaadata, kuhu millised rahad lähevad ega ka seda, mida see toit meie kehale reaalselt annab. Kui anda autole valet kütust, saavad kõik aru, et see ei toimi, aga keha puhul on suudetud luua illusioon, et temaga võib teha tagajärgedeta kõike.

Teadustööd näitavad selgelt, et mahetoit hoiab tervisehädasid suures mahus ära. Pane enda toetus alla mahepõllumajandusele nii, nagu suudad. Ole teadlik, et lähitulevikus peaks 50% Eestimaa pinnast olema mahepõllumajandusmaa, aga valitsus võttis sel aastal just mahepõllumajanduse toetused ära. Esita küsimusi, tee end kuuldavaks, et sa soovid puhast toitu ja põhjavett ning seda eetilise hinnaga – see on eluliselt vajalik.

3. Vaata üle kodukeemia, mida kasutad.

Kodukeemia suunatakse ju tagasi loodusesse. Esmalt mürgitame enda lähikeskkonda ja siis kogu keskkonda ja seda juba tootmisahelatest alates.

Esiteks on ärimehed loonud tarbijale illusiooni, et sul on iga asja jaoks vaja eraldi keemiat. Mitu purki erinevaid kemikaale sul kodus on? Kui palju raha sa sinna alla oled pannud? Tegelikult on poelettidel juba olemas puhtamate ja keskkonda vähem saastavate asjade valik ning need pole oluliselt kallimad, vaid sageli odavamadki. Samas saab enamiku puhastamis- jm probleemidest lahendada eriti odavate ja käepäraste, universaalsete asjadega nagu sooda ja äädikas ning mõni eeterlik õli. Omanda oskused kasutada lihtsaid asju!

Näiteks praegu populaarsed nõudepesuvahendid jätavad suure hulga kemikaale sinu taldrikule ja sa sööd need koos toiduga sisse. See on veel üks enda mürgitamise allikas.

4. Ära raiska toitu.

See ju mõjutab sinu rahakotti samamoodi nagu ka loodusressursside raiskamist. Iga kord, kui sa midagi ära viskad, vaata üle, kui palju sinu rahast prügikasti läheb ning kui palju enda aega sa oled kulutanud, et see raha luua.
Plaani oma ostud paremini, leia üles oskused toiduained lõpuni realiseerida. Meie esivanemad ei raisanud kunagi midagi – läheme tagasi juurte juurde. Ühendame eri põlvkondade oskused.

5. Mõtesta iga asja ost – kas sul on reaalselt seda tarvis?

Kui sa midagi ostad, siis see on ju sinu aeg, mida sa raha loomiseks oled panustanud, vaata, kas ostetava asja hind ja kasutusaeg on tasakaalus sinu panustatud ajaga?

Mulle meeldib rikkaks saamise õpikus see mõte: rikas on see, kes saab endale vaba aega osta, mitte see, kes omab rohkem asju. Aeg on meie kallim vara igas mõttes.

Kui sa teed hommikust õhtuni tööd, oled väsinud, ei tunne igapäevaselt rõõmu ning teed seda kõike selleks, et asju osta, aga samas tunned, et midagi on kogu aeg veel vaja, siis on midagi väga, väga valesti.
Leia tasakaal. Ma ei räägi, et me peaksime läänemaailma mugavustest loobuma – me oleme tulnud siia maailma siiski nautima ja rõõmu tundma ning mingil määral käivad asjad ka sinna juurde, lihtsalt paljuski on tarbimine proportsioonidest väljas ning ebavajalik.

Soovitan vaadata „Tiny house living“ sarja internetist. Seal on palju inspireerivaid lugusid, kus inimesed on loobunud suurest asjade maailmast ning pääsenud tööorjusest ja elavad õnnelikumalt. Imelikul kombel, omades vähem asju, on hoopis välja astunud puudustundest. See on hea inspiratsiooni allikas.

6. Ära keskendu sellele, mis ei ole võimalik, vaid sellele, mis on.

Me raiskame liiga palju oma lühikesest elust selle peale, et luua vabandusi, miks mitte midagi teha iseenda jaoks ning ignoreerides seda, et keskkond on ka meie jaoks vajalik. Selle asemel peaks keskenduma kasvõi väikeste sammudega sellele, kuidas luua vajalikke muutusi.

Ära anna hinnanguid. Ei iseendale ega teistele. Oleme kõik elus erinevas kohas. Me anname kõik oma parima. Minu jaoks on oluline kaasa mõelda, mitte ignoreerida. Anda iga päev enda parim. Me saame elada hästi, hävitamata enda keskkonda või orjastamata üksteist.

Toeta! Õpi! Püüa paremini.
Loo rõõmu, kergust ja õnne enda ning teiste ellu.

 

Merle Martinson

 

Foto: cottonbro / Pexels

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.