POLKA #06: Juuli 2020 (Postimees, tsensuur ja teised teemad) + VIDEO!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

6. august 2020 kell 17:56



Telegramile koostatud igakuises ülevaates “Poliitiline Karussell” ehk POLKA peatub radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea sel korral pikemalt Postimehe väitlustoimetaja personaalküsimusel, aga lahkab veidi ka mitmeid teisi viimase kuu jooksul Eestis ohtralt kõneainet pakkunud teemasid.

 

PS! POLKA on nüüd vaadatav ka videosalvestusena, leiad videoakna artikli lõpus.

Me peame rääkima tsensuurist, Eestisse jõudnud tühistamiskultuurist, mille toetajaks on nüüd osutunud riigi suurim päevaleht. Tänavu möödub 30 aastat sellest, kui Eestis likvideeriti valitsusele allunud trükistes riiklike saladuste kaitse peavalitsus ehk tsensuuriamet. Üles on kasvanud juba terve põlvkond inimesi, kellel puuduvad isiklikud mälestused elust riigis, kus tsensuur oli igapäevane reaalsus. Üks neist on Postimehe väitlustoimetaja Herman Kelomees, kes on võidelnud viimastel kuudel innukalt selle nimel, et piirata informatsiooni vaba levikut.

Viljandi Tarbijate Ühistu liikme ja Coop Panga aktsionärina on mul isikult äärmiselt kahju, et Coop lasi – andes järele Postimehe töötaja survele – lõpetada oma kauplustes Telegrami ajakirja müümise.[1] Ühest küljest võib muidugi mõista, et kardeti mainekahju, mida võib ettevõttele põhjustada selle teema kallutatud käsitlemine Eesti suurimas päevalehes. Teisest küljest tulnuks aga siiski arvestada, et ka sellisele survele allumine kahjustab vältimatult Coopi mainet. Ja seda mitte üksnes nende silmis, kes jagavad Telegrami ajakirjas avaldatud vaateid koroonakriisi osas.

Ma ei arva, et Telegrami ajakiri peaks tingimata kõikjal müügil olema. Müüa tasub seda siis, kui seda ostetakse. Niisama riiulitele seisma pole ju mõtet kaupa koguda. Kui tarbijatele pakutavate kaupade valik hakkab aga sõltuma mitte majanduslikest argumentidest, toodete läbimüügist, vaid hoopis mõne kõrvalise isiku survest, siis on asjad väga halvasti. Liberaalse turumajanduse tingimustes ei tohiks meediaväljaannete kättesaadavus sõltuda kellegi telefoniõigusest.

Kelomehe ametinimetus on väitlustoimetaja. Seda arvestades võinuks pigem oodata, et ta pöördub Telegrami poole ettepanekuga hakata tegema Postimehe veebi mõnda sarnast jutusaadet nagu on praegu suvepuhkusele läinud “Lobjakas vs Vooglaid”, kus päevakajalistel teemadel arutlevad Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid. Usun, et “Kelomees vs Tõnumaa” ei jääks sellele kuulatavuselt alla ning tuleks kasuks mõlema väljaande arengule.

Paraku näib, et sellisest koostööst ei ole Postimehe väitlustoimetaja huvitatud. Argumenteeritud väitluse asemel soovib ta lihtsalt oponentidel suu kinni lüüa. Vaba konkurents ideede turuplatsil ei lähe talle korda. Telegrami ajakirja müügilt eemaldamiseks otsib ta nüüd jätkuvalt abi ka riigilt. Facebooki pressiosakonnalt nõudis Kelomees juba aprillis vastust küsimusele, miks Telegrami lehekülge seal kinni ei ole pandud. Põhjuseks ikka see, et Telegrami käsitlus koroonakriisist on olnud radikaalselt erinev Postimehe omast.



Argumentum ad hominem on võte, mida peetakse väitluses üldiselt halvaks tooniks, enamasti nähakse selles demagoogiat. Kuid inimeste tausta avamine aitab siiski mõista sageli paremini ka nende motiive. Postimehe palgale asus Kelomees eelmise aasta novembris. Enne seda juhtis ta viis aastat Eesti Väitlusseltsi, tegutsedes vahepeal ka Delfi ja Eesti Päevalehe faktikontrolörina. Juba kerge guugeldamine toob välja, et tema erapooletust poliitikute väidete hindamisel seati kahtluse alla, sest Kelomees oli ise seotud erakonna Eesti 200 asutamiseni viinud aruteludega.[2]

Nimetatud erakonna liikmeks ta lõpuks siiski ei astunud. Küll aga on ta kuulunud varem Isamaa ja Res Publica Liitu, kandideerides selle nimekirjas 2013. aastal koguni Tartu linnavolikokku. 25-aastane Kelomees oli toona lausa Tartu linnavolikogu esimehe nõunik. Ehk siis selline tegelane, keda seriaalis “Riigimehed” nimetati juhtmeks.[3] See Tartu linnavolikogu esimees, kelle nõunikuna noormees töötas, oli muide Mihhail Lotman. Valituks Kelomees ei osutunud, ja sellega tema poliitiline karjäär lõppes.

Nähtavasti ei lõppenud aga sellega Kelomehe sõprus Margus Tsahknaga, kes oli 2013. aastal Tartus IRL-i linnapeakandidaat, hiljem üks erakonna Eesti 200 asutamise eestvedajatest. Pärast seda, kui ta eelmisel aastal parlamendist välja langes, on Tsahkna olnud seotud meditsiinitehnika ja -tarvikute müügiga tegeleva aktsiaseltsiga Semetron, mis sai koroonakriisi harjal laiemalt tuntuks näomaskide maaletoojana. Semetron, nagu ka Postimees, on mõlemad oligarh Margus Linnamäe valitseva mõju all.

“Valitsev mõju” on muide juriidiline termin, mille täpse definitsiooni leiab konkurentsiseadusest.[4]

Kui Linnamäe Postimehe omandas, spekuleeriti palju selle üle, miks tal seda vaja on. Kontserni toonane juht Mart Kadastik, kes teda selle juures abistas, meenutab oma mälestusteraamatus, et “Eesti Meedia äratasuvus ei olnud Linnamäe jaoks tõepoolest üksnes rahaga mõõdetav. Siin oli ego maksmapaneku hõngu. Ja mingi kummaline soov inimesi oma sõltuvusse siduda. Üsna huvitavalt kirjeldas Margus Linnamäe fenomeni Eesti Ratsaspordi Liidu veebileht (Linnamäe on ka hobuste omanik): Linnamäe teeb kogu aeg raha juurde, et kõiki endast sõltujaid ja neid, kellest tema sõltub, ülal pidada ja üha juurde palgata, sest juurdetekkiv raha tekitab ka sõltujaid ja sõltuvusi juurde.” (Mart Kadastik, “Nüüd ma siis kirjutan. Elutööraamat”, lk 342)

Kadastiku sõnul kompas Linnamäe juba algusest peale võimalusi mõjutada ka lehe sisu. “Üha sagedamini hakkasin tunnetama, et Margus Linnamäe ei näe ajakirjandust selle pilguga, mida mina pidasin endastmõistetavaks. Ühel Eesti Meedia koosolekul ütles ta avameelselt, et lehetoimetus ja apteek kui organisatsioonid ei erine teineteisest kuigivõrd ning et ajakirjanikul ei peaks olema rohkem vabadust kui apteekril. Sellest retseptist lugesin välja tahtmist väärtustada senisest enam distsipliini. Kas see tähendab korraarmastust või allaheitlikkust, jäi mul esialgu lahti mõtestamata.” (lk 343)

See on huvitav raamat, soovitan lugeda!

Kadastik meenutab, et Linnamäe elas ajakirjanduses ilmunule kirglikult kaasa ning oli harjunud suhtlema üle juhtide peade ükskõik kellega ja ükskõik kus, soovides ka tema alluvaid neljasilmavestlustele kutsuda. Seda arvestades pole ilmselt võimatu, et Kelomees on saanud ülesande Telegrami tõrjuda otse Linnamäe enda käest, sest Telegrami käsitlus koronaakriisist kahjustab tema ärihuve, aga… see on muidugi kohutav vandenõuteooria. Vähemalt samavõrd tõenäoline on ju see, et Kelomees tegutseb täiesti omal algatusel, parimate kavatsustega.

Barbi Pilvre kirjutas mõne aja eest hea artikli sellest, kuidas eriolukorra ajal lõid Eestis hämmastavalt paljude inimeste puhul välja autoritaarsed kalduvused. Ta märkis, et selle taustal paistavad hoopis uues valguses ka läinud sajandi tumedad leheküljed. Tsiteerin: “Eriolukorra ajal ilmnenud Eesti inimeste autoritaarsus, valmidus küsimusi esitamata käske täita ja allumine korraldustele nende kohta küsimusi esitamata tuli ehk ebameeldiva üllatusena paljudele meist. Varsti nuputame ehk isegi, mis meid selleni viis.”[5]

Nähtavasti tuleb siinkohal mainida, et minu arvates on viirused olemas ja nende poolt põhjustatud haigused võivad olla väga rängad. Olin kunagi lapsepõlves ise mitu nädalat kopsupõletikuga haiglas, ja see ei olnud mingi meeldiv kogemus. Nii et mingile Kelomehe ja teiste selliste tegelaste poolt maalitud karikatuursele pildile koroonaeitajast ma ei vasta. See aga loomulikult ei tähenda seda, et peaksin suurest hirmust paanikasse sattuma, lülitama välja mõtlemisvõime ja kriitikameele.

Ei saa kuidagi väita, et Eesti nii-öelda peavoolumeedias ei ole ilmunud koroonakriisiga seonduvalt üldse mõistlikke artikleid. Näiteks ERR-i portaalis avaldatud Karin Pauluse arvamuslugu, milles ta käsitles rakendatud meetmete mõju koolinoortele,[6] ja Õhtulehe veebitoimetaja Evelin Kivimaa reaktsioon hipidest ülesõitmisele[7] olid minu arvates täiesti asjalikud. Üldine suund on olnud aga selgelt selline, mille oleks justkui kirjutanud ette valitsuse kommunikatsioonibüroo. Just sellel taustal muutub Telegrami ujumine vastuvoolu eriti oluliseks. Mõttevahetuse piirid tuleb hoida avatuna.

Sisuliselt samast asjast, kuid teisel teemal kirjutasid kaks Hong Kongist pärit Tartu Ülikooli tudengit, kes selgitasid oma artiklis, mis avaldati Postimehes ning Tartu Ülikooli ingliskeelses blogis, neid põhjuseid, miks inimesed Hong Kongis meelt avaldavad. Lõpuks jõudsid nad välja selleni, et Eesti peaks olema Hiinaga asju ajades äärmiselt ettevaatlik, sest majanduskoostööl selle riigiga on alati ka poliitiline mõõde – äri ajamine võib viia



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.