Merle Martinson: Karda kroonilist haigust, mitte koroonat

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

7. mai 2020 kell 9:57



“Praegu elame me maailmas, kus minu jaoks on kõik pahupidi. Näen, et ka meie teadlased on häiritud, et aastakümneid tehtud hea teavitustöö, kuidas eksisteerida koos bakterite ja viirustega on prügikasti visatud. Meedia on üles kütnud hirmulaine selliselt, et kaine talupojamõistus on end paljudel välja lülitanud. Kui pole teaduslikku, tasakaalukat infot, siis on üleliigsed emotsioonid kerged tulema,” kirjutab loodusravi terapeut ja homöopaat Merle Martinson.

 

Me hävitame praegu oma loomulikku imuunsüsteemi

Me elame igapäevaselt koos viiruste ja bakteritega. Nad ümbritsevad meid meie keskkonnas ning pesitsevad meie sees ja aitavad meid tervena püsida. Kui meil on nahal ja soolestikus hea mitmekesine mikrobioota, on kõik viirused ja bakterid tasakaalukad ning meie kehad tänu sellele tugevad. Üldjuhul me ei haigestu ning elame täisväärtuslikku elu, kuniks me ise ei aja enda keha tasakaalust välja ning ei häiri immuunsüsteemi tööd. Bakteriaalne mitmekesisus ja viirustega kokkupuude on meie tervise olulisim osa ja praegu me hävitame seda desinfitseerimisvahendite, isolatsiooni, kinnaste ja maskidega. Loodus ei tee kunagi vigu, vaid meie ise suudame oma kehad tasakaalust välja viia.

Me kardame hulluseni akuutset hingamisteede haigust, mis on üsna tavapärane ja kerge normaalse immuunsüsteemi jaoks, aga me ei pööra üldse tähelepanu sellele, mis on surmapõhjusteks tegelikult. Statistikat vaadates on selleks selgelt rasked kroonilised haigused. Ma ei ole kahe kuu jooksul kordagi kuulnud kedagi muret tundmas selle üle, et miks meil on nii palju raskes kroonilises seisus inimesi.

Paanikat hoitakse üleval ähmase info edastamisega. Keegi ei räägi meile ajakirjanduse vahendusel, et kui on tehtud test ja see on osutunud positiivseks, siis kas inimene on haigestunud või mitte. Kui me võtaksime ükskõik, millise teise haiguse niimoodi testida, siis saaksime sarnased tulemused. Enamik inimesi on asümptomaatilised ehk viirused ja bakterid liiguvad kogu aeg meie ümber ringi – see on tavapärane looduse toimimine, aga enamik ajast me haigeks ei jää, sest looduse poolt on meile antud immuunsüsteem. Meie limaskestadele toodetakse aineid, mis igasugused ebavajalikud viirused ja bakterid hävitavad. Kui seal süsteemis on häired, saab viirus kehasse edasi minna. Järgmiseks keha kaitsemehhanismiks on palavik ning siis tekivad ka lihasvalud ja külmavärinad (teadustöö selle lahti seletamiseks).

 

Krooniline haigus on meie valikute tulem

Tulles nüüd konkreetselt Covid-19 riskigrupi juurde, siis see ei erine teiste hingamisteede haiguste riskigrupist. Kui vaadata läbi erinevate maade statistika kümne aasta jooksul, siis pilt on ikka üks ja sama: mitmed rasked kroonilised haigused on tegelik surma põhjus. Isegi kõrge vanus ei ole sellega seotud. Kõrges vanuses ja ilma krooniliste haigusteta inimesed satuvad haruharva gripilaadsete haiguste surma-statistikasse. Riskigrupist jäävad välja ka need, kellel küll on krooniline haigus, aga kes tervislike eluviisidega hoiavad enda keha tugevamana.

Miks me siis kardame akuutset haigust, kui probleem on selgelt just kroonilistes haigustes? Aina rohkem näen ma poodides noori inimesi maskides, kellel tegelikult ei ole mitte mingit põhjust hirmu tunda, sest nad ei kuulu riskigrupp. See aga näitab selgelt, et infovahetuses on hetkel midagi väga kapitaalselt sassis. Aasta-aastalt kahjuks krooniliste haiguste number muudkui suureneb – äkki oleks aeg silmad avada ja hakata vaatama, mis me inimkonnana valesti teeme.

Vaatame siis päris mädapaisele selgelt otsa. Soovimatus tervislikult elada on hetkel väga kõrge hinnaga. Krooniline haigus ei ole paratamatus, vaid meie valikute tulem. Tablettide söömine ei ole tervis, vaid enesepettus ning soov, et keegi teine minu probleemid ära kaotaks nii, et mina ei peaks midagi tegema. Selle tõttu inimestele meeldib moodsa aja meditsiin, et sellist illusiooni luuaksegi ravimifirmade poolt.

Samas on järjest rohkem inimesi eeskujuks võtta, kes sellest müügitöö uimast on väljunud ja enda tervise korda saanud. Elatakse täisväärtuslikku ja tabletivaba elu. Epigeneetika on ammu selgeks teinud, et ükski haigus ei ole automaatselt päritav ehk peab ikkagi olema midagi, mis selle käivitab. Iga haiguse käivitamiseks peab olema kehas loodud keskkond. Muudad keskkonda, muudad võimalust haigust saada või tervened. Jah, see pole kerge, see tähendab tööd iseendaga ja selle osa oma elus ümber muutmist, mis selle haiguse põhjustas. Esialgu muidugi on hirmutav sellele teeotsale astuda, aga kes on lõpuni välja läinud, ei vahetaks seda kunagi tabletielu vastu tagasi, sest kehal on vabadus, kergus. Isegi rahakotil on vabadus, sest enda pensioni ei viida enam apteeki.

 

Tavameditsiin tõrjub teisi lahendusi

Näen selgelt, et moodsa aja meditsiin on kaaperdatud ravimifirmade müügitöö tulemusena. Imelikul kombel ühiskonnas mitte ei rõõmustata selle üle, kui inimene tervislikud eluviisid valib ning hakkab oma probleeme lahendama. Sageli arstid lausa ründavad neid ning üritavad selgeks teha, et see pole võimalik, kuigi nende silme all on mitu korda paremas seisus patsient. Sageli minnakse nii kaugele, et isegi katkestatakse koostöö ning ei aidata inimesel enda tervist jälgida, sest ta ei kasuta ravimeid. Selle tõttu sageli inimesed ei julge arsti poole pöörduda, et jälgimiseks abi paluda ning asjad võivad kiskuda ka rappa. Mulle väga meeldib üks hiina vanasõna: mees, kes ütleb, et seda on võimatu teha, ei tohiks segada meest, kes seda parajasti teeb. Ehk vähe sellest, et me ei võta eeskuju neist ägedatest inimestest, kes on enda elud ümber muutnud ja elukvaliteeti tõstnud, vaid me lausa ründame neid naeruvääristades.

Ma olen täiesti veendunud, et iga arst on läinud enda ala õppima täpselt samadel põhjustel nagu mina – selleks, et aidata inimesi tervise taastamise teel. Aastate jooksul on aga märkamatult ravimifirmad teinud arstid ning terviseameti ravimite edasimüüjateks ja loonud illusiooni, et kõik on paratamatus ning tablett ainuke lahendus. Asi on ju täiesti hapu, kui tervishoiutöötaja on veendunud, et tervislik toit ning oskus stressidega toime tulla on asjasse puutumatud nähtused. Siis me imestame, miks meil kroonilised haigused muudkui süvenevad.
Asjad on nii kaugele läinud, et arstidel on juba keelatud soovitada looduslikke lahendusi olenemata sellest, kui palju teadustöid on sel alal ette näidata. Paljusid isegi üllatab, et ravimtaimede või vitamiinide kasutuse osas on täiesti ametlikud teadustööd olemas. Kurb on see, et sageli on eitus juba nii sügavalt sisse harjutatud, et neid teadustöid isegi ei avata. Veel hullem, meil lausa üritatakse keelata inimesel pöörduda millegi muu poole kui tabletid. Kus on loogika? On kohutav või hea, kui inimene ise enda tervisega tegelema hakkab ning selle taastab kasvõi veidikenegi? Kas arst peaks kaasa aitama tervise taastamisele või seda takistama?

 

Miks malaariaravim COVID-19 raviks on lubatud, aga C-vitamiini tõrjutakse?

Ma tean juba väga palju arste, kes on sellest mullist välja astunud ja on inimestele partnerid tervise taastamise teel. Loodan, et neist hakatakse ka aina rohkem eeskuju võtma. Ma muidugi mõistan, et kui miljardeid on ravimifirmade poolt kulutatud selleks, et meie suhtumisi kujundada läbi koolituste, meedia, reklaamide, siis ongi keerukas sellest edasi näha. Loodan, et olen selles osas hea eeskuju, sest veel seitse aastat tagasi elasin ka mina meditsiinisüsteemi absoluutses pimedas usus. Ma pean täna meditsiinisüsteemi väga vajalikuks võrdsena loodusravi kõrval. Väga valin, millal ning mida kasutama peaks, mitte ei lase ravimifirmade müügitööl enda otsuseid mõjutada. Mu usk ei ole enam pime, vaid tugineb teadlikkusel.

Ravimite keskseks minekut ilmestab ka see, et COVID-19 raviks on antud ametnike luba kasutada malaariaravimit, millel on suured kõrvalnähud, aga niipea, kui jutt läheb ilma kõrvalnähtudeta odavale veenisisesele C-vitamiinile, siis viidatakse, et kliinilised katsed on pooleli – samuti on pooleli ju ka malaaria ravimi katsed… Kui vastukaaluks on inimese surm, siis mõlemad lahendused peaksid olema laual inimeste kõrgemaks hüvanguks. Kuna tegemist on akuutse haigusega, näeb juba mõne nädala jooksul, kas algatatud kliinilised katsed annavad tulemusi. C-vitamiini puhul puudub risk kõrvalnähtude osas ja tervenemisprotsent on ülihea ehk seda saab kasutada vabalt juba algstaadiumis ning loodetavasti ei jõuagi juhtum nii kaugele, et suurte kõrvalnähtudega malaaria ravimit peaks kasutama. Kas meditsiin ei peaks just nii töötama? Enne kasutama kehale kõige vähem kahjustavamaid vahendeid? Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Kui ravimit aktsepteeritakse katseks, aga C-vitamiini mitte ja eiratakse tuhandeid teadustöid selles vallas, siis on kuskil ikka väga suur möödalask. Veel hullem, kui kõrged ametnikud tulevad välja avaldustega, et C-vitamiini osas teadustöid ei ole – see on sulaselge valetamine. Korrektne oleks öelda, et neid teadustöid ei ole loetud ega uuritud. Ja tundub, et ei ole ka plaanis seda teha. Siit peaks juba küsima, miks? Mille jaoks on loodud terviseamet, kui selliste asjade pärast peab lausa võitlema ning teadustöödega artikleid kustutatakse ning edastatakse vastupidist infot ühiskonnale. Uudis, et terviseamet palkab endale veel lisa-mainekujundajaid selle asemel, et eksperte palgata, viis mu täiesti hämmingusse – me ilmselgelt elame mainekujundajate, mitte teaduse maailmas. See seletab ka seda, miks terviseameti leheküljelt järjepidevalt kustutatakse teadustöid, kui need mõne vaktsiini või ravimi ohtlikkust kajastavad. Terviseamet ei tohiks kunagi olla kallutatud sellisel viisil. Moodsa aja meditsiin on äge ja võimekas, kui ta on ärilisest müügitööst puutumatu.

Kes vastutab minu tervise eest – ka see on üks väga oluline mõtlemispunkt. Kui vastus on midagi muud peale iseenda, siis ei olegi võimalik tervist taastada ning elu tabletiorjuses on ilmselt tagajärjeks. Mina ei tuleks kunagi selle peale, et kui ma ei ole suutnud enda elus piisavalt muudatusi teha, et ma pääseks meie pere kroonilisest haigusest ehk diabeedist, siis keegi teine vastutab selle eest ja peab enda elu ära rikkuma – sissetulekutest, kodust, laste heaolust jms loobuma. Ma ei oota, et keegi teine tuleb mulle tervislikku toitu sisse söötma või sunnib sporti tegema – ikka mina ise pean seda kõike tegema. Mina vastutan.

 

Hirmutamise kampaania: “Istu kodus, muidu tapad kellegi ära!“

Isolatsiooni kõrvalmõjudest ei taheta hetkel üldse rääkida. Kõik need pered, kes on kaotanud sissetulekud… Vaesuspiirile paisatud lapsed, kelle elutee on alles alguses… Eelmise masu ajal sagenesid noorte meeste infarktid, mis ka seekord ei jää tulemata, sest kui pereisa ei suuda enda laste eest hoolt kanda, lähebki pinge väljakannatamatult suureks.

Depressiooni suurenemine, mis on otsetee krooniliste haiguste tulekuks ja riskigrupi suurenemiseks… Kuna olid katkestatud plaanilised ravid, siis riskigrupid suurenevad kiiresti, tablettidele toetunud tervis ei pea just kaua vastu.

Valitsuse tellitud “istu kodus, muidu tapad kellegi ära“ kampaania on loonud olukorra, kus lapsed ei saa vajalikku füüsilist koormust õues. Korteris kinni istudes immuunsüsteem ei tugevne, vaid hävineb. Linnas elavad inimesed on selles osas igati kehvas olukorras, sest suureks probleemiks toodi ka terviseradadel viibimine.

Hirmukampaania desinfitseerimisvahendite osas ka tapab, mitte ei tõsta meie immuunsüsteemi ehk kasvatab ka haiguse leviku osakaalu. Olukorras, kus me peame tõstma enda immuunsüsteemi tööd, antakse meile hetkel järjest käske vastupidiseks. Hirmuäratavaim on minu jaoks olukord, kus arstid teleekraanil räägivad, et vitamiinide söömine tekitab autoimmuunreaktsioone – vitamiinid on nagu hea toit, mida kehale on vaja, see võetakse vastu, mida pole, see läheb rahulikult välja. Jah, muidugi on ka vitamiinide maailmas ebaeetilist müügitööd, aga vitamiinid organismi ei kahjusta. C ja D vitamiinide vajalikkusest immuunsüsteemi töös võiks arst ju ikkagi teada.

Isolatsioonita on väga kitsa grupi riskid, isolatsioonil aga terve ühiskonna rasked mõjud kõigis vanusegruppides. Minu ettepanek on isoleerida riskigrupi inimesed nagu Rootsis, võimaldada neile toidu ja ravimite kojutoomine kõrgendatud hügieeni nõudeid silmas pidades – see on palju kergem ja väikeste ühiskonnamõjudega lahendus. Igal aastal peaks inimene ükskõik mis hingamisteede haigustega saama kohe haiguslehele jääda ning sellisel viisil, et ei peaks kartma, kas tal järgmine kuu toiduraha ikka on. Aasta-aastalt on haiguslehe võtmine väga kahjulikuks muudetud ning inimesed on juba nn harjunud haigusi püstijala läbi põdema. See on ka ebanormaalne olukord. Rõhk on jälle väga vales kohas. Akuutne ja looduse poolt normaalne seisund on asi, mida esineda nagu ei tohiks – selle eest saad karistada. Krooniline haigus, mis pole kulu korraks, vaid igapäevaselt inimesele endale ja kogu ühiskonnale, on aga täiesti aktsepteeritud olukord.

Praegu on meile loodud kujutelm, et vaid kaks versiooni on võimalikud. Kas nn tapame vanavanemaid või siis noori peresid. Olemas on igasuguseid mõlemaid gruppe hoidvaid lahendusi – miks just valime need kõigile kõige hävitavamad?

Hetkel võib ju korraks olukord leebuda, aga suve lõpus hakkab ju sama trall otsast peale. Suure tõenäosusega tipneb olukord hüsteerilise vaktsiinipakkumisega. Huvitav, et tänapäeva teadus ei suuda hingamisteede haigusi ravida, aga vaktsiini tootmine käib kiirendatud korras – selle kõrvalmõjudele ei taha ma mõtlema hakatagi. Varsti on iga päev uus süst menüüs, sest haigusi on ju tohutult ehk turg on lai. Tegelikult ei ole kahjud ühte- ega teistpidi vastuvõetavad, aga seni, kuni me probleemi olemusele ei hakka otsa vaatama, milleks on krooniliste haiguste tõus ning tabletisõltuvuses ühiskond, seni ei saa ka kahjud olematud olla.

 

Kas peamegi edaspidi olema kogu aeg valmis järjekordset süsti saama ja oma vabadusi piirata laskma?

ERR-is avaldatud uudise järgi on valitsusel plaan vastu võtta seadus, et eriolukorda ei peaks üldse välja kuulutamagi selleks, et riigis isolatsiooni kehtestada. Terviseamet saab seda teha enda äranägemise järgi. Samas on välja toodud ka see, et seadus on vajalik selle tõttu, et COVID-19 ei ole kantud ohtlike haiguste nimekirja, mis põhimõtteliselt ütleb ka selgelt, et isolatsioon on liigne meede ning see seadus laseks põhimõtteliselt iga haiguse omaalgatuslikult ohtlikuks kategoriseerida selle järgi, et ta on uus. Teaduses on aga igal sammul midagi uut.

Kui haigus ei ole ohtlik nagu selgelt viimase kahe kuu COVID-19 statistika on näidanud ka nende maade osas, kus ei ole sellist isolatsiooni, siis pigem peaks just ettevaatlikkusega suhtuma järgmiste selliste olukordade tekitamisse, mitte seda kergendama. Arvestades seda, et terviseamet on iga kahe-kolme aasta tagant sellist paanikat teinud, siis peamegi olema kogu aeg valmis oma ärid kinni panema ja kodus istuma, järjekordset süsti saama ja end piirata laskma. Viimati oli paanika tekitamise põhjuseks Zika.

Väga hea ja kõigile lihtsasti arusaadava mõtte on pannud kirja J. Ütt: “Nõrga immuunsüsteemiga inimesed põevad haigusi raskemini ja tugeva, hästitoimiva immuunsüsteemiga inimesed põevad neidsamu haigusi kergelt või suisa märkamatult.” Seega tuleks kõik meetmed, teavitustöö ja ressursid suunata nimelt immuunsüsteemi tugevdamisele, aga mitte elanikkonna isoleerimisele, omavahelise suhtluse piiramisele, vabas looduses liikumise ja sportimisvõimaluste vähendamisele, meedia kaudu hirmutamisele, mis kõik annavad immuunsüsteemi osas täpselt vastupidise, nõrgestava efekti.

Olgem terved!

 

Merle Martinson

 

Foto: Enriika Vunk

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.