X

10 eurot =

Ajatu: Dwight Eisenhower aastal 1961: sõjatööstus võib hakata poliitikat dikteerima

1. august 2016 kell 11:42



Ike_500

Rubriigi “Ajatu” alt avaldame vanu artikleid, mis ülelugemist tasuvad. Allolev lugu ilmus Telegramis esimest korda 3. septembril 2013. aastal.

Dwight “Ike“ Eisenhower oli USA 34. president aastail 1953–1961. Avaldame tõlgituna Eisenhoweri viimase kõne presidendina aastal 1961 – külma sõja ja võidurelvastumise ajastul, aastal, mil ehitati Berliini müür. Oma kõnes manitses ta hoidma rahu maailmas – kui võimatuna see missioon ka tollal ei tundunud, oli ja on see ainus võimalus päästa maailm hävingust. Eriti oluline on see, et president hoiatab ohu eest, et sõjatööstus võib võimu võttes hakata dikteerima ka poliitikat. Eisenhoweri kõne on vägagi päevakohane ka täna.

 

Mu kaasmaalased!

Kolme päeva pärast, peale 50 aastat teenistust, on aeg anda traditsioonilise tseremoonia käigus presidendi ametikoht üle minu järeltulijale. Täna õhtul astun teie ette oma hüvastijätusõnumi ning mõnede mõtetega, mida sooviksin teiega jagada, mu kaasmaalased.

Nagu iga teine kodanik soovin ka mina uuele presidendile ja kõigile, kes tema heaks töötavad, head teekonda. Ma palvetan selle eest, et tulevased aastad oleksid kõigi jaoks õnnistatud rahu ja heaoluga. Meie rahvas ootab, et nende president ja Kongress saavutaksid vajalikud kokkulepped olulistes asjades, langetades tarku otsuseid, mis aitavad meie rahva tulevikku paremaks vormida.

Minu enda suhted Kongressiga, mis algasid kaua aega tagasi kaudselt ja põgusalt sellega, et senat määras mind West Pointi, on selle aja jooksul muutunud lähedaseks sõjas ja sõjajärgsel ajal ning vastastikku sõltuvaks viimase kaheksa aasta jooksul.

Selles viimases suhtes on Kongress ja administratsioon teinud kõige olulisemates küsimustes head koostööd, teenimaks riiklikku heaolu, mitte erakondlikke huvisid ning kindlustamaks, et riigi asja edasi aetakse. Seega, lõpetan oma ametliku suhte Kongressiga tänutundega, et me oleme koos saanud korda saata nii palju head.

 

II

Nüüdseks on möödas kümme aastat selle sajandi keskpunktist ja me oleme olnud tunnistajaks neljale suurele sõjale suurriikide vahel. Kolmes neist sõdis ka meie riik. Neile massimõrvadele vaatamata on Ameerikast saanud tänaseks kõige tugevam, mõjuvõimsam ja suurema tootlikkusega riik kogu maailmas. Kuigi me oleme arusaadavalt selle kõrge positsiooni üle uhked, peame mõistma, et Ameerika liidriroll ja maine ei sõltu mitte ainult meie materiaalsest progressist, rikkusest ja sõjalisest tugevusest, vaid ka sellest, kuidas me oma võimu maailma rahu ja inimkonna hüvangu heaks kasutame.

 

III

Liikudes vaba Ameerika riigi poole, on meie põhieesmärk olnud rahu säilitamine, et soodustada inimsaavutuste progressi, suurendada inimeste ja rahvuste hulgas vabadust, väärikust ja terviklikkust. Vähemaga leppimine oleks vabale ja religioossele inimesele ebaväärikas. Iga ebaõnnestumine, mis tuleneb ülbusest, mõistmatusest või mittevalmisolekust ohvrit tuua põhjustaks meile ränka valu nii kodus kui ka välismaal.

Progressi nende üllaste eesmärkide poole ähvardab konflikt, mis on alla neelamas tervet maailma. See nõuab kogu meie tähelepanu, haarates endasse kogu meie olemuse. Me seisame silmitsi vägivaldse ideoloogiaga, mis on oma hõlmavuselt üleilmne, loomult ateistlik, eesmärgilt halastamatu ja meetoditelt salakaval. Kahjuks pole sellel ohul lõppu näha. Et sellega edukalt võidelda on vaja tuua mitte niivõrd emotsionaalseid ja ajutisi kriisiohvreid, vaid pigem selliseid, mis võimaldaksid meil järjepidevalt, kindlameelselt ja ilma kurtmata edasi liikuda, pidades pikaajalist keerukat võitlust vabaduse nimel. Vaid sel juhul suudame jääda kõikidele provokatsioonidele vaatamata oma valitud kursile, mis on võetud püsiva rahu ja inimkonna parema elu poole.

Kriise tuleb ette ka tulevikus. Nendega silmitsi seistes, olgu need siis välis- või sisekriisid, suured või väikesed, võib ikka ja jälle tekkida kiusatus tunda, et mingi eriline või kulukas tegu võiks olla imeliseks päästvaks lahenduseks kõikidele sel hetkel esinevatele raskustele. Meie uute kaitsevahendite hulga suurenemine, ebareaalsete programmide väljatöötamine iga haiguse ravimiseks põllumajanduses, põhi- ja rakendusuuringute ulatuslik edasiarendamine – need ja paljud teised võimalused, igaüks iseenesest paljulubav, võidakse välja käia kui ainuvõimalik edasiliikumise tee.

Kuid iga võimalust tuleb laiemat pilti arvesse võttes hoolikalt kaaluda. On vaja hoida tasakaalu riiklikes programmides endis ja nende vahel – tasakaalu era- ja riigiettevõtete vahel tööstuses, tasakaalu kulude ja loodetud tulude vahel – tasakaalu ilmselgelt hädavajaliku ja ihaldusväärsete mugavuste vahel; tasakaalu meie riiklike vajaduste ja kohustuste vahel, mille riik on pannud ühe isiku õlgadele; tasakaalu hetkeolukorrast lähtuva tegutsemise ja riikliku heaolu vahel tulevikku silmas pidades. Tark otsustaja otsib tasakaalu ja arengut, selle puudumine viib lõpuks ebakindluse ja pettumuseni.

Mitme aastakümne vältel kirja pandu on tõenduseks sellest, et meie inimesed ja nende valitsus on mõistnud ja mõistavad neid tõdesid ja suudavad neile pingelises ohuolukorras vastu seista. Kuid ohud, mis on oma olemuselt või määra poolest uued, tõusevad ikka ja jälle päevakorda. Ma mainin siinkohal vaid kahte neist.

 

IV

Elutähtis osa rahu säilitamisel on meie sõjalised rajatised. Meie relvad peavad olema suured ja kohe tegutsemiseks valmis, et ükski potentsiaalne kallaletungija ei tunneks kiusatust riskida. Meie tänapäevastel sõjalistel organisatsioonidel on vähe pistmist sellega, mida teadsid minu eelkäijad rahu ajal või Teises maailmasõjas või Koreas sõdinud mehed.

Kuni viimaste konfliktideni maailmas ei olnud Ameerika Ühendriikidel relvatööstust. Atrade tootjad Ameerikas suutsid vajadusel kiiresti sepistada ka mõõkasid. Kuid nüüd ei saa me enam riskida hädaabi improvisatsiooniga riikliku kaitse nimel, vaid oleme sunnitud rajama püsiva ja suuremahulise relvatööstuse. Peale selle on 3 miljonit meest ja naist praegu otseselt seotud kaitserajatistega. Me kulutame aastas sõjalise turvalisuse peale rohkem, kui on Ameerika Ühendriikide kõigi suurkorporatsioonide netosissetulek kokku.

Need tohutusuured sõjalised rajatised ja hiiglaslik relvatööstus on Ameerika kogemuses uus nähtus. Selle lõplik mõju – majanduslik, poliitiline ja isegi vaimne – on tunda igas linnas, iga osariigi valitsushoones, igas keskvalitsuse kontoris. Me tunneme tungivat vajadust selle arengu järele. Kuid me ei tohi ebaõnnestuda selle mõju mõistmises. Meie jõupingutused, ressursid ja elatusvahendid on kõik sellega seotud, nagu ka meie ühiskonna struktuur.

Peame oma valitsusnõukogudes olema valvsad sõjatööstuskompleksi põhjendamatute mõjude suhtes, olgu need ette nähtud või juhuslikud. Valedes kätes oleva võimu ähvardava tõusu võimalus on olemas ja jääb alati olema.

Me ei tohiks iial lasta sellise koosluse survel oma vabadusi ja demokraatlikku protsessi ohustada. Me ei tohiks midagi iseenesestmõistetavana võtta. Vaid valvas olek ja teadlik kodanikkond suudavad allutada rahumeelsete meetodite ja eesmärkidega selle hiiglasliku tööstusliku ja sõjalise masinavärgi silmusesse sattumise, et turvalisus ja vabadus saaksid koos õitseda.

Nende teedrajavate muutuste taga on viimaste aastakümnete jooksul olnud enamjaolt tehnoloogiline revolutsioon, mis kannab vastutust sõjatööstuse arengu eest.

Selles revolutsioonis mängivad keskset rolli uuringud, mis on muutunud formaalsemaks, keerukamaks ja kallimaks. Kindlalt kasvab keskvalitsuse poolt ja nende poole suunatav osa.

Tänapäeval on erakliku oma poes nokitseva leiutaja koha hõivanud kaalukas teadlaste meeskond laboratooriumides ja katseväljadel. Samamoodi on vaba ülikool, mis oli ajalooliselt vabade ideede ja teaduslike avastuste allikas, läbi teinud uuringute teostamise revolutsiooni. Osaliselt suurte kulude pärast, mis sellega on seotud, saab valitsuse lepingutest põhimõtteliselt aseaine intellektuaalsele uudishimule. Iga vanaaegse tahvli kohta tuleb nüüd sadu uusi arvuteid.

Riigi tööandjate, projektide ja raha teenistuses olevate teadlaste jõuline esiletungimine on päevakohasem kui iial varem. Ja sellele tuleb tõsiselt tähelepanu pöörata.

Hoides teadusuuringuid ja -avastusi au sees (nagu peabki), tuleb ühtlasi olla valvel ohu suhtes, et teaduslik-tehnoloogiline eliit võib hakata kontrollima avalikku poliitikat.

Riigimeeste ülesanne on vormida, tasakaalustada ja integreerida neid ja teisi jõude, uusi ja vanu, meie demokraatliku süsteemi põhimõtete raames – alati pidades silmas meie vaba ühiskonna üllaid eesmärke.

 

V

Teine tasakaalu säilitamise faktor on aeg. Kui me vaatame ühiskonda tulevikus, meie – teie ja mina, ja meie valitsus – peame vältima soovi elada vaid tänasele, röövides vaid meie endi heaolu arvestades väärtuslikke ressursse homselt. Me ei tohi panna pandiks oma lastelaste materiaalseid väärtusi, riskides kaotada ka nende poliitiline ja vaimne pärandus. Me tahame, et demokraatia säiliks ka tulevaste põlvede jaoks ja ei saaks eilse maksujõuetuks varikujuks.

 

VI

Pikas perspektiivis, oma veel kirjutamata ajaloos, teab Ameerika, et meie maailm, mis kahaneb järjest väiksemaks, peab vältima muutumast kohutava hirmu ja viha ühiskonnaks ja selle asemel olema vastastikuse usalduse ja austuse konföderatsioon, kes võib enda üle uhkust tunda.

See konföderatsioon peab olema võrdsete võimalustega kõigi jaoks. Nõrgimad meie hulgast peavad saama astuda konverentsilaua äärde sama enesekindlalt nagu meie, olles kaitstud oma moraali, majanduse ja sõjalise tugevusega, nagu meiegi. Seda lauda, mis on küll mineviku pettumuste märkidest kriibitud, ei tohi hüljata teatava surmaheitluse tõttu lahingutandril.

Desarmeerimine, mis on kantud vastastikuse austuse ja usalduse poolt, on meie igikestev kohustus. Me peame koos õppima, kuidas leevendada erinevusi mitte relvadega, vaid tarkuse ja õige eesmärgiga. Kuna see vajadus on nii terav ja ilmselge, tunnistan teile, et panen oma ameti maha, tundes selles osas sügavat pettumust. Olles olnud tunnistajaks sõja õudusele ja kurbusele, teades, et järjekordne sõda võib lõplikult hävitada selle tsivilisatsiooni, mida oleme tuhandete aastate jooksul aeglaselt ja vaevarikkalt ehitanud, soovin ma, et saaksin täna öelda, et püsiv rahu terendab silmapiiril.

Õnneks saan öelda seda, et me oleme suutnud sõda vältida. See on kindel progress meie lõpliku eesmärgi poole. Kuid palju on veel teha. Eraisikuna aitan alati kaasa seal, kus saan, et maailm seda teed mööda edasi liiguks.

 

VII

Niisiis – oma hüvastijätukõnes presidendina tänan teid nende ohtrate võimaluste eest, mida te olete mulle andnud nii sõja kui ka rahu ajal. Ma loodan, et leiate mõned asjad hästi tehtud olevat. Mis ülejäänusse puutub, siis tean, et leiate viise, kuidas asju tulevikus paremini teha.

Teie ja mina – mu kaasmaalased – me peame olema tugevad usus, et kõik Jumala palge all elavad rahvused jõuavad eesmärgile – milleks on rahu õigluse läbi. Et me ei taganeks iial oma pühendumise põhimõtetest, et me oleks enesekindlad, kuid alandlikud on jõus ja virgad oma riigi suurte eesmärkide täitmisel.

Kõigile inimestele kogu maailmas, ma loen teile veel kord ette Ameerika Ühendriikide palveid täis jätkuva pürgimuse.

Me palume selle eest, et inimestel kõikidest usunditest, rassidest ja rahvustest oleksid rahuldatud nende põhivajadused; et need, kellel see praegu nii ei ole, saaksid üsna pea seda nautida; et kõik, kes igatsevad vabaduse järele, saaksid kogeda selle vaimset õnnistust; et need, kes on vabad, mõistaksid ka selle (vabaduse) rasket vastutust; et kõik, kes ei austa teiste vajadusi, saaksid oma õppetunni heategevuse kaudu; et vaesus, haigused ja ükskõiksus kaoksid maa pealt ning et kõik inimesed saaksid elada koos headuses ja neile oleks tagatud vastastikuse austuse ja armastuse jõul püsiv rahu.

 

Vaata Dwight Eisenhoweri kõnet:

Kõne teksti saad lugeda siit.

 

Foto: onpoint.wbur.org

 

Toimetas Meeli Seermaa

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.