Ajatu: Kelle huvides toimuvad sõjad ja kui vajalik on sõduriamet?

1. juuni 2017 kell 12:12



no-more-war-please-1920x1080Telegramis on ilmunud üle 6500 artikli ning aeg-ajalt pakume olulisemaid neist ülelugemiseks. Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 8. novembril 2014.

Muutunud julgeolekuolukorraga Euroopas on taas tõusnud päevakorda ajateenistus ja sõdade telgitagused. Ühelt poolt räägitakse, kui kangelaslik on kaitsta oma kodumaad ja viia rahu ning demokraatiat teistesse riikidesse, aga teisalt tuletatakse meelde, et sõjast teenivad kasu üksnes need, kelle huvides on lõputud tapatalgud ning sõdurielu patriootilise palge taga varitseb surm ja häving.

 

Sõjad on inimajaloo lahutamatu osa ja neid on peetud erinevatel põhjustel, kuid sõdade peamiseks eesmärgiks on ressursside hankimine, oma ülemvõimu põlistamine ja vajalike piirkondade kontrolli all hoidmine. Sõjategevus on läbi aegade toonud ja toob ka tänapäeval kavalalt tegutsenutele rohkelt kasumit ning seetõttu nähakse suurt vaeva, et mõjutada nii enda riigi kodanikke kui ka poolehoidjaid oma vägivallatsemist toetama. Ajalooliselt on sõdimise õigustamiseks kasutatud erinevaid libaoperatsioone ning leiutatud olematuid ohte. Oluline on, et oma eluga riskivad sõdurid usuks, et nad võitlevad ülla eesmärgi nimel.

 

Iraagi sõda

Üheks klassikaliseks näiteks sellest, kuidas oma sõda õigustada, on 2003. aastal alanud Iraagi sõda, mis on USA jaoks vaid üks rohketest sõjalistest konfliktidest pärast II maailmasõda. Suveräänsesse riiki tungiti sisse rahvusvahelise julgeoleku tagamise ettekäändel, väites, et Iraak omab massihävitusrelvi, mida ometi lõpuks ei leitudki. Nüüdseks on paljude ametnike tunnistuste põhjal selgunud, et USA ja tema liitlased lootsid Iraagi sõjast kasu lõigata mitmel moel, kuid n-ö peaauhinnaks oli nafta ning selle kaudu kontroll teiste riikide majanduste üle.

Algselt väitis USA kaitseminister Donald Rumsfeld, et sõjaline sekkumine ei lähe riigile maksma rohkem kui 60 miljardit dollarit ning sõjategevus kestab maksimaalselt viis kuud. Tegelikkuses kestis ameeriklaste okupatsioon Iraagis üheksa aastat ning Browni ülikooli hinnangul läks see sõda maksma rohkem kui 2 triljonit dollarit – üle 40 korra rohkem, kui esialgu väideti. Kui algselt saadi avalik arvamus sissetungi toetama hirmuvõtetega, siis nüüd on inimeste meelsuse mõjutamine juba pisut keerulisem. Inimesed on teadlikud minevikus esitatud valedest ning üritavad märgata neid ka tänapäevaste sõjaliste operatsioonide puhul.

Paljude Iraagis võidelnud sõdurite jaoks oli see kogemus nende endi sõnul silmiavav. Iraagis halvatuks jäänud Tomas Young koostas 2013. aastal sõjaaegsele presidendile George W. Bushile ja asepresidendile Dick Cheneyle avaliku kirja, milles tõi välja, kuidas nii USA sõdureid kui ka iraaklasi on lihtsalt ära kasutatud: “Sajad tuhanded inimesed, kaasa arvatud lapsed ja ma ise, toodi ohvriks kütusekompaniide ahnusele, teie nafta-liidule Saudi Araabia šeikidega ja teie hullumeelsetele visioonidele impeeriumist.” Iraagis 2003-2004 sõdinud nooremseersant Mike Pryoner levitas mõned aastad tagasi Facebookis pilti üleskutsega keelduda osalemast kasumi ja ahnuse nimel peetavates sõdades.

 iraagi veteran

 

Globaalse ülemvõimu kindlustamine

2000. aasta septembris koostas mõttekoda Project For The New American Century (PNAC) (kuhu kuulus ka Dick Cheney) dokumendi, mille peaeesmärk oli arendada poliitikaid, mis edendaksid USA globaalset juhtpositsiooni. PNAC-i raportis selgitati, miks USA on juba aastakümneid soovinud Pärsia lahe piirkonnas saavutada kindlamat positsiooni ning kuigi lahendamata konflikt Iraagiga annab selleks otsese õigustuse, on USA vägede kohalolu seal vaja hoopis enamaks kui Husseini režiimi kukutamine. Dokumendi kohaselt toetati plaani, millega säilitataks USA globaalne ülemvõim, takistamaks konkurentide tõusu ning vormides rahvusvahelist julgeolekupoliitikat, mis vastaks USA huvidele. Raporti sõnul tuleb asjakohast “Ameerika Ühendriikide ülimat strateegiat“ rakendada nii kaua kui vähegi võimalik ning selle teostamisel on USA-le abiks ka mitu olulist liitlast eesotsas Suurbritanniaga.

2000. aasta lõpus hakkas Saddam Hussein naftaga kauplemisel kasutama dollarite asemel eurosid, väites, et riik “ei soovi kaubelda vaenlase rahaga“. Kuna dollar on valuuta, mille väärtus ei põhine põhimõtteliselt mitte millelgi, saab see oma positsiooni säilitada vaid sel juhul, kui seda kasutatakse kauplemiseks üle kogu maailma. Kui aga mitu suurriiki otsustaks kasutusele võtta muu valuuta, tooks see USA majandusele kaasa tõsiseid tagajärgi. Husseini otsus teha naftatehinguid eurodes polnud USA võimudele meele järgi ning peatselt hakati astuma samme, et saada eelseisvaks sõjaks toetajaid. Propaganda abil suudeti panna USA rahvas uskuma, et Iraagi sõda on hädavajalik ning erinevate poliitiliste mõjuvahenditega saadi toetus liitlasriikidelt.

 

Sõda kui sissetulekuallikas

Tänapäeval on USA maailma suurimate “kaitsekulutustega” riik. See sobib mõtteviisiga “kui tahad rahu, valmistu sõjaks“, mida levitavad enamus juhtivaid poliitikuid maailmas, sh ka näiteks Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja Venemaa president Vladimir Putin. Üks väheseid poliitikuid, kes on arvamusel, et ainus viis rahuks on mitte investeerida sõjaga seotud tegevustesse, on aastatel 2010-2014 (juuni) Islandi pealinna linnapea toolil istunud Jón Gnarr, kelle idee teha Reykjavikist sõjaväevaba linn levis kulutulena üle maailma.

Paraku on ideed “kui tahad rahu, valmistu sõjaks“ oskusliku propaganda (ja hirmutamise) abil hõlpus serveerida üldsusele rahu ja demokraatia kaitsmisena, mille nimel arendatakse, ostetakse ning müüakse tohututes kogustes sõjatehnikat. Praeguse seisuga kulutab USA igal aastal “kaitsele“ rohkem kui järgmised 10 kõrgemate kaitsekulutustega riiki kokku. Hiljutises Morgan Stanley uurimuses leiti, et sõjatööstuses on aktsiad viimase 50 aastaga tõusnud 27 699% (võrdluseks: üleüldise turu aktsiad on tõusnud 6777%). See näitab selgelt, et sõda on äri ning oma riigi sõdurite ohverdamisega teenitakse hiiglaslikku kasumit.

Pärast Iraaki sissetungimist moodustati Iraagi Arengufond, mis kogus üle 20 miljardi dollari, müües sealset naftat ning arestides Iraagi pangakontosid ning fonde. USA ning Ühendkuningriik said võimu kasutada neid varasid, et Iraak uuesti üles ehitada, rajada infrastruktuure ning parandada kohalikku tervishoidu. Paljud selleks palgatud ettevõtted aga olid seotud Bushi administratsiooniga ning suurim asjakohaste rahade saaja oli Halliburton, mille tegevdirektor oli toonane USA asepresident Dick Cheney. Kogu Arengufondi projekt kukkus läbi, sest ettevõtted varastasid raha, nõudsid liigset tasu ning tegid kas viletsat tööd või kohati mitte mingit tööd. Erinevate “koostööprojektide” ja skeemide abil rööviti Iraagist miljardeid dollareid.

Juba USA 34. president Dwight Eisenhower hoiatas oma 1961. aastal peetud kõnes, et sõjatööstus võib hakata poliitikat dikteerima.

Allolevast Yahoo! Finance´is ilmunud graafikust on näha, kuidas jagunevad “kliendid” maailma kahe suurima sõjatööstuse (USA ja Venemaa) vahel.

This_Map_Of_US_And-82f1f114f9bef53fbe8e3b033506ed27

 

Tapja või kangelane?

Lisaks sellele, et suurem osa tänapäevaseid sõdu on alustatud küsitavatel ettekäänetel ning sõdurite ohverdamisest teenib tulu käputäis niiditõmbajaid, tuleb arvestada ka sõdurite isiklike probleemidega. Nii eraarmeede kui ka riikide sõjavägede sõdijatele on kinnitatud, et nad kaitsevad midagi olulist. Tapatalgutele värvatakse noori, rõhudes nende patriootilistele tunnetele või uskumustele. Aga kas üldse on midagi kangelaslikku kellegi käsul inimeste tapmises? Veel küsitavam on, kuidas on “vaenlaste” piinamine seotud rahvusvahelise julgeoleku tagamisega, isegi kui mõni poliitik on vastupidisel arvamisel.

Paljud lekitatud dokumendid on kinnitanud, et koalitsiooniväed saatsid Iraagi sõjas korda kohutavaid roimasid, tappes tsiviilisikuid ning kuritarvitades vange vaimselt ja füüsiliselt. Ühtlasi eirasid paljud kõrgemad ametnikud fakte inimeste piinamisest. Pärast sõda aga tervitati neid kuritegusid korda saatnud sõdureid kui kangelasi.

Nii kaine mõistus kui ka statistika ütlevad, et sõjas läbielatu jätab sõdija hinge igavesed armid. 2012. aastal ületas USA sõjaväes enesetappude arv lahingus hukkunute arvu. Üheks põhjuseks võib olla ka see, et kui varem saadeti sõdur missioonile ühel või kahel korral, siis nüüd peavad nad osalema isegi kuni seitsmel missioonil, veetes erinevates sõjakolletes kuni kümme aastat oma elust. Hiljutised uurimused Suurbritannias näitavad, et üle 10% Briti armeest ei ole sobilik teenistuseks erinevate vigastuste, puuete või tõsiste psühholoogiliste probleemide tõttu. Selleks, et hoida sõjaväelase ametit jätkuvalt ihaldusväärsena, vaikitakse pidevalt neid probleeme maha.

Suurbritannias võib saada sõduriks juba 16-aastasena, aga kas on eetiline värvata sõduriks ehk tapjaks noorukeid, kes pole veel emotsionaalselt küpsed? Sõda reklaamitakse pahatihti nagu seiklust ja ülistatakse mehiste meeste kangelaslikkust oma kodumaa kaitsmisel. Mille nimel?

Loe ka Telegrami lugeja arvamuslugu “Loogem ise endale maapealne paradiis ehk sõjaväekohustusest ja vabadusest noore silme läbi”.

 

Allikad: Truth Theory, Business Insider, The Mirror, Herald Scotland, Russia Today, Reuters, USA Today

Fotod: ilovehdwallpapers.com, Facebook, Yahoo! Finance

 

Toimetas Allar Pajuste

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.