Merle Martinson: Miks mina võtan seda kriisi rahulikult

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

29. märts 2020 kell 11:22



“Ma väga palju ajakirjandust ei jälgi, sest olen juba ammu tõdenud, et kuigi palju tõtt sealt ei tule. Keskendutakse ainult negatiivsele – see tekitab inimestes reaktsioone ning müüb klikke. Samas, kogu see negatiivne tekitab inimorganismis serotoniini languse ehk langeb võimekus olla õnnelik. Taolise olukorra eest vastutame aga meie ise: alati toodetakse seda, mida me ise küsime. Seetõttu ma oma häält sellisele objektiivsuse kaotanud ja negatiivsusele keskenduvale ajakirjandusele ei anna. Juba 1960ndatel tehti teadustöid, milles tuli selgelt välja, et ajakirjandust mitte tarbivad inimesed on õnnelikumad ja saavad oma eluga paremini hakkama ega jää millestki tähtsast tegelikult ilma: mulle eluks vajalik info ning teadaanded jõuavad õigel ajal alati minuni. Elu on emotsionaalselt rahulikum, mul on aega enda elu elada – õppida, teadustöid lugeda ja pühenduda enda hingetööle, laste kasvatamisele ning rõõmsa elu loomisele. Aastaid pole juba mitte ühtegi halba külge selles, et ma ajakirjandusest enamiku ajast eemale hoian,” kirjutab loodusraviterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson.

 

Ajakirjandus loob hirmu õhkkonna

Tänases maailma seisus aga ründab ajakirjandus sisse uksest ja aknast. Kõik on hirmulaviini alla maetud ega oska sellega toime tulla. Kui olen visanud pilgu peale pealkirjadele, artiklite sisule, siis paneb üsna hämmastama kogu see meelsus: pidevalt rõhutatakse, et me sureme kõik. Kui ma poleks enne artiklite lugemist neid teadustöid läbi töötanud, siis ma isegi hakkaks lõpuks neid artikleid uskuma. Kui midagi piisavalt tihti korratakse, siis aju jääb uskuma – seda teavad kõik, kes on soovinud enda elus mingit halba mustrit muuta.

Huvitaval kombel muidugi tuleb ajas tagasirännak SARSi paanikale ja linnugripile: iga 2–3 aasta tagant tehakse samasugust paanikat suuremal või väiksemal määral: me kõik sureme; lootust ei ole; kui oled väga sõnakuulelik, siis meditsiinisüsteem ja valitsus tuleb sind päästma, mis võikski olla imeilus idee, aga lähemalt vaadates ning analüüsides on selles näha imelikke nüansse. Need eelnevad haigused on kõik unustatud – keegi ei testi ega vaktsineeri. Huvitav.

Kuna ma ei ole lasknud ajakirjandusel end ära tinistada, siis tekivad mul kohe erinevad küsimused ning peaks tekkima ka sul. Kas see ei peaks olema inimeseks olemise aluseks: esitada küsimusi, mitte tingimusteta alluma kellegi diktatuurile. Diktatuuri all elamise kohta võime küsida enda vanematelt. Nõukogude ajal pidid kõik kinnisilmi suurt juhti uskuma ning kõik meediakanalid olid selle eesmärgi jaoks rakendatud. Täna teen lehe lahti ja vaatan, et põhimõtteliselt oleme praegu täpselt samas olukorras. Igalt poolt tuleb sõnum: ära uuri ise, ära mõtle ise ja ära kuula neid, kes ise uurivad ning mõtlevad. Kas see ei tekita ohutunnet? Minus küll tekitab. Kui veel lisada liikumiste ning reisimiste keeld, siis on see tõsine ajas tagasi rännak.

 

Teadusartikleid võiksid lugeda kõik

Enim on jäänud kõrvu lause: kuulake virolooge ning arste. See oleks tohutult tore, kui see kõik nii toimiks. Ma oleksin ääretult õnnelik, kui saaksin usaldada seda, et arst, viroloog on läbi lugenud kõik teadustööd, ei ole lasknud ajakirjanduse paanikal ega poliitilisel survel end haarata, ei tööta kellegi ärihuvides ja annab adekvaatset infot. Absoluutselt seda ma neilt ka ootan igal sammul elus, mitte ainult tänases olukorras. Kahjuks on aga juhtunud see, et ma ei saa neid usaldada. Miks? Kuna mina ei allu diktatuurile ning loen ise, uurin ise ja olen kodutöö ära teinud selle haiguse teemal enne ajakirjanduse vaatlemist. Ajakirjanduses esinevate arstide sõnavõtud, erinevad artiklid, soovitused jms läheb täiesti vastuollu kogu selle infoga, mida räägib ametlik, avalik, kõigile kättesaadava infoga teadustööde portaal. Kuidas ma saan siis neid usaldada? See kahjuks on juba pikka aega ning erinevatel teemadel nii olnud. Mina ei ütleks kellelegi elus seda, et uskuge mind, vaid alati, et kontrolli ise järele.

Selle jutu peale hakatakse rääkima, kuidas ma ei tohiks lugeda teadustöid, sest tavainimesena ei saa ma neid kindlasti kuidagi mõista ja see tekitab minus jälle küsimusi: milleks ma siis olen koolis käinud? Ma oskan ka üsna mitut keelt ehk minu võimekus lugeda ülemaailmset infot on üsna suur ja oskus järeldusi teha on absoluutselt olemas. On igaühel, selleks ei pea olema ainult teatud ametis töötav isik. See ametiisik on ka ju saanud oma professiooni lugedes ning uurides. Lugemisoskus antakse meile kõigile tänapäeval. Ja teate, kui ma millestki aru ei saagi, siis ma küsin mõnelt Eesti teadlaselt üle. Neid, kes infot oskavad objektiivselt hinnata, on meie maal väga palju.

Mis ma veel aastate jooksul täheldanud olen: kui keegi hakkab nn süsteemile vastu vaidlema, tooma välja kitsaskohti ning viitama sellekohastele teadustöödele, siis olenemata sellest, mis on tema ametikoht, haridus või paber, siis automaatselt ei ole ka tema pädev. Sa võid olla enda ametis ka presidendi teenetemärgi saanu, aga kui sa täpselt sama infot ei edasta, mis poliitiliselt korrektne on, siis sind hakatakse maatasa tegema ja sa ei ole enam ekspert. Teadlane ega arst ka ei saa vabalt väljendada end. Heal juhul ei lasta tema sõnavõtte avalikkuse ette, halvimal juhul hävitatakse tema karjäär. Jälle ääretult huvitav! Kui see ka küsimusi ei tekita inimestes, siis mis tekitab?

 

Alati tasub info ise üle kontrollida

Mis siis, kui vandenõuteooriad ei olegi vandenõuteooriad, vaid neid nimetatakse niimoodi selleks, et sa ise ei uuriks nende tõepärasust. Väga paljud sellised asjad on ju varem või hiljem tõeks osutunud, kuidas siis seda nii raske mõista on. Äkki peaks ikka silma peal hoidma ning kontrollima? Kedagi ei tohiks eriti üllatada, et enamiku ajast valitsus rahva huvide eest ei seisa – ikka ärihuvide. Seda püütakse varjata igal sammul ja korruptsioon ei tohiks ka kellelegi võõras sõna olla. Küsitluste järgi keegi poliitikuid ei usu, aga samas kinnisilmi usaldame, mida poliitikud meile ette söödavad.

Kust tuleb selline vastuoluline käitumine meie ühiskonnas? Üks levinumaid hoiakuid näiteks Telegrami kohta on, et seal avaldatu on libateadus. Aga kui need teadustööd on pärit ametlikust teadustööde kanalist, siis kuidas ta saab muutuda libateaduseks ainuüksi selle tõttu, et kellegi jaoks ebameeldiv leht need avaldab. Samas, kui olen proovinud mõne peavoolu lehe artiklist leida viiteid teadustöödele, siis need kas puuduvad või on hoopis teiste andmetega artikli sisu, kui viidatud teadustöö. Ikka kehtib soovitus, et kontrolli ise järele.

Tegelikult, kui uurida teadust, siis üsna hästi teatakse seda, kuidas manipuleerida mõistusega. PR (public relations) ehk avalikud suhted ning kõik sellele üles ehitatud ametikohad, kaasa arvatud meedia kasutab just neid teaduslikult tõestatud nippe. Kui tahad teada, kuidas sind põhimõtteliselt ära lollitatakse poliitikute, meedia või muude mõjuvõimu organite poolt, siis uuri, kuidas õpetatakse reklaami tegema nii, et inimene ostaks. Sageli meile müüakse mingit ideed ning pannakse arvama, et me ise oleme seda soovinud. Ehk sind trikitatakse tegema otsuseid, mida sa muidu ei teeks. Samuti vaata, kuidas avalike suhete nõunikke on õpetatud hajutama probleeme. Igal poliitikul on enda avalike suhete ja nõustajate tiim.

Mida meid hetkel pannakse ostma või uskuma?

Kogu see isolatsioon on meie enda kasuks – seda korrutatakse ja maalitakse emotsionaalsete artiklite kaudu pilti, et vastasel juhul on sinu elu ohus ja teiste oma ka. Hüsteeria on nii suureks aetud, et inimene läheb teise inimese vastu nagu sõjaajal. Loodud on pilt, et miski muu ei aita. Samas ignoreeritakse kõrgete ametnike tasandil näiteks fakti, et New Yorgi Times avaldas artikli selle kohta, et Ameerikas leevendatakse haigussümptomeid veenisisese C-vitamiiniga. Meil isegi ei proovita. Samuti on reumaravim olnud edukas haiguse seljatamisel, aga meil lükatakse see eemale väidetega, et sellel on kõrvalnähud. Jah, igal ravimil on kõrvalnähud, aga selle ravimi puhul on need teada ning jälgitavad. Sellest ei hakka ma üldse unistamagi, et arstil oleks tänapäeval õigus kasutada teaduslikult tõestatud loodusravi. Samas oodatakse kangesti vaktsiini, millel on veel vähem uuringuid kui nendel, mis meil juba kavas on ning mille kõrvalnähud on täiesti teadmata. Kus on loogika? Ei tohi ära unustada, et seagripi vaktsiini tagajärjel, mida Eesti inimesel oli õnneks mõistus vältida, tekkis lähiriikides narkolepsia epideemia. Kas maksimaalselt kaks nädalat akuutset haigust või eluaegne puue? Mina tean, mille mina valin.

Kui võtta lahti 10 aastat statistikat hingamisteede haiguste perioodist, siis on selgelt näha, et surmajuhtumid on pea 100% ulatuses mitut kroonilist haigust põdevate inimeste puhul, kes kuuluvad 60+ vanusegruppi. Arvestades Eesti rahva arvu ning teistel asjaoludel surmajuhtumeid, siis neid pole kuigi palju. Jah, iga kaotus on alati kurb, aga ei tohiks üles kaaluda kogu ühiskonna inimõigusi. Hetkel näidatakse meil mõnda raskesti põdevat inimest ajakirjanduses rõõmuga, aga jäetakse kajastamata need tuhanded inimesed, kellel on väga kerged nähud on olnud.

 

Kas karta tuleb viirust või sellega võitlemise lahendusi?

Vaadates statistikat, siis pea igal aastal on täiesti normaalne ülemiste hingamisteede haiguste tipphetkel 6000–8000 haigestunut nädalas, mida ilmselt tavainimene pole isegi mitte uurinud. Kes ei uuri, seda on kerge ära lollitada. Praegu tundub, et kogu aur liigub ikka sinna suunda, et hirm suureks ajada ning siis vaktsiin päästerõngaks tuua ning sundida seda tarbima. Samuti on laienenud jälitustegevus. Ükspäev jäi kõrvu kõlama lause, et hirmuga luuakse sõjavägesid. Need, kes hirmuga on kaasa läinud, on muudetud tublideks sõjaväelasteks, kes isegi ei suuda teaduspõhist juttu kuulata, veel vähem ise statistikat uurida. Ei ole vahet, kui väga sa seda viirust kardad, igal juhul tuleb karta lahendusi, mida selle viirusega võitlemiseks välja pakutakse.

Uurisin ka 2009/2010. aasta statistikat eelmise SARSi-pandeemia kohta, kus löödi samamoodi surmahirmu üles. Jah, vahepeal tõusid juhtumite arvud mõnevõrra suuremaks kui muudel aastatel. Kindlasti aitasid sellele palju kaasa need inimesed, kes võtsid haiguslehe kohe haigusnähtude ilmnemisel, mida muidu ju ei tehta. Muudel aastatel istuvad kontorites koos üksteise võidu rögastavad ning tatistavad inimesed ning keegi ei ole surmahirmus.

Mulle hetkel väga meeldib Rootsi lähenemine, kus ei ole inimõigusi piiratud, koolid on avatud ning spordiklubidesse lausa julgustatakse minema. Haiguslehte makstakse esimesest päevast ning palutakse haigetel inimestel kodus püsida, mis peaks olema igal aastal normaalsus. Surmajuhtumid ning tõsised juhtumid on 10,12 miljoni inimese kohta väga väikesed. Nii et saab teisiti ja ma arvan, et see on ka väga õige lähenemine. Miks? Sest kui vaadata terviseameti analüüsi aasta 2010/2011 kohta ehk üks aasta peale eelmist SARSi pandeemiat on haigusjuhtumid normaliseerunud. Tõdetakse, et tekkinud on karjaimmuunsus ning et vaktsiinil ei ole sellega midagi pistmist, sest ainult 1,3% inimesi oli nõus seda ennetavalt kasutama. Ehk hetkel pigem võib selline tervete inimeste isolatsioonis hoidmine pigem meie kahjuks kui kasuks mängida.

Kuidas mina saan jätkuvalt rahus istuda, ongi see, et ma oskan kasutada loodusravi enda aitamiseks ja see on alati töötanud hästi. Olles nõustanud ka Saaremaa juhtumeid, on vanad head nipid osutunud väga tõhusateks ehk teooria on praktikas end tõestanud ka selle haiguse puhul. Sellega saab juba üsna palju riske maandada. Ülioluline on osata palavikuga õigesti ringi käia, mitte seda rutiinselt maha võtta. Kui sul oskused puuduvad, siis Terje Tähe “Pereema raviraamat” on üks parim abimees üldse. Tee endale see kingitus. Samuti peab olema oskus aru saada, millal siiski on õige hetk arstiabi minna küsima, eriti kui olete riskigrupis. Teiseks, ma ei istu kollases meedias, vaid loen teadustöid, meie ja teiste riikide statistikat ning kontrollin kõiki väiteid.

Ainuke asi, mille tõttu ma hetkel olen kohati ärev, on see, kuidas inimesed vabatahtlikult annavad ära enda inimõigusi ja sunnivad ka teisi neid loovutama. Võtame kollektiivselt tagasi oskuse ise mõelda ning mitte lasta end diktatuurile allutada.

 

Merle Martinson

 

Foto: Enriika Vunk



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.